tavainimene

See on [tsenseeritud] kapitalism

Posted in * by tavainimene on 30/09/2009

Lugedes Haige Mõistuse Sündikaadi uudist sellest, kuidas Kalev presidendiprouale mõningaid transrasvadega seotud lihtsaid elutõdesid selgitab, meenus mulle miskipärast Memokraadi võitlus kommentaariumipuhtuse eest:

“Me oleme erafirma – me oleme kuramuse erafirma! Meie ainus eetikaküsimus on: “Kas keegi kaebab meid kohtusse ja me kaotame sellega raha?” See on [tsenseeritud] kapitalism, proua president. Tulge mõistusele!”

Advertisements

Burkiiniga basseini?

Posted in * by tavainimene on 30/09/2009

Burkiini teemaline diskussioon (1, 2) on Euroopast läbi Austraalia ja Kanada Ameerikasse jõudnud. Tegu on pead ja kogu keha katva ujumiskostüümiga, mida soovivad kanda mõned naismoslemid.  Sarnaseid kehakatteid on pakutud ka konservatiivsetele kristlastele, juutidele ja muidu häbelikele.

Huvitavaid väiteid oli kuulda:

“Ma kannan seda mitte sellepärast, et mind keegi sunniks, vaid sellepärast, et ma tahan, kuna ma usun, et see on kooskõlas minu Jumala tahtega.”
“Ma kannan seda sellepärast, et see on minu ainus võimalus avalikku randa või ujulasse minna, kuna oma keha paljastamine on minu jaoks välistatud.”
“Ma kannan seda mitte sellepärast, et ma oma keha häbeneks ja põlgaks – vastupidi, ma austan oma keha nii väga, et ma valin väga, kes võivad sellele pilku heita.”
“Oma keha katmine ei ole mitte tõend islami naiste rõhutusest, sest enamiku jaoks nendest on see vaba valik.”
“Igal inimesel peab olema õigus kanda ujulas selliseid riideid nagu ta soovib; burkiinide vaenamine on islamofoobia ilming, ükskõik, mille muuga seda ei põhjendata.”
“Ma pole moslem, aga ma vihkan meie randades ja basseinides valitsevat kehailufašismi, mis paneb end halvasti tundma kõik, kes peavad oma ebatäiuslikud – ülekaalulised, vanaduskortsulised, armilised – kehad teiste pilkudele paljastama, seepärast kannaksin ma ka ise meelsasti sellist kostüümi.”
“Ka Euroopas on naised varasematel sajanditel kandnud lopsakaid ja varjavaid ujumiskostüüme, nii et see pole sugugi mingi islami veidrus.”
“Miks ma ei peaks tohtima seda kanda? Mis see teiste inimeste asi on, mis mul seljas on? See on vaba maa.”

Ja vastuväiteid:

“Naiste näo ja keha varjamine peegeldab mõtteviisi, mille kohaselt naine on räpane olevus, kelle ihu nägemine kallutab mehi räpastele tegudele. See on sama misogüünne loogika, mille kohaselt vägistatu on ise süüdi, kuna ta kandis miniseelikut. Me soovime sellise mõtteviisi koos selle sümbolitega minevikku jätta.”
“Burkiini kandmine on poliitiline steitment. Punkt. samamoodi nagu näiteks haakristiga käesideme kandmine. On iseasi, kas selliseid steitmente lubada või mitte.”
“Kogu keha katva rõivastuse nõudmine naistelt on islamis suhteliselt uus nähtus, mis on tekkinud koos patriarhaalse fundamentalismiga vastukaaluna rahvusvahelisele sekulariseerumissurvele.”
“Tegelikult nõuab Koraan inimeselt hoopis vaimset ja moraalset alandlikkust ja tagasihoidlikkust Jumala ees.”
“Burkiini on basseinis ebahügieeniline.”
“See ON naiste suhtes repressiivne. Miks kellelgi ei tule pähegi nõuda meestelt, et nemad oma ihu varjaksid ja kataksid?”
“Kui nendel peab olema õigus kanda Ameerikas burkiinit, siis peab minul olema õigus kanda Araabias bikiine või käia üldse alasti.”
“Me kardame burkasid ja burkiinisid, sest me kardame, et kasvav islamikogukond muudab selle varsti üldkohustuslikuks.”
“Burka peab olema keelatud, kuna see on ainus moodus tagada, et see pole kellelegi peale sunnitud.”
“On silmakirjalik ise Kanadas elades kiita, kui palju vabadust islam naisele annab.”
“Enamik naisi, kes soovivad oma keha varjata, on lihtsalt paksud. Nad näevad ka burkiinit kandes paksud välja.”
“Ameeriklastel on inimese keha suhtes jaburad kompleksid, mis eurooplastele on õnneks täiesti tundmatud.”
“Kas te tõesti usute, et Universumi Loojat huvitab, mis teil ujudes seljas on? Ja kas te tõesti usute, et vastassoo esindajatel pole rannas muud teha, kui just teie keha pilkudega vägistada?”
“Miks on orjus keelatud? Miks ei võiks see olla iga inimese vaba valik, kas ta soovib orjuses olla. Võib-olla mõne inimeste religioossete veendumuste kohaselt tagaks elu orjana talle igavese õndsuse või parema taassünni – kuidas me tohime talle seda keelata?”

*

Enamikus Eesti veekeskustes on vist meeste taskutega lühkarid keelatud. Huvitav, milline on rõivastuskood naistele? Kas burkiinikandja lubataks Aurasse?

Uurivad-puurivad

Posted in * by tavainimene on 28/09/2009

Arvamusuurijad helistavad mulle kummaliselt tihti. Viimase paari aasta jooksul on nad pärinud, mis ma tean või arvan automarkidest, õllest, margariinist, raadiojaamadest ja poliitilistest parteidest. Päris hea mõtteharjutus, kui sind kistakse rambel argiõhtul helesinise ekraani lummusest välja ja küsitakse nõudlikult, mis on hetkel meie riigi ja valitsuse eest seisnev suurim probleem. Jah, tõepoolest – mis? Tööpuudus ja vaesus? Kreenis majandusstruktuur? Kahanev rahvastik? Eliidi irdumine massist? Alkoholism? Inimlik rumalus? What would you ask if you had just one question?

Täna oli siis küsitluse teemaks kohalikud valimised. Kas minu suhtumine Mart Laari või Jüri Pihli on pigem positiivne või pigem negatiivne? Ja kas ma ikka tean, et reformierakond kavatseb pärast valimisi pensione kärpida, aga keskerakond seevastu on koostanud abipaketi 5000 (või oli see ikka 500?) töökoha loomiseks? Ja kuidas see on muutnud minu suhtumist neisse erakondadesse. Ma olin peaaegu valmis uskuma, et järgmine küsimus on nördinud “Kuidas ei ole?!”

Ei ole hullu

Posted in * by tavainimene on 28/09/2009

Ma pean oma teravad sõnad tagasi võtma – ei ole ju asi hull. Otsisin www.peatus.ee abil ühendusi, väljumiskellaajaks panin kõigile 8.00:

Tapa – Otepää 4 h 06
Keila – Põlva 4 h 20
Jõhvi – Tõrva 4 h 40
Rapla – Mustvee 4 h 49
Pärnu – Jõgeva 5 h 15
Haapsalu – Võru 5 h 55
Kunda – Antsla 6 h 15

See teeb ikka hobutranspordile pikalt silmad ette.

Komme sööme üle-ülehomme

Posted in * by tavainimene on 28/09/2009

Presidendiproua olevat Kalevi komme kräpiks nimetanud. Tema ise söövat ainult valikšokolaadi, 420 krooni kilo. Mulle ka K-Kalevi kommid eriti ei maitse, aga ülbitsemine on minu meelest vähemalt sama ebameeldiv kui tahkestatud taimeõli.

Kahju siiski (ja tegelikult imelik), et Kalevi kodulehel mingit tooteinfot väljas ei ole. Fazer on selles mõttes samm eespool.

Prototüübi piinad

Posted in * by tavainimene on 25/09/2009

Jüri ja Mari on abielus. Jüri tüdineb Mari pidevast näägutamisest ja kolib ema juurde. Maril saab hing täis ja ta kirjutab raamatu – romaani. (See polegi nii ebatõenäoline – tänapäeva inimesed kirjutavat rohkem kui kunagi varem ajaloos.) Selle peategelane kirjeldab mina-vormis oma kooselu Jüri, Jyri või lihtsalt Jotiga, keda kujutatakse haisva kõõmapea, roppsuu ja alkohooliku/psühhopaadi/kleptomaani/süfiliitiku/impotendi/kapihomona.

Mis edasi? Kui Jüri saab teada, et Mari romaani kirjutab, võib ta püüda teda paluda või kinni maksta. Ta võib hoiatada või ähvardada kirjastajaid. Kui romaan ikkagi ilmub – võib-olla on kirjastaja kavalalt Jürist Peetri teinud – on muidugi võimalus, et Jüri, kes pole ise suurem raamatulemb, ei saagi teada, miks naabrid trepikojas teda nähes iseäralikult muigavad. Tõenäolisem on siiski, et kas oma ema või, mis halvem, laste kaudu saab Jüri siiski oma kurikuulsuse kirjanduslikest allikatest teada. Võimalik, et laste klassikaaslastele pakub raamatust valitud lõikude kõva häälega ette kandmine suurt lõbu.

Mis edasi saab? Jüri võib asja vapralt ignoreerida. Ta võib püüda avaldada omapoolseid vastulauseid. Võib minna kooli ja pidada laste klassikaaslastele loengu fiktsiooni piiridest. Ta võib ka minna kohtusse. Võib nõuda, et raamat müügilt kõrvaldataks. Kuidas seda asja küll arutatakse – kumma poole kohta kehtib süütuse presumptsioon? Kas Jüri peab tõendama, et Mari on valetanud, ja seega esitama tõendeid, et ta pole vägivallatsenud, varastanud, ringi hooranud jne? Või on hoopis püha kunst põhimõtteliselt süüdimatu? Või piisab väikeses trükis disclaimerist, et “see siin on fiktsioon”? Kas disclaimer on ülimuslik, kui autor televisiooni jutusaates kinnitab, et aines on suuresti elust enesest? Aga kui ta seda väites mõistatuslikult ja mitmetähenduslikult muigab?

Nii või teisiti on kogu tiraaž selleks ajaks tõenäoliselt maha müüdud. Jüri võib siis vahest nõuda hüvitust talle tekitatud kahju eest – kui tal õnnestub kahjusid tõendada. Kui tal on näiteks esitada lastepsühhiaatri arve. Arvesse läheks ehk ka kirjalik tõend tööandjalt, kes on keeldnud Jürile halva maine pärast ametikõrgendust andmast. Aga kui Jüri on kakskümmend aastat turvamehe või autopesijana töötanud, siis ei lähe ilmselt ka see läbi – keda huvitab vaese inimese maine?

Ameerika vandekohtus oleks võib-olla teistmoodi, aga Eestis on Jüri fiktsiooni võimu ees kaitsetu. Arvatavasti patsutab kohtunik talle õlale ja lausub midagi selles vaimus, et saa üle. Või et ole õieti tänulik – sa oled nüüd ju surematu kirjenduslik kangelane. Mis pagana moraalsed kannatused, misasi see moraal veel on?

Jah, tundub, et kõige kindlam on piirata oma suhtlusringkonda kirjaoskamatute inimestega.

Päeva tsitaat

Posted in * by tavainimene on 24/09/2009

Märt Väljatagalt Eesti Päevalehest:

“Usutavate väljamõeldiste sallimine nõuab peenelt balansseeritud vaimulaadi, mängu uskumise ja umbusu piiridel, uskumise ajutist peatamist. See vaimulaad juurdus alles 18. sajandil koos nähtustega nagu krediit, paberraha, individualism ja armastusabielu.”

Kui lööb, siis armastab?

Posted in * by tavainimene on 23/09/2009

Viimastel nädalatel on üsna palju pere- ja lähisuhtevägivallast räägitud. Hiljaaegu muuhulgas seoses sellega, et üks ärimees väidetavalt oma naise ja lapse kallal käed käiku lasi. Kohe varsti ilmus artikkel, kus kirjutati, et peategelane peab vaprat võitlust viinakuradiga. Täna arvab üks psühhiaater, et sageli naised ise provotseerivad mehi jooma ja lööma.

Minu paranoilisem osa näeb selles mainekujunduskampaaniat, mis kahjuks näib kulgevat edukalt. Väga suur osa kommentaatoritest leiab, et naiste pidev näägutamine on see tõeline hirm ja õud, mida viimse piirini viidud mees peab jõuga klaarima. Mees ei vägivallatse, ta jõustab ennast. Ülemus ei hiline, ülemus viibib. Korporant ei ole purjus, korporant on väsinud. Kui naine tõesti puhtast õelusest nahatäit nõutab, siis peaks ju olema talle parimaks kättemaksuks mitte lüüa?

Tegelikult ei ole siit vist mõtet tervet mõistust otsida. Pigem joonistub välja kosmiliste mõõtmetega müüt: Kaose Emand, kes ketrab lämmatavat vimmakangast, mille siis Õigluse Isanda rusikas õhkupuhastava välgulöögina rebestab.

Lood krüptist

Posted in * by tavainimene on 22/09/2009

Üks tuttav kutsus mind Kirjanduse Maja keldrisse, kus Tajo Kadajas esitles oma uut plaati Poogna autorite tekstidele. Laulude vahele pidid luuletajad oma värsse lugema. Ühest küljest ma võõristan noort luulet, teiselt poolt tundus kombinatsioon piisavalt ebatavaline, et lihtsalt uudse kogemuse pärast kohale minna.

Tõepoolest mõjus üllatavalt. Ma oleks oodanud mingit sorti kitarrifolkbluusi, aga kõlasid hoopis “Merevaiguvõtme” või Helsinki kruiisi stiilis kerged meloodiad. Klahvpillimängija meenutaski töösse süvenenud Soome ärimeest projektide kohal, kerge murekorts kulmude vahel. (Muidu nägi ta välja nagu üksteise sisse sulatatud Pullerits ja Kadastik.) Samas esimesed kolm lugu tekitasid tunde, et poole noorema produtsendi ja kolm korda noorema solistiga (mõni nukkilus poiss ülikitsaste pükstega, tukk viltu silma kohal) saaks nende meloodiate ja tekstide baasil päris ägeda asja. Nu-melodik või nu-romantik. Aga jah, paljuvõitu sai seda magusat.

Mõnda lauluteksti olekski tahtnud ilma viisita kuulata. Enamalt jaolt oli siiski tegu üsna tavalise günekolüürikaga kuskil Vaarandi – Underi teljel. Kui kakskümmend aastat tagasi oli “olen lind kel murtud tiib”, siis nüüd on “ma häbitult su huulilt joon”. Muidu aga ikka öö, vihm, sosinad, tõotused, sammud jms tavaline kraam. Värskema erandina jäi kõrva Zahiri “Vastu kuuma grilli”.

Mõnele luuletusele oleks ehk kasuks tulnud, kui seda oleks esitanud mitte autor vaid keegi teine. Üks asi, mis ma olen ammu kahetsedes mõelnud, on see, et nõudlikud kirjandusõpetajad on etlejatest skandeerimise liiga sügavalt välja juurinud. “Tata-tata-tata-taast” on lahti saadud, aga ülipüüdlik sisurõhkude panemine kaotab koos värsirõhuga ära luuletuse laulvuse, mõnu, tooni.

Kuigi luuletused ega muusika ei pannud mind just vaimustusest kangestuma, oli kogu üritus omamoodi sümpaatne. Luuletajad olid ise toredad oma kokkuhoidmise ja õlgõlatundega.

*

Minu enda maailma siseneb poeesia ja draama viimasel ajal peamiselt unenägude kujul. Üleeile öösel nägin unes, et vaatasin aknast, kuidas loomaarst mu naabrinaise koerale surmavat süsti teeb, ja ärkasin üles selle peale, et nutsin nagu väike laps, nägu pisarate ja tatiga koos. Eile öösel nägin, et olin oma ülikooliaegses korteris. Vaatasin ringi ja mõtlesin, kuidas ma saan viibida majas, mis kaks aastat tagasi maha lammutati. Aga unes oli lihtne ja loogiline seletus varnast võtta – järelikult olen ma ise surnud ja kummitan. Missugune tore meeleolu algavaks tööpäevaks.

Sootuks süütu kannatab

Posted in * by tavainimene on 21/09/2009

“Skipped Parts” – selle sisu võiks 140 tähemärgi piires kokku võtta ka nii, et “vanavanemate patud nuheldakse lapselaste kaela”. Tüdruk võib ju mõelda, et raju ulaelu elades maksab ta kätte hoolimatule isale, aga kannatab siiski hoopis tema enda laps. Kellele kaasa tunda? Need pole ju sugugi rumalad inimesed, kes siin rumalalt elavad. Nad ju reflekteerivad. Kui paljut vabandab välja raske lapsepõlv?

Mõtlesin täna veel neimakirjanduse peale. Ma ei tahaks olla varateismeline, kelle üks vanem on teise “laulu sisse pannud”. Sama hästi võib lapsele kooli minekuks kaela riputada sildi “mu ema on kleptomaan, amatöörprostituut ja süfiliitik” või “mu isa on kompleksides impotent ja kapipede”.

Siit muidugi jälle vana küsimus, kas inimesel on mingit võimalust jõustada oma soovi mitte olla prototüüp. Kas väikses kirjas lahtiütlus “isikud ja sündmused on välja mõeldud” vabandab kõik välja, isegi kui mitte ükski inimene seda ei usu?