Klass

Hanrahan kirjutas väikekodanlusest. Mina loen juhtumisi just ühe Briti antropoloogi raamatut inglaste tavadest, kus väga suur osa on pühendatud klassierinevustele. (Täitsa põnev lugemine, ainult et Londonisse turismireisile ei julge ma nüüd enam elu sees sõita, kujutades ette, milliseid jubedaid seltskondlikke fopaasid ma seal ühest tükist teeksin.)

Klass, niisiis, ei seisne mitte inimese jõukuses, vaid päritolus, kasvatuses, keelepruugis, maitses ja kommetes. Võib elada puruvaesena ja kuuluda kõrgklassi, võib elada vägevas villas ja omada miljonit pangaarvel ning olla ikka töölisklass. Lisaks iseloomulikule hääldusele on olemas teatud sõnad, mille kasutamine näitab inimese klassikuuluvust. Veelahe läheb keskmise ja kõrgema keskklassi vahelt — viimane kõneleb sarnaselt kõrgklassiga, keskmine ja madalam keskklass seevastu sarnaneb töölisklassiga. Kui kõrgematel klassidel on sorry, napkin, loo ja sofa, siis madalamatel on pardon, serviette, toilet ja couch.

Alamate klasside kodudes on põrandal vaipkate, ülematel klassidel on laudpõrandal kulunud pärsia vaibad. Keskklassi kodud on klanitud, ülemklassi omad mitte. Keskklassi aed on sätitud ja ilus, kõrgklassi aed on näiliselt hooletult looduslik. Alamate klasside elutoa tähtsaim objekt on suur televiisor. Kõrgklassil on televiisor teises elutoas. Ainult keskklass kasutab joogiklaasialuseid. Keskklassi kodu tualettruum on sisustatud kokkusobivates värvides, kõrgklassil on lihtsalt valge. Keskklassil on võimsad nahksohvad ja uhked mööblikomplektid, kõrgklassil eklektilised üksikesemed, mis pole ostetud, vaid päritud. Kõrgemad klassid külas käies ei kiida ega kommenteeri üldse kodusisustust. Ainult madalamad klassid paigutavad elutoas aukohale oma diplomid, karikad, trofeed ja fotod endast koos kuulsate isikutega. Ainult madalamate klasside majadel on satelliittelevisiooni antenn. Kõrgemad klassid ei sõida autodega, mis jätavad ärimehe (Mercedes) või müügimehe (Ford Mondeo) mulje. Keskklasside autod on puhtad, töölisklassil ja kõrgklassil tihti räpasevõitu ja koerakarvu täis. Kõrgklass eelistab Mandri-Euroopa autosid või Land Rovereid, madalamad klassid Jaapani ja Ameerika autosid. Lõhnakuused on ainult töölisklassi ja madalama keskklassi autodes. Kõrgema klassi riietus ja välimus ei tohi jätta muljet, et nendega on vaeva nähtud. Ja nõnda edasi.

Eestis on asi väheke lihtsam. Kakssada aastat tagasi olid meist absoluutse enamuse esivanemad pärisorjadest talupojad. Just siis, kui mingit sorti klassivahed hakkasid välja kujunema, tuli peale nõukogude võim ja lõi jälle kõik uppi. Siis tuli taasiseseisvumine ja jälle said mõned esimesed viimasteks ja vastupidi.

Aga ikkagi. Kui ma ENSVs koolis käisin, teadsid kõik, missugused on “paremad perekonnad” ja missugused on tavalised. Vahe tegi sisse mingi keerukas kombinatsioon päritolust, haridusest, ametikohast, sissetulekust ja elustiilist. No mõnes peres ei ostetud valmisriideid, vaid telliti kõik rätsepa ja õmbleja käest. Ja nende vanaemad käisid proua selle või tolle juures kohvitamas. Vahel (näiteks hiljaaegu Krossi ja Jõerüüti lugedes) ma ikka mõtlen selle peale, et minu esivanemate seas ei ole olnud mitte ühtki prouat. Olid ehk heal juhul perenaised ja seegi oli kaupmeeste kasutatav meelitav viisakustiitel. Huvitav, mis suunas need protsessid praegu käivad — kas klassid settivad või segunevad, kas vahed teravnevad või hägustuvad?

P.S. Mis puutub väikekodanlikku esteetikasse, siis oli selles inglaste-raamatus tore detail. Üks kõrgema keskklassi majaomanik paigutas oma eesaeda kipsist päkapiku. Kui antropoloog sellele tähelepanu juhtis, teatas omanik, et “see pole aiapäkapikk, see on nali nende inimeste pihta, kes tõemeeli panevad oma aeda päkapikke”.

Kuulasin eurolaule

Lööklaulu EM läheneb jälle ja rahvuslikud kvalifikatsioonivoorud käivad. Ma kuulasin siis ka poolfinaali jõudnud lugusid ja panin oma vinguviiuli hüüdma.

1. Rolf Roosalu “All & Now” — minu meelest iseloomutu europopp, hittlooks liiga monotoonse refrääniga, puudub see käik või nõks, mis kummitama jääks. Hinne 12 palli skaalal 6.

2. Victoria “Baby Had You” — ma ei kujuta hästi ette, kuidas see laval elavas esituses kõlab. 6.

3. Noorkuu “Be My Saturday Night” — see lühike jupp, mis tahaks nagu natuke Pet Shop Boysi teha, on veidi huvitavam kui ülejäänud “hele jaal”. 5.

4. Jana Kask “Don’t Want Anything” — päris tore ballaad, meenutab veidi Aguilerat, aga refrään n-ö vajub ära, ei kerki kulminatsiooni, miski kriva on seal sees. 8.

5. Ithaka Maria “Hopa’pa-rei” — pidin tooli pealt maha kukkuma. “Karvade sees krutsifiks ja silmis kahtlane leek” — mida hekki, nagu noored ütlevad. 3.

6. Outloudz “I Wanna Meet Bob Dylan” — kuulata laseb, kuigi ilmselt mitte “tulemusele orienteeritud”. Mulle meeldis too Epliku lugu kah. 9.

7. Uku Suviste “Jagatud öö” — muusika ja sõnad absoluutsete suurmeistrite töö, aga tulemus sobiks mõne telenovela tunnuslooks. 4.

8. Elmayonesa “Kes ei tantsi, on politsei” — häbelikult tunnistan, et reggaeton mulle vahel täitsa meeldib, aga see konkreetne esitus tuleks nagu kangete rahustite ja 70sentimeetrise lumevaiba alt. Kui politsei ei tantsi, siis ta ootab kuumemat lugu. 4.

9. Ans. Andur “Lapsed ja lennukid” — päris tore, eesti keele eest lisapunkt. Aga masse selline jahe “me-ei-võta-kogu-seda-pulli-eriti-tõsiselt” hoiak ning rõhutatult amatöörlik vokaal kaasa ei tõmba. 10.

10. Kait Tamra “Lubadus” — estraadiballaad miks mitte, aga lauluhääl jääb lahjaks. 5.

11. Sofia Rubina “My Melody” — on küll funky, aga miskipärast lihtsalt ei istu. 5.

12. Sõpruse puiestee ja Merili Varik “Rahu, ainult rahu” — olen küll ka kunagi ammu sallitallaja ja märsilohistaja olnud, aga need esitajad ei veena. 5.

13. Getter Jaani “Rockefeller Street” — Lõhmuse tuntud nipid, võib reede õhtul jala tatsuma võtta küll. Eurovisioonile oleks ehk turvalisim valik. 8.

14. Tiiu Kiik “Second Chance” — leige New Age, ei puuduta ühtki närvi. 3.

15. MID “Smile” — see on natuke nagu  Morrissey? Raadiokanalit vahetama ei sunni, aga värskust nagu napib ja eurolugu see kah pole. 7.

16. Shirubi Ikazuchi “St. Cabah” — “Shut up and hear the noise your closet brings /…/ But to dispose you’ll have to fight“. Ma olen vist sihukese värgi jaoks liiga vana, kuigi muusikaliselt selles ju midagi on. 6.

17. Mimicry “The Storm” — pretensioonikas monotoonsus mu meelest. 3.

18. Meister ja Mari “Unemati” — ma saan aru, et mingil korteripeol või Folgi vabalaval võetakse kammipill ja kidra ja pannakse absurdi  stiilis “Viis viina ja Mehukatti ja kohe tuleb Une-Matti”. 2.

19. Orelipoiss “Valss” — autorilaulude festivalile või uue kodumaise noorsoofilmi heliribasse, miks mitte. 5.

20. Marilyn Jurman “Veel on aega” — jälle üks monotoonsus, natuke teistsuguse monotoonsuse kastmes. Sobiks ka võib-olla filmimuusikaks, viimasesse stseeni, kus peategelased sõidavad vana sapakaga mööda konarlikku heinamaad päikseloojangu poole. 5.

*

Ja need on siis 20 parimat lugu 140st. Näib, et kõva  kolm neljandikku on andnud end üles selle mõttega, et “teeb meie plaadile nats reklaami”; vähesed on lähtunud tõsiselt sportlikust ülesandest “pääseda Eurovisioonile ja saada seal võimalikult kõrge koht”.  Eelmise aastaga võrreldes siiski minu meelest huvitavam valik.

Veel üks asi. Mina õppisin inglise keelt üüratu ammu, siis kui ilma tegid veel perekond Parkerid, sestap ma ei tea täpselt, kuidas need wanna’d, gonna’d, gotcha’d ja dontcha’d käivad. Aga konstruktsioonid “I’ve gotta feeling“, “I’ll gonna” ja “we’ll going to say” tunduvad mulle nõks kahtlased.

Kaart näitab rännusihti

Oh sa põlastus. Valijakompass ütles, et minu poliitilised seisukohad sobivad kõige enam (65%) kokku Keskerakonnaga.  Tõsi, enamus Eesti parteisid oli  väga lähedal, ainult Kristlikud Demokraadid ja Reform jäid kaugemaks. Et siis selline ettevaatlik ja selgrootu populistliku varjundiga tsentrism, peaaegu kõik sobib, mida pakutakse.

Huvitaval kombel välismaa kompassi järgi olen ma palju pahempoolsem ja palju liberaalsem. Mida see küll tähendada võiks? Vabadus, võrdsus ja vendlus — not in my back yard?

The Butler Did It

Vahepeal oli aeg, kui mistahes eestikeelse telekanali pealt tuli suvalisel nädalapäeval ja kellaajal enam-vähem kindlalt mingi kriminalistide-sari. Minu arust olid need kontide seest õietolmu otsijad huvitavad umbes kolme seeria jagu. ETVl jällegi on hea tava rõõmustada vaatajaid nädalalõpul laipadega. Laupäeva õhtul Kiirabihaigla ja pühapäeva õhtul mõni Briti krimisari. Hetkel siis rootslaste materjali järgi tehtud “Wallander”.

Kahtlemata on Briti sarjad Ameerika omadest toredamad juba seetõttu, et neis mängivad näitlejad sarnanevad rohkem inimestele ja vähem filminäitlejatele. Ja tihti on neis sellist kerget ja kuiva inglaste koomikat, autor jälgib oma kangelast väikse muhelusega. Aga rootslased, tundub esialgu, sellist kerglust ei luba. Mõrv on tõsine asi, mitte mingi pühapäevaõhtu meelelahutus.

See on krimisarjade puhul vist juba tavaline, et klassikaliste “pärandus ja ülemteener” skeemide asemel on “intsest ja voodoo”. Kahju küll, aga mis sa teed, aja märgid ja nõnda edasi. Aga see on murettekitav, et kaduma hakkab klassikaline whodunit — vaataja/lugeja võimalus uurijaga võidu puslet kokku panna. Detektiivi traumaatilise lahutuse ja muude kommunaalprobleemide asemel las ikka olla mitu kahtlusalust, kellel kõigil oli motiiv ja võimalus, ning siis tuleb juurdluse käigus paljastada detaile, mis järjest suunavad kahtluse küll ühele, küll teisele, kuni selgub, et mõrvar oli kõige vähem tõenäoline isik.

Et siis kõpskingakesed

Thela ja Rents usuvad, et head tantsijannat munade puudumine ei sega. Annass jummal. Minu keskealise kontoritöötaja kogemus ütleb, et naine peab pingutama keskmiselt 20% rohkem, et saavutada muus suhtes sarnaste näitajatega meessoost isikuga võrdne tõsiseltvõetavus. Ning muus suhtes võrdsete kandidaatide korral on tööandja valmis maksma mehele 20% kõrgemat palka.

Ei, mina isiklikult ei kurda millegi üle. Meie kollektiivis ei ole ka alfaisaste kampa, kes saunalaval, korbilauas või golfiväljakul strateegilisi otsuseid teeb. Aga. Ikkagi on õhus mingi seletamatu sõnastamata eeldus, et mehed on ratsionaalsemad, asjalikumad ja toimetulevamad (vajadusel tõstavad ka mööblit ümber, parandavad mingi vidina ära, toimetavad ämbliku toast välja); naised seevastu on emotsionaalsed, võtavad asju isiklikult, kalduvad intrigeerimisele jne. Kusjuures seda eeldust näivad jagavat nii mehed kui naised.

Kuskilt lugesin, et see olevat bioloogiline värk. Naiste välimuses olevat rohkem neoteenilisi jooni, ja kes siis latsekest ikka eksperdi või liidrina usaldab. Siin on ainest väikseks antropoloogiliseks uurimuseks — et kas edukat karjääri teinud naisjuhid on populatsiooni keskmisest madalama hääle, väiksemate silmade ja suurema ninaga jms.

Feministlikud konverentsid ja nende kasutegur on eraldi teema. Ma ei arva ka, et oleks vaja  kvootide abil naisi metallurgia alale ja mehi iluteenindusse suunata. Aga seda ma mõtlen küll, et kui Riigikokku kandideerijate seas on naisi ootuspärase umbes poole asemel 33,6% (SDE), 26,4% (Kesk), 19,2% (Reform), 18,2% (Rahvaliit) või 14,4% (IRL), siis on võib-olla kusagil ikka arenguruumi. Mitte tingimata naised mehisemaks, pigem ehk poliitika tsiviliseeritumaks.

Folkloor ja meie

Pensionifondi viie aasta aruanne meenutab Mustvee mehe kartulikasvatuse lugu: “Nii palju, kui maha panin, nii palju ka üles võtsin — kaotsi midagi ei läinud.”

Valimisspikker

Valimisprogrammid 2011

Caveat: Mina ei ole seotud ühegi erakonnaga. See tabel ei ole mõeldud peegeldama ega mõjutama mingeid poliitilisi eelistusi. Paksendused ei tähenda eriti tähtsaid punkte, vaid mulle isiklikult mistahes põhjusel silmahakanuid. Originaalsõnastust on loetavuse huvides muudetud ja kärbitud ning järjestust võrreldavuse huvides ümber tõstetud. Tabelisse võib olla sattunud vigu. Kahtluste tekkimisel ja kõrvaltoimete püsimisel kontrollige algmaterjale erakondade veebilehtedelt.

Veel programmidest

Reformierakonnal on ilmatu pikk peatükk keelepoliitikast. Mina oleks nagu oodanud, et majandusliberaalide meelest pole vahet, mis keeles kass näub, peaasi, et ta süüa ei küsi.

Inimesed ja nende hobid

Ühistu juhatuse koosolek. Kaks tundi naeratasin mehaaniliselt ja surusin endas maha ühtainsat küsimust: “Parandage mind, kui ma eksin, aga teile vist lihtsalt meeldib inimeste ajusid keppida?”

Täielik mäluvahetus

Ma mõtlesin veel selle talgufilmi sünopsise lähteülesandele: maiade kalendri järgi on saabunud maailma lõpp; inimesed on kaotanud oma mälu ja teadmised ning muutunud mõistuselt 10-12aastasteks; tehnika ei tööta ja valitseb kaos; pahad tahavad seda olukorda oma huvides kasutada, aga ärksamad isendid avastavad varem talletatud teadmised raamatute jms kujul — missugused lood aitavad meil n-ö taas inimesteks saada?

Sedalaadi selektiivset kollektiivset amneesiat on tegelikult raske ette kujutada. Kui palju teadmisi on inimesed kaotanud? Kas neil keel ja kõnevõime on alles? (Kui keegi enam rääkida ei oska, on aabitsast vähe abi?) Ei erista näiteks autot looduslikest objektidest? Teavad, et “see on auto”, aga ei tea, mis sellega tehakse? (Väljendid “autoga sõitma”, “autot juhtima” on arusaadavad või ei ole?) Teavad, et “see on auto ja sellega sõidetakse”, aga ei oska enam autot jutida? Oskavad autot juhtida, aga ei oska uusi autosid ehitada. Oskavad nii autoga sõita kui autosid ehitada, aga on unustanud, et “igast autost saab kord Opel” ja “punane Golf on jõuka kodanlasepere teine auto, naisel poes käia”?

Tegelikult oleks niisuguse kollektiivse mälukaotuse tõeline tagajärg ilmselt see, et igasugu tehnokatastroofide (tuuma- ja keemialekked, tulekahjud, ma ei tea mis), nälja, epideemiate ja gängisõdade tagajärjel oleks 97% inimkonnast kahe nädalaga kutu ja ülejäänud elaksid oma võsas rahumeeli edasi. Hadzadele, paapuatele jts uus võimalus; küllap paarikümne tuhande aasta pärast hakkab kogu jant jälle otsast peale.

Vaata ka: Waterworld, The Book of Eli, WALL-E, The Sky Has Fallen, I Am Legend,  28 Days Later, The Road jts