tavainimene

Kolumatsid žongleerivad džunglis baklažaanidega

Posted in * by tavainimene on 24/05/2013

Kaheaastasele lapsehoidjaks olemisega võrreldes on savimaasse peenarde kaevamine lihtne ja kerge töö.

Häid värvimisraamatuid pole saada. Sõnadeõppimisraamatud on tõlgitud võõrkeeltest. Ebaproportsionaalselt palju väikelasteraamatuid (samuti tõlgituid) on taluelust — haned-kalkunid-küülikud-hobused-vankrid-maisipõllud, 80-90% lastele sama võõras maailm kui kosmos või džungel.

Üldse ei ole päris pisikestele pildi- ja juturaamatuid ilusate piltide, tuttavate olukordade, lühikeste lugude, lihtsate sõnade ja lausetega. Multikategelasteks ei ole peaaegu kunagi tavalised lapsed, vaid ainult jänkud, mõmmid, koerad ja sitikad. Või mingid veidrad fantaasiaolendid. (Pukanutast näen ma õudusunenägusid.)

Jaah, mina olen kõigest ajutine lapsehoidja, seega mulle on lubatud nuriseda-viriseda. Emadele visataks kohe nina peale, et pole vajagi last multikatega nüristada ja kesse siis nii kätetu on, et ei saa ise kissellikeetmise ja tolmuvõtmise vahel meelepärast pildiraamatut valmis joonistatud-luuletatud-lõigatud-kleebitud.

Advertisements

“Thalassa! Thalassa!”

Posted in * by tavainimene on 24/05/2013

Täitsa juhuslikult olin ma raamatupoes hetk varem sirvinud mingit „Sada suurt sententsi“ stiilis raamatut ja lugenud, et „Meri! Meri!“ hüüdsid õnnelikud kreeklased, kui nad mingite järjekordsete pärslaste või makedoonlaste eest põgenedes päästva Musta mere rannikule jõudsid. Nii et pealkirja mõistatus oli lahendatud. Asusin siis sisu kallale.

Noormehel on neiu. Neiu kaob. Noormees värvab oma detektiivist sõbra neiut otsima. Samal ajal püüab üks teine noormees filmida kõigi aegade suurimat pornofilmi. Ja kuulsusest väsinud superstaar avastab oma korterist kummalised võõrad. Taamal veeretab oma mõtteid vee, voolamise ja lahustumise suurepärasusest keegi anonüümne guru. Tegutseb salapärane Veekandjate sekt. Lõpuks suubuvad kõik need jutunired kuidagi ühte sängi või isegi tagasi allikasse. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, teatavasti. Ta selleks ületab kõik tõkked. Ja talulaps ja väike oja, need ei vaata tagasi. Mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Nohjah, mis ma oskan kosta. Põnevusjutt ongi ju selline tagasikäänduv värk – uurija läheb uurimisega edasi, et minna uuritava looga ajas tagasi ning jõuda tõe allikani. Antud romaani puhul jäi mulle lõpus siiski asjade omavaheline seos ähmaseks. Ühest küljest on sündmustiku käivitanud tüdruku kadumise taga justkui Veekandjad. Samas selgub, et kadunud tüdruku otsijaga kohtumine ongi käivitanud selle pentsiku new-age kultuse — mis jõuab kahtlaselt kiiresti kujuneda praktiliselt kõikvõimsaks. Kui just kogu tegevus või suur osa sellest ei toimu tegelikult kellegi hullunud peas. Tänapäeva romaanikirjanikud, nagu ma aru saan, ei vaeva ennast eriti otste kokku sõlmimisega. Lugeja peab jääma moodsalt hämmingusse.

Filmimehe ja muusikamehe liinid tundusid kuidagi ebapiisavalt motiveeritud. Aga no jällegi – pole ju vaja, et kõik mahuks skeemidesse ja mustritesse ning jääks harmoonilisse tasakaalu. Eputavad peatükipealkirjad olid mu meelest liiast, ja need vahelepikitud veebitsitaadid (mingi klooster, absindikokteil, piibutubakas) ka. Tunnistan ausalt, et olen nende tähenduse tabamiseks liiga tume. Noh, küllap noored ja vihased romaanikriitikud, kultuuriteoreetikud ja kirjandussemiootikud minu eest selle töö varsti ära teevad. (Hmm. võib-olla nüüd tekivadki paberraamatutele sellised inserdid. E-lugemise käigus eksib lugeja nagunii vahepeal mingitele kõrvalistele saitidele — guugeldab tundmatut võõrsõna või nime, satub Vikipeediasse, leiab lingi ägedale artiklile jne –, miks siis mitte pabermeediumil. Hmm. Hmm. Kuulge. Reklaamid otse raamatuteksti sees – miks seda küll seni praktiliselt üldse ei kasutata?)

Dialoogid tundusid liiga lohisevad — kolmandiku või isegi poole oleks võinud julgesti maha kärpida. Dünaamilisemaks, rohkem filmistsenaariumilikuks. Mis oleks muidugi omakorda tähendanud selget peategelast ja mis ei olekski ehk romaanile kahjuks tulnud. Protagonist ja antagonist, tuli ja vesi, miks mitte.

Esimese Veekandja lugu oli siiski paeluv; see teema ongi minu jaoks väga intrigeeriv. Olen ammu mõelnud, et keegi võiks kirjutada romaani sellest, kuidas inimene vaimlemisguruks ära pöörab. No umbes: jumaldava ema ainus poeg, üleväärsuskompleks, konflikt formaalharidussüsteemiga ja sellest võrsuv umbusk ametlike autoriteetide suhtes, kontaktid dissidentide ja samizdatiga, horoskoobid ja biovoolud, segased üheksakümnendad, deprivatsioon, new-age subkultuuri ja turuniši teke, „uus hingamine“, imetlevad naisjüngrid, müüdi kinnistamine jne. Tsiteerides minu ema: „enne oli metsamajandis autojuht, aga nüüd ravib naisi kätega“.

*

Veevalaja ajastu on astroloogiline ajajärk, mille alguse erinevad arvutusmeetodid paigutavad vahemikku 1447-3597 pKr ja mis kestab u 2150 aastat. Veevalajat seostatakse sellist nähtustega nagu elekter, arvutid, lennundus, demokraatia, vabadus, humanism, idealism, moderniseerumine, astroloogia, närvisüsteemi häired, mäss, nonkonformism, filantroopia, tõearmastus, visadus, inimlikkus ja otsustusvõimetus. (Wikipedia)

Heakorraprobleem

Posted in * by tavainimene on 19/05/2013

Miks kõrtsikülastajad tänavale kusevad? Sellepärast, et nad saavad! Ei ole asi peldikute puuduses. See on ürgne võimudemonstratsioon — isane märgistab oma territooriumi. Võtab oma vägeva lohvi välja ja lahistab kogu maailma peale. Loomine ja suur veeuputus ühes aktis.

Kutsud sõitsid Torilasse, notsud sõitsid Porilasse

Posted in * by tavainimene on 12/05/2013

Rong oli seekord üsna täis. Ühes väikses jaamas tuli peale koloriitne paarike. Mees ja naine, nooremas keskeas, mõlemal näos jäljed kunagisest ilust ning selle pikaajalisest edukast kustutamisest alkoholi abiga. Igavusest hakkasin neile elulugu kokku fantaseerima: ema korjab karjatalitajapalgast rublasid raamatu peale ja ostab poisile kuueteistkümnendaks sünnipäevaks tsikli, poiss kihutab kiljuvate plikadega — meri põlvini — ja teeb traagilise avarii, saab kõvasti põrutada ja läheb mitmeks aastaks kinni, välja tulles on järel ainult valed sõbrad ja liiga palju kuraasi. “Ja muresid uputas viin.” Umbes nii.

Naispoole juurde ma ei jõudnudki, sest paarikese juures tõusis lärm.

Ma ei tea, kas nende vastas istunud noormees üldse midagi ütles või tegi, või ainult tundus see mehele nii. Igatahes kargas ta püsti, trampis jalgu, vehkis kätega, lõugas ja ropendas koledal kombel ning ähvardas “piidri” surnuks lüüa. Sõna “nuga” mainiti ka ja käsi kobas tagataskut. Kaaslanna püüdis oma gängstat käest sikutades istuma tõmmata ning maha rahustada, kuid too ei taltunud isegi siis, kui tema meelepaha allikas püsti tõusis ja paar pingivahet edasi kolis.

Korraks käis sündmuskohal ka vagunisaatja-piletimüüja, kes näis pätti tundvat ja ainult naeratas talle “oh-sind-võrukaela” ilmega.

Lõpuks loivas vaguni kaugemast otsast kohale üks üliraskekaalu sumomaadleja mõõtu sell. Ta jõllitas riiukukele ühemõtteliselt otsa ja teatas, et võtku vaiksemaks või valmistugu järgmises jaamas väljuma.

Minul jõudis peast läbi käia päris mitu mõtet. Et kaks korda suurem mass on kakluses eeliseks ainult siis, kui sellega kaasneb arvestatav kiirus. Ja et pussitamise korral on looduslik polster siiski teatavaks kaitseks elutähtsatele organitele. Ja et võib-olla peaks politseisse helistama. Aga siis tuleks hakata ka tunnistusi andma. Ja pole sugugi kindel, et “kitsepanija” oleks tulevikus kättemaksu eest kaitstud.

Ma ei tea, mida ülejäänud reisijad vagunis mõtlesid. Igatahes istusid nad kõik häirimatute ilmetega ja vaatasid akna tagant mööda libisevat kevadist maastikku või olid süvenenud oma süle- ja taskumeediasse.

Kohtumine isehakanud rahutagajaga mõjus agressiivsele kodanikule nii palju, et ta keeras ennast pingile magama. Rahu oli taas jalule seatud.

Vaid üks naine, kelle väikseid lapsi kole kisa ja sõim näis hirmutanud olevat, paistis rahulolematu ning pöördus teise reisisaatja poole. Nende jutt minuni ei kostnud, kuid vormirõivas proua vabandavast õlakehitusest, käeviipest ja huulte liikumisest võis välja lugeda “ta jäi ju magama”. Nii et mis te teete tühjast tüli, ikka juhtub, et inimene võtab nädalavahetusel väikse napsi, las ta nüüd magab välja, ega tema ärplemist maksa tõsiselt võtta.

Nojah. Klienditeenindaja seisukohast kõlab mõislikuna. Intsident on möödas, keegi viga ei saanud, politsei saabumine kisuks konflikti uuesti üles ja siis võiks juba päris löömaks minna.

Mina tulin Tartus maha. Riiukukk oma görliga sõitsid edasi. Politseid jaamas näha ei olnud. Ma loodan, et kõik jõudsid elusana Tallinna.

 

 

Rikas isa, vaene isa

Posted in * by tavainimene on 06/05/2013

Sellel, kes paneb panka hoiule miljon eurot, on aasta pärast — no kui mitte just 1,1, siis igatahes 1,01 miljonit. Aga sellel, kes paneb sada eurot, on aasta pärast arvel ümmargune null ja panga ees kümneeurone võlg, mille on tekitanud kontohooldustasud.

Ilm ägab, pisarad tal laugel

Posted in * by tavainimene on 06/05/2013

Et toota toitu, peavarju, kehakatet ja nende valmistamiseks vajalikke tööriistu, on vaja järjest vähem inimesi. Kahesaja viljalõikaja töö teeb ära üks kombain. Ja selle kombaini ehitab valmis robot. Robotit programmeerivad kolm spetsialisti. Neist kaks elavad ja kulutavad oma palka Indias. Aga suurem osa rikkusest läheb niikuinii pankurile, kes nii kombaini- kui robotiostutehinguks raha laenas.

Kakssada endist viljalõikajat peavad otsima muud elatusallikat. Põhimõtteliselt peavad nad ennast kuidagi kasulikuks tegema ühele pankurile ja ühele kombainiehitusroboti programmeerijale, kes, tõsi, on üpris kõrgepalgalised. Aga kui palju nad kahekesi ikka jõuavad kohvi juua, ujulas liguneda, oma küüsi poleerida lasta jne. Noh, mõni edukam kohviserveerija, ballaadilaulja või tsiklituunija saab omakorda palgata grillahjuehitaja, koerajalutaja ja madratsikloppija. Ja nondelt tilgub midagi omakorda allapoole. Aga need nired on väga peenikesed. Sest tegelikult on ikkagi ainult leivasöömine vajadus, millest ei saa loobuda.

Selleks, et majanduse mootor päriselt ei seiskuks, on välja mõeldud tarbimiskrediit…

Kokkuvõttes kontsentreerub rikkus järjest väiksema arvu inimeste kätte. Järjest suuremale osale jäävad kasvavad võlad. Kes ise enam krediidikõlblik pole, selle jaoks võtab laenu valitsus.

Eks kõik need Bilderbergid ja muud reptiloidid käivad aeg-ajalt koos arutamas, kuidas sellest jamast välja tulla: „raha ka ei tahaks anda, õieti põlegi teist“. Noh, kui seaduste abil rikkust ümber jagada ei suudeta, eks siis jagatakse ükskord seadusetusega. Poleks see ajaloos esimene kord.

Indigokool

Posted in * by tavainimene on 03/05/2013

Minus pesitsev liberaal — keda mul suurema osa ajast õnnestub küll hingamisharjutustega kontrolli all hoida –, piniseb juba ammu, et meil peakski eksisteerima kõrvuti nn traditsioonilised koolid (frontaalõpe, distsipliin, kodukari) ja reformeeritud koolid (avastusõpe, mäng, hindamisvaba). Miks mitte kristlike koolide kõrval ka medrese-algkoolid, kus koraani pähe õpitakse. Ja siis juba otse loomulikult ka New Age koolid — tegelikult on isegi veider, et neid seni veel nii vähe on. See turunišš ju lausa kisendab täitmise järele.