Viimne moralist

“Seks ja linn” oli minu jaoks alati hoiatusfilm tühiste inimeste mõttetust elust; mulle tuli tõelise šokina avastus, et oli neid, kes nägid seal inspireerivaid eeskujusid.

“Šokolaadist prints”

Literaadid, palun laske prokuröridel ja kohtunikel puuri pista korterivargaid ja narkosmugeldajaid, ärge kiusakse neid oma transgressiivse kirjandusega. Õigusteaduskond peab varsti avama fiktsiooniõiguse õppetooli.

Ma tegelikult arvan, et nõnda näpuganäitavalt päriselu ja -inimestega sidumine tuleb muidu hästi kirjutatud romaanile (kuigi võib-olla mitte selle müügiedule) kahjuks. Kui mõned liinid välja kärpida, saanuks siit muidu kauba peale päris hea filmistsenaariumi, kujundeid on lausa kapaga. Aga nüüd — kuidagi nõutult räpane tunne jääb. 

Ta ise samal hetkel läbi nähtud

Rändrahn on inglise keeles glacial erratic. Jäine hälvik, hmm … jah, see tundub kuidagi representatiivne. 

eRahnud

Universiteedid ja diversiteedid

Argo Rosina ja Tiiu Kuurme kirjutised on kuidagi nii ilmekalt vastanduvad. Tahtsin juba kirjutada “yin ja yang” — reaal ja humanitaar, kõva ja pehme — aga hakkasin kõhklema. Kõva reaal räägib siin ju materiaalsetest, põrmlikest  asjadest, pehme humanitaar aga puhastest platonlikest ideedest.

Nojah, too tolleks. Ma ise vist pigem ei usu, nagu õnnestuks ettevõtjatelt küsides saada parim vastus, kelleks on noorsugu vaja koolitada. (“Mida ühiskond vajab” on arvatavasti veel ise küsimus; kas ühiskond vajab, ma mõtlen tegelikult vajab, veebikasiinode programmeerijaid või logopeede?) Kui tööjõuportaale uskuda ja natuke ekstrapoleerida, siis piisaks Eestile ühest suurest kõrgkoolist kahe teaduskonnaga: üks, kus koolitatakse tarkvaraarendajaid, ja teine, kus õpetatakse midagi pehmet ja roosat nende tulevaste laste emadele. 

Pudemed

Elroni piletimüüja ütles mulle eile: “Süda läks soojaks teid nähes.” Võib-olla oli see professionaalne small talk, aga ikka võttis näo naerule. Ja siis hakkasin mõtlema.

Ma olin hiljuti töökonkursi jaoks kirjutanud essee haridusest, täpsemalt uuest õpikäsitusest. Sellest, mille järgi õppimine peab olema õppijakeskne ja õppijat võimestav — tema individuaalsust, loovust, ettevõtlikkust, vastutusevõtmist ja enesejuhtimist  toetav — koostöine protsess. Jah, selle koha peal tõmbab mul endal ka nägu krimpsu: et pagana utopistid, mis enesejuhtimist te ootate seltskonnalt, kelle evolutsioon on vorminud siiski eeskätt küsima mitte hüvesuse idee või kõiksuse isesuse järgi, vaid “kus on puhvet?”. Aus so krummen Holz als woraus der Mensch gemacht ist, kann nichts ganz Gerades gezimmert werden. Out of the crooked timber of humanity, no straight thing was ever made. Inimene on nõnda kõvera süüga puust, et midagi sirgjoonelist temast välja ei vesta. Aga. Kuidas see oligi. Lapsed, kellesse suhtuti, nagu oleksid nad tublid, hakkasidki käituma tublimalt.  (Kust ma lugesin õppejõust, kes kulutas hulga aega ja tahtejõudu, sisendamaks endale, et üliõpilased on väga targad?) Võib-olla on kultuurimarksistid seekord siiski millelegi pihta saanud?

*

Küsitakse, kas ettevõtjatest ja erakondadest on õige vastavalt anda ja vastu võtta annetusi mingi suunitlusega poliitikate eest? Hea küsimus. Ootame ja vaatame. Kas Liviko ja AleCoq panevad välja preemia tublimale alkoholiaktsiisilangetajale?

Mis puutub Eesti sündimuse tõstmisse, siis oleks ehk rohkem abiks olnud, kui need kaheksa multimiljonäri oleks endaga seotud ettevõtetes tõstnud 10% kõige madalapalgalisemate? madalamapalgaliste? töötajate palku 20% võrra? Ma ei taha hästi uskuda riigitoetuste iivet tõstvasse mõjusse, kuna toetused võivad ju tulla ja kaduda koos valitsuste ja nende poliitikatega, aga lapsed jäävad. (Keegi juba vaimutses, et igakuiste toetustega tuleks premeerida hoopis haritud, kaineid ja truid mehi.)

*

Aga päev on tõesti kukesammu võrra pikem. Hommikul rongilt tulles ja õhtul rongile minnes ei ole taevas enam üleni ööpime, vaid juba ühest servast õrnalt heletav. 

Maale elama!

Elektrik vaatas mu majapidamise Hruštšovi-aegset kaabeldust ja nentis lühidalt: “Viis tuhat. Miinimum. Kui te kõik kraavid ise kaevate.” 

Nojah, maja on ehitatud sellel ajal, kui polnud elektriboilereid, õhksoojuspumpasid, mikrolaineahjusid ega põrandakütet. Ega neid nimetatuid ei ole muidugi minul ka. On külmkapp, telekas, mitteautomaatpesumasin ja veekeetja. Sellest viimasest tuleb ilmselt tuleohutuslikel kaalutlustel loobuda Hruštšovi-aegsete lahenduste kasuks (puupliit ja emailkann). Lõpetada unistamine hääljuhitavast soojapuhurist. Ja kempsus käia tuleb veel mõnda aega taskulambiga.

“Varjus”

Ma ei tea, kas amatöör- ja hobikirjandust on üldse sünnis arvustada. See oleks ehk sama, kui minna Küladevahe küla jaanipeole, kus esineb kohaliku seltsimaja seenioride tantsurühm Tammisjalad, ja arvustada nende pöiasirutust rahvusballeti standardite järgi. Aga no ma ei tea. Kirjutada “Šveitš” ja “pakažuha”? Ilmar Särje romaani “Varjus” üldisest stiilist annab ettekujutuse lause “Saanud ülikooli lõpetamise järgselt koheselt mehele, ei olnud perel kusagilt võtta korralikke elutingimusi.” Saan aru, et kirjutaja-kirjastaja tõenäoliselt maksab nagunii oma loomingu avaldamisele peale ja tal pole kusagilt võtta tuhandekest eurot toimetajale maksmiseks. Aga veel kord — no ma ei tea.

Süžeed on romaanis kasinalt. Kes on viimasel paaril aastal poole kõrvaga Elva linna kommunaaluudiseid kuulnud, sellele ei tule miski uudisena. Omapärane suhe tundub aga autoril olevat naistegelastega. Ilmumise järjekorras on nad: riigireetur, viljatu, paks ja vana, riiakas ja truudusetu, peps ja laisk, vägivaldne laristamishull, räpakas vanatüdrukust käpardfarmer, võimujanune poluvernik, mehenäljas võõramaalasenillija ja eakas südamehaige. Ainus vähegi kabedam eksemplar on Läti liivlanna. Mehed on seevastu nagu mehed muiste, möllavad meeste mänge, ajavad äri ja teevad poliitikat, unistavad põlvkond noorematest naistest ja “teisest kurnast”. Tõsi, rohelise mehikese (kes peaaegu oleks juba ära integreeruda jõudnud) teeb lõpuks kahjutuks hoopis vene vanausuline. Võib olla on see mingi Kujund. Aga no ma ikka tõesti ei tea.

“Moevennad”

“Stiljagi” (tõlgitud kui “Moevennad”, “Stiilivennad”, “Hipsterid”; ehk sobiks ka “Lõngused”) oli täitsa armas puhkepäeva-pärastlõuna-film. Ja mitte üksnes seetõttu, et see tuletab mulle meelde ühte hirmus armast inimest.

Tegevus toimub 1955. aasta Moskvas, Stalin on juba surnud, aga hirm pole kuhugi kadunud. Paljudel inimestel on endiselt igaks juhuks ukse kõrval valmis pakitud kohver eeluurimisvangla jaoks. Vanglasse sattumiseks piisab väga vähesest. Ja ometi on paljud valmis riskima — näiteks valmistama vanadest röntgenipiltidest jazzmuusikaga grammofoniplaate või äritsema kirjude lipsudega. Sest kirjudele lipsudele on olemas väike aga innukas ostjaskond, kes ei taha kanda neidsamu halle kommunistlikke ürpe, mida kõik teisedki. Sest “miks ei võiks igaüks olla omamoodi?”. Hah, teadagi — täna kuulad jazzi, homme reedad kodumaa.

Mõistagi ei olnud isegi 1955. aastal Moskva moepilt selline põhjakorealikult halliunivormiline, nagu filmis kujutatakse. Mõistagi on see kunstitaotluslik, et lõngused värvilisemad välja paistaksid. Ja seda nad teevad. Kannavad kitsaid pükse, värvilisi pintsakuid, röögatult terava nina või paksu tallaga kingi, pööraseid pompaduurisoenguid ning eelmainitud kriiskavaid lipse. Ning kogunevad õhtuti “Broadwayle” (Gorki tänav) hängima. Midagi kurja tegemata. Meie kodumaisest lõnguste-diskursusest oli mul justkui mulje jäänud, et tegu oli tänaval ülbitsevate pisihuligaanidega. Moskvas võiks sellistena kvalifitseerida hoopis niinimetatud korraliku ühiskonna, kes oma unelmate Ameerikat emuleerivaid noori sõimab, solvab, kääridega ründab ja püksirihmaga nüpeldab.

Eeskujulik komnoor ja meistersportlane Mels (tegelikult M.E.L.S — Marx, Engels, Lenin, Stalin) — armub kääri-haarangul lõngustekamba neiusse ja otsustab pooli vahetada. Viskab oma nimest välja Stalini, vahetab välja garderoobi ja ostab saksofoni. Hoidke alt, Melist saab kõvem lõngus kui lõngused ise (see on vist hiliskonvertiitide puhul tüüpiline). Ja oma neiu Polly (sündinud Polina) saabki ta lõpuks kätte, koos kingitusega Ameerikast. Vabadus ja armastus võidavad. Vist.

Ma uurisin Vikipeediast natuke, mis Lääne subkultuurile need Venemaa stiljagad ja Eesti lõngused siis õigupoolest vastama pidanuks. Tundub, et üksühest vastet ei olegi. Biitnikud, aga mitte päris. Rockerid, aga mitte päris. Teddy-boyd, aga mitte päris. Modid, aga jällegi mitte päris. See on ikka omaleiutatud Lääs — väheste sõjaeelsete ja -järgsete filmide, plaatide ja jumal teab mille põhjal loodud stiil, Hollywoodi filmide ööklubide maailmast kokku miksitud, kõva vint peale keeratud ja Moskva tänavatele toodud.

Filmi lõpus paljastabki päris-Ameerikast naasev diplomaadipoeg peategelasele valusa tõe: “Ameerikas ei ole stiilivendi. Keegi ei käi selliste riietega, seal loeb kvaliteet ja kalli firma silt voodril.” Aga Mel keeldub teda uskumast. Ja ta pole üksi. Ja seda lõppu on tegelikult võimalik mitut moodi mõista. Näiteks lihtsalt nii, et “lihtsalt tee seda, millesse sa usud ja mis sulle meeldib.” Või nii, et “me võtsime Läänest üle täiesti valesid asju — inimõiguste asemel patšokid ja saksofonid”. Või nii, et “me üritasime õppida Läänelt, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et seda, mida meile suure suuga reklaamiti — seda vabadust — pole ka seal olemaski mitte.”

Head uut aastat kõigile.