tavainimene

Rahvaetümoloogia

Posted in * by tavainimene on 25/02/2017

Чуха on villane üleriie (vrd türgi čоḫа, pärsia czugha, gruusia chokha jpt). Tšuhoonetsid on põhimõtteliselt kalevised :)

Advertisements

Mi sisass om seo aasta mujjale lännü

Posted in * by tavainimene on 25/02/2017

Ma saan aru. et protestantliku tööeetika kohaselt ei tohi ka pidupäevakontsert olla lihtsalt nautimiseks, vaid see peab olema intellektuaalne reebus ja hallidele ajurakkudele tuleb anda kõvasti valu, et lahti mõistatada, mis värk selle morniilmelise halli tondirahva ja taevast sadavate pappkastidega on. Aga õmblusteta ühiskonnas võiks minusuguste jaoks tulla kas või ETV2 pealt subtiitrid ja seletavad kommentaarid. 

NSFW

Posted in * by tavainimene on 22/02/2017

newlow

Vale vajub

Posted in * by tavainimene on 17/02/2017

Ja siis need Jõudi dressides — jaa, just, ära sega vahele, kui ma ütlen “jõudi”, siis ma mõtlen “jõudi” — need Jõudi dressides vanamehed küsivad silmakirjalikult, et “ei tea, mis see kehaline teistmoodi kooliaine on kui matemaatika”. Aga vaat seda on ta teistmoodi. Et kehalises, ****, ei hinnata sama asja, mida õpitakse. Terve **** veerand suditakse niisama jalgpalli mängida ja hüpatakse harki-kokku, ja siis on äkki vaja hindeid panna, ja siis tuleb joosta **** sada meetrit **** aja peale. Kolmeteistkümne **** sekundiga. See on **** sama, kui matemaatikas õpitaks terve sügis kümne piires liitmist ja enne jõulu tuleks kontrolltöö algebraliste avaldistega astendatavate trigonomeetriliste funktsioonide peale. 

Tõde tõuseb

Posted in * by tavainimene on 17/02/2017

Õõõh! Kooliuuenduse eesmärk ei ole see, et lastel oleks koolis kerge ja lõbus! Kooliuuendust on vaja sellepärast, et 19. sajand sai just äsja läbi! Kool ei saa enam tulevasele talunikule, puusepale ja voorimehele kõiki eluks vajalikke teadmisi ja oskusi eluks ajaks selgeks õpetada! See talunik jõuab elu jooksul olla puusepp, voorimees ja veel sada ametit! Ja ta peab ise nendeks õppima! […] Kooli tähtsaim ülesanne tänapäeval on saata ellu inimesed, kes oskavad õppida ka ilma koolita ja seda elu lõpuni! Inimesed, kes ise märkavad ja määratlevad oma õppimisvajadust! Inimesed, kes ise oskavad leida sobiva õppimisviisi — üksinda või rühmas, kursusel või õpipoisina, harjutades või avastades, ja nii edasi! Inimesed, kes oskavad ise hinnata oma edasijõudmist ja oma õppetööd juhtida! Ennastjuhtivad inimesed! Need peavad koolist tulema! […] Ega ma ei ole küll kindel, kas koolides sellest samamoodi aru saadakse …

Äridelegatsioon

Posted in * by tavainimene on 15/02/2017

Kui sa ei suuda enam selgelt artikuleerida “konkurentosposobnoje predprinimatelstvo“, siis jäta järgmine pits vahele. 

Vussnäpp

Posted in * by tavainimene on 13/02/2017

Mõtlesin, et põletan aias oksi. Põhiliselt põletasin süütevedelikku. 

*

Rubriigist “Koolis teada ma sain, mida taipas kord vannis Archimedes”: kumb teeb toa valgemaks, kas üks sajavatine pirn või kolm neljakümnevatist? Päris tõsiselt küsin. 

“November”

Posted in * by tavainimene on 12/02/2017

Bussi peale tuli kaks meest, võib-olla vennad — mõlemad pikad, kumedahäälsed, habemesse kasvanud, viledavõitu tööriietes. Nappidest repliikidest võis aru saada, et sõit läheb metsatööle. “Ega üksi ei julgekski minna, praegu hundid jooksevad,” ühmas vanem ja napisõnalisem. “Kurat, ma jätsin noa koju, vähemalt kirves on kaasas,” kõmistas noorem.

Õhtul jutustas tuttav kiirabiõde, kuidas nad Vaeste-Patuste alevis väljakutsetel käivad. Need on vanad vabrikutööliste barakid, ammuilma maha kantud ja elamiskõlbmatuks kuulutatud. Ja ometi on seal elu. Üks hiiresarnane väike vanamemm, kes keeldus Soome tütre juurde kolimast ning pesitseb nüüd kütteta toas keset hiiglaslikku prügilasu — kaltsupuntrad ja mädanevad sibulad –, kus liikuda saab ainult külg ees mööda kitsaid käike. Üks peast lihtsake, kes käib mööda küla ja korjab tühje pudeleid; nii vähe, kui neid siin vedeleb, sest kes see ikka raha maha loobib. Veel üks külahull ja tema naine, kes “on näost nii ära joonud, et näeb välja nagu rõibe”. 

Ühesõnaga, november.

Ma olin selle filmi suhtes väga skeptiline. Isegi ei tea, mida ma vaimusilmas ette kujutasin, aga no seda küll mitte. Ja mulle meeldis. Kuidagi lummas ära. Samas, kui romaani poleks lugenud, siis oleks vist segaduses, sest Räägu Reinul ja Rehepapil oli mustvalgel ekraanil raske vahet teha ning seebisööjast Jaani tegelaskuju jäi päris hämaraks. (Romaanis, kui järele mõtlema hakata, moodustasid Jaan ja Hans teatud mõttes terviku — üks kui üsna lojusetaoline olevus, ning teine, kes müüb kuradile oma hinge võõramaa ilusate sõnade ja täitumatu unistuse eest. Sulane ja kubjas. Maarahva arhetüübid. Oh jah.)

Kivirähu grotesk oli mu meelest empaatilisem: oleme küll toored, aga toimetulijad; karm loodus ja veel karmim ajalugu on meid sellisteks vorminud ning on suisa ime, et meis on ikka veel mingit rämedavõitu sentimentaalsust ning ähmast igatsust millega parema järele. Filmist see niimoodi välja ei tulnud. Romaanis on minu meelest ka rohkem ankruid, mis tekitavad seose tänapäeva tavareaalsusega — näiteks Õuna Endel on ju puhas oss üheksakümnendatest, ja mitte tuhande kaheksasaja. (Kuigi, kui ma nüüd meenutan — kas ei kostnud helikopteri müra, kui kratt vasikat lennutas?)

 Seda pean ka jälle märkima, et maakultuurimaja saal ei ole tegelikult kinonäitamiseks üldse sobiv, kuna valge lagi ja seinad peegeldavad liiga palju valgust. Aga kui kooruva värviga laudpõrand, puust toolid ning ahjusuitsu- ja naftaliinilõhnalistes villastes vammustes publik ka arvesse võtta, siis andis see asjale omajagu novembrit juurde. 

Et meeles püsiks

Posted in * by tavainimene on 10/02/2017

Lumehelbeke tasa, tasa

Posted in * by tavainimene on 09/02/2017

Hommikuks ei olnud lund juurde sadanud — ainult imeõhuke kirme suuri valgeid sädelevaid helbeid. 

Ma mõtlesin rongis lumehelbekestest ega suutnudki asja selgeks mõelda. Kas praeguste kahekümneste põlvkond on tõesti kuidagi eriliselt õrnake, arvestades põlvkondade tavalisi ealisi iseärasusi? Kas sellel on tõesti midagi pistmist progressiivse kasvatusfilosoofiaga, mille kohaselt tuleb toetada iga sirguva olendi unikaalsust ning ambitsioone? Või progressiivsete inspiraatoritega, kes on viimased viisteist aastat noori veennud, et nende töökohad saavad olema mitte klienditeenindaja ja ametnik, vaid kosmoseflorist, robotipsühholoog ja digimatusetalitaja

Ma nõustun ometi, et tuleb väärtustada iga sirguva olendi unikaalsust, aga mul on kahtlus, et pealisehitus põrutab siin baasil eest ära. Kui unikaalne lumehelbeke patusesse maailma heidetakse — heitub –, selgub, et kosmosefloriste hetkel ei värvata ja pirukamüüja ametisse kandideerimiseks tuleb tätoveeringud kinni katta, näoneedid ära korjata ja sinised juuksed sinetustada. Ja see tundub nii vale. Sest see on mingi McJob ja see nõuab, et sa loobuksid osast oma kehalisest identiteedist — et sa põhimõtteliselt müüksid oma ihu 470 euro eest kuus. Ja kui sa seda tõepoolest teeksid, siis kas see oleks esimene samm libedal kallakul ja mis oleks selle kallaku lõpus? 

Lõunaks tundub mulle, et õigus on Morgiel ja väljend “lumehelbekeste põlvkond” on lihtsalt kiusamise õigustamise tööriist. McJob ütleb noortele: “Te nõuate liiga palju ja annate liiga vähe.” Nagu ta veidi vanemaid püüab uskuma panna, et rikkus (“finantsvabadus”) on puhtalt kättevõtmise või mõtlemislaadi küsimus.