2021

Et siis 2021? Aasta algus oli kuidagi külm ja talv tundus venivat igaveseks. Toad oli külmad, käed astelpajusalvile ja uureakreemile vaatamata karedad ja katki. Aga siis algas kevadsemester paljude uute koolitöödega. Õppida on ikka hiiglama tore, seda ma teile ütlen, ja mul on hea meel, et ma ei läinud aineid valides kergema vastupanu teed. 

Sai selgeks, et tööelus ootavad mind ees muudatused. Ja jälle oli aeg tunnistada, et ma oskan päris paljusid asju natuke, aga väga väheseid asju nii hästi, et keegi nende eest maksta tahaks. Muudatustega koos tulid ka supervisiooni-seansid ja kuigi ma päris lõpuni seal avaneda ei tahtnud, olid need siiski omamoodi hea inventuur ja sisemiste sahtlite korrastamine. Ja kokkuvõttes, ma arvan, on muudatus olnud samm õiges suunas. 

Kandideerisin tööle kolme kohta. Ühes sain kohe eitava vastuse, teises jõudsin intervjuule, kolmandas jõudsime omanikuga ühisele arusaamale, et see poleks ikka minu koht. Ei tunne erilist kahetsust ega pettumust, ju siis polnud ikka need õiged töökohad. Või siis ma kardan muudatusi. Või siis on viinamarjad hapud. Ilmselt kõik kolm. 

Kirjutasin täitsa mitu tööalast asja, mille vähemalt kolme üle olen mõõdukalt uhke. Muuhulgas sain koolis õpitut päriselt rakendada. Koos kahe kolleegiga vedasime finišisse kaks pikka koolitusprogrammi. Kõige rohkem õppisin nende käigus ilmselt mina; ega ei teagi nüüd, kas kirjutada see aktivasse või passivasse.

Suvine kuumalaine möödus üsna piinarikkalt töö tähe all; nagu hiljem selgus, kiirustasin asjata, projekti tähtaega lükati veel mitu korda edasi. Aga tööde vahele sai ka õunapuu all lamamistoolis raamatuid loetud. Mudlum ja tema tädi Ellen on aasta lugemiselamus. Kinno ega teatrisse kuidagi ei jõudnudki, kuigi kinno oleks ju isegi tahtnud. “Düün” ja “Vee peal” jäid mõlemad nägemata, aga praeguse seisuga ma isegi ei tea, kus Tartus üldse veel kinod asuvad.

Käisin Rakveres ja Riias. Rakveres kohtasin vanu tuttavaid, Riias uusi — olid toredad reisid mõlemad.

Oli esimene aasta ilma aiamaata — jah, on ikka veider linnast poest porgandit osta. Aga küll ma harjun. Kastpeenrast tuli värskelt söömiseks parajas koguses maasikaid ja septembris sain kolm esimest pirni oma aia esimeselt pirnipuult.

Sain kolm doosi Pfizerit ilma igasuguste kõrvalnähtudeta. Töötervishoiuarsti ettekirjutusel sain elu esimesed prillid. Kolesterool on jätkuvalt liiga kõrge ja katsed tervislikumalt toituda karjutakse maha mingi ilmselgelt suitsidaalse ajusagara poolt, kes nõuab kanatiibu, kaneelisaiu, koolajooke ja kohvi ja igasugu marineeritud asju ja majoneesi.

Kassi tervis on jätkuvalt jälgimise all. Päeval ta peamiselt magab, öösel kipub visalt õue, mis on tema seisus halb mõte. Söök ei lähe. Kõige kallimat deluxe premium selection filee-želee kassitoitu võetakse ohates moepärast suutäis ja ülejäänu võin küla oravatele viia, sest kausis või külmkapis seisnud toit on äka. Mul on üks tablett antidepressanti veel varuks, praeguse seisuga on 50/50, kas selle saab kass või mina.

Köögikapid on endiselt kokku panemata. Õhksoojuspump ostmata ja paigaldamata. Magistritöö kirjutamisega algus tegemata. Aga küll saab. Kuidagi ikka saab. Kui suurepäraselt ei saa, siis kuidagi keskpäraselt ikka.

Tänan kõiki lugejaid selle eest, et te olemas olete ja mu vana südant soojendate. Mõnusat kulgemist uude aastasse!

Päike on pesas

Ilmselgelt ma ei ole normaalne. Istusin köögis, taustaks Klassikaraadio, kudusin ja mõtisklesin, kuidas saaks veel “Luikede järve” lõpetada. Umbes nii, et Rothbart tahab tappa Siegfriedi, aga Odile hüppab noole ette. Või siis et Siegfried avastab, et tal on tunded hoopis Rothbarti vastu, Odile tapab enda ja Odette jääb luigeks. Siis mõtlesin, et kui mitu permutatsiooni teoreetiliselt eksisteeriks, kui neljast peategelasest üks või mitu saaks tappa suvalises järjekorras ühe või mitu ülejäänut, sh (viimasena) iseenda. Ja kuidas iga võimalikku kombinatsiooni annaks narratiivi seisukohast põhjendada (armukadedus, võimuiha, kättemaks jne). Seda saaks ilmselt Pythonis kirjutada, hoo-hoo-hoo.

Andmeteaduse projekti saime küll ilusti ära kaitstud ja selles olid mõned koodiread, mille üle ma isiklikult päris uhke olin, aga IT-alale ma oma karjäärirada ikka kuidagi ei pööra. Need ained, mida selleks tuleks läbida, omavad eeldusaineid ja nood omakorda eeldusaineid, mis kõik koonduvad kokku paopunkti nimega “Algoritmid ja andmestruktuurid”. Jääb ära, siin pole midagi arutadagi.

Kass näib antibiootikumide, valuvaigistite ja antidepressantide kokteili mõjul tasapisi toibuma hakkavat, tunneb mõningast huvi keedetud kanafilee ja eriti keedetud broilerimaksa vastu. See viimane on küll nii vänge kraam, et seda kasutame ainult tablettide võtmiseks. Loomaarsti arvet pole veel tulnud …

Ise käisin eile linnas kolleegidega jõululõunal — restoranis, kus toitudes on sedasorti komponendid nagu “õunapuulaastudel suitsutatud sibulapulbri kauakaramellistatud pärlid” vms. Jõime palju veini, lärmasime ja jaurasime, vahetasime kinke, maitsesime üksteise toite ja mina soovisin steiki hästi läbiküpsenult. Väga tore oli. Tagasiteel rongis pidas minuga (maskis) maha pika vestluse võhivõõras (maskis, prillidega) vanatädi, kellele tuli vestluse lõpus nörritava üllatusena, et ma polegi Helgi. Vanarahvas uskus, et sellised mitteäratundmised tähendavat rahaõnne. Ei teagi nüüd, kas Helgile või mulle. Kuluks ära igatahes, arvestades nii loomaarsti kui elektriradiaatorit, mis patsiendi aseme ees huugab.

Elu, tavaline

Mezzo nuumab pühade eel silma ja kõrva imeliste klassikaliste ballettide ja ooperitega. Piinlik tunnistada, aga ma polnud “Luikede järve” kunagi algusest lõpuni vaadanud ja selle loo sisust oli mul väga ähmane ettekujutus. Noh et nõiutud luiged ja prints ja reetmine ja surm ja umbes nii. Balletis ei ole see ju lõpuks väga oluline. Aga nüüd võtsin Vikipeedia ette ja lugesin ja minu suu venis järjest laiemale naerule.

Lugu on põhimõtteliselt siis nii, et õel võlur Rothbart on printsess Odette’ile pannud nõiduse: päeval muutub ta luigeks ja öösel võtab inimkuju. Nõitud luigejärve ääres kohtub temaga prints Siegfried, kes vannub Odette’ile igavest armastust, mis võiks ta needusest päästa. Aga Rothbart toob lossi ballile oma tütre Odile’i, kelle ta on nõidusega Odette’i sarnaseks muutnud. Siegfried ei näe Odette’i, kes akna tagant üritab talle märku anda, ja kuulutab õukondlaste ees, et abiellub Odile’iga. Odette, kes on neetud igaveseks luigeks jääma, otsustab surra. Siegfried mõistab oma viga ning heidab end järve. Needus puruneb, nõiutud luiged muutuvad neidudeks, Siegfried ja Odette tõusevad koos taevasse.

Siin pole muidugi midagi naljakat. Aga. Publikut ei tohi traumeerida nii traagilise lõpuga. Sestap on lavastajad välja nuputanud igasuguseid alternatiivseid lõpplahendusi:
– Odette andestab Siegfriedile ja nad elavad õnnelikult kuni tänaseni;
– Siegfried võitleb Rothbartiga ja surmab ta, Odette saab inimkuju tgasi, õnnelikud pulmad;
– Rothbart võitleb Siegfriediga ja tapab ta ning viib ise võidukalt Odette’i taevasse;
– Siegfried uputab ennast ära, tema surnukeha toob järvest välja sõber, keegi ei ole õnnelik;
– kuri võlur röövib Siegfriedilt Odette’i ja jätab printsi murtuna üksi järve äärde;
– Odette jääb luigeks, Siegfried jääb murtuna järvekaldale;
– Siegfried üritab tappa Rothbarti, kuid ammunool tabab Odette’i, kes muutub inimeseks ja sureb, Siegfried uputab ennast koos neiu surnukehaga järve;
– Siegfried ja Odette viskuvad järve ja muutuvad mõlemad luikedeks;
– Odette andedastab Siegfriedile, Rothbart tapab Siegfriedi, Odette jääb tema surnukehaga üksi;
– Siegfried uputab Rothbarti koos endaga järve, Odette jääb luigeks;
– Siegfried päästab Odette’i järvest, kuid neiu on juba surnud;
– Odile asub Odette’ile ja Siegfriedile appi, Rothbart muutub heaks ja kõik elavad õnnelikult;
– luiged tõusevad õela Rothbarti vastu üles, kurjam hukkub, Siegfried ja Odette saavad õnnelikult kokku.

Selle viimase versiooni juures kujutlesin ma juba luikesid punalippudega üle lava edasi-tagasi tormamas ja kõkutasin omaette naerda.

*

Kuskilt peab ju nalja saama. Mu kass on haige. Pühapäeva õhtul oli täitsa kombes, esmaspäeval oksendas verd ja oli juba väga hädine. Diagnoos: äge pankreatiit, põletikunäitajad sepsise piiri peal. Vaene vennike käib nüüd päeviti loomakliinikus tilka saamas, süüa ei taha, on kõhn nagu skelett. Keedan talle kanafilee tükke aga no ei lähe need ka kuidagi. Ilmselt tuleb jälle süstlast toitma hakata, kuigi see on hirmus sodimine ja sudimine. Natuke aitas Mirataziga kõrvade määrimine, aga seda rohtu koju kaasa ei anta. Elame üks päev korraga. Kolleeg muretses, et kuidas ma vastu pean. Ma ütlesin mõrult, et mul on kogemusi. Kas anda tabletti kassile või dementsele vanaemale – protseduur on põhimõtteliselt sama, aga vanaemal oli jõudu rohkem. 

Jõudu meile kõigile kuni päevade valgenemiseni.

Päevakaja

Kubujuss

Käes on talv ja toas on 12 kraadi sooja. Plaan on panna kirjutuslaua alla jalgade jaoks lambanahale lisaks kuumaveekott. Järgmine aste oleks siis ilmselt näpuotsteta turumüüja-sõrmikud. 21. sajand, palun saa tuttavaks — 19. sajand.

Kui tööst ja koolitööst aega üle jääb, siis ma istun köögis küdeva pliidi kõrval ja koon.

Sellega seoses küsimus kudumisteadlikele blogilugejatele: kuidas nimetatakse sellist kudet, kus vaheldumisi kootakse üks silmus parempidi ja tõstetakse teine pahempidi kudumata vardale, nii et tekib kahekihiline mõlemalt poolt parempidine kudum? Vanaema nimetas seda poolpatentkoeks, aga ilmselgelt see pole seda.