Reisimuljed kodumaalt

Tead, noored on nagu väliseestlased!  Harvaesinevate sõnade tähendust nad ei tea ja mitmeid sõnu hääldavad võõrapäraselt. Mul läks mitu sekundit, enne kui ma sain aru, et “miim” on nende keeles meem. 

Anti-Goodall

Kuule. Sa ei saa kogu aeg gorilladevaatleja olla. Ole vahepeal natuke aega gorilla ka.

Pilditu

Kontorisse oli tellitud fotograaf, et meist veebilehe jaoks pilte teha. Aimasin juba, kuhu see asi tüürima hakkab, aga ei tahtnud tüli üles kiskuda. Sellegipoolest sain teatava sünge lõbususega tõdeda, et järgnevat dialoogi oskasin ma ette ennustada peaaegu repliigi täpsusega:
– “Tere. Pildistage mind, kuidas tahate, ma kahjuks tõesti pole fotogeeniline.”
– “No mis jutt see on. Seiske sinna. Keerake veidi küljega. Tõstke pea kõrgemale. Hmm. Laske alla. Lõug ette. Ei, mitte nii ette. Naeratage. Ärge naeratage. Hmm. Püüdke silmad suureks teha. Eeei, parem siiski silmad veidi kissi. Tõuske korraks püsti. Ei, see ei lähe, istuge tagasi. Hmm.”
– “Ma ju ütlesin.”
– “Teate, kui ma teid niisama vaatan, siis see, mis ma näen, ei olegi nii hull. Aga fotod … oeh … ja ainuke emotsioon neis on “eks ma siis tee seda tsirkust kaasa”.”

Noh, vähemalt sai emotsioon adekvaatselt pildile püütud. Ilufotosid ei saanud, aga vahest saaks selle seeriaga mõnel biennaalil loorbereid lõigata? Inimene, kes teeb halva mängu juures head nägu — kas saab olla midagi sügavamalt inimlikku?

Fotograafi viimane soovitus oli leida poolteist tundi ja harjutada peegli ees “ilusama näo tegemist” — isegi suured kuulsused olla täpselt kätte harjutanud, mis nurga alt nad kõige paremini mõjuvad. Et see harjutamine pidi kogu hilisemaks eluks nii palju kasu andma.

Ma nüüd ei teagi. Mis kasu mulle annaks, kui ma suudaks kogu ülejäänud elu mõnel seltskonnapildil oma kõige vähem koleda näoosa kõige soodsama nurga alla keerata? Dokumendipiltidega see nipp nagunii läbi ei läheks. (Minu viimaseid dokumendipilte keeldus tegemast isegi politseimaja fotoputka, andes veateate “võtke prillid eest ära”. See oli juba naljakas.)

Ma suudan täiesti rahulikult elada teadmisega, et ma pole ilus. Ma tean, et sotsiaalne konventsioon kohustab vähemasti kõiki naisterahvaid sellele silmakirjalikult vastu vaidlema. Ma suudan ka selle rahulikult üle elada. Aga palun, las mulle jääb mingi väärikus. Ma ei kavatse hakata peegli ees harjutama vähem kole olemist, et keegi saaks kaastundlikult ohata “vaeseke, ta nii püüab”.

Arvamusfestival*

Kes suudaks kooli õppekavast välja visata asjad, mida kuu aega pärast lõpetamist nagunii keegi ei mäleta?

Meie kutsekoolid ja kõrgkoolid õpetavad seda, mida saavad. Mitte seda, mida on täna ja homme vaja teada ja osata. Kuida see olukord ära muuta?

Kas juhtideta bussid ja müüjateta poed on väikse, vaese ja perifeerse Eesti jaoks kättesaamatu utoopia või peatne ja vältimatu tulevik?

Kellelt saaks tulla raha, mida maksta kodanikupalkadeks, ja kuidas neilt see kätte saada?

Kas oleme valmis olema vaesed aga rohelised? Kui vaesed?

Et naised sünnitaksid esimese lapse enne oma 25ndat eluaastat, on vaja, et mehed abielluksid nendega enne oma 25ndat eluaastat. Kuidas seda saavutada?

Kuidas jagab kärgpere ema laste vahel kotlette — kas vastavalt elatise suurusele?

Kus on 5+ toalised korterid 3+ lapselistele peredele?

Kui meil on nii suur tööjõupuudus, miks siis 45+ naisi peetakse juba surnuteks?

Kas hoolduskindlustus tagaks mulle eluõhtuks lamatistevastase madratsi?

Mida võiks 100% töövõimeliseks tunnistatud vähihaige öelda 100% töövõimetuks tunnistatud alkohoolikule?

Kas Lõuna-Eesti joob end viimaks ometi surnuks?

________________________
* ideekorje tähtaeg on 4. veebruar