tavainimene

Lihtne elu

Posted in * by tavainimene on 28/03/2015

Mul on koolimatemaatikast hägusalt meeles piirväärtuse mõiste. See on kuidagi nii, et võid nügida järjest väiksemate sammudega järjest kaugemale, aga viimse piirini kunagi ei jõua. Niisiis, kui ma võtsin nädalaks puhkuse, et hoolitseda ühe päris- ja ühe peaaegu-voodihaige vanuri eest, leiti, et üks köhiv kolmeaastane ei tohiks seda koormat enam oluliselt raskemaks teha.

Hämmastav, kui lihtsaks muutub maailm, kui sul pole aega mõelda. Koalitsioonikõnelused, riigireform, lennuõnnetus, Savisaar, Ukraina ja Lähis-Ida, teatripreemiad, superstaarid ja eurovisioonid — see kõik on taandunud mingiks ebaoluliseks taustamüraks. Esiplaanil on vesi, puud, toit, nõud, solk, ööpott, köharohi, kraadiklaas, valuvaigisti, silmatilgad, jälle ööpott, vesi, toit, nõud, solk, puud, vesi ja kõik algab otsast.

Muuhulgas olen pidanud tegema süsti. Elusale inimesele. Inimene on siiani elus ja see on ju puhas võit. (Tulevikumeditsiin ongi selline. Droon toimetab teile kohale eeltäidetud ühekordse süstla ja pakendil olev ruutkood käivitab nutiseadmes torkamist juhendava õppevideo.)

Palju keerulisem oli kolmeaastasele köharohtu anda.

– Tule, võtame rohtu.
– Eeeeeiiii.
– On vaja.
– Miiiks?
– See rohi võtab köha ära, siis saame õue minna. Sa ju tahad õue minna?
– Jaa!
– Noh, lonksti siis! See on magus, ma proovisin.
– Eeeiii.
– Miks sa ei taha rohtu võtta?
– Mulle ei maitse see.
– Kust sa tead, sa pole ju proovinud.
– Mkmmmmmm. Vaata, see on Tšuula Spaaku*.
[…]
– Võtame rohu ära, siis saad mängima minna.
– Eeeiii, ma ju ütlesin, et mulle ei maitse.
– Vahel peab tegema asju, mis ei meeldi.
– Mängime koos ponidega!
– Enne rohi, siis mäng.
– Eeeeeiiii! Ma ju ei taha seda! Ma olen päris kurb nüüd! Ma ei taha sinuga rääkida. Ma pole su sõber.

Lõpuks läksin õue ja nutsin natuke puhtast abitusest. Kui mul oleks lihaseid lapsi, istuksin ma tänaseks kahtlemata kindlalt Harku naistevangla tugevate trellide taga kehalise väärkohtlemise eest tutistamise teel, millega tekitati kannatanule valu.

Oma suureks meelehärmiks guugeldasin nüüd välja, et mu pingutustest on ilmselt olnud rohkem kahju kui kasu. Alla nelja-aastasele polevat üldse mõtet köharohtu anda. Ehk siis õppetund: usaldage lapse rikkumata instinkte.

Ei, vanadele ja haigetele oli sellisest ritsikast kahtlemata rõõmu.

Ei tohi olla nii nõrk. Mõtle esiemadele kõigi nonde kaelkookude ja kangastelgedega. Sellegipoolest, kui ma õhtul jahtuvas saunas käsitsi tekikotti pesta nühkisin ja ukse taha tuli koppima kohalik eluvend küsimusega, kas ma (küla enam-vähem ainuke mitte-autoomanik!) saaksin talle pool liitrit pentsu laenata, oli mul kange tahtmine kähvata, et annan siis juba kohe tikud ka.

Mis edasi saab, sellele ei taha ma ausalt öeldes mõelda.

 

_________________
* Twilight Sparkle

 

Advertisements

Im Süden nichts Neues

Posted in * by tavainimene on 16/03/2015

Olen jätkuvalt (töötav) omastehooldaja. Jätkuks neid omakseid ainult kauemaks.

*

Taimtoidu challenge’i lõpetasin pärast kolme nädalat ära. Mina ise oleksin küll veel vabalt vastu pidanud, aga nööbid andsid alla ja hakkasid ükshaaval riietel eest lendama. Praekartul, puder ja leib on paastutoidud siiski ainult selle sõna teatud tähenduses. 

Tuleb tuttav ette

Posted in * by tavainimene on 03/03/2015

Ennasttäis, rumal ja julm. Ise ta nimetab seda elutarkuseks.