Ja nüüd päevakaja

Ema on neljandat nädalat haiglas. Sellest ei taha ma kirjutada.

Minust on seega saanud pendelrändaja, kes peab maal silma peal hoidma keerulise iseloomu ja piiratud liikumisvõimega vanatädil ning samavõrd keerulise iseloomu ja piiramatu söögiisuga kassil. Ärkan hommikul kell viis ja teen tule pliidi alla. Ootan, kuni vesi pajas soojeneb. Pesen ennast suures toobris pliidisuu paistel ja panen riidesse. Kõnnin jaama, istun rongi ja sõidan linna. Õhtul pärast tööd jälle rongi peale. Kell seitse olen kodus, teen tule pliidi alla ja ahju, soojendan nädalavahetusel valmis tehtud sööki, lõhun ja kannan puid, toon vett, pesen oma sukad ja särgi, panen siibrid kinni ning ongi aeg magama minna, et hommikul kell viis tõusta. Ei mingeid pöffe, ei mingeid trenne.

Noh, keskküte ja vesiklosett ongi pehmodele. Trennina võib käsitleda lumerookimist. Ja raamatuid saaks ju teoreetiliselt lugeda rongis. Esialgu organism siiski perutab harjumatu režiimi vastu ja avaldub see äärmuslike keskendumisraskustena. Vähe sellest, mis ma tööl olen suutnud korda saata või õieti saatmata jätta. Olen kahe nädala jooksul ära kaotanud kaks pangakaarti. Neist teise õnnelik omanik sain olla täpselt veerand tundi — suutsin pinniümbriku hämaras valepidi kätte võtta ja numbrid (juhuslikult kõik telgsümmeetrilised) kolm korda valepidi sisse toksida. Kui ma selle jutuga panka tagasi läksin, vaatas ametnik mind sellise näoga, et “vahest vajate keerulisemate toimingute juurde tugiisikut-sotsiaaltöötajat”.

Eile jäin ilma oma telefonist. Õnneks mitte kurja käe, vaid eksituse läbi ja ajutiselt, aga ehmatus oli piisav. Edaspidi kavatsen ma aktiveerida iga viimse kui varundamis-, sünkroniseerimis- ja jälitusrakenduse. Mind ei huvita, kui selle tulemusena ka Obama, Putin ja vana Jobs ise vikerkaare tagant minu tegemisi reaalajas HD otsepildina jälgivad.

Väga oleks vaja häid uudiseid. Väga. 

 

 

 

“Ei ole meis austust, ei armastust”

Kui murelik kodanik kurdab: “Me oleme muutunud mutrikesteks, kes on kaotanud võime armastada ja vaimustuda,” siis mõtleb ta ju tegelikult: “Te olete muutunud mutrikesteks, kes kaotanud võime armastada ja vaimustuda”?

Andja käsi ei alane

Keegi ajaloolane võtab Postimehe arvamusküljel sõna ebavõrdsuse kaitseks. Või vähemasti madistab innukalt õlgmehikese kallal, kellel on kaelas silt “kade ja ahne sotsialist, kes tahab kõiki inimesi ühepikkusteks giljotineeerida”. Jutt pretendeerib justkui rõhutatud loogilisusele ja ratsionaalsusele, aga mõjub pigem naiivselt. Väites “võrdsusetaotlusest lähtuv ümberjagamine on ebaõiglane, sest on loogiline, et see on inimühiskonna jaoks liiga lihtsustav” on minu meelest esiteks tõsiseid loogikapuudujääke ja teiseks tuleks esmalt selgeks mõelda, kas õigluse ja moraali probleeme peaks üldse lahendama ratsionaalsetel alustel. (Ratsionaalne oleks võib-olla töövõimetud invaliidid ja vanurid töödelda ümber loomasöödaks vm.)

Mina ei ole mingi sotsioloogia ega sotsialismuse asjatundja; Pikettyt ei ole ma lugenud ega tõenäoliselt suudakski. Aga mulle on jäänud mulje, et maailma ei ähvarda praegu mitte niivõrd ahnete sotsialistide vägivaldselt võrdsustav verepulm kui olukord, kus üha süvenev ebavõrdsus ähvardab muutuda kahjulikuks ka kõige privilegeeritumatele, aga süsteemis puudub mehhanism selle olukorraga toimetulekuks. Veidi lihtsustatult: kapitalisti kasum hakkab kahanema, sest enamikul inimestest pole raha kapitali viljade tarbimiseks, aga selle asemel, et vara laiemalt ümber jaotada, püüab kapitalist kulusid veelgi rohkem kokku hoida ehk töötajaid vallandada ja palku kärpida, mis mõistagi saab muuta olukorra ainult veel hullemaks.

Mul oleks isegi hea meel, kui mõni tõsiusklik liberaal mind ümber veenaks ja tõestaks, et see pole nii ja tõusulaine kergitab endiselt kõiki paate.

 

Positiivne programm

Ma ikka loen aeg-ajalt diagonaalis neid riigireformi-ettepanekuid. Et kas parlamendil peaks olema rohkem kodasid või hoopis vähem vatsakesi. Ja kas valdasid peaks suuremaks kokku liitma või hoopis võimu külatasandile usaldama. Eks valimiste lähenedes tule neid lugusid veel tosinakaupa. Andres Kollisti reformiplaanis Postimehes torkas mulle silma hiigla armas lause: “kaotatakse palgavaesus”. Jah, selle poolt ma hääletaks küll. Ma tegelikult natuke täpsustaks ja täiendaks: “kaotatakse vaesus ja kehtestatakse küllus”. Kellel saaks midagi selle vastu olla?

 

Sotsiaalporno

Kui naine näägutab mehe kallal, et see laste toiduraha maha jõi, siis mees tõlgendab seda nii, et naine näägutab raha pärast. Mitte joomise pärast.

Aeg on nagu rong

Kallid generatsioonid

Reformierakond soovib ettevõtlusõpet algkoolis.

Vanas algklasside lugemikus oli umbes selline lugu: “Väike Mai käis poes, koristas toa ja pesi nõud. Siis tuli talle mõte, et ta võiks oma tubli töö eest ka tasu saada. Ta kirjutas arve: poes käidud – 20 kop, toad koristatud – 40 kop, nõud pestud – 10 kop, kokku – 70 kop. Pani arve ema laua peale ja jooksis õue mängima. Kui ta tuppa tuli, oli ema juba töölt kodus. Mai laua peal oli arve: hea ja armsa kodu eest – ei midagi. Riiete ja söögi eest – ei midagi. Kokku – ei midagi. Mai sai kõigest aru ja tal oli väga häbi.”

Nüüd tuleb see küll ümber kirjutada. 

Kui mina algkoolis käisin, tuli ka korraks mingi äritegemise mood — jõnglased vahetasid nätsupabereid kilekottide vastu ning välismaa- või kaubandussidemetega õnneseened müüsid kopikate eest kleepsusid vms. Kui see välja tuli, järgnes paras skandaal, epistlid, klassijuhatajatund ja lastevanemate koosolek. Äritsemine on häbiasi, tehti meile jõuliselt selgeks. Jah, tõesti, ei pea meie näha saama tõotatud maad …

 

Kommutant

Kahtlemata on Porgandid oma kiiruse ja mugavusega suur arenguhüpe Eesti ühistranspordis, aga nende istmed on küll disaininud keegi Stadler von Trapp, kellele guvernandid lapsepõlves rühi parandamise eesmärgil harjavarre selja külge sidusid. 

Igal vennal vaateviis

 

– Ma ei saa aru sellest “proud to be gay”. Mille üle uhke? On see mingi saavutus või? Samamoodi ma ei saa aru neist “olen paks ja selle üle uhke”.
– Kuule, sa ei saa võrrelda gei olemist ja paks olemist.
– Miks mitte? Mõlemaga kaasneb sotsiaalne stigma, spetsiifilised terviseriskid ja komplikatsioonid paljunemisel.

Noh

Mul oleks vaja pendelrändaja-jopet, mille krae toimiks täispuhutava kaelapadjana ja kapuutsiserva seest saaks välja tõmmata silmaklapid. Kindlasti saaks sellele veel lisafunktsioone välja nuputada — voodri vahele peidetud raadioantenn vms.