tavainimene

Ei suuda otsustada

Posted in * by tavainimene on 30/07/2014

Elion:
Internet 5/1 (alla/üles) Mbit/s – 16.00 kuus
12/1 Mbit/s – 20.00
30/10 Mbit/s – 24.00
TV* – 6.60

Starman:
2/0,5 Mbit/s – 9.99
10/2 Mbit/s – 15.99
60/10 Mbit/s – 19.99
TV – 7.96

(* – odavaim telepakett, milles sisaldub ETV, ETV2, Kanal 2, TV 3, Yle1, Yle2, BBC Entertainment, History, VH1 ja Mezzo)

Vastik on muidugi see, et internetiühenduse kiirused on esitatud kuni-vormis. Mind ei huvita “kuni”, mind huvitab “vähemalt”, aga seda infot on kodulehelt juba palju raskem leida. Kui üldse. 

Kõige lõbusam nüanss, mille ma hinnavaatluse käigus avastasin, on see, et Starmanilt saaks 1.99 eest kuus tellida põhipaketile** lisaks Vene paketi, milles on 63 (kuuskümmend kolm) venekeelset kanalit, sh Kuhnja TV, Mat i Ditja, Zagorodnaja Žizn, Voprosõ i Otvetõ, Domašnie Životnõje, Ohota i Rõbalka, Oružie, Bojets jpt. Retro TV edastab Nõukogude televisiooni kullafondi, romansse ja šansoone mängivad Lja-minor ja  Šanson TV. Tervelt kaks kanalit on pühendatud puhtalt India filmide näitamisele. Ja siis räägib keegi kuskil veel ühe venekeelse telekanali asutamisest …

(** — samas puudub mõlemal teenusepakkujal põhipakett, milles  e i  sisalduks PBK)

Advertisements

Rreduktsionism

Posted in * by tavainimene on 28/07/2014

Suurema osa ajast mukivad naised ennast mitte meeste, vaid teiste naiste pärast. Sest teatavasti on naise elus üldse kaks suurt eesmärki või missiooni. Esimene — kiire ja kerge — on  saada mehele. Teine — elukestev — on muuta kõik ülejäänud naised kadedaks. 

Elu alevikus

Posted in * by tavainimene on 17/07/2014

Tule ruttu! Vaata aknast! Siit, läheb jaama poole! /…/ Nägid? See oli hipster.

Vana kool

Posted in * by tavainimene on 17/07/2014

Ei ole võimalik väikesele lapsele “kõike ära seletada”. Vähemasti seni, kuni ta ei saa aru seksi ja raha jõust. Eriti aga surma lõplikkusest.

KorS

Posted in * by tavainimene on 15/07/2014

1. juuli — Vabaduspüha. Üle kogu riigi suunduvad parkidesse elevil seltskonnad, kes laotavad murule rõõmsavärvilised piknikutekid, sõrmitsevad mandoliine, näksivad beseeküpsiseid, koksivad kroketipalle, ning loevad pehmeks kulunud köidetest Coleridge’i, Underi ja Bloki värsse. Olles mõistagi esmalt lahti korkinud klaretipudelid ning valanud välja šerrid-liköörid. Kõlavad hõiked: “Terviseks!”, “Vabadus!”, “Nunc est bibendum!”. Kusagil võtab keegi meeldiva baritoniga üles lauluviisi: “Libiamo ne’ lieti calici …”, kõlavad hõiked, naer, aplaus.

Keegi ei taha meenutadagi noid süngeid ahistusaastaid, mil al fresco skitseerivat kunstnikku ähvardas enda veinilonksuga kosutamise eest kopsakas trahv ning pikast piduõhtust üleväsinud burši — kõle kainestuskamber. Vaid muigama panevad nüüd kunagised hädaprohvetid, kelle kuulutuse kohaselt pidanuks kõik puhkeplatsid ja pingid olema hõivatud plastijääkidest tehtud lõkkel rupskivorsti kärsatavate ning rämedal häälel hõiklevate sinininaliste denaturaadijoodikute poolt …

*

Jah, see oli sarkasm. (Jah, ma tean, et sarkasm on teravmeelsuse madalaim vorm.) Ma arvan, et seadus, mis lubab avalikus kohas alkoholi tarvitada, muutis väheste inimeste elu väga tühisel määral paremaks ja väga paljude inimeste elu väga olulisel määral halvemaks. Masendav on kuulata targutamist stiilis “igal inimesel on õigus minna ja teha häirivalt käituvale purjutajale märkus”. Sest minu maailmas ei ole sellisel juhul üldiselt tegu veidi liiga valjult deklameeriva ülemeeliku poeediga, vaid räuskava ja ropendava jõuguga. Masendav on lugeda õiendamist stiilis “inimene, kes ei oska kultuurselt juua, peaks ise endale piirangud kehtestama”. Tõesti või? Äkki lähete ja soovitate seda eelnimetatud jõugule? Masendav on lugeda, et “keelule vaatamata joodi ka enne”. Jah, seda tegid peamiselt need, kes oma vaimse ja füüsilise allakäigu viimsel astmel endast enam ümbritsevatele olulist ohtu ei kujuta. Täisjõus joodikute kuraasi hoidis keeld omajagu vaos. Aga nüüd on seaduse jõud nende poolel.

Ajast puudutatud

Posted in * by tavainimene on 07/07/2014

Minu vanaema käis oma koduküla rahvaraamatukogu seltsi laulukooriga IX üldlaulupeol. Ta armastas meenutada, et lauljate seas sai tollel peol eriti populaarseks noor dirigent ja helilooja Enn Võrk.

Minu isa laulis meeskooris alates Siberist naasmisest kuni oma surmani. Ka tema kälimees oli kõva meeskoorimees. Ja muidugi käisime me kogu suguseltsiga laulupidudel, istusime murunõlval, lobisesime, limpsisime jäätist ja kuulasime poole kõrvaga lavalt kostuvat. Sellest on väga palju mustvalgeid fotosid kunstnahast albumites — noored, muretud näod, veidrad riided ja soengud.

Mina läksin (kooli kohustuslikku) rahvatantsuringi kuueaastaselt. Mõni aasta hiljem lisandus (samuti kohustuslik) lastekoor. Ja veel hiljem segakoor. Kuhugi nende aastate vahele jäi ka lühike ja säratu karjäär puhkpilliorkestri klarnetimängijana. Nii et ma olen suurpidudel käinud lisaks pealtvaatajale ka tantsija, laulja ja pillimängijana. Lõdisenud rõsketes riietes kütmata koolivõimlas, trüginud trammides ja söönud kloorimaitselist kapsasuppi.

See kõik oli ammu. Nüüd on ajaratas ringi käind ning ka kunstilised nõudmised nii palju kasvanud, et enam ei pääseks ma esinema üheski kategoorias. Pole küllalt kergejalgne tantsijaks ega nobenäpne pillimängijaks ning päris kindlasti ei võta ma välja teise oktaavi la-d e-hääliku peal, mis olevat ühe külakoori soprani sanitaarmiinimum. Nii et jääb koht publiku seas.

Ma ei tunne selle pärast otsest kadedust ega kahetsust — igal asjal on oma aeg päikese all ja nõnda edasi. Aga sellegipoolest ajab laulupidu mind … nutma. Alates mudilaskooride esimestest taktidest. Natuke vanaema pärast, kes noorukese piigana Enn Võrgu taktikepi järgi hõiskas. Natuke isa pärast, kelle jaoks koorivorm oligi vist parim ülikond kapis. Ja natuke iseenda pärast, kellest üks osa istub ikka veel, liiga lühike Muhu seelik seljas, murunõlvakule maha laotatud baikatekil, sööb kahekümnekopikalist Eskimot ega tea mitte millestki midagi. Eks ta ole.

Ilus pidu oli. Mulle meeldis. Esimese õhtu parimatest  parimad lood lihtsalt ongi väga head. Teisel päeval rõõmustas kõrva puhas esitus. Korraks vaid turgatas pähe, et hea luuletus ei pruugi sugugi olla hea laulutekst — kui sõnu on liiga palju, hakkavad need muusikale vastu töötama. Mõned uued lood olid väga sümpaatsed, küllap aeg näitab, mis neist kooride püsirepertaari jääb. Ja millist dirigenti meeenutavad tänased noored lauljad veel viiekümne-kuuekümne aasta pärast.

BS

Posted in * by tavainimene on 06/07/2014

Mõtlesin tükk aega Baltoscandali ja moodsa teatri (“a leftist hobby“, tsiteerides üht eilset tükki) peale. Et mida ta lubab (“lahkab nii lõbusa anarhismi kui valusa täpsusega fragmenteerunud ühiskonna ja indiviidi postfunktsionalistlikke võimusuhteid”) ja mida ta teeb (“meh?”). Minu meelest on see kamp ära teeninud ühe paraja Sokali afääri. (Vt ka postmodernism generator).

Võib muidugi ka olla, et see afäär ongi juba käimas. Teater on ju nagunii mängu-teater. Või mängu-mänguteater, vahet pole mingisugust. Jääb siis üle loota, et juhtub nagu Tlönis, kus n astme imaginaarsed objektid ületasid ilu poolest originaali. Muidu lähen ülejärgmisel suvel juuli algul hoopis Hovery Covery comeback suvetuurile.

Baltoscandal, 05/07/14

Posted in * by tavainimene on 05/07/2014

Benjamin Verdonck ja “notallwhowanderarelost” — parim, mis ma saan öelda, on see, et autor oli kõvasti vaeva näinud. Ehitanud valmis ühtaegu kangastelgi ja tubateatrit meenutava kaadervärgi, pannud sinna siinidel jooksma nöörist tõmmatavad kolmnurgad ning kulisse ja kardinaid meenutavad nelinurgad. Neid kolm-ja nelinurki ta siis seal liigutas selle tunni vältel. Vahepeal näidati tiitreid, kus vihjamisi aimus mingi lugu kohtumisest kellegi k-ga mingis viletsas baaris Berliinis. Nohjah. Mul jäi kujutlusvõimest puudu, et sellele sisse ja kaasa elada. 

White on White “Queer sells” — kaks metroseksuaali räägivad lugu sellest, kuidas nad on geipaar ja/või heteromehed, kes mängivad geipaari. Tõed ja valed segunevad, me ei saa kunagi teada, kuidas asjad tegelikult on (jah, nagu oleks mingi võimalus, et on üldse mingi tegelikult, kuidas asjad olla saavad). Pretensioonikas post-teater; minu maitse jaoks natuke liiga. Pretensiooni rohkem kui asja ennast (jah, just nagu olekski mingi asi iseeneses väljaspool pretensiooni). Aga poisid olid nii ilusad, et minu pärast oleks nad võinud poolteist tundi telefoniraamatut ette lugeda.

Baltoscandal, 04/07/14

Posted in * by tavainimene on 05/07/2014

“Die Scheinwerferin” — Naoko Tanakalt lihtne idee ja filigraanne teostus, nagu Jaapani teetseremoonia. Kahe nurgeti asetatud valge seina vahel on väike saareke kõikvõimaliku kolaga — köögilaud, kõverad kahvlid, paberkott, kuivanud lilled, katkine filmilint. Projektriss liigutab selle kõige vahel väikest taskulampi ja seintel elustub liikuvate varjude maailm. Kes tahab, võib siin näha abstraktsete ideede maailma, kes tahab — ronge, metsi, ookeani, tsunamist räsitud linna, uppunud laevu, loodet emaüsas. Varjuderiik, mille piire valvavad sajad tuhanded hääletult haukuvad sõrmekoerad … Väga võimas elamus.

Bouchra Ouizgueni “Madame Plaza” oli suurde teatrisaali kokku meelitanud ka tavapublikut — lubas ju programm märksõnu “Maroko”, “tants” ja “ööklubi”. Tunnistage üles, kes kuulis juba vaimukõrvas kõhutantsijate puusavööde kõlinat? Äh-äh-ää. Tüng. Tüüpiline aps on manada endale ette stereotüüpseid kujutluspilte, mis on täiesti valed. Hämaral laval aelesid kušettidel lisaks autorile kolm korpulentset pidžaamasse, kombineesse ja kampsunisse rõivastatud lauluema, kes tegid kohmakat pantomiimi (vrd “tumm leilis”, “iltajumppa”, “purjus metsis sookurgede pulmas”) ja kaasitasid kiledal kurguhäälel. Tunnistan ausalt, et mind see ei kõnetanud, kuigi aïtade traditsioon on etnoloogiliselt, folkloorselt ja sotsiaalantropoloogiliselt kindlasti ilmatu põnev. Rakvere tavainimene ei tüki ilmselt ka niipea jälle festivalile.

Alma Söderbergi ja Hendrik Willekensi kuulde- ja vaatemäng “Idioter” etendus Rakvere Gümnaasiumis aulas. Kõledalt valgustatud saali keskel oli helipult rohkete juhtmetega, mis viisid paljude muljetavaldavate kõlariteni. Ja korraldustiim jagas soovijatele kõrvatroppe … (Meenus, kuidas kunagi sügavatel seitsmekümnendatel sellessamas saalis Gunnar Grapsi kontsert nõnda käest ära läks — legend räägib, et radiaatorid kisti seintelt maha ja loobiti läbi akende välja –, et direktor tõotas mitte ühtki ansamblit üle selle maja läve lasta.) Ütleme nii, et Alma etteaste (häälega maalimine, posträpp, teknohelletused) meeldis mulle rohkem kui Hendriku oma (mikrofoni ees joonistamine kiuksuvate vildikatega) ja võib-olla oli narratiivi vähevõitu (ma olen suur narratiivi fänn), aga ikkagi oli kokkuvõttes vahva ja kõrvatroppe ei läinudki vaja, kuigi mõnede infrahelile lähenevate bassijõminate puhul tekkis mul hirm koolimaja ja iseenda põhikonstruktsioonide terviklikkuse pärast.

Baltoscandal, 03/07/14

Posted in * by tavainimene on 03/07/2014

Kui artist monoetendusel, mis kõneleb muuhulgas naiseks olemisse kätketud enesehävituslikkusest, vigastab end nii raskelt, et etendus jääb pooleli, siis on see — mis? Mingi meta-metairoonia? Minusugustele tavainimestele oli muidugi asi kahtlane algusest peale. No kui kavalehel on ära trükitud proloogi tekst, kus seisab must-valgel “I had been writing about vulvic space for many years”, siis kerkib mul küll pähe küsimus “Didn’t you ever consider getting help?”

Aga etendus (Anne Jureni “Magical”) ise, nii palju, kui seda näha õnnestus, polnud nõnda hull. (Jätame siiski avatuks ka võimaluse, et ma ei saanud lihtsalt eriti asjast aru.) Esimene osa tekitas lõbustavalt häirivaid paralleele ontliku koduperenaise töömaa ja maniakaalse alkeemik-vivisektsionääri laboratooriumi vahel. Teises osas tehti näitlikult selgeks, et kui naised emantsipatsiooni käigus olid esmalt oma seeliku lühikeseks ja siis ka rinnahoidja ribadeks lõikunud, ei jäänud neil ühtäkki üle muud, kui mingi hullu inertsiga jätkata iseenda lõikumist. Ja et alasti keha on küll vabadus, aga kui keha on paljas, siis jääb nägu (silmad! hinge peeglid!) tagaplaanile. Ja lõpuks nüristub ka alastuses peituv sõnum. Kas see on kõige lõpp või millegi täiesti uue algus? Seda me kahjuks teada ei saanud, sest tükk jäi, nagu algul mainitud, pooleli.

Vaatasin ära ka portugali lavastajate Ana Borralho ja João Galante “Atlase”, mis küll algselt plaanis polnud, aga ajakavasse tekkis auk ja kaks lahket prouat kinkisid mulle tasuta pileti. Selline üsna lihtne sotsioloogiline värk, natuke meenutas mõni aeg tagasi menukaid eri linnade kaebekoore. Väliskülalistele võis see lugu olla igavavõitu, aga Eesti ja eriti Rakvere enda inimestele pakkus kindlasti äratundmisrõõmu. Ja kindlasti said ägeda kogemuse sada laval olnud vabatahtlikku, kes loodetavasti julgevad ka edaspidi palju rohkem häirida. Väikesele unisele kreisilinnale kulub see ära.

Väike tähelepanek ka publiku kohta. Nad kannavad endiselt second hand rõivaid. Aga need pole ostetud Humanast, vaid Sohost.