Minu tõekspidamised õpetajana*

Igaüks meist on elu jooksul kokku puutunud paljude – võimalik, et kümnete – õpetajatega. Mõnest on jäänud kahvatumad, mõnest kirkamad mälestused. Mõnda meenutades läheb süda soojaks, teine tekitab veel aastaid tagantjärgi meelekibedust. Kokkuvõttes on vist igal meist ettekujutus sellest, missugune on hea õpetaja. Ideaalset pedagoogi ei ole olemas, kuid igaüks meist võib püüelda ideaali poole, nii nagu seda endale ette kujutame. Ideaali võime sõnastada enda õpetajakreedona – millesse usume, mille poole pürgime.

Mina usun, et hea õpetaja peab eelkõige olema hea inimene, armastama maailma ja inimesi. See on ühelt pool iseloomujoon, kuid veel enam teadlik otsustus – soovida inimestele head, teha neile head, takerdumata kibedusse, masendusse või tuimusesse. Me peame õppima tundma inimesi, sealhulgas iseennast, et toimuvat paremini mõista. Me peame harima oma aeda – iga päev. Õnneks on kool suurepärane koht, kus vastastikuses andmises ja saamises ise õppida ja areneda nii õpetaja kui inimesena.

Ma usungi, et hea õpetaja on ise avatud õppimisele, alati valmis küsimusi esitama ja vastuseid otsima. Sellega käib kaasas ka võime tunnistada oma ekslikkust ja tehtud vigu – tähtis eeldus, olemaks õiglane ja erapooletu. Õpetaja pole üksnes teadmiste jagaja, vaid ka kasvataja, vahel isegi kohtunik. Hea õpetaja suudab seda rolli täita suuremeelselt, sine ira et studio, lahutades oma mõttes isikud nende tegudest ning alustades iga uut hommikut vabana eelmise päeva pahameelest.

Ma usun, et lisaks väärtuslikele inimlikele omadustele peab õpetaja olema meisterlik oma aines, erudeeritud, laia silmaringiga, intelligent sõna parimas mõttes. Õpetaja peab oma isiksusega muutma tarkuse ja selle taga nõudmise  atraktiivseks noortele, kelle vahetute huvide sfäär piirdub ju enamasti pigem suhete ja staatusega. Huvitavat inimest on huvitav kuulata; hea ja tark õpetaja suudab leida need pidepunktid, mille taha õpilaste huvi haakida. Ainult see, kes armastab ise oma eriala, suudab panna sellest vaimustuma ka teisi. Võib-olla on see idealistlik usk, kuid eks peabki õpetajas olema mõnevõrra maailmaparandajat. Võidelda ja otsida, leida ja mitte alla anda!

Ma usun, et kuigi õpetaja peaks püüdma ideaali poole, tuleks läbipõlemise vältimiseks endale aru anda oma piiridest. Aeg-ajalt tuleb ennast kõrvalt vaadata. Huumor (ühendatuna kindlasti taktitundega) on paljude teede sillutaja, pingete lahendaja, tuju tõstja ja töötulemuste parandaja.

Niisiis, kui peaksin oma õpetajakreedo mahutama lühikesse loetellu, oleks see järgmine: ligimesearmastus, õiglus, erialane meisterlikkus ja heatahtlik huumorimeel. Loodan, et neid põhimõtteid vaimusilma ees hoides suudan saada millekski enamaks kui tunniandjaks – selliseks õpetajaks, keda õpilased tulevikus sooja tundega meenutavad olulise inimesena oma elus.

______
* – avaldatakse autori nõusolekul. Postitus on inspireeritud ühest otsingufraasist, millega siia blogisse jõuti.