tavainimene

Tüütu tüüp

Posted in * by tavainimene on 26/02/2021

Kui te olete käinud koolis või koolitustel, siis teile on kindlasti tuttav olukord, kus kogu klassile või rühmale on asi täiesti selge või on kogu klass/rühm teema vastu täielikult huvi kaotanud ja tiksub inertsist edasi, aga üks tüütu tüüp jaurab ja jaurab õpetajale täpsustavaid lisaküsimusi esitada, kusjuures on piinavalt ilmne, et ta ei saa vastustest aru. Õpetajal on kõrini ja ta säilitab professionaalset viisakust, klassikaaslased pööritavad avalikult silmi või irvitavad. Mulle üldse ei meeldi olla see jaurav tüüp, aga ma päriselt ka ei saa aru, mis on  “informatsioon” ja mis on “andmed”. Ma saan ise ka aru, et tõenäosus, et mul läheks kunagi seda vahetegemisoskust päriselulises olukorras vaja, on null. Isegi mitte ei lähene nullile, vaid ongi null. Aga see küsimus vaevab mind totral kombel, nagu hamba vahele jäänud kiud. Õpikudefinitsioonid teevad asja ainult segasemaks.

Niisiis, mu õpetatud sõbrad: mis on informatsioon ja mis on andmed? Kas ma panen väga mööda, kui ma oletan, et mõistet “informatsioon” kasutatakse vähemalt kahes erinevas tähenduses? Laias laastus: füüsikalises ja psühholoogilises. Ja et need on dve bolšie raznitsõ. Ja et “andmed” on oma olemuselt kuskil seal vahepeal? Informatsioon (1) leidub looduses füüsikalisel kujul; mingi andur (hehee) püüab selle kinni ja muudab andmeteks; andmed töödeldakse inimese jaoks tähenduslikuks informatsiooniks (2)?

Hissand, järgmiseks ma hakkan elektrit leiutama.

Vana nalja kah:

 

Jäävihm

Posted in * by tavainimene on 24/02/2021

Tsitaadimeister Henn Põlluaas on öelnud, et filosoof Hegel on öelnud, et vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad. Väga põnev. Mina ei ole Hegeliga tuttav, aga kiire guugeldamine ütleb, et see isanda-sulase dialektika tuleb “Vaimu fenomenoloogiast”. Isandad on need, kes ei tööta, vaid sõdivad, ja nende identiteedi allikas on eluga riskimine; sulased on need, kes töötavad isandate heaks ja valitsevad loodusandide üle, tehes omakorda isandad oma töö viljadest sõltuvateks. Minu peas võttis selle peale ähmase kuju Tuleviku-Eesti, kus tööd hakkavad tegema robotid ja inim-isandate identiteedi allikas on duelleerimine ning robotite mässude mahasurumine. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. 

Siis lugesin Postimehest sümpaatsete noormeeste ettepanekut, et me peaksime hakkama vähem tarbima, kuigi pole selge, kuidas selleni jõuda. Hmh. Nagu üks erudeeritud blogilugeja siinsetes kuluaarides kunagi ütles — raha lahendab kõik sellised probleemid. No ja minu meelest peaks meil nüüd juba küll olema võimekus kehtestada progresseeruv tarbimismaks. Aluseks tuleb võtta ökoloogiliselt ja ökonoomiliselt põhjendatud tarbimismäärad kaubagruppide lõikes. Näiteks saad osta iga kuu esimesed n kilo kartuleid ja kvartalis x paari sokke nullprotsendilise maksumääraga, aga mis üle selle, läheb maksu alla. Ja mida rohkem tarbid, seda valusam maksuvits. Tegelikult peaks meie andmestunud ajastul olema võimalik läheneda isegi veel personaalsemalt — ülekaaluliste jaoks võiks suhkur olla tulikallis ning kolesterooliga kimpus olijatel oleks valida nullmaksustatud aedvilja ja kümnekordse hinnaga grillvorsti vahel. Sama oleks auto ja ühistranspordiga — linnas elav kodanik, kellel bussid-taksod ümberringi võtta, võiks maksta automaksu ikka kohe nii, et on tunda.  Ja ärge hakake siin ajama petusissekirjutusest või “lasen vaesel naabril endale kuu lõpus konjakit osta”. Andmed, andmed, andmed … enam sa ennast süsteemi eest ei peida. 

Vahva rätsep olen ma

Posted in * by tavainimene on 21/02/2021

Info visualiseerimise aines tuli koostada oma CV infograafikana. Väga tore ülesanne. Maalisin noolekesi ja kastikesi, sõnastasin oma oskusi ja kogemusi. Sain kõik valmis, lugesin üle … ja sain aru, et nii tagasihoidliku dokustaadi põhjal mind küll vaevalt keegi tööle võtaks.

Paaris blogis on oma oskuste hindamise ja enesereklaami teema jutuks tulnud. Üks ema oli nördinud, kui tema lapsel paluti gümnaasiumi vastuvõtuvestlusel oma tugevusi ja saavutusi loetleda. Jaa, see on nii tuttav. Enesekiitus läheb haisema. Uhkus ajab upakile. Töö kiitku tegijat, mitte tegija oma tööd. Mul on väga selgelt meeles, kuidas ma umbes nelja-aastasena läksin vanaemale näitama enda joonistatud ilusat pilti ning vanaema tõmbus pühalikult tõsiseks ja tegi mulle selgeks, et enda tehtud tööd ei sobi iialgi kiita. See ehmatus ja häbi elab mul siiani täiesti füüsiliselt sees.

Ja nüüd ongi nii. Suurema osa ajast tunnen ma ennast kasutu käpardina. Ja ülejäänud osa ajast — kui mulle siiski tundub, et miski on õnnestunud — silmakirjatsejana. Sest oh mis nüüd mina. Oh see vilets asjake. No käib kah vast, jah, kui sa nii arvad. See silmakirjatunne on veel eriti vastik tunne. Aga ausalt öelda et “jah, mulle endale ka meeldib” ka ei suuda. Miks? Vaat ei tea. Irratsionaalne hirm, et siis naerab kogu hõim mind välja ja saadab häbistatuna üksinda metsa surema.

Tänapäeval peaks vist koolis õpetatama, et ei tule võrrelda mitte ennast teistega, vaid tänast ennast eilsega või siis oma tegevuse tulemust kavandatud eesmärgiga? Nojah, tore. Aga siis tulebki gümnaasium ja intervjuu ja “mida oleks meie koolil võita sinu vastu võtmisest?”. Ja tööturg, kus, nagu ma nüüd aru saan, ei ole tagasihoidlikkus alati voorus. Kuigi oleks tore mõelda, et personalijuhid näevad albid kiidukuked hoobilt läbi ning õiglus võidutseb ja tasased pärivad maa. 

CV juurde tagasi tulles — õppida meeldib mulle endiselt, kuigi ma saan üha selgemalt aru, kui mõttetu see on. Magistriõpet lõpetades ei tea ega oska sa veel mitte midagi. Kui sa oled lahtise peaga, paindlik ja vähenõudlik ja sul on õnne, siis võidakse sind võtta õpipoisiks. Aga mitte keegi ei vaja viiekümneaastast algajat, osaku ta ennast kiita või mitte. 

Vaenukõne

Posted in * by tavainimene on 11/02/2021

Lihtsalt huvi pärast vaatasin, et kuidas siis erinevad praegu kehtiva Karistusseadustiku paragrahvid 151 ja 152 ning Reformierakonna poolt korra juba esitatud “vaenukõne eelnõu”. Võib-olla pakub veel kellelegi huvi.

 

Munad põhjustavad kanu

Posted in * by tavainimene on 07/02/2021

Martin Ehala on tüüpilise filoloogina jälle peaaegu kõigest peaaegu täiesti valesti aru saanud. Põhjus, miks naised on STEM-aladel ja juhtimises vähemuses, ei ole üldsegi selles, et kahekuused isased paavianibeebid eelistasid võrreldes emaste paavianibeebidega keskmiselt mõnevõrra rohkem banaanikujutisi paavianikujutistele või midagi sellist. Põhjus on palju lihtsam. Suurem osa tüdrukuid ja naisi ei soovi valida elukutset, mida ühiskond peab ebanaiselikuks. Sest ebanaiselik naine ei ole enamikule meestest atraktiivne. Aga iga naise tähtsuselt teine ülesanne elus on olla atraktiivne võimalikult paljudele meestele. Selleks, et valida nende seast võimalikult kvaliteetne isa oma tulevastele lastele. Sest iga naise tähtsuselt esimene ülesanne elus on anda kvaliteetseid järglasi. Ka kõige võugim “minu-lapsed-valivad-ise-oma-tee” ema soovib teadlikult või alateadlikult saada oma tütrelt lapselapsi. Rohkem kui teadusartikleid, patente või aktsiaoptsioone. Ja kasvatab teda vastavalt. Nii lihtne see ongi.