tavainimene

Näen maad illuminaatorist

Posted in * by tavainimene on 31/07/2012

Lugesin Rein Siku õpetussõnu, kuidas vältida külade tühjenemist: tuleb noortele rääkida kohalikest Vabadussõja sangaritest, teha vallavalitsusele Facebooki konto, trükkida koduküla logoga T-särke ja korraldada räpivõistlusi; kodumaa hüljanuid tuleb resoluutselt hukka mõista, seda nurjatut sammu plaanijaid aga kõigiti ümber veenda. 

See kõlab umbes nii, nagu oleks keegi 1989. aastal entusiastlikult teatanud, et kui noorsoo ideoloogilises kasvatustöös kasutada oskuslikult rokkmuusikat, võib kommunismist siiski asja saada. 

Advertisements

Meie igapäevast õelust

Posted in * by tavainimene on 23/07/2012

Ajakirjanike põrgu? Mmm … ma arvan, nad pannakse naisteportaalide nuputreialiteks: “Seitse suvist salenemisnippi”, “Viis veidraimat orgasmimüüti”, “Kümme levinumat viga visiitsuhtes”, “Kaheksa kingitust Kõiksuselt” ja nii edasi. Päev päeva järel. Igavesti.

Vihmane puhkus

Posted in * by tavainimene on 17/07/2012

Ma pole kunagi eriline ristsõnade lahendaja olnud, aga mis sa siin hädaga teed. Ausalt öeldes tundub siiski, et ristsõnade koostamine võiks hoopis huvitavam tegevus olla. Kui vaid oskaks, siis nikerdaks ise valmis tarkvara, mis võimaldaks genereerida soovitud suurusega ruudustiku, kirjutada sinna sisse lahenduslause ning lasta ülejäänud ruudud täita sõnadega (allikateks, ma ei tea, entsüklopeediad, seletavad  sõnaraamatud, vahest ka murdesõnastik, kohanimede andmebaas jms, pluss iga kasutaja personaalsed sõnaloendid) ülevalt alla ja vasakult paremale, jättes iga sõna esimese tähe ette tühja ruudu. Inimese osaks jääks siis küsimuste sõnastamine.

 

 

 

Vihmaste õhtute vestlused

Posted in * by tavainimene on 14/07/2012

Te tahate öelda, et Absoluut pidi sünnitama algul inimese ja siis kaariese, et saada tegelikult kogeda hambavalu?

 

Uskumus, et inimesel on elus mingi kosmiline ülesanne või õppetund — noh, see on juuripidi selles ilmavaates, et inimene on kõige loodu kroon, maakera — ei, poolkera! taldrik! — on kosmose keskpunkt, päike puhkab öösel ookeanis ja tähed on naelutatud taevakaane külge armastajate silmailuks.

Haiguste ravi kontrollitud

Posted in * by tavainimene on 08/07/2012

Õhtuid sisustas, niisiis, teater, päevi aga maasikate söömine ja raamatuga voodis vedelemine.

Hakatuseks võtsin kohalikust raamatukogust Mihhail Jelizarovi “Raamatuhoidja”. See oli ikka täiesti pöörane lugu. Splatterit ja lahingukirjeldusi oli minu maitse jaoks selgelt paljuvõitu, aga idee iseenesest lahe ja, no tõesti, pöörane. Idee siis selles, et Nõukogudemaal elas kunagi igas suhtes tavaline sõjaveteranist kirjamees, kes produtseeris kuus või seitse igas suhtes tavalist, et mitte öelda igavat raamatut (tahtejõulise lõuaga tehasedirektorid veenavad ümber kõhklevaid funktsionääre, eesrindlastest troppijad saavad kaasaks löökehituse nägusaima neiu, vanaisa koos pojapojaga avastavad kodumaa looduse ilu, viies brigaadile tähtsaid varuosi jms). Kasina lugejahuvi tõttu kalduvad need sattuma mahakandmisele ja makulatuuri. Ühtäkki aga selgub, et raamatud evivad üpris ootamatuid varjatud omadusi ning, nagu ikka ihaldusväärse ja piiratud ressursi pärast, läheb madinaks.

See kõlas nüüd nagu mingi teismeliste vampiiride värk, aga ei ole siiski. On tume ja üpris vaimukas lugu ning ajendas mõtteid sellest, kuidas “meemidel (ja memmedel!) püsivad süsteemid”.

Järgmiseks lugesin läbi Daniel Vaariku “Praktikaaruande” ja itsitasin nagu hüään. Oh sa armas aeg. No minu üheksakümnendad Tartus olid sellega võrreldes lepatriinude jõulud. Kuigi muidugi tuli ette eksperimente joobe tekitamiseks ebatraditsiooniliste vahendite, viiside ja/või kogustega (“ekstraheerisime täna laboris, prooviks Pepsiga segada?”) ning sellele järgnenud raskeid ärkamisi vaatega võõrastele lagedele. Ja juhtus intsidente,  mille kohta saab seletuskirjas öelda ainult, et “tol hetkel tundus see hea mõte.”

Q raadiot mäletan ma ka! Kas ta ei saanud nime mitte sellest, et mõni aeg varem tegutses Tartus populaarne piraatjaam Radio Sunlight, kus kuulajaid hullutas DJ Mike Sun? Jah, paljud olukorrad ja asjaolud tulid vägagi tuttavad ette. Aga vaat digitaalse lõhe juures jään mina küll teisele kaldale koos viietolliste flopide ja Norton Editoriga. Mäletan üpris selgesti, et sõna “internet” kasutasin ma vestluses esimest korda 1993. aastal. Ja oma silmaga näha sain toda imeasja veel kolm või neli aastat hiljem.

*

Laupäeval jõudin ka mere ääres ära käia. Rannas lehvis küll punalipp, sest puhus tugev maatuul ja veesooja oli napilt neliteist kraadi. Aga ikkagi, üks suvine rituaal toimetatud. Linnas tagasi, seisin tükk aega pärna all ja hingasin mesist lõhna sisse. Nüüd võib vagude vahele tagasi minna.

Baltoscandal, reede

Posted in * by tavainimene on 08/07/2012

Forced Entertainmenti “Tomorrow’s Parties” oli järjekordne kuuldemäng näitemängu asemel. Laval seisis poodiumil kaks näitlejat, mees ja naine, kes umbes tunnise etenduse jooksul esitasid kordamööda fantaasiakilde sellest, missugune võiks meie maailm olla tulevikus. Õige pisut tuletas see meelde meiegi teles aeg-ajalt saatekava-augutäiteks näidatavat animasarja “Creature Comforts”, ainult et näitlejad ei mänginud erinevaid tegelaskujusid ega esitanud erilisi emotsioone  ning ka nende omavaheline dialoog piirdus õige napi kehakeelega. Nii võiks fantaseerida kaks sõpra pärast väsitavat päeva ja teejoomist lesides ja tähti vaadates.

Tegelikult olid mitmed fantaasiad üpris vaimukad. Ligikaudne stiilinäide: “Või  siis hoopis, tulevikus on kogu võim kindlustusfirmade käes. Kui sa tahad näiteks poodi minna, pead soetama poliisi, mis kataks kahe-kolme tunni jooksul kõik ostlemisega seotud tegevustega seotud kulud ja kahjud. /…/ Või siis kaotab seks tulevikus virtuaalmaailma kõrval tähtsuse. Sellest saab vanade inimeste nostalgia-värk, mida nad teevad umbes jõulude ja lihavõtte ajal.” Aga refräänina jäi korduma: “Aga võib-olla on maailm tulevikus suuresti niisamasugune nagu praegu. Saavad ikka olema rikkad ja vaesed. Saavad toimuma sõjad.  Inimesed töötavad, armuvad, saavad lapsi. Käivad reisimas. Mängivad jalgpalli.” Ainult et see refrään kõlas üle lava veetud värviliste lampide rea tuhmudes üha nukramalt.Tulevik saab olema, aga ilma meieta.

Tegelikult mulle see tükk ikkagi meeldis, kuigi saalist väljudes mõtlesin, et “näita, ära räägi” ja et tahaks kuidagi füüsilisemat teatrit, mitte lektsioone ja deklamatsioone.

Noh, minu soovile oli määratud täituda. Ivo Dimchevi “Lili Handel” oli see tükk, mida ma ise oma aruga ei osanud programmist välja valida, aga et viis piletit tuli odavam kui neli, siis palusin kassiiril teha nii-öelda pliks-plaks ja ise mulle midagi välja valida. Olgu ta siinkohal kiidetud.

Monoetenduse nimitegelane nägi välja nagu mõnelt dekadentlikult orgialt ilma riiete ja parukata välja visatud transvestiit: “I want to make you happy. Let’s have a party!” See oli nüüd tõesti väga kehaline teater, kus laval pritsis nii higi, sülge kui verd. Teater, mis sünnib sellest punktist, kus tragöödia yang kohtub pornograafia yiniga. Äratas õudusega segatud kaastunnet ning tekitas mõtte, et meelelahutusäri ei erine tegelikult kuigi palju lihatööstusest.Mõned inimesed saalis naersid. Minul oli kurgus kramp.

Ainsa ebakõla tekitas (improviseritud?) intermeedium, kus peategelane astus koketeerivalt ühe ukse kõrval seisva vaataja juurde ja teatas: “Why don’t we go to the bar and have a beer? I have done this show nearly 500 times. I really have lost my motivation. Can you give me some motivation?” Õnnetuke oskas vastuseks ainult mingeid ei-jah-vastuseid pobiseda, appi asuda üritajate üritused pareeriti kiirelt ning erakordselt piinlik paus kestis mitu-mitu minutit.

Nii et järgmise etenduse (Laura Kalauz & Martin Schick, “CMMN SNS PRJCT”) algus venis kavas ettenähtust oma kolmveerand tundi hilisemaks. Ja selle parim hetk oli ausalt öeldes, kui see kell kaks öösel viimaks lõppes. No ei meeldinud, tee mis sa tahad.

Alguses olid laval Laura ja Martin, mõlemad aluspesus, ning nende selja taga riiul igasugu pudi-padiga, igal esemel number juures nagu loteriil. Kõik need asjad jagati publikule — kiireimatele käetõstjatele — laiali. Siis hakkasid näitlejad publiku seast endale riideid selga kauplema (“selga tarvis siidisärki, ümber tarvis kuldakörti…”). Ootasin, et ehk siis nüüd analüüsitakse kuidagi vaimukalt transaktsioone ja retsiprooksust, aga järgnes ainult üks veniv sahmerdamine. Võib-olla oleks pidanud ilmutama common sense‘i ja kohe algul üritama endale grillpanni või kempsuharja rabada — oleks “midagi ikkagi saanud”? Või oligi see iroonia publiku üle, kes muudkui ootab, et midagi saada?

Mina tahtsin Spordikirikust välja pääsedes ainult värsket õhku, juua ja magama. Kõndisin kiirel sammul läbi öise linna, ostsin bensiinijaama poest pudeli külma vett ja jõin suurte lonksudega. Ja läksin koju. Tuba oli lahtistele akendele vaatamata lämbe, linad palavad ja karedad. Hiljast oli märkamatult saamas vara.

Baltoscandal, neljapäev

Posted in * by tavainimene on 06/07/2012

Esmased muljed festivalilinnast tuletasid meelde Sonja Åkessoni “Kirja kodukandist” (“proua Rosqvist on surnud, konjakitaat on surnud, veltveebel on surnud; Fritorpi Sverre, ka tema on surnud”): kino Ilo seisab juba ammu suletuna ega toimu seal midagi, politseimaja on nüüd ka tühi ja hoov kuidagi risakil, Tsentrum on peaaegu täitsa tühi, sukapood on lammutatud, lehekiosk ära veetud, Bresti Kindlus on ka kinni ja aknad paksult tolmused. 

Eile jõudsin kahele etendusele.

Pieter De Buysseri ja Hans Op de Beecki tükk “Book Burning” oli autoritest esimese — kavas kirjanikust näitlejaks nimetatud — poolt kirjutatud ja ette kantud. Ilmselt on ta rohkem kirjanik kui näitleja, sest etendus meenutas rohkem kuuldemängu ja see vähene näitlemine, mida ette tuli, tegi üritusele pigem kahju. Ütlen ausalt, ilma kavalehe abita ei oleks ma suutnud lugu jälgida. Vast ka seetõttu, et ingliskeelne tõlge oli suulise jutustuse jaoks liiga “kirjalik” ning jutustaja inglise keelt dekoreeris vägev aktsent.

Mõtteid, mis kõlama jäid: Meie aja äraspidine totalitarism ei püüa mitte info levikut keelata, vaid seda toota ja levitada lämmatavates kogustes. Kõik tuleb päevavalgele tirida! Valgus kannatab kõike! Saladused ega unustamine ei ole lubatud!  Mida süsteemivastalisem on sinu seisukoht — mida sa võid mõistagi vabalt levitada — seda kasulikum süsteemile, kes saab selle najal poseerides demonstreerida oma tolerantsust. Korporatism on fašism, milles “Heldenmoral‘i” asendab “cost-benefit efficiency“. 

Kuidagi nagu etteaimatav värk või? Minu meelest oleks palju huvitavam olnud läheneda kuidagi müstilisemas võtmes: et kui me saame maailma kohta kõik teada, siis on see määratud hävima. (Lõppude lõpuks oli teadmistejanu esimene surmapatt.) Ja et kuni kass püsib kastis, on meil võimalus uskuda, et ta on elus. Curiosity killed the cat. It was Schrödinger’s cat. And it so much wanted to get out of the box. 

Teine etendus oli Mart Kangro “Talk To Me”. Lootsin tantsuetendust, aga ei pidanud pettuma. Nii oligi. Tantsu selle sõna igapäevases mõttes eriti ei olnud, aga pettmust ka mitte. Olid viis näitlejat, kes rääkisid mingeid tõestisündinud või väljamõeldud lugusid oma elust. Natuke meenutas see seltskonnamängu, kus igaüks peab enda kohta väitma ühte valet ja kahte õiget asja. Ma ei saa ju kontrollida, kas Tiina Tauraite on lennukis hädamaandumise läbi teinud või kas Mart Kangrole on etenduse ajal stange prožektoritega pähe kukkunud. Sihuke omamoodi kollaaž või kapustnik, aga veidral viisil oli haarav ja pani küll mõtisklema selles suunas, et “maailm ongi näitelava” või “kunsti ja elu vahel pole piiri”. 

Üks nukravõitu seik kah. Baltoscandal näib olevat muutumas järjest rohkem n-ö kinniseks peoks. Mul oli tunne, nagu oleksin ma ülimelt stiilsete (sekkari-šikk) teatritudengite seas ainus kohalik. Kus on Rakvere teatripublik? Veidrat tunnet võimendas asjaolu, et kui ma piletöörile (piletöösile? piletrissile?) “tere” ütlesin, vastas ta: “Enjoy!” ning minu kõrval istuv eesti noormes küsis oma seljakoti toetamiseks luba: “Do you mind?”. Ühesõnaga, tavainimene on siin välismaalane. 

Ühest kohast teise

Posted in * by tavainimene on 05/07/2012

Baltoscandal oli ettekäändeks hea küll. Tundsin, kuidas mul hakkab teine hingamine. Selge hommik lubas ilusat päeva; buss oli täiesti tühi ning isegi valjult mängiv raadio Elmar ei suutnud tuju rikkuda. Lõin lahti juunikuu Loomingu. Ka see oli väga hea. Seletamatult lummav oli lugeda memuaariraamatu jaoks diktofoni loetud musta materjali transkriptsiooni meenutavaid meeldetuletusi täiesti võõraste koolipoiste istumisjärjekorrast klassiruumis kunagi kolmveerand sajandit tagasi. Linnas, kust ma olin lahkumas.

Mats Traadi heksameetrid meeldisid mulle ka väga: „Lahti registrid las tõmbab õhtu“, ja „kõlblus ei asenda kõblast“, no kas see pole armas. Ilmselt vormist tingituna mõjub kuidagi eriti hoogsalt ja kaasakiskuvalt. (Ainus võõristushetk: sõna „arvuti“ ei sobi minu meelest luulekeelde. Ma ei oska seda tunnet kuidagi põhjendada. Ennem siis juba „hobuse türa“ või mis iganes.)

Looming läks järjest paremaks. Martin Oja ulmepõneviku algus oli üsna paljutõotav, Taive Viidingu mälestused isa lahkumisest olid liigutavad ja Kivirähu juttude peale itsitasin täitsa häälekalt.

Nii. Siis jõudsin Kareva luuletusteni. Ja need — valguse võpatavad viivud ja surma sõgestavad suudlused – minus miskipärast enam vastu ei kajanud. Ilmselt on tegu mingi lubjastumise, kalestumise või panetumisega. Nagu vanainimene ei kuule ühel suvel enam ritsikate siristamist ja mõtleb siis, et tirtsudega on tänavu midagi lahti.

Buss keeras sisse minu sünnilinna, mille suhtes mul pole enam mingeid tundeid, välja arvatud korduvad õudusunenäod pakaselisest hämarduvast õhtust, kus ma käin mööda tänavaid ja tean, et majades, kus ma kunagi olen elanud, on nüüd juba teiste inimeste kodud.

Kõndisin mööda tühja korterit. Tegin aknad lahti. Kastsin lilli. Kuivatasin põranda ära. Sirvisin paari raamatut. Kiikasin rõdule. Tegin riidekapi uksed lahti ja panin uuesti kinni. Ja tegin uuesti lahti. Kapi ülemisel riiulil oli tundmatu kohver. Millegipärast tundus äkki vajalik see alla võtta ja lahti teha. Pärast mõningast pusimist lukud avanesidki.

Kohvris oli rahvariideseelik. Kangas oli ilmselt kootud mingil kooperatiivide kuldajal ning äärmiselt amatöörlikud õmblused andsid ähmaselt tunnistust, et need võivad olla minu enda töö. Ainult et ma ei mäleta sellest mitte midagi. Sikutasin raske, torkivkareda ja kõvasti kortsus undruku endale ümber. Täpselt paras. No mis sa kostad.

Seeliku alt tuli kohvrist välja fotoalbum — punasest kunstnahast, liimi- ja tindiplekiline. Selle vahel olid minu kooliaegsed klassipildid, mida ma pidasin kolimiste käigus ammu kaotsi läinuteks. Mustvalged ja veidi alavalgustatud fotod. Teine klass, kolmas, kuues, seitsmes. Selja taga seinal tsitaadid Leninilt, papile kleebitud tähed vahtplastist välja lõigatud ja tumepunase sametpaberiga kaetud. Tüdrukute sassoon-poisipead ja poiste kortsus kaelarätid.

Üks laps neil piltidel olen mina — halvasti istuvas koolivormis, halva rühiga, enamasti morni või hirmunud ilmega. See tähendab, ma tean, et see peab olema (pean olema?) mina. Aga ma vaatan teda nagu täiesti võõrast inimest. Kuidas ja missugusel hetkel küll meie reaalsused lahku hargnesid? Kas too võõras sünge töntsakas tüdruk lõpetas oma paralleeluniversumis kooli, läks edasi õppima, sai töökoha, hakkas blogi pidama? Kas tema saatis mulle selle kohvri? Ja mis ma selle seelikuga peaksin peale hakkama?

Ekspeditsioon jätkub.