Valimisvalikud

Täitsin jälle Postimehe valimiskompassi ja ägasin. Teine aasta, sama lollus. Palun tehke valmis üks lihtne voodiagramm, kus valikud lahknevad erakondi päriselt eristavate küsimuste järgi (tuumajaam, abieluvõrdsus, vene koolid, progresseeruv tulumaks jne). Ma ise hääletan ülisuure tõenäosusega sotside poolt: minu jaoks on valik Lääne ja Ida vahel ning tööandjate ja töövõtjate huvide vahel; ega seal rohkem valikuid järgi ei jäägi. ERRi poliitmaastikul olen ma kõige lähemal Keskerakonnale — siit hüpotees, et ilmselt peab eksisteerima ka mingi z-telg. Soovitavad kõik soovitussüsteemid mulle aga erakonda Eesti 200. Nendega on mul kaks probleemi. Esimene ja väike probleem on see, et ma ei saa aru nende alusideoloogiast (kui selline peaks eksisteerima). Teine ja suur probleem on nende e-teenuste arendamise vaimustus, mille tagant mulle kangastuvad IT-ettevõtjatest suursponsorite kõrvad. Guilty until proven innocent. 

“Titaani sireenid”

1986 andis kirjastus Titan välja Neil Gaimani raamatu “Don’t Panic: Douglas Adams & The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy”. Pealkirjas viidatud reisijuht on teatavasti ulmemaailma üks tüvitekste. Viieköiteline triloogia sündis BBC raadiojärjejutuna aastal 1978 ja nohikud üle kogu maailma teavad tänaseni, et vastus küsimusele elu, universumi ja üleüldse kõige kohta on “42”. (Eriti pühendunud nohikud teavad, et meie maailm on superarvuti, mille ülesanne on välja arvutada selle vastuse küsimus. Ja et vogonite luule on universumis halvemuselt alles kolmas. Ja nõnda edasi.) Paarkümmend aastat varem aga oli Ameerikas ilmunud Kurt Vonneguti teine romaan “Titaani sireenid”. Sellest selgub, et meie tsivilisatsiooni eesmärk on valmistada asendus ühele tralfamadoorlaste kosmoselaeva katkisele detailile. Ja laeva käitab Universaalse Olemistahte Veojõud. Oot-oot. Miski tuleb tuttav ette? Infinite Improbability Drive?

Mina lugesin pöidlaküüdi-pentaloogiat kunagi üheksakümnendate lõpus — ostsin Rootsist ingliskeelse räbala kvaliteediga pehmekaaneka. Ei saa nüüd öelda, et ma oleks väga tuline fänn, aga paarkümmend aastat hiljem “Titaani sireenideni” jõudnuna tunnen ebamäärast (ja ebaõiglast) kahekordset pettumust: kumbki ei tundu enam värske ega originaalne. Kui oleks lugenud neid vastupidises järjekorras, oleks võib-olla teisiti?

“Titaani sireenide” tegevus toimub täpsustamata tulevikus. Malachi Constant on Põhja-Ameerika rikkaim mees. Erakordne õnn, mille ta ise omistab jumalikule soosingule, on võimaldanud tal kokku ajada päratu varanduse. Winston Niles Rumfoord on jõukas kosmoseuurija, kes on sattunud “kronosünklatiivsesse infundibulumi”, mille tagajärjel ta eksisteerib lainekujul ning materialiseerub Maal üksnes ajutiselt kindlate ajavahemike järel. Rumfoord ennustab Malachile sünget tulevikku, millest viimane üritab küll tulutult välja vingerdada, kuid lõpetab ikka Marsi sõjaväes, kus miski pole nii, nagu näib, ja sõdurite kuulekus tagatakse pähe istutatud antennide ja teadvusekontrolli abil. Armee on asutanud Rumfoord, kellele on teada kogu tõde minevikust ja tulevikust. Lisaks on asutanud Maal Täiesti Ükskõikse Jumala Kiriku. Marsi sõjaväe invasioon Maale on algusest peale kavandatud ebaõnnestuma ja inimkonda ühtse vaenlase vastu ühendama. Constant — nüüd hüüdnimega Unk (eestikeelses tõlkes Krõbi) — saab kirja iseendalt soovitusega deserteeruda ning päästa oma naine ja poeg. Naine, nagu selgub, on tegelikult eksproua Rumfoord ning poeg on eostatud vägistamise tulemusena Marsile suunduval kosmoselaeval. “Perekond” ei ole plaanist vaimustuses, kuid Rumfoord toimetab nad esmalt Maale, kus Constant etendab omamoodi antimessia rolli, ning siis pagendusse Titaanile. Tegelikult on kogu Maa tsivilisatsiooni ajalugu, sh Rumfoordi ja Constanti seiklused, manipuleeritud Planeet Tralfamadorelt pärit robot Salo poolt eesmärgiga valmistada varuosa tema kosmoselaevale, mis kannab läbi kosmose ääretuse sõnumit sisuga “tervitused”. Rumfoord hukkub saatuslikust kokkupuutest päikeseplekiga ja Salo sooritab enesehävituse, kuid Constant paneb ta uuesti kokku. Vajalik varuosa ilmub välja ja Salo toimetab Constanti Maale, kus ta Indianapolises hilinevat bussi oodates surnuks külmub.

Douglas Adams polegi salanud inspiratsiooni, mida ta Vonnegutilt ammutas; tonaalsus on siiski täiesti erinev. Adamsil (õnnelik sõjajärgne buumeripõlvkond) on kergelt irooniline jaburkoomika, hästi välja mõõdetud hooletusega kaosele kübara kergitamine ja iseendale peeglis silma pilgutamine. Vonnegutil (üle elanud sõjavangistuse ja Dresdeni pommitamise) on absurdiga pikitud tume ja lõikav satiir, mis paljastab ulmežanri peavoolu hoogsa optimismi totakuse. Superkangelase mantli all on kolm üksteise kukil seisvat juhmi pärdikut. Inimlik eksistents on kannatuste rada ja selle kõige haletsusväärsem enesepettus on ettekujutus kõikvõimsast ja hoolitsevast loojast. Vonnegut näitab jumalat, kes ilmutab ennast krüptiliste vihjete ja kahetsusväärsete äparduste jadade kaudu ning ehitab universumit nagu keerulist ja mõttetut Rube Goldbergi masinat (laenatud mõte, aga viidet ei viitsi otsida).

Ma ei hakka enam jaurama omnistsientsuse versus vaba tahte teemal; praktilises mõttes on see nagunii viljatu debatt. Kui meil pole vaba tahet, on mõttetu küsida, kas peaks midagi küsima või kas mitteagentset tegutsejat on õiglane moraalselt hukka mõista, sest arusaadavalt pole ka meil mingit vaba tahet neid mitte hukka mõista. On nigu on. Milleks üldse voodist välja tulla? Ainult et tulemata jätta ka ei saa ju. (Tavainimese tavakogemus ütleb, et inimesed käituvad praktikas, nagu oleks neil vaba tahe, ja saatuse vääramatut jõudu hakkavad nad süüdistama alles siis, kui on suutnud asjad põhjalikult pekki keerata.)

Metafoore võib “Titaani sireenidest” leida veel igasuguseid. Sellest, kuidas väga palju raha ja väga palju infot annab inimesele väga palju võimu. Ja kuidas väga võimsad isikud ilmutavad ennast meile, või neid ilmutatakse. Ja kuidas väga suur võim ja väga palju infot suudavad genereerida isetäituvaid ennustusi. Ja et kas ei võiks kellelgi tekkida kiusatust neid ennustusi veelgi parema täituvuse poole nügida? (Kas tehisintellekt suudaks selles osas kuidagi abiks olla?) Ja kui absurdne on sõda. Kuidas meie mälu pidevalt massimeedia ja poliittehnoloogia “antennide” abil kustutatakse ja üle kirjutatakse. Ja et mida paganat see Elon Musk sinna Marsile ikka nii kangesti kipub?

*

https://www.litcharts.com/lit/the-sirens-of-titan/chart-board-visualization

https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Literature/TheSirensOfTitan

https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Literature/TheHitchhikersGuideToTheGalaxyTrilogy

“Mehed vaibal”

Reklaam ütles, et “uje prantsuse naisantropoloog kutsub kaamera ette oma elust rääkima mehi kõikvõimalikelt elualadelt”. Noh, antropoloog oli tegelikult šveitslane. Ja kaamera ees rääkivad mehed olid siiski valdavalt lobeda jutuga moodsad metroseksuaalid; asfaldipanijaid, sõjaväelasi, kaevureid, hokimängijaid jts näidati ainult katteplaanides ja inimesi ühiskonna äärealadelt ei näidatud üldse mitte. Minu meelest ei otsinud režissöör vastust mitte küsimusele “kuidas mehed ennast tänapäeva maailmas tunnevad”, vaid küsimusele “miks küll mehed mind ei taha” — mis võib ka muidugi olla mõnel juhul põnev uurimisprojekt, aga siis võikski seda algusest peale nii raamistada. Me ei saanud endiselt teada, kuidas mehed suhtuvad sellesse, et neilt oodatakse (piltlikult) nii nõude pesemist kui sõtta minemist. Kas naine võib teenida mehest rohkem ja kuidas see suhte dünaamikat mõjutab? Kas sa tunned, et on ebaõiglane, et sinult oodatakse pädevat hakkama saamist torulukksepa- ja autoremonditöödega lihtsalt sellepärast, et sul on peenis? Kas kaklemine kuulub meheks saamise juurde? Kas sa tundsid ennast koolis hästi? Miks? Kui kaua kulub 20liikmelise meesterühma esmakordse kohtumise järel aega, et igaüks tajuks oma kohta nähtamatus hierarhias? Mida sa oleksid tahtnud, et su isa oleks teisiti teinud? Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su poeg on gei? Mis on sinu suurim hirm?