tavainimene

Tualetihuumorit

Posted in * by tavainimene on 26/10/2021

Kunagi kevadel või suvel pani mind siin ägama õppeaine kirjeldus, kus räägiti assotsiatsioonireeglitest ja ristmüügist. Hah, see on lihtne. Kui kodanik on e-poes ostukorvi tõstnud kraadiklaasi ja villased sokid, siis paku talle kassa juures ka pabertaskurätte, C-vitamiini ja aspiriini — juhul, kui neid on varem sageli ostetud koos kraadiklaasi ja villaste sokkidega. Andmefolkloori kohaselt ostetakse hoopis koos mähkmetega õlut. Nohjah. Me pusime rühmatöö kallal, kus kipub tulema välja, et isik, kes on ostnud rohelise teeserviisi, võiks olla huvitatud ka roosast teeserviisist. Aga et mis puutuvad asjasse tualetid? No lihtsalt tabas mind väike kahjurõõmumoment, kui hiljuti tahtsin osta ühest tuntud ehituse e-poest uut prill-lauda (hind umbes kakskümmend eurot) ja algoritm arvas, et selle juurde sobiks impulssostuks hästi kaks uut potti, kakssada eurot kumbki.

Ma tean, et ma midagi ei tea

Posted in * by tavainimene on 22/10/2021

Neljapunktilisel Likerti skaalal, kus on vastusevariandid “täiesti nõus”, “pigem nõus”, pigem ei ole nõus” ja “üldse mitte nõus” tuleks vastusevarianti “ei tea” tõlgendada kui puuduvat väärtust, mitte kui seisukohta “ei oska täpselt öelda, nii ja naa, kuskil vahepeal keskel”. Kuivõrd nõustute eelneva väitega?

Täiesti nõus – 5 
Pigem nõus – 4
Pigem ei ole nõus – 3
Üldse mitte nõus – 2
Ei tea – 1
Inimeste jaoks, kes Likertit arvuliseks teisendavad, on põrgus eraldi osakond – 666
Likert arvuliseks on legit, loe ja hari ennast, mõtle oma peaga – 999

Haned läinud, hallad maas

Posted in * by tavainimene on 14/10/2021

Uut töökohta ma ei saanud; noh, mis seal ikka. See-eest käisin töötervishoiuarsti juures. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et olin kaks päeva varem istunud loengus kaks tundi koos kellegi koroonapositiivsega. Lähipäevad peaksid siis näitama, kas minu 1200 ühikut antikehi oli piisav või mitte. 

Sotsiaalmeedias võtavad koroonateemalised moraalifilosoofilised väitlused üha huvitavamaid pöördeid. Viimati lugesin, et mitte vaktsineerimatuid, vaid hoopis üle 80aastaseid ja üle 100kiloseid patsiente ei peaks haigekassa kulul ravima. Umbes nii, et ühtedest pole tulu ega teistest ilu. Kummaline on see, et “igaüks enda eest” positsiooni on asunud implitsiitselt toetama need poliitilised jõud, kelle meelest muidu nagu tulevad rahvuse huvid enne üksikisiku omi. Poliitika, noh, mis sa teed ära. 

Võim on arusaadavalt hea asi. Ma ei jõua ära imestada neid teadmusjuhtimise artikleid, kus kirjutatakse, et töötajad hakkavad organisatsioonis oma teadmust jagama, kui nende vahel on usaldus. Mina olin varem aru saanud, et teadmised on kapital, kapital on võim, turg on turg ja kompanii pole su sõber. Labase proletaarse jonni pärast tahaks nüüd leida mõned selle suunitlusega käsitlused*.

Jaah, mis viga artikleid lugeda, kui prillid ees. Töötervishoiuarst suunas mind ka optometristi juurde ja nüüd ootan elu esimesi pärisprille. Need maksid röögatu summa. Ei tule sel talvel mingit õhksoojuspumpa. Elektri hindu vaadates ega vist eriti ei tahaks ka; pigem peaks hakkama käima lähimas metsas suure korviga hagu korjamas. Võimalik muidugi, et see lähim metsaalune on juba okstest ja käbidest puhtaks korjatud nagu mõisapark … Eeldused haokorjamiseks on täiesti olemas, dünamomeetril pigistasin välja 50 kilo, mille kohta õde märkis mokaotsast, et “see on muidu meeste keskmine tulemus”. Siin see minu proletaarse jonni allikas ilmselt peitubki. Ikka keha räägib ja aju kommenteerib. 

Jonn kipub peale alailma. Lugesin ühe koondatud riigiametniku kurvastamist, kuidas tal nüüd jääb pooleli valitsemisroboti ehitamine. Kergelt huvitatuna guugeldasin, kuni jõudsin sellise jutuni: nimesi ajab sageli segadusse, kelle poole peaks pöörduma, kui tekib vajadus riigiga suhtlemiseks. Praegu puudub riigiametite teenindustel ühine kontaktpunkt ja seetõttu jätab teeninduse kiirus, mugavus ja kvaliteet sageli soovida. Erinevad teeninduskeskkonnad on omavahel integreerimata, mistõttu kliendid ekslevad ametite vahel ja asjaajamine venib, mis on omakorda päris ärritav.” Ühtaegu vihase ja lõbustatuna tõmbasin endale norsatusega kohvi ninna; kujutelm inimestest, kes hulgakaupa ja sageli abitult segaduses ekseldes tulutult üritavad riigiga suhelda, kõlab nagu mingi “Dr Who” episood. 

Viha ja lõbususe kombinatsioon hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et vajaks mingit omaette sõna. Teine variant on see, et iga jaburusega kokku puutudes teed läbi lühikese aga intensiivse Kübler-Rossi protsessi. Eilse päeva pärl pärineb Delfist, kust siis mujalt: “Kõik süstitud saavad vähi. Ma uurisin järgi.”

______
* Oh issand, palun ei, ometi mitte Foucault ja Bourdieu …

Minule jälle on rehkendus raske

Posted in * by tavainimene on 05/10/2021

Magistritöö juhendaja arvas, et ma peaks minema üldisemaks ja teoreetilisemaks. See tähendab, et tuleb lugeda, lugeda, lugeda. Ostsin Rimist 15 euro eest 1,0 lugemisprillid. Jah, kui teil on eluaeg olnud küsimus, kes ostavad prille toidupoest, siis minap see nüüd olen. Olgu, see on ajutine lahendus, aga juba on nii palju parem. Hakkab tekkima kohutav kahtlus, et minu viimase aasta paberraamatute lugemise ikaldus ongi olnud tingitud udusevõitu nägemisest.

Tööintervjuul sain teise vooru. Vist. Hetkel on vaikus. Vesteldes tundsin ennast täitsa asjalikult, seevastu koolitöid tehes olen hev- ja lõk-õppija. Öökapiraamat, millega ma ennast nüüd magama nutan, on “Python for Data Science”. Saiensist on asi muidugi kaugel, mul jooksutab juba lihtne andmete puhastamine juhtme kokku. Kui sotsiaalteadlased muretsevad, et alaesindatud gruppide skoore ei tohiks lihtlabaselt kaaludega korrutada (need kaks tüüpi, kes viitsisid su ankeedi avada ja lõpuni täita, on ilmselgelt millegi poolest erandlikud), siis ärianalüütikutel käib asi umbes nii, et “pohh, yolo, paneme igasse lünka mingi keskmise”. See seletab vähemasti, miks kõik veebipoed üritavad mulle reklaamida mitme numbri võrra väikseid kleite. Siis pusisin napaka visadusega mitu õhtut liigendtabeli (!) ja kuumuskaardi (!!) kallal, saades järjest eksootilisemaid veateateid, mis vihjasid sellele, et mul on vale andmetüüp. Ei ole, noh, pagan seda püütonit võtku. Lõpuks otsustasin: mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Kirjutasin iga rea lõppu errors=’coerce’ ja saatsin töö ära. Väga vaevarikas on abi küsida ja oodata Moodli foorumi kaudu; see on ikka aine, mida peaks õppima oskaja inimese vahetul juhendamisel. Ja kui Stackoverflow peaks sama kaua maas olema kui Facebook, siis variseks tsivilisatsioon tõenäoliselt kokku.