Suve nukker lõpp on käes

See oli üks neist paduvalingutest, mis ka leheuudistesse jõudis, Kuperjanovi tänava kõnniteel ulatus vesi üle labajala ja ma kahlasin raudteejaama poole nagu mööda oja. Vihmavarjust hoolimata said lisaks kingadele märjaks kõik mu riided aluspesuni välja, samuti seljakott ja selles olev väärtuslik raamat kvalitatiivsest andmeanalüüsist. Lõdisesin tund aega rongis reipalt puhiseva ventilatsiooni käes, kodus üritasin raamatut ja kingi kuidagi päästa. Magama sain palju hiljem kui olin plaaninud; hommikul pidin vara tõusma ja jälle rongi peale minema, et sõita keerulise logistikaga kahepäevasele üritusele.

Üritus, nagu selgus, toimus paksus metsas turismitalu rehealuses, kus oli erakordselt külm ja rõske. (“Jube sara,” nagu süngelt märkis üks osaleja.) Aga kaks päeva suutis esinemis-adrenaliin siiski põiepõletikku tagasi hoida. Teise päeva õhtul koduteel alles läks asi halvemaks ja järgmine päev oli juba päris halb. Stiilis “reede õhtul sa loodad, et sa ei sure; laupäeva õhtul sa loodad, et sa siiski sured”. Perearst mõistagi enam vastu ei võtnud ja apteek on meil siin kauges külas nagunii avatud ainult kahel hommikul nädalas. Aga õnneks on sõbrad.

Eelmisel nädalal käisin suuremat sorti peol, kus jõin (vaatamata sõprade kinnitusele, et antibiootikumide võtmisel on alkoholikeelu tegelik põhjus see, et sa tsüklisse kukkudes tablette võtmata ei unustaks; ma ei usu enam mingit meditsiinifolkloori, tänan väga) õhtu otsa vett. Pärast ametliku osa lõppu kolisime väiksema seltskonnaga edasi järekale, kus sai hommikul kella neljani kitarri plännitud ja laulda üüratud. Järgmisel hommikul roomasin, kurk kähe ja silmaalused mustad, konvekale. Pro-tip: ärge minge konvekale, kui olete eelmisel ööl kolm tundi maganud. Nojah. Kõige krooniks avastasin, et seljakoti põhja on eelmise nädala uputuse käigus ära ligunenud kurgupastill, mistap kogu mu igapäevakraam nüüd kleepub ja lõhnab eukalüpti järele nagu mingi troopiline taimekaitsevahend. 

Veel nädala saavutusi: projektipraktika kaitsesime ära, mul on 78 EAPd koos ja olen üle viidud teise klassi. Exceliga on tekkinud ebaterve armastuse-vihkamise suhe. Nokitsen vaikselt magistritöö tekstide kallal ja võtan tagasi kõik oma kurjad sõnad kvantitatiivse andmeanalüüsi kohta. Tiigrid võivad mitte armastada mett, aga veel vähem armastavad nad tõrusid. Või noh, hea küll, ma võiks vast kvalitatiivset analüüsi teha siis, kui keegi oleks enne tõrud tekstid kenasti korda teinud. Aga kuulata üle kümnete tundide kaupa intervjuusid, et parandada automaatkõnetuvastuse vigu stiilis “jumalasõna” –> “lumesõda” — ööääõõhh.

Jah, ega ma ei ole vist väga kvalitatiivi inimene. Nõuab julgust panna jalg maha ja öelda “see on nii, sest ma ütlen, et see on nii”. Ja kõik jõllitavad sulle vastu, et kus nüüd tuli ütleja välja. Arvude müüri taga oleks palju turvalisem tunne — laiutaks käsi, teeks suuri silmi ja ütleks, et ärge minu otsa vaadake, arvud räägivad enda eest. (Räägivad nad sul küll, jah …)

Kuna suuremat sorti peol kiideti mulle ohjeldamatult üles “Serafima ja Bogdan”, siis võtsin ta nüüd riiulist kätte ja kiirlugesin läbi. Jaa. See on nii monumentaalne sõgedus, et seda võib ka kiirlugeda ja jupiti lugeda ja lugeda tagant ette ja mida iganes. Võib lugeda, nagu paljud “Sõda ja rahu” — lahingustseene vahele jättes. Või siis jälle hoopis vastupidi. Kes tahab, loeb siit, et kommunism ja kapitalism hävitavad eheda pärimuse ja spirituaalsuse ning paiskavad maailma hullumeelsuse kaosesse; kes tahab, loeb, et ürgsed animaalsed instinktid väänavad kõveraks mistahes spirituaalsuse ja sõidavad sellest tankiga üle. 

Seda Virginia Woolf kardaks

“… ma lihtsalt kardan seda, et mingil hetkel saab teise laine feminism kolmanda laine omalt ringiga sisse. Ja siis on umbes nii, et kui rikkad valged mehed ütlevad vaestele pruunidele naistele, et nad ei tohiks oma tütarde suguelundeid lõikuda, siis on see koloniaalne ja patriarhaalne rõhumine.”

Raamaturevüü, kh-kh-kh

Väisasin pealinna ja ostsin hipsterilinnaku raamatupoest veel värsket suvelugemist. Mudlumi “Poola poisid” on toreda jutuvestja talendiga kirja pandud. Poola soust on leidlik nõks, kuigi igale lugejale on selge, et Poolaga pole siin midagi pistmist — ikka Tallinn, Kopli, ERKI peod, punkarid ja miilitsad ning defitsiitsed Leningradi akvarellid. Samuti on see pigem varased üheksakümnendad kui nullindad või teistkümnendad; oma targutusi trükivad Mantlid ikka klõbiseval kirjutusmasinal. No hiljemalt kultuuriajalehe ülevõtmise episoodis saab Eesti lugeja muidugi aru, kellest jutt käib.

ZA/UM ja nendega seonduv paneb mind ausalt öeldes silmi pööritama; meenub kunagisest noore näitleja intervjuust tema isa õpetus, et enne tuleb ikka kunstnikuks saada ja alles siis boheemlaseks. Zaumnikud mu arust alustasid sellest teisest otsast ja pole selge, kuhu nad jõudsid. Autori pilgus on ka natuke heatahtlikku irooniat tunda, segatuna emaliku uhkusega. Andekad valesti mõistetud Poola poisid. Ja tüdrukud, kes võivad küll olla ägedad, aga kellelt oodatakse eelkõige ilusaid pilte. Raamatu tõelised peategelased on minu meelest siiski Poola emandad (loe: Eesti naised), kes neid poisse ilmale kannavad, potitavad-putitavad, majutavad, toidavad, kasivad ja taskurahaga varustavad. Ma tahaksin neist rohkem lugeda, palun. Isehakanud intellektuaalide maailmaparandus-filosoofialoba oleks võinud selle jagu välja kärpida, me saime juba niigi aru, kellega tegu. Ja üleüldse, see kompositsioon … aga noh, elu ise ongi ju selline, ilma igasuguse kompositsioonita, juhtumised juhtuvad, mitte ei arene kangelasloo süžeeskeemi järgi.

Njah, mina olen see, kellele meeldivad maalitud moonipõllud, eks ole. Ma siiski mokaotsast olen valmis möönma, et ju neil põrpijatel ja lärmiseppadel on ka mingi oluline roll ja nišš ilma milleta ei saaks kultuuri ökosüsteem tervena funktsioneerida. See mõte on nüüd küll laenatud Mudlumi teisest raamatust “Mitte ainult minu tädi Ellen”, kus on sedasama kohati pööraseks kippuva jutuvestja osavust ja lisaks tohutult palju äratundmishetki. See on väga ja väga Eesti naise lugu, praktiliselt etnograafilise väärtusega. Ma arvan, et ma loen seda mõne aja pärast uuesti üle.