tavainimene

“Pilvelõhkuja”

Posted in * by tavainimene on 30/11/2011

PÖFFimaraton jõudis finišisse.

“Pilvelõhkuja” oli musta huumori, absurdi, groteski ning fallose- ja kastratsioonisümboolikaga heldelt vürtsitatud kiiksuga noortefilm multiprobleemsetest inimestest (hmh, just nagu eksisteeriks ka mingeid teistsuguseid), võimust ja selle kuritarvitustest, suurekssaamisest, mässust ja seksist. Üpris kõva kiiksuga film. Ma arvan, et IMDb süžeemärksõnade veidruse edetabelis oleks fraasil “purjus loomaarst opereerib oma teismelise poja fimoosi” kõvad šansid. Aga mingil veidral ja kiiksuga kombel see mulle meeldis. Need kiiksuga inimesed ja kõik nende ääretult piinlikud sekeldused panid mind kaasa tundma, erinevalt mitme varasema (kunstiliselt palju ambitsioonikama ja küpsema) filmi kangelastest.

“Röstsai”

Posted in * by tavainimene on 29/11/2011

“Röstsai” on jälle korralik kvaliteetmeelelahutus vanalt healt Inglismaalt, lugu populaarse toiduajakirjaniku Nigel Slateri värvikast, raskest, kurvast, naljakast ja lootusrikkast noorusest kaugetel kuuekümnendatel, kui poistel ei sobinud käia kodundustunnis ja keskklassi pere toidulaual olid peamiselt konservid, mida kinnise purgiga kastrulis keevas vees kuumutati. 

Filmi peamine nõrkus oli see, et ta lõppes ära just siis, kui asi eriti huvitavaks läks. See oleks võinud olla sarja pilootosa.

Loodetavasti on filmi DVDl (kui see peaks müügil olema) boonusmaterjalide seas siis ka selle kuulsa sidrunikreemi-beseekoogi retsept. Mitte et ma nüüd ise hakkaks midagi nii keerulist üritama. Minu koduse kokakunsti tipp on hetkel veega keedetud täisterakaerahelbepuder linaseemnete ja i-i-imetillukese soolase või silmaga.

*

Netist leitud retsepte (ei vastuta tõlgete adekvaatsuse ega ka üldse millegi muu eest)

Tainas:
210 grammi jahu
1/8 tl soola
113 grammi magedat võid toatemperatuuril
50 g suhkrut
1 suur muna, kergelt lahti klopitud

Sidrunitäidis:
3 suurt muna
80 ml värskelt pressitud sidrunimahla
150 grammi suhkrut
56 grammi võid
1 sl riivitud sidrunikoort

Besee:
4 suurt munavalget
130 grammi suhkurt
1/2 tl viinakivi

Sõelu jahu koos soolaga. Vahusta või, lisa suhkur, vahusta kergeks heledaks vahuks. Lisa muna, sega kergelt, lisa korraga jahusegu. Vormi tainapall, ära palju sõtku. Pane 30 minutiks külma. Rulli 3 mm paksune koogipõhi, tõsta tainarulli abil ilma venitamata koogivormi, vajuta jahuse tainatüki abil vormi põhjale ja seintele. Torgi põhja sisse augud, pane 20 minutiks külma. Kata koogipõhi küpsetuspaberi või fooliumiga ja pane sellele raskuseks riisi, ube vms. Küpseta 205 kraadi juures 20-25 minutit, kuni põhi on kuldpruun.
Vahusta keeva vee vannil munad suhkruga, lisades sidrunimahla, kuni segu on ühtlane. Jätka kuumutamist (u 70 kraadi juures) vahustades u 10 minutit, kuni segu muutub heledaks ja pakseneb. Kurna segu läbi peene sõela, lisa võitükikesed ja klopi segu ühtlaseks. Lisa sidrunikoor. Vala segu kohe põhjale ja tasanda pealt. Vähenda ahju temperatuur 177 kraadile, küpseta kooki 10 minutit.
Beseekatte jaoks vahusta munad, lisa viinakivi, jätka vahustamist, lisa suhkur, vahusta kõvaks vahuks. Tõsta munavalgevahu tupsud koogile,  nii et vaht ulatuks ka koogipõhja servadele. Suru munavalgevaht lusikaseljaga kergelt maha, võid proovida tekitada tipulist struktuuri. Küpseta 10-15 minutit, kuni besee õrnalt pruunistuma hakkab. Tõsta jahtuma.

***

Tainas:
110 g jahu
näpuotsatäis soola
25 g toatemperatuuril võid
25 g toatemperatuuril searasva
1 sl külma vett

Sidrunitäidis:
275 ml külma vett
2 sidruni mahl ja riivitud koor
3 triiki sl maisitärklist
50 g peeneteralist kuldset küpsetussuhkrut
3 suurt munakollast
40 g võid

Besee:
 3 suurt munavalget
175 g peeneteralist kuldset küpsetussuhkrut

Sõelu jahu soolaga, näpi hulka või ja rasv. Kui segu on teraline, lisa vesi. Sega hakkides, lisades vajadusel veel veidi vett, kuni tekib tainapall. Pane see kilekotis 30 minutiks külma. Vajuta tainas küpsetusvormi põhjale ja servadele, torgi sisse augud ja küpseta 190 kraadi juures 20-25 minutit.
Mõõda kaussi jahu ja maisitärklis. Lisa veidi vett, et saaks segada ühtlase taina. Kalla ülejäänud vesi ja riivitud sidrunikoor kastrulisse. Aja keema, kalla pidevalt segades tärklisesegule. Vala segu uuesti kastrulisse, aja uuesti keema, jätka segamist. Lase ikka segades umbes 1 minut vaevu keeda, võta tulelt. Klopi hulka munad, sidrunimahl ja või. Kalla segu koogipõhjale ja aja laiali.
Vahusta munavalged suhkruga kõvaks vahuks, aja laia noaga koogil laiali, küpseta 45 minutit 150 kraadi juures.

***

Tainas:
70 g “isekerkivat” jahu (jahu + küpsetuspulber)
130 g jahu
30 g peensuhkrut
120 g külma võid tükikestena
1 suur muna

Täidis:
56 g maisitärklist
170 g suhkrut
180 ml värskelt pressitud sidrunimahla
230 ml vett
60 g võid
3 suurt munakollast

Besee:
3 suurt munavalget
170 g suhkrut

Pane jahu, suhkur ja või köögikombaini, töötle puruseks, lisa muna, töötle veel 15-30 sekundit, kuni tekib tainapall. Pane kilesse mässitult vähemalt 1 tunniks külma.
Sega kastrulis maisitärklis, suhkur, sidrunimahl ja vesi, sega ühtlaseks, aja keskmisel kuumusel pidevalt segades keema, vähenda kuumust ja kuumuta veel u pool minutit, kuni segu muutub tihedaks ja läbipaistvaks. Võta tulelt, lisa energiliselt kloppides või ja munakollased. Kalla segu kaussi ja pane külma.
Vajuta tainas koogivormisse, kata raskustega ja küpseta 180 kraadi juures 10 minutit. Eemalda raskused ja küpseta veel 10-15 minutit. Võta ahjust, lase jahtuda.
Vahusta munavalged suhkruga tihedaks läikivaks vahuks.
Kalla sidrunitäidis koogipõhjale ning tõsta sellele munavalgevahu tordikesed. Küpseta 190 kraadi juures 7-10 minutit. Jahuta.

***

Tainas:
175 g jahu
100 g külma võid väikeste tükikestena
1 sl tuhksuhkrut
1 munakollane

Täidis:
2 triiki sl maisitärklist
100 g suhkrut
2 sidruni riivitud koor
125 ml värskelt pressitud sidrunimahla
1 väikse apelsini mahl
85 g võid väikeste tükkidena
3 munakollast ja 1 terve muna

Besee:
4 munavalget
200 g suhkrut
2 triiki tl maisitärklist

Töötle taina koostisained köögikombainis ühtlaseks, vajuta tainas koogivormi põhjale ja servadele. Torgi kahvliga augud sisse, kata fooliumiga, pane tunniks (või üleöö) külma. Küpseta põhja 180-200 kraadi juures 15 minutit fooliumi ja raskuste all, siis veel 5-8 minutit lahtiselt. Tõsta jahtuma.
Sega tärklis, suhkur ja sidrunikoor kastrulis, sega juurde sidrunimahl. Lisa apelsinimahlale vett kuni seda saab 200 ml, kalla kastrulisse. Kuumuta segades, kuni segu muutub ühtlaseks ja tihedaks. Kui tekivad mullid, võta tulelt ja klopi hulka või. Vahusta munakollased koos ühe munaga, lisa segule, kuumuta energiliselt segades mõned minutid, võta tulelt.
Vahusta munavalged poole suhkruga, klopi sisse tärklis, lisa ülejäänud suhkur, vahusta tihedaks vahuks. Aja sidrunitäidis uuesti kuumaks, kalla koogipõhjale, kata täielikult munavalgevahuga, küpseta ahjus 18-20 minutit, kuni besee on pealt krõbe ja hakkab õrnalt jumet võtma. Lase enne serveerimist vormis 30 minutit ja väljas veel veidi aega jahtuda.

*

Nigel Slateri jõuluretseptid

“Vulkaan”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2011

“Vulkaan” on Islandi film, mõru põhjamaine perekonnadraama. Märksõnad: vanad torisejad, abielu ja perekond, lekkiv paat, korduma kippuvad mustrid, katastroof, omastehooldus, hilinenud hellus, ohverdus ja lunastus.

Inimene on vulkaan — välja pressib ainult pisut suitsu ja punakat kuma, aga sees on miljonid tonnid tohutu surve all põrgukuumuses sulanud kivi.

*

Filmi lõputiitrite joostes tekkis uitküsimus: kuidas saavad endale “perekonnanime” need islandlased, kelle isa pole tuvastatav. Wikipedia annab lahkelt vastuse: sel juhul võib patronüümi asendada ka matronüüm.

“Akaatsiad”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2011

Ladina-Ameerika arthouse-filmidega peaks tasuta kaasa tulema tassike ergutavat mate-teed, mis aitaks vaatajal ärkvel püsida. Samuti poleks paha, kui ekraani nurgas tiksuks väike ajamõõtur lootustandvalt nulli poole.

Rubén on palgiveokijuht, kes peab peale võtma hääletaja. Sõit kestab terve ööpäeva. Algul on Rubén väga pahur, aga filmi lõpuks leebub. Kogu lugu. Nagu vaataks puidufirma logistikateenistuse turvakaamera salvestust.

Ei, kindlasti on seda filmi ääretult põnev jälgida vanal guarani-indiaanlasel, kes on harjunud nädalate viisi selvas (või pampas, või mis neil seal iganes on) kükitama ja jälgima rohukõrre paindumist kastetilga all. Aga minu tingeltangeliga tuhmistatud meeled hakkasid lõpuks alakoormatuse käes tinisema.

Filmis ei ole akaatsiaid. Ainus tähelepanuväärne sooritus on veenev ja orgaaniline osatäitmine Nayra Calle Mamanilt (sünd. 2011).

*

Natuke hariduslikku kah: kas tunned Lõuna-Ameerika riike?

“Bonsai”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2011

Eilne film kuulutati välja kui Portugali-Prantsuse-Argentiina-Tšiili ühistöö ning läks tükk aega, enne kui ma sain aru, et tegevus toimub Santiagos. Siit jälle mõte, et kinos võiks ikka olla kavalehed, samuti nagu teatris. Ooperi  ja balleti puhul on laval toimuv ju kavas lausa stseeni täpsusega lahti seletatud, kuigi nende publik teab palju suurema tõenäosusega “mille eest küll Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit”. “Bonsai” puhul oleks kavas võinud olla vähemasti väike ülevaade Prousti elust ja loomingust, soovitavalt ka Macedonio Fernandezest ja miks mitte Alejandro Zambrast. Ja bonsaikunstist. Ja ehk sellest, et iga romaan või film on nagu väike bonsai, mille autor kärbib ja painutab materjali, et jäljendada päris elu.

Film iseenesest algas nii, et jutustaja teatas: filmi lõpuks on üks peategelane surnud ja teine jääb elama ning kõik, mis vahepeal juhtub, on fiktsioon. Ahah, selge, siis niisugune postmodernistlik eputamine, mõtlesin mina. Aga kummalisel kombel sellist trikitamist filmis palju rohkem ei olnudki. Võib-olla ainult see “peatükkideks” jagamine. Film oligi romaani põhjal tehtud. Romaan mehest, kes kirjutab romaani mehest, kes kirjutab romaani. Kirjanduslikke allusioone on veel üksjagu; eks noor autor kirjutab sellest, mida tunneb.

Ei, ega filmil polnud ju miskit viga, vaadata võis. Sihuke intellektuaalne ajaviide, nagu ristsõnade lahendamine. Aga käimata jäi see klõps, mis paneb tegelastele kaasa elama.

“Avage uksed ja aknad”

Posted in * by tavainimene on 26/11/2011

ehk “Kolm õde” Argentiina moodi. Ainult et kui Olga, Maša ja Irina räägivad,  filosofeerivad, vaidlevad, unistavad, tülitsevad ja avaldavad armastust, siis Marina, Sofia ja Violeta sees toimuv tuleb vaatajal endal ära mõistatada väga kasinate vihjete põhjal.  Kammerlik ja krüptiline film sellest, kuidas minevik on ühele toeks ja teisele koormaks ning kolmandast ei saa üldse sotti. Võimalik, et kõigi nende lukustatud või paukuvate uste ning lõgisevate või katkiste akendega tahtsid autorid veel mingit võimsat kunstilist sõnumit edastada, aga minuni see kahjuks ei jõudnud ja huupi oletama parem ei hakka.

Laul filmist:


“Täiuslik meel”

Posted in * by tavainimene on 26/11/2011

“Täiuslik meel” oli telefilmiliku esteetikaga aga siiski jõuline ja mõjus maailmalõpudraama. Professionaalselt tehtud, soliidne Briti kvaliteet, võib soovitada. Järgnevad spoilerid (kolmandat aastat ootan sellele sõnale eestikeelset vastet).

Maailma on tabanud epideemia. Esimesena kaotavad inimesed haistmismeele, mis seob neid mineviku emotsionaalsete mälestustega. Lõhnatundevaeste inimeste toit tuleb kompensatsiooniks kõvasti üle vürtsitada, soolata ja pipardada. Aga siis kaob ka maitsmismeel. Maitsetajuta inimestele võib rahumeeli rasva ja jahu sisse sööta. Järgmiseks kaob helide maailm. Tsivilisatsioon mureneb nüüd juba igast otsast. Meelte nüristumisele eelnevad kontrollimatud kurbuse-, hirmu-, raevu- või õgimissööstud. Valmistuda jääb üleüldiseks pimeduseks.

Ja ometi, selles kaoses leiavad vähemalt mõned inimesed tillukesi viise, kuidas kohaneda, toime tulla, mitte all anda, koos püsida. Kas armastus päästab maailma? Kui kauaks?

Kas see kõik ei tule kuidagi väga tuttav ette? Makes perfect sense? Parandagem siis meelt.

“Lipakas”

Posted in * by tavainimene on 24/11/2011

Üht tööasja ajades külmusin ma kondiüdini läbi. Töölt koju kõndides ligundasin saapad märjaks. Kodus aega parajaks tehes avastasin, et olen mustrit valesti lugenud ja pean kümme tolli kudumist üles harutama. Ei ole just parim eelmäng filminaudingule. Nii et, jah, vabandust, aga tänane PÖFFiõhtu läks sama hästi kui nurja.

Võimalik, et “Lipakas” oli tegelikult tõesti peen ja sügav taies täis tabamatut naiselikku huumorit, aga mina nägin ainult pleekinud kolhoosimaastikku, poollahtiste kitlinööpidega kanatalitajat ja monotoonset nühkimist hämarates tubades. Nimitegelane ei tekitanud mitte mingit empaatiat ega huvi; ei tekkinud üldse mitte mingit soovi arutleda, kas ta on litsakas või siis hoopis “seksuaalselt võimestatud” või kuidas iganes seda tänapäeval korrektne nimetada peaks olema.  Ii-gaav.

Filmi alguses jookseb auto ette ja saab vigastada hobune, keda kiin on saba alt hammustanud. Filmi lõpus saab meespeategelane oma rivaalidelt peksa, kuna nende kanatalitajat on kiim saba alt hammustanud. Palun vabandust labasuse pärast, aga täna ma paremat ei suuda.

“Hollandi tugevaim mees”

Posted in * by tavainimene on 23/11/2011

ehk “mother’s baby, father’s maybe“. Tänane PÖFFI-film oli sümpaatsete tegelastega nunnu ja õpetlik lugu vanemaks ja lapseks olemisest tänapäeva keerulises maailmas. Film on sobilik vaatamiseks koos lastega, kes on piisavalt suured, et saada aru mõistete “katseklaasilaps” ja “spermadoonor” tähendusest.

Üpris üllatustevaene ja ettearvatav linateos, mille absoluutselt üle võlli ebausutavalt ülipositiivne finaal tekitas eriti teravalt tunde, et “jah, filmis võib see ju nii olla, aga …”. Noh, lastefilmile ehk sobib see positiiv. Karmi elutõde jõuavad nad väljaspool kino õppida veel küll ja küll. Võib-olla peavadki kinos vahelduseks mõned positiivsed eeskujud olema. Muidu kukub tõesti välja nagu ühe minu väikse sugulasega, kes ei julge lugeda koolis kohustuslikku noorsookirjandust, kus pole muud kui purunevad pered, alko- ja narkoprobleemid, kiusamine ja vägivald, vaesus ja troostitus ning muu säärane sotsrealism (st mitte sotsialismi, vaid sotsiaalprobleemidesse puutuv).

Mõned traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad võib-olla nühivad pärast filmi lõppu prillid udust puhtaks ja asuvad vihaselt nohisedes tippima lugejakirja, kus kurdetakse manduva Lääne lodevuse päriskodust meieni leviva kõlvatu propaganda üle. Olgu ikka igal lapsel üks ema ja üks isa, üks komplekt 100% lihaseid õdesid-vendi, kõigile ühine perekonnanimi ja selge sott selle asjaga! Ei mingit õnnelike ja üksmeelsete sari- ja kärgperede reklaami! Aga hiljaks on see jutt jäänud.

Kuigi võib ka ennustada, et inimõiguste ülddeklaratsiooni tekib mingis mitte väga kauges tulevikus säte, et “igal inimesel on võõrandamatu õigus teada oma bioloogilist päritolu”. See lahendaks ühtlasi moraalse paanika teemal “kaks isa geipaari peres” — igal inimesel ongi üks ema ja üks isa, aga mõlemast soost kasu- ja tugivanemaid (notariaalselt fikseeritud erinevas mahus õiguste ja kohustustega, nt on tugivanemal nr 4 õigus last lasteaiast ära tuua, aga mitte otsustada tema vaktsineerimise üle) võib olla kuitahes palju. Jah, ja see süsteem kehtiks seni, kuni geenitehnoloogia leiab võimaluse inseneerida beebisid kokku kuitahes mitmes allikast pärinevast materjalist. Kui meid just enne mõni asteroid vms ei taba.

 

Kolesterool, sind vaid loon

Posted in * by tavainimene on 22/11/2011

Võta pakk Finn Crispi eriti õhukesi näkileibu. Väike kiles pakk sobib hästi. Võid ka kaks pakki võtta. Kasta iga leib korralikult üleni märjaks, raputa liigne vesi maha ja jäta leivad kaane all kümnekonnaks minutiks pehmenema.

Nüüd võta pakk suitsulõhe-õlleampsu (150 grammi). Mikserda segamini poole kuni terve topsi rasvata kodujuustuga. Võid lisada veidi värsket tilli ja paar tilka sidrunimahla. Määri saadud segu õhukese kihina pehmenenud leibadele, keera nad tihedalt rulli ja pane jahedasse tõmbama. Naudi kange kohvi või kerge heleda õllega.

Ülejäänud täidist (kui seda jääb üle) võid süüa leivaga, koorega küpsetatud kartuliga või ka lihtsalt niisama.