tavainimene

Unetus 2

Posted in * by tavainimene on 25/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Ma siiski lihtsustasin liialt. Populistlik teaduse-, meditsiini- ja valitsusetrots võib leida kõlapinda, sest ta tekitab resonantsi meemiga “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja annab talupoegadele korraks üleolekutunde. Aga “valgustöötajate” esoteerikajamps, vabadusekonvoi ja antivakserid on vähemalt osaliselt siiski ka kavakindel info-operatsioon. 

Painajad

Posted in * by tavainimene on 24/02/2022

Ma olen oma vanaemadelt ja vanatädilt ja tädilt ja emalt palju sõjajutte kuulnud. Emaema jutud algasid esimese ilmasõjaga. Üks meie küla naine oli oma kodumaja ees juhuslikust kuulist surma saanud. Ja vanaema ei saanud kooli minna enne kui kümneaastaselt, sest koolid olid sõja tõttu suletud. Vanatädi rääkis, kuidas ta 1941. aastal vaatas Vene vägesid mööda maanteed minemas ja kuidas talle jäid millegipärast meelde nende sinelite räbaldunud porised servad. Ja soldatite üldine … metsikus. Sõda ei ole tsiviliseeritud paik.

Vanaema rääkis, kuidas Saksa väeosad olid üle maantee laagrisse paigutatud ja sõdurid pakkusid ennast peredesse piima ja munade eest puid lõhkuma. Ja juttu ajama. Üks juba veidi vanem prillidega mees — Hugo või Otto, ma enam ei mäletagi — oli rääkinud, et ta oli enne sõda koolis matemaatikaõpetaja ja et tal on kaks last ja et Saksamaal lähevad lapsed viieaastaselt kooli. Millegipärast jäi see vanaemale väga selgelt meelde. Pole teada, mis sai matemaatikaõpetaja Hugost või Ottost edasi. Võib-olla vedelesid tema verised räbalad mõni kuu hiljem kuskil Väikse Emajõe ääres heinamaal või metsas. Tädi pidi sealt läbi kõndima, kui ta kooli läks. Laibahais oli olnud kohutav; võidetud vaenlasi polnud lubatud matta.

Minu ema oli nii palju noorem, et sõjast mäletas ta peamiselt õhurünnakute ajal keldrisse varjumist, oma pudikeeles olla ta aina korranud: “Issand jummal, õkva pommitass.” Jah, sõja ajal ei ole hea elada näiteks raudteesildade läheduses. Mitte et sõja ajal oleks üldse hea elada. Vanaema käis läbi kuulipildujatule heinamaale lehma lüpsma — lapsed pidid ju midagi sööma. Hiljem pidi ta nendsesamade lastega sõjapakku minema ja ööbis võõra talu laudas, kuni pealetungivad Vene väed kohale jõudsid ja üks ohvitser kamandas pererahvast, et olgu naised-lapsed elumajja viidud. 

Veidral kombel olen ma meeste sõjajutte palju vähem kuulnud. Minu viieaastasel isal oli üks hävituspataljonlane püstolit kuklas hoidnud ja lubanud ta maha lasta nagu kutsika. Aga ilmselt tuli midagi tähtsamat vahele. Vanaisa läks sakslaste tulles Omakaitsesse ja käis  mingi silla peal jahipüssiga patrullimas. Nende koju majutati ukrainlasest sõjavang, kes käis karjas ning õpetas mu isale vene keelt ja viiskude punumist. Kui sakslased taganedes vangid kaasa viisid, jättis ta pisarsilmil pererahvaga jumalaga. Ka tema saatusest ei ole midagi teada. Vanaisa viidi neljakümne viiendal aastal vasekaevandusse, kust ta kümme aastat hiljem invaliidina naases. 

Mina sain keskkooli lõpetades kiituskirja “za otlitšnõje uspehi v natšalnoi vojennõi podgotovke”. Meie sõjalise õpetaja oli joviaalne valgevenelasest erumajor, kes oli kindel, et sõda ameeriklastega on ainult aja küsimus, ja tegi kõik selleks, et meid vaenlasele vastu astumiseks ette valmistada. Lasime kooli lasketiirus õhupüssist märki, tegime rividrilli, mähkisime marlisidet ümber üksteise peade, kirjutasime venekeelset õpikut vihikusse ümber ja harjutasime Kalašnikovi automaati aja peale koost lahti võtma. Poisid said muidugi palju rohkem vatti; mõned neist olla majorile Nõukogude armeest tänukirju kirjutanud. 

Ma olen sõda mitu korda unes näinud. Õieti mitte sõda, aga ma näen, kuidas mingi lennuk või rakett nagu aegluubis silmapiirile läheneb, ja siis on viimane hetk meeleheitlikku lootust, ja siis kerkib tulekera, eredam kui tuhat päikest. Ja siis ärkan üles, paanikas, süda peksmas.

Ma kardan, et need unenäod tulevad nüüd jälle. 

Keskpärasuse kiitus

Posted in * by tavainimene on 22/02/2022

Maarja Vainole on jäänud halvas mõttes silma “meie sportlaste suhteline rahulolu oma kesiste tulemustega ja veendumus, et iseendale seatud eesmärk sai täidetud”. Veel on talle silma jäänud “ühiskonnas läilat võltspositiivsust, mis kinnitab Ameerika seriaalide vaimus pidevalt, et kõik on okei”. Samas ei kiida ta heaks seda, kui “mitte ise eesmärke seada, vaid kellegi teise eesmärkide suunas ja sabas sörkida”.

Proua, otsustage nüüd ära, mida te soovite. Kas iga sportlane peab võltspositiivselt raiuma, et alla kuldmedali ta koju ei tule? Või peaks ta just ise endale realistlikke eesmärke seadma ja mitte albikära-antsude kakofooniat kuulama?

Vainole ei meeldi ka see, et kes riikidest “vähegi julgeb erineda ja mingit oma asja ajada, saab kohe vastu näppe”. Mhmh, vaadake või Venemaad.

Nagu aru võib saada, olen ma jätkuvalt pahur. Järgneb mitu ebapopulaarset arvamust. Olümpiamängud on igasuguse aatelise sisu ammu kaotanud ja meelelahutusena kehvemad kui Eurovisioon. Elukutseline võistlussport üleüldse on muutumas vaatemänguks, mida kahanev ja vananev publik inertsist jälgib ja noorsugu võõristab. Paarikümne aasta pärast mõeldakse kergejõustiku MMst samamoodi nagu organiseeritud koerte- või kukevõitlusest. Kui see on keskpärasus, siis just sellises keskpärasuses tahangi ma elada.

Unetus

Posted in * by tavainimene on 20/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Keeruliste probleemide lihtsad valed lahendused

Posted in * by tavainimene on 07/02/2022

Voldemar Tomusk kurjustab ülikoolidega, kes ei pööra tähelepanu Eesti majanduse ja kultuuri vajadustele, ei pööra tähelepanu rahvuse kui sellise püsima jäämise eesmärgile, on rajanud taristud, mille ülalpidamiskulud selle riigi majanduslikule reaalsusele ei vasta ja mille täitmiseks on vaja nii üliõpilased kui õppejõud mujalt sisse tuua, kuulutavad end oma megalomaniakaalsetel perioodidel Eesti Nokiaks, on jõudnud järeldusele, et Eesti rahvas nende jaoks eksisteerib, impordivad vähemvõimekaid õppureid, on lasknud vähevalgustatud noorte arusaamadel määrata poliitilise korrektsuse sisu ja sõnavabaduse mõõtu, piiravad eestikeelset kõrgharidust ja vähendavad kutsekoolituse osakaalu, tegelevad õppekavade dubleerimisega jne.

Helde aeg, siin ei oska kuskilt alustadagi. Eesti väiksust arvestades võiks “megalomaniakaalne” ja “taristu ülalpidamiskulud” ilmselt öelda peaaegu iga asja kohta alates ERMist ja lõpetades laulupeoga. Uues keemiahoones olla, jah, olnud muret, et ventilatsioon neelab palju elektrit. Aga vana haisvat keemiahoonet vist ka keegi tagasi ei tahaks?

Murdsin pead, kuidas mõista vihjet vähevalgustatud noortele ja poliitilisele korrektsusele — kas see on nüüd see Arvo Iho väidetav juhtum väidetavate moslemineidudega, kes väidetavalt avaldasid pahameelt väidetava aktifoto üle (ja mida BFMi juht väidetavalt mäletab sootuks teisiti)? Hmm, aga see meie oma jordanpeterson kirjutab mitmuses — “ülikoolides” — järelikult on veel kuskil valgustusaated ja sõnavabadus ohtu sattunud?

Huvitav oli väide, et siia imporditakse “rahvusvahelisel turul kättesaadavaid vähemvõimekaid (sest võimekad lähevad pigem USA või Ühendkuningriigi ülikoolidesse) õppureid”. No pealtnäha tundub, jah, kõik täitsa loogiline: võimekad lähevad marjamaale ja ülejäänud tulevad karjamaale. Aga ma kahtlustan, et siin on nüansse. Jätame kõrvale küsimuse, kas võiks olla argumente (geograafilisi, majanduslikke, emotsionaalseid vm), mis paneks võimeka välistudengi eelistama Eestit USAle või UKle. Jätame kõrvale ka võimekususkumuse ja kasvu-uskumuse teema. Piirdume küsimusega, kas need “vähemvõimekad” on vähem võimekad maailma kõige võimekamatest või ka Eesti parimatest/keskmistest/nõrgimatest? Mul on hiljutine isiklik kogemus, kuidas eesti tudengid nurisesid, et kodutööd on liiga rasked, ja kolmandatest riikidest välistudengid nurisesid, et kodutööd on liiga lihtsad. See ei tõesta muidugi midagi, aga ega Tomusk ju ka mingitele andmetele ei viita.

Autor pakub probleemidele ka vähemalt ühe lahenduse: “sätestada, et Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse kraadiga lõpetajatelt oodatakse muude teadmiste ja oskuste kõrval ka riigikeele kõrgtasemel oskust /…/ rahvusvahelisusele püüdlev õppeasutus aga peaks sel juhul leidma ka viisi, kuidas näiteks valdavalt urdukeelse õppekava järgijad piisavale eesti keele oskusele aidata”. Et nüüd te siis teate, te nurjatud urdukeelsed õppekavad … Eestis on bakaõppes 1456 välistudengit, neist 1326 inglis- ja 17 venekeelsel õppekaval. Kui me kehtestaks neile C1 tasemel eesti keele oskuse nõude, mis siis juhtuks? Kas nad kõik loobuks Eestisse õppima tulekust? Või loobuks kõige võimekamad? Või kõige võimetumad? Või asuks kõik innukalt eesti keele õpingutele? Kas kulud kasvaks või kahaneks? Mis juhtuks laiema haridus- ja tööturuga?

Tomusk võtab oma kirjatüki kokku umbes nii, et küll pärast tuleva-aastasi Riigikogu valimisi EKRE valitsus korra kõrghariduses majja lööb. Nojah. Ma ei tea. Ma pole lõpuni aru saanud, kus jookseb EKRE veendumuste ja demagoogia piir, kui selline üldse eksisteerib. Kas nad loodavad tõemeeli kõik “urdukeelsed” teadlased ja õppejõud ülikoolidest minema lüüa või saab sellest lihtsalt üks tore sõjahüüd, millega paar korda aastas liberastlikku academiat nüpeldada?

Näen maad illuminaatorist

Posted in * by tavainimene on 02/02/2022

Kassijälgi on hakanud siginema maja ümber — ega need tegelased ju krundipiiridest tea, neil on omad lõhnapiirded. Kaks korda päevas — kell kuus hommikul ja õhtul — jalutab mu hoovist läbi väheldane must kõuts lömmis näo ja suurte ümmarguste kollaste silmadega. Kui ma täna õhtul linnast tagasi jõudsin, võis jälgedest näha, et kollasilm või mõni tema kolleeg oli juba mu trepi peal istunud. Ei, ei, ei. Mul pole mitte mingit kavatsust uut kassi võtta. Mu süda on raudkivist. Ärge vaadake mind selliste nägudega. Ei ole mul siin mingi “täitmata ökoloogiline nišš” ja ma ise pole mingi õige maainimene.

Maaelu on küll hakanud huvitama üsna ootamatud tegelasi. Äsja võttis üks kodumaine idumiljardär teema üles: et mis oleks, kui kümnendik kõrgepalgalistest noortest idutöötajatest koliks maale elama. Et vallad võiks neile tasuta elamumaad ja mahajäetud talusid eraldada. Lausa ideepaberiga oli hakatust tehtud, kaasa rääkijaid oli mitusada. Nojah, kui raha räägib, siis inimesed ikka kuulavad. Rahal on selline meeldiv autoriteetne bariton, mitte hädine piuks nagu külaseltsidel, kes ju ka seda koli-maale-juttu on veeretanud.

Idupaberiga läks küll nii, et üsna kiiresti jõuti arusaamisele, et see metsataludes elamine ikka ei mängi välja. Pole noori, pole ühtki poodi, miski pole linna moodi. Kõne alla tuleks raudteeäärsed alevikud ja väikelinnad nagu Tamsalu või Tabivere. Või Peressaare … Ma saan täitsa aru, et miljardärile meeldiks, kui tema töötajatest vähemalt kümnendik elaks Peressaares, maksaks sealseid üüre ja lepiks sealsete palkadega — Kalamaja kaader läheb kalliks pidada. No saame näha. Minu kogemus näitab, et need, kes oma jutu järgi unistavad maale elama kolimisest, omavad veel tervet hulka lisatingimusi (“kui ma oleks väga rikas, kui mul poleks lapsi, kui mulle jääks linnakorter ka alles, kui see maja asuks suure selgeveelise järve kaldal ja kui mul oleks isiklik helikopter”).

Külaseltsidele muidugi mõtteainet ja muule vabakonnale ka: sul on vaja rikast hääletoru. Miljonäri; veel parem — miljardäri. Sõnumi ulatus on võrdeline tema algataja netoväärtusega. No umbes nagu vette kukutatud kivist tekkivad lained sõltuvad kivi massist. Või … ee .. ruumalast. Või põhja pindalast? Füüsika on, jumal paraku, see aine, kus ma riigieksamil puhta nulli kirja saaksin. (Kitsa kursuse matemaatikas oleks veel lootust kümme punkti rehkenduse pealt koguda.) Lugesin suure huviga mõttevahetust teemal, kas tuuleparkide rajamine võib aeglustada maakera pöörlemist. Kui teravmeelsused (“need on ju propellerid, mis kliimat jahutavad”) kõrvale jätta, siis selgus, et kui maapõuest välja kaevatud ja kõrgeks torniks vormitud mass on väga suur, siis see imeväikeses ulatuses tõesti võib mõjutada. No need pöörleva iluuisutaja laiali aetud käed. Keegi kinnitas veel, et kui põhjapoolkera metsades sügisel lehed puu otsast alla langevad, siis maa pöörlemine kiireneb natuke. Pidin endale klaasi suhkruvett tegema selle peale.

Jah, noh, mis sa teed, kui see peakene ei võta. Kuigi, kuigi. Mu enesetunnet tõstsid mõneks ajaks ärianalüütika eksamil saadud 27 punkti 30st, mis on väike samm inimkonnale aga hiiglaslik hüpe minule, eriti kui arvestada, et seal tuli tunnuseid käsitsi skaleerida, eukleidilisi kauguseid arvutada ja klastrikuuluvusi määrata Moodle’i testi sisestusaknas, mis oli umbes poole postmargi suurune ja kopipeisti vastu ei võtnud. Idumiljardär võiks mulle, maainimesele, nüüd tööd pakkuda, mh-mh-mh-pup-pup-pup.