tavainimene

Suur Gatsby

Posted in * by tavainimene on 18/12/2013

Ahh, inimesed on ikka nii pealiskaudsed. Selleks, et kuulda veel nädal pärast firma jõulupidu (stiilipidu / LARP / mõrvamüsteerium) komplimente, polnud vaja teha midagi enamat kui veeta kuu aega vanakraamibutiike kammides, kulutada väike varandus ebatsensuurse lõhikuga vintage-kleidi, narmastega sametsalli ja tikitud ridiküli peale, istuda kaks ja pool tundi juuksuris, kasutada heldekäeliselt kirsikarva huulepulka ning määrida näkku sellises koguses valgustpeegeldavate osakestega jumestuskreemi, et pildistamisel ähvardas tekkida helkuri-efekt.

Anglitsism

Posted in * by tavainimene on 06/12/2013

Kallis ametnik! Iga kord, kui sa kasutad väljendit “eelnõu adresseerib probleeme”, sureb taevas väike armas inglilapsuke valurikast surma.

“Vaikelu”

Posted in * by tavainimene on 01/12/2013

Natüürmort ehk vaikelu (prantsuse keeles nature morte ‘surnud loodus’) on elutu looduse ja esemete kujutamine kunstniku poolt seatud kompositsioonis. (Wikipedia). Sellenimeline inglise film on vaoshoitud, liigutav, pisut sentimentaalne ja õhkõrnalt moraliseeriv linateos, mis kujutab pealtnäha elutuid inimesi kunstniku seatud kompositsioonis.

John May (minimalistlik kuid mõjuv näitlejatöö Eddie Marsanilt, keda pöffihundid vast mäletavad sõiduõpetaja Scottina filmist “Happy-Go-Lucky”) on eraklik ja tasane linnaametnik, kelle ülesanne on korraldada omasteta surnute matuseid. Seda teeb ta suure pühendumise ja põhjalikkusega. Bürokraat, kes kehastab kõike seda, mida bürokraatia pole. Ühel päeval saab ta aga koondamisteate ning tema viimaseks “kliendiks” on mees tema enda vastasmajast, perekonnast ja sõpradest ammu võõrandunud joodik. Taas matab John teatud mõttes nagu iseennast. Aga seekord natuke otsesemas … 

Moraal: kui sa ka sured täiesti üksinda, jäävad sind vaimus mälestama need, kellele sa oled elu jooksul head teinud. (Tore oleks muidugi, kui head inimesed ei peaks surema üksinda, aga see on juba teiste filmide teema.)

Maitsekas film; puu otsa takerdunud tuulelohe vilksatab kaadris ainult korraks, mitte ei peatu kaamera sellel iga kolme stseeni järel seitsmeks sekundiks, et iga vaataja ikka aru saaks, et see on Kujund. Jah, päris lõpp oli ehk liiga näpuganäitav, aga kuna see mul silma märjaks võttis, siis oleks ebaaus norida.