Lõhe tilliga

Miks naised saavad meestest vähem palka? Sest naised küsivad meestest vähem palka. Miks naised küsivad meestest vähem palka? Sest kui nad lähevad küsima meestega sama palka, siis pööritatakse pahaselt silmi ja öeldakse, et kuhu see kõlbab, kõik ju teavad, et naised saavad meestest vähem palka.

Palgalõheteemalises postituses väideti, et “teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel”. No kes julgeks teadusega vaielda? Ma siiski kardan, et see ei ole nii lihtne. On väike hulk bioloogilisi antusi ja suur hulk ühiskondlikku nügimist, mille tulemusena naisi ja mehi võivad tõesti lõpuks huvitada erinevad asjad. Aga kas me võiksime nügida ka teistpidi? Öelda tüdrukutele, et torutöödes pole midagi üle mõistuse keerulist, rasket ja ohtlikku võrreldes näiteks haiglaõe või -hooldaja ametiga? Aga ei, sest kujutluspilt tunkedes ja torutangidega neiust tunduks meile ebanaiselik? Sest see ei sobi kokku reproduktiivse, dekoratiivse või rekreatiivse funktsiooniga, mida Tõeliselt Naiselt ^(TM) oodatakse? Male gaze ütleb, et kuradile tunked, olgu olla liibuvas valges kitlis haldjas? Naised ei tohi hakata liiga palju teenima, sest siis lähevad nad upsakaks ega püsi paarisuhtes ja perekonnas? Naised ise tahavad, et mehed teeniksid neist rohkem, sest nad tahavad meeste üle uhked olla ja neile jumaldavalt alt üles vaadata? Või tahavad naised, et nende mehed teeniksid neist rohkem, sest on ju üldiselt teada, et mehed teenivad naistest rohkem ja “miks siis minu mees peaks teenima vähem?!”

Ühes teises palgalõhe teemalises arutelulõimes ei saadudki sotti, kas õdede ja õpetajate palgad on madalad sellepärast, et neid ameteid peavad naised, või töötavad seal naised, sest palgad on madalad. Teemaalgataja enda propositsioon oli umbes selline, et mehed konkureerivad elu eest kõrgemapalgalistele ametikohtadele, kuna muidu poleks neil naiste juures lööki. Kh-kh-kh, siin on muidugi lahendus lihtne, vaesematel meestel tuleb leppida koledamate naistega. Ma siiski ei läinud õli tulle valama, selle seisukohaga ei võida populaarsust vasemal ega paremal. Tüdrukul ei sobi ju kaklusse kippuda. Aga ma olen tänulik neile feministidele, kes esitavad ka minusuguse nahahoidja eest kriitilisi küsimusi — isegi kui ma nende vastustega alati 100% nõus ei ole.

Rahukevad

Pärast rongiavariid on trammiga hirmus sõita — see on nii kõrge ja kipakas, rööpad nirult kitsad ja madalad. Tahaks hüüda, et inimesed, minge maha, siin ei ole turvaline! Tallinn on üldse veider ja võõras linn, minul tekib siin refleks pöörduda inimeste poole vene või inglise keeles. Saan muidugi aru, et need kohad, kuhu mina Tallinnas satun, ei ole tõenäoliselt kuigi representatiivsed, esindamaks tüüpilisi tallinlasi nende tavalises keskkonnas, aga. Nojah. Ma olen vist kuskil varemgi kirjutanud, et Tallinna pudelikorjajad käivad riides kallimalt ja stiilsemalt kui mina. Veel üks, mis pealinnas silma jääb, on siinsed jõuka välimusega pensionieas vene prouad. Kui Tartus enne sõda mõnda sellist nägid, siis oli see turist kaubamajas — kohalikud pensionerkad ei kanna Guccit, nende mantel on avaturult ostetud.

Sõjast — sool on poest otsas, nüüd ostetakse tikke kokku. Hajameelselt tabasin end mõttelt, kas jahu võiks koivabalt säilida kolmeliitristes klaaspurkides, kui need kõvasti kinni kaanetada ja saunas läbi kuumutada…

Täna on teine osa koolitusprogrammist, kuhu ma pääsesin ilmselt (jälle) kui token senior. Tudeng olla on ikka tore; mõtlesin — naeru mugistades — kandideerida ka Swedbanki noorteprogrammi. Nojah, kellelt need noored ikka tööeetikat õpivad, eks? Mitte “ma ei saa rühmatööle tulla, sest ma olen sünnipäeval”, vaid “ma ei saa sünnipäevale minna, sest mul on rühmatöö”.

Ülikooliga on asjad lõpusirgele jõudmas. Nukraks teeb, kaks aastat ei ole ju mingi õppimine, ma alles hakkan õrnalt midagi mõikama. Välja arvatud magistritöö kirjutamises, kus annab valusalt tunda sõduri bakalaureuse baaskoolituse puudumine. Sa ei tohi öelda, et su eesmärk on “uurida” või “analüüsida”! Eesmärk ei tohi olla tegusõna! Jaa, jaa, saan aru, eesmärk peaks olema soovitav olukord. Nii. Aga sa võid kirjutada, et eesmärk on “selgitada välja”. Aaaa, ärge piinake mind! “Selgitada välja” on tegusõna, okei? Teiseks, mis “selgitada välja”? Ma olen teise aasta tudeng, ma olen lollakas, ma suudan toota 70 000 tähemärki kvaasiakadeemilise stilistikaga prototeaduslikku teksti, aga selle millegi “välja selgitamiseks” nimetamine oleks nihuke hybris, et sama hästi võiks ronida pronksist turvisega äikesetormi ajal kõrge mäe otsa. Kindlasti on maailmajagusid ja erialasid, kus kaitstakse magistritöid, mis täidavad sisukalt teadmistelünki, ma ei tea, mingite sõlmede topoloogia või äädikakärbse epigeneetika vms alal, aga mina ei kuulu tollesse maailma.

Last night was a literal trainwreck

Nuputamist nutikatele: kas iga rongireis, milles te ei sattu õnnetusse, suurendab tõenäosust, et järgmise reisiga te sattute? Aga kas iga rongireis, milles te sattute õnnetusse, suurendab tõenäosust, et te järgmisega ei sattu?

Igatahes, minul vist mõnda aega lotopiletit osta ei tasu, kuna eileõhtusest raudteeavariist pääsesin ma vagunisse unustatud mütsi, otsaesisel oleva muhu, veidi kange kaela ja valusa õlaga. Istusin esimeses vagunis kohe vedurikabiini seina taga, seljaga sõidusuunas, ja kerisin telefonis uudiseid. Umbes kaks sekundit kestis rongivile ja äkkpidurdus (“kits teel?”), järgnes väga tugev pauk (“ei, see ei ole kits!”). Siis oli tugev vappumine, ja mitte selline, et natuke raputab, vaid pigem selline, et sa ei saa aru, kus on ülal- ja kus on allpool. Siis jäi kõik paigale ja saabus täielik vaikus. Keegi ei karjunud. Inimesed hakkasid ennast põrandalt püsti ajama, välja arvatud minust üle vahekäigu istunud mees, kes oli istmete vahel külili, hoidis õlavart kinni ja oigas hääletult. Mina olin jäänud istmele, aga lennanud (nagu hiljem selgus) kuidagi peaga vastu seina. Valu ei olnud. Helistasin häirekeskusse ja üritasin seletada, et reisirongiga juhtus avarii. Samal ajal üritasin aknast välja kõõritades aru saada, kus me oleme. Ja vagunis ringi vaadates aru saada, kui tõsine on olukord. Verd ei paistnud, kaugemal oli justkui klaasikilde. Siis sai keegi uksed lahti ja inimesed hakkasid välja minema. Vagun oli juba nii vildakile vajunud, et mul hakkas hirm, et see läheb ümber. Haarasin oma riided, koti ja telefoni, hüppasin vagunist välja ja jooksin eemale. Vagun oli rööbastelt maas, rong praktiliselt pooleks. Veidi eemal seisis mõlkis furgooniga reka. Tõsiselt vigastatuid ei paistnud olevat, kuigi mõned hoidsid pead kinni. Minul ei olnud ikka veel valus. Peaaegu kohe ilmus kuskilt punase fliisiga naine, kes uuris, kas on vigastatuid — ma ei usu, et kiirabi nii kiire oli, ilmselt oli see mõni  rongis viibinud meedik või lihtsalt asjalik esmaabitundja. Siis hakkasid mööda suurt manteed järjest vilkurid tulema — politsei, pääste, kiirabid. Rahvas seisis rahulikult raudtee kõrval põllul, mõned helistasid omastele, mõned pildistasid sündmuskohta. Mina andsin ka igaks juhuks tuttavatele teada, et olen väljaspool ohtu. Keegi jutukas meestarahvas tegi samal ajal telefonis valjuhäälset reportaaži, millest kuulsin, et reka oli tühi, juht oli noor mees, surma õnneks keegi ei saanud. Tuul oli kibekülm; nüüd hakkas tunda andma esiteks see, et ma olin mütsi rongi unustanud, ja teiseks see, et otsaette hakkas kasvama vägev muhk. Kogu nägu tuikas kergelt, aga tõsisema peapõrutuse sümptomeid ei olnud. 

Operatiivtöötajad olid väga operatiivsed ja asjalikud, inimesed aeti rongist eemale, sest diislit voolas välja ja tekkis tuleoht. Külmetajatele jagati tekke. Põrutada saanud suunati kiirabiautode juurde. Kõik ülejäänud aeti soojale Tartu-Elva tunnibussi, mis seisis, nagu kogu muu liiklus. Kuni maantee veel lahti oli, pakkus mitu abivalmit autojuhti küüti Elvasse ja Nõkku, aga suurele osale inimestest tuli keegi vastu või järgi. Ülejäänutele tuli asendusbuss, mis viis Nõkku, kus istusime rongi peale ümber. Koju jõudsin napilt tunnise hilinemisega, nüüd andsid juba õlg ja kael ka veidi tunda. Aga üldiselt ikkagi — õnnelik õnnetus. See kõik oleks võinud minna palju hullemini. Au ja kiitus Stadleri rongikonstruktoritele, need Porgandid on säilenõtkuse mõttes tase omaette. Loodame, et poolakad selle ilusti üles putitavad — kui enne suuremaid muresid ei tule. Ei julge selles osas enam midagi arvata ega prognoosida.