tavainimene

Häid jõulusid soovin ja uut aastat hääd

Posted in * by tavainimene on 25/12/2018

Jõulukinke ma ei saanud, sest ma olen valesti elanud. Aga mul oli toomalaupäeval sünnipäev ning sõpradelt-naabritelt-kolleegidelt sain kokku tohutu hulga kulinaarset, kosmeetilist ja dekoratiivset kraami ja häid sõnu pealekauba. Võib-olla olen ma siiski midagi ka õigesti teinud.

Sünnipäev langes juhtumisi kokku asutuse jõulupeoga, mis kujunes üllatavalt meeleolukaks. Kõned olid seekord lühikesed, meie osakonna pop-up koor esitas kaks laulu, mis võeti vastu tormilise aplausiga, maitsvat toitu ja veini oli külluses, kõik vannitoatenorid ja autoroolisopranid said karaokesaalis oma sisemise staari valla päästa, disko pleilist ulatus 70ndatest Nubluni ja viimased tantsupaarid lahkusid põrandalt hommikul kella nelja paiku. Samas ei olnud keegi ebameeldivalt purjus ega käitunud muidu vääritult.

Jõuludeks valmistusin ma nii, et ostsin kahe meetri pikkuse HDMI juhtme, […] ja küsisin tuttavatelt filmisoovitusi. Mingit tohutut kinematograafiamaratoni siiski ei tulnud, sest tehniline lahendus jätab soovida. Ilmselt tuleb leida tee tagasi raamatute juurde. Aga “The Darjeeling Limited” sai ikka ära vaadatud. Minu esmakohtumine Wes Andersoni loominguga. No mis ma oskan öelda. Visuaalselt imeilus, aga ikka kuidagi … ma ei tea … tühi? Ma saan aru, et kunstiteos tuleb endal lõpuni konstrueerida, aga — narratiivi, andke mulle narratiivi! (Muide, kuidas nimetada seda, mis tuleb pärast postmodernismi? Postmodernism ei olnud ometi ajaloo lõpp?!)

Vana-aasta õhtuks on mul ka meelelahutus välja mõeldud — eks ikka uuel aastal juhtuva ennustamine. Mina aga ei kavatse kasutada mingeid anakronistlikke õlekõrsi, tinajunne ega veekappasid. Eh-eh-ei, arbumise raske töö teeb minu eest nüüd ära masin, täpsemalt minu enda kirjutatud süžeegeneraator. (Stiilinäide: “Bipolaarne vana naissoost rantjee langetab saatusliku valeotsuse ning kistakse poliitikasse, kusjuures teda takistab puhkev sõda ning olulist rolli mängib sündmuste arengus raamat.”) Ho-ho-hoo kõigile.

Advertisements

Lõplik ravi

Posted in * by tavainimene on 12/12/2018

– “Ainult kümnendik 15-19aastastest noortest kasvab kultuuriliselt ja vaimselt rikkas keskkonnas. Üle poolte seevastu omavad küll nobedaid nutinäppe, kuid nad ei loe iial raamatuid ega käi teatris. Oma esimese armumise traumaga lähevad nad psühhiaatri juurde, selle asemel, et lugeda luuletusi ja romaane. Romaanide asemel on neil meemid, sõnade asemel on pildid. Sisekõne vaesub, mõtted lamenevad, süvenemisvõime kestab kolm minutit! Toimub kultuuriline katkestus! Diakroonsust asendab sünkroonsus — pole oluline, mis juhtus siin varem, oluline on see, mis juhtub mujal praegu.”
– “Aga oled sa kindel, et see vana rikas kultuur, millest sa räägid, väärib midagi muud kui katkestamist? Vaata enda ümber — kas see, mida sa näed, meeldib sulle? Kuhu te oma pikkade tekstidega olete meie planeedi toonud? Võib-olla see kõik peabki kaduma?”

Digitüdimus

Posted in * by tavainimene on 06/12/2018

Kui ma loen seda juttu, et me vajame veel rohkem e-teenuseid ja otsuseid peaksid tegema ametnike asemel masinad, siis minu aju tõlgib nii: “Minu ja minu sõprade firmad tahaks saada teie käest veel siljon miljon eurot, mille eest osta pinksilaudu, massaažitoole, näksiautomaate ja mänguriarvuteid kontoritesse, kuhu me võtame tööle suurtes kogus võõrtöölisi arendama infosüsteeme, mis mitte kunagi kasutuskõlblikul kujul valmis ei saa, sest alati on võimalik öelda, et tellija ei olnud lähteülesannet küllalt täpselt sõnastanud vms.”

Ma käisin ka konvekal

Posted in * by tavainimene on 05/12/2018

Kui me räägime heaolust koolis, siis me räägime ju heast füüsilisest, vaimsest ja emotsionaalsest seisundist. Aga sõna “heaolu” toob kaasa mingid imelikud konnotatsioonid. Heaolu oleks nagu selline seisund, kus pole vaja millegi poole püüelda ega millegi nimel pingutada (vrd heaoluriik). Selline diivanil lesimine, kauss küpsistega kõhu peal.