tavainimene

Argumentum ad ungues

Posted in * by tavainimene on 14/10/2018

See on nii armsalt koomiline, kuidas mistahes elatisteemalises kommentaariumis toob varem või hiljem vältimatult keegi välja geelküünte-argumendi: “Kuidas ma saan talle elatist maksta, kui ta paneb endale selle raha eest geelküüned?!” Varem ma arvasin, et kõik mehed pole elatise mõttest täpselt aru saanud ja peavad seda vaeste naiste abirahaks — et kui naine teenib ise ja saab endale lubada toreduslikke kulutusi, siis pole tal moraalset õigust raha juurde nõuda. Nüüd ma saan aru, et see on ikka puhas bioloogia: kui ta kasvatab minu last, siis ei tohi ta ennast — teiste meeste jaoks! — ehtida, sest potentsiaalne uus järeltulija konkureeriks minu omaga ema ressursside pärast.

Advertisements

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis

Posted in * by tavainimene on 01/10/2018

Sattusin lugema pikka ja kohati emotsionaalset kirjalõime teemal “Mida teha, et Eesti koolides oleks rohkem häid füüsikaõpetajaid (või, kui kauem venitada, üldse mingisuguseidki füüsikaõpetajaid)”. Ütlen kohe ära, et mina ka ei tea, mida selleks tuleks teha. Ma arvan, et seda tuleks küsida 1) füüsikaõpetajaks õppinud inimestelt, kes ei tööta koolis; 2) füüsikaharidusega mittepedagoogidelt; 3) muu eriala spetsialistidelt, kes oskavad füüsikat mahus, mis võimaldaks üldhariduskoolis õpetada; 4) gümnaasiumiõpilastelt, kes füüsikat hästi jagavad ja võiks seda kaaluda ühe edasiõppimisvalikuna. Et mida neil oleks vaja, et nad tuleksid kooli füüsikat õpetama. Aga enne tuleks endalt küsida, mis me siis teeme, kui nad ütleksid, et tingimusteks oleks 1) palk 3000 eurot neto, 2) mitte rohkem kui 16 kontakttundi nädalas, 3) isiklik abi, kes tegeleb kogu paberliku planeerimise, aruandluse, lapsevanematega suhtluse ning tunnis distsipliini tagamisega. Kas me oleme selleks valmis? Kas füüsika on meile piisavalt prioriteetne? Mida me ütleme vihasele matemaatikule, kes järgmiseks ukse taga seisab? Aga nutetud silmadega emakeeleõpetajale? Ma kahjuks väga ei usu sellesse, et lahendus oleks “parem propaganda kommunikatsioon”. 

Kui üldse millestki alustada, siis vahest sellest, et potentsiaalsete kandidaatide kogum oleks suurem — et oleks rohkem inimesi, kes koolis üldse füüsikast aru saavad ja innustuvad. Minu meelest annaksid võimaluse füüsikat arusaadavamaks muuta digiõpikud, kui need oleks kihilise ülesehitusega. Iga peatüki avalehel võiks olla ainult see info, mis on inimesele ellujäämiseks vajalik. Näiteks: “mida suurema kiirusega sa vastu puud põrutad, seda suuremaid purustusi sa saad” (koos illustreeriva videoga). Järgmine kiht võiks olla korrektselt sõnastatud füüsikaseadus koos valemiga ja lisanäidetega elulistest olukordadest/ülesannetest, kus seda kasutada. Veel sügavamad kihid võiks olla huvitav teaduslooline taustainfo, nipiga küsimused, olümpiaaditaseme ülesanded, lingid Vikipeedia-artiklitele, füüsikafoorumitele jms — et igaüks kaevaks täpselt nii sügavale, kui tema võimed ja huvid lubavad. Aga kõigi mõistete, definitsioonide, ülesannete jms juures peaks olema küsimärgi ikoon “ei saanud aru”, mis avab kasutatud mõisted, toob näiteid, tuletab meelde varem õpitut, lisab teise nurga alt antud seletused, animatsioonid jms. Mille juures omakorda oleks küsimus “kas sellest oli sulle abi? jah/ei” Eelmiste kasutajate poolt kasulikuks hinnatud abimaterjalid peaksid saama kuvatud uutele õppijatele eelisjärjekorras. Kasututeks hinnatud abimaterjalidega peaksid didaktikud edasi töötama, nagu ka nende teemadega, mis õppijates kõige rohkem küsimärke tekitavad.

Olin väga elevil, kui kuulsin, et haridusministeerium on tellinud riigihankega terve põhikooli õppekava ulatuses digiõpikuid. Minu entusiasm asendus suure pettumusega, kui ma paari tasuta reklaampeatükki  sirvisin. See on peaaegu ainult tekst. Isegi mitte hüpertekst. “Paigutame U-magneti pooluste vahele peenikeste juhtmete otsas rippuva metallvarda” — vabandust, aga kas see magnet asub püsti või risti? Harud ülespoole või allapoole? Kui pikad on need juhtmed? Mille külge kinnituvad? Miks ei ole selgitavat videot? Õpetust, kuidas valmistada ise lihtsat elektrimootorit ja näiteid, kuidas seda mingil praktiliselt otstarbel kasutada?

Tjah, elektromotoorjõud oli täpselt see punkt, kus minu kontakt koolifüüsikaga katkes. Liiga palju oli seal koosinusi; mul pole koosinuste vastu midagi, kui nad teavad oma kohta ja püsivad täisnurkse kolmnurga piires. Pluss muidugi see, et ma ei saanud aru magnetvälja jõujoontest — et miks need jooned tekivad ja mis on nende vahel. Liiga palju hybrist, et leppida vastusega “nii lihtsalt on”; liiga vähe mõistust, et sisulisest vastusest aru saada — keskpärasuse tavaline tragöödia.