tavainimene

Rahvusvaheliseks tantsupäevaks

Posted in * by tavainimene on 29/04/2011

“Ананасная вода для прекрасной дамы”

Posted in * by tavainimene on 28/04/2011

Kuskil foorumis keegi kiitis seda raamatut ja peaaegu kohe trehvas ta mulle Rahva Raamatus ette. Mõtlesin, et proovin ära.

Tegu on kogumikuga kahest pikemast ja kolmest lühemast jutust. Stiili poolest — Castaneda miksitud kokku Ilfi ja Petroviga. Ühiskondlik-poliitiline satiir, fantastika, metafüüsika ja psühhedeelia. Ja see (mulle jätkuvalt arusaamatu) simulaakrumi-sõna trügib vägisi pähe.

Pelevinilt olin varem lugenud “Generation Π”-d, mis mulle üpriski meeldis. Vist mitte niivõrd kirjanduslike kvaliteetide tõttu kui sellepärast, et huvitav oli kiigata, kuidas uuel Venemaal elatakse, pluss muidugi need teravmeelsused. Korraks tekkis veider mõte, et teatud nurga alt vaadates on end Ameerika vaimseks antagonistiks sättiv Venemaa muutunud rohkem Ameerikaks kui Ameerika ise.

Kirjanduslikust küljest on selle raamatuga samamoodi. Nagu üks arvustaja märkis — Pelevini stiil on peaaegu publitsistlikult ühetooniline, kõik tema tegelased räägivad ühe ja sama häälega. Mispeale meenub kadunud Endel Pärn, kes olla öelnud, et tema toidab oma nelja noodiga ikka pere ära, kui mõni teine ei saa kahe oktaaviga.

Mõned killud on Pelevinil kahtlemata head. (Huvitav, kas kirjanikud kollektsioneerivad vaimukusi? Loevad kähku diktofoni, et meelest ära ei läheks? Ja siis punuvad neile jutukanga ümber?) Krüptodiskursus on mõiste, mida informatsioonilise enesemääramise ja psühholoogilise kaitse fännid võiksid tõsimeeli pruukima hakata. Aga nii mõnedki sutsakad tundusid kuidagi… kaalutletult kontroversiaalsed. No nagu oleks sõnastus eelnevalt advokaadi poolt üle vaadatud. Võib-olla toimib Venemaa võimuvertikaali kriitika samamoodi kontrollitult nagu raamatus värvikalt kirjeldatud “bushismide” produktsioon “Dubya squadi” poolt?

Tuleb märkida, et kasina kultuuripagasiga tavainimese jaoks on arvustuste lugemine vähemasti sama valgustav kui raamat ise. No kust ma oleks võinud välja nuputada, et pealkiri tsiteerib Majakovskit, kes olla lubanud nomenklatuurile meelepäraste vagurate värsside treimise asemel hakata pigem baaris litsidele jooke kallama. Aga “kaunis daam” olevat Blokilt. Vaat siis. Küllap läks veel oma sadakond kultuurilist viidet ja vihjet minust lihtsalt mööda. Ei tunne ju seda moodsat ja postmoodsat elu ja kultuuri, Vene oma veel ammugi. Ses mõttes oleks hea, kui välismaa lugejate jaoks oleks kommenteeritud väljaanded. (Uhh, pagan, praegu käis vaimusilma eest läbi: hüperlinkidega e-raamatud. “Selle lõiguga tahab kirjanik meile öelda, et…”)

*

Katkend raamatust

Vaimuinimesed ja tavainimesed

Posted in * by tavainimene on 27/04/2011

Ikka kirjandist mõteldes

Posted in * by tavainimene on 26/04/2011

Mõtlesin veel kirjanditeemade peale.

“Minu Eesti” — no see on kindla peale minek, isamaa ja emakeele teemal on juba kümme proovikirjandit kirjutatud. Siia annab kirja panna kõik, mis eesti kirjandusest vähegi meelde on jäänud, “Tõest ja õigusest” kuni “Piiririigini”. Ja noh ikka et kestmine ja. Kuigi aus olles kirjutaks 25% noortest täna vist hoopis “Minu Austraalia”…

“Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele” — see on lõks. Olgem ausad, me lihtsalt ei tea veel sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele suurt mitte midagi.

“Ühiskonna arengu võti on haridus” — jälle kindel kullaprooviga värk. Ise oleksingi vist kirjutanud sellel teemal. Miinus — raske on öelda midagi uut ja värsket teemal, mis on nii piinavalt enesestmõistetav. Et lugu ei jääks klišeede ja truismide rappa tuiama, oleks vaja üpris palju konkreetset faktimaterjali, mida ainult pastaka ja ÕSiga relvastatud eksaminandil kuskilt guugeldada pole.

“Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda. (Iiri vanasõna)” — ei meeldi mulle nii kategoorilised pealkirjad. Ma ei oska neisse kuidagi suhtuda. Olen nõus, et üksteisele toe pakkumine on elus oluline, aga et lausa elu mõte, see on küll ilmne liialdus. No ja kuidas ma siis kirjutan, kui ma ei usu? Miks ei võiks teema natuke rohkem hingamisruumi jätta? See “võid tõlgendada ka muul moel” on antud juhul küll mõttetu sõnakõlks.

“Igal ajal on oma nägu” —  jälle oht hakata püüdlikult tõestama igavalt päevselgeid asju. Siin nõuab värske vaatenurga ja originaalsete mõtete leidmine tõelist suurmeistri taset.

“”Kui palju on asju, mida ma ei vaja.” (Sokrates)” — lahtiseletus soovitab kirjutajal käsitleda tarbimisühiskondade iseloomulikke jooni ning tuua esile oma seisukoht tänase tarbimiskultuuri kohta. Minu meelest on siin jälle iseenesest põnev ja paljupakkuv teema tarbetult kitsendavalt sõnastatud. Selge see, et kui ma oma arvamusloole niisuguse tsitaadi pealkirjaks panen, pean ma tsiteeritavaga üldjoontes ühel meelel olema, ma ei saa võtta lähtepunktiks seda, et “kusjuures Sokrates ei teadnud veel pooli asjugi”.

“”Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.” (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)” — et sellel teemal edukalt kirjutada, peaks minu meelest Hegelit hästi tundma. Võib-olla tänapäeva abituriendid tunnevad, sel juhul neile palju õnne. Noh, saab ka muidugi niisama targutada sellest, kui kurb on, et inimesed sõdadest ja kannatustest midagi ei õpi. 80 punkti saab ikka kätte.

“Kultuur meis ja meie ümber” — siin on taas kitsa ojasängi asemel rohumaade laiuv ääretus. Oht heietada umbmäärast juttu sellest, et “kultuur on ikka inimesele eluks väga vajalik” jne jne.

“Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?” — saab jälle Tammsaare letti laduda. Tee tööd ja näe vaeva jne. Ma natuke kahtlen, kui palju tegelikult kirjandus 19aastase noore tõekspidamisi saab muutnud olla. Kas minu enda tõekspidamisi on kirjandus muutnud? Kui, siis vahest mingeid mikrotõekspidamisi?

“”Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)” — kuna mul pole, jumal paraku, halli aimugi, kes on  Theodore Parker, siis ei julge ka tema tsitaadist kinni hakata. Seda enam, et siin on jälle vähe võimalusi polemiseerimiseks. Võib-olla ma leian, et elude tähendusrikasteks ja tähendusetuteks jagamine on juba iseenesest ohtlik — aga siis ma oma tööle ju sellist pealkirja ei pane.

Avatud ja suletud teemade asi vaevab mul, jah, natuke hinge peal, vene koolide eesti keele eksamist saadik. Nemad pidid kirjutama lühikese arutluse teemal “Inimene võib saavutada kõik, mida ta tahab”. Lõpus oli punkt, mitte küsimärk. Ma ei tea, kas kirjutajad taipasid täiendada: kui ta oskab tahta seda, mida ta suudab saada. Noh, igatahes on see nüüd möödas. Aamen.

Mõtlesin veel selle peale, et paberile kirjutamine ikka distsiplineerib kõvasti mõtlemist. Kui sule paberile paned, peab ju terve lause olema juba peas moodustatud. Võib-olla isegi terve lõik. Ja üldistes joontes tegelikult kogu teksti struktuur. Arvutis tipid koos uitleva ja tuigerdava mõttega, kustutad, parandad ja tõstad ümber. Aga kirjutamine on ilmselgelt kaduv kunst. Ülikoolis konspekteerivad vist kõik juba elektrooniliste vidinatega, keskkoolis tehakse pikemad kirjatööd arvutis, nüüd trügivad e-tahvlid juba algkooligi. Võib-olla on viimane aeg hakata kollektsioneerima ilusaid käekirju?

Kirjandipäev

Posted in * by tavainimene on 25/04/2011

Käisin — juba peaaegu traditsiooniliselt — vaatlemas, kuidas noored lõpukirjandit kirjutavad. Helde aeg, kui toredad nad ikka on! Nii oivaliselt noored ja idealistlikud! Nad tõepoolest usuvad veel kõike seda, mida me kõik tahaksime aga enam ei suuda uskuda.

Targad on noored muidugi ka. Lasin lauale unustatud keemiaõpiku korraks pöidla alt läbi ja vangutasin imetlusega pead. Mulle meenuvad aastatetagusest põgusast mõlemapoolselt jahedast kokupuutest orgaanilise keemiaga heal juhul propaan, butaan ja etanool. Aga neil — elektronkatted, orbitaalid, valentsid ja jumal teab mis aatomifüüsika. Bioloogiaga on pea sama lugu, hiljuti sirvisin ühe gümnasisti õpikut ja mul on kuri kahtlus, et kolmandikku seal räägitavast polnud minu kooliajaks veel avastatudki.

Kirjandit kirjutatigi sedapuhku keemiaklassis. Seinal rippus hiigelsuur Mendelejevi tabel. Teadusliku nimega elementide perioodilisussüsteem. Kuigi  vähemalt välisel vaatlusel pole selles ei süsteemi ega perioodi. (Jaa, jaa, ma tean küll, see on see orbitaalide värk, muidugi.) Minu meelest väga tugev argument Intelligentse Disaineri vastu — kindlasti oleks ta suutnud välja mõelda midagi palju elegantsemat kui see poolikut ristsõna meenutav käkerdis, milles kahe ruudu alla peab mahtuma veel terve eraldi lisarida.

Aga üldiselt vaatlesin ma siiski rohkem kirjutajaid, nagu päevakäsk ette nägi. Kirjutavat inimest on üllatavalt huvitav vaadata. Seda enam, et neid on nii erinevaid tüüpe. Üks tuleb kohale, istub maha, tõmbab korra ninaga ja hakkab kirjutama. Kirjutab kätt paberilt tõstmata ühtlase ümmarguse käekirjaga mustandi valmis (selles on vast üks mahakriipsutus), võtab siis nohinal puhtandilehe ja kannab kogu teksti sama ümmarguse käekirjaga sinna ümber. Täpselt 600 sõna. Kell 14 on ta läinud, uued tegemised ootavad. Teine on laua joogipudeleid, pastakaid ja šokolaaditahvleid täis ladunud, kulutab ainuüksi mõistekaardi joonistamise jaoks kolm mustandilehte, küsib neli korda välja ja lõpetab kirjutamise 10 sekundit pärast kella kukkumist, hädaldades, et nii palju olulist jäi ütlemata.

Kuuldavasti oli tänavu viimane klassikaline küpsuskirjand. Järgmine aasta on juba emakeele osaoskuste eksam või midagi säärast. Tunnistan ausalt, et minul on sellest kahju. Minu meelest oli see üks tore põlvkondi siduv traditsioon meie hariduselus. Kogu riik elas raadio juures kaasa, kui kirjanditeemasid ette loeti. Paaril viimasel aastal on niigi eksam lihtsamaks muutunud, iga teema on kirjutaja jaoks paari lausega lahti mõtestatud. Järgmisel kevadel antakse siis juba valmis tekstid ette ja palutakse kommenteerida. Kahekümne aasta pärast on järel ilmselt ainult õige-vale test väidetega “ühiskonna arengu võti on haridus” ning “kultuur on meis ja meie ümber”.

Kirev Gloobus

Posted in * by tavainimene on 21/04/2011

Nädala teadusuudis oli arvatavasti see, et toiduained sisaldavad poes rohkem suhkrut kui turul. Olen üpris kindel, et sellest avastusest annaks välja arendada mingi tasuta elektri tootmise tehnoloogia. No umbes nagu see klassikaline variant, kus kass, kelle selga on seotud võiga määritud leivaviil, jääb n kõrguselt alla visatuna õhus pöörlema. Milleks looma piinata, sõidutame parem kapsa turult poodi ja ajame etanooliks vms.

Tegelikult on turuga nii, et seal on enamik lette juba kell neli suletud. Nagu käiks ikka veel usinad virtinad enne päevatõusu perele pruukostiks värsket kraami nõutamas.

Arhitektuur, disain, särk-värk

Posted in * by tavainimene on 21/04/2011

Kuhugi võiks vankriratta ka naelutada. Või, veel parem, terve vankri — lustakalt ookerkollaseks võõbatud ja tageeteseid täis istutatud.

Aga mida mina ka tean

Posted in * by tavainimene on 19/04/2011

Pealkiri Eesti Päevalehes teatab, et “võro kiile kynõlõja lugetassõ kokko”. Minu pakkumine oleks olnud “keele” ja “loetas”. Ja võib-olla isegi mitte “loetas kokko”, vaid “loetas är”. 

“Viirastusi, tonte näinud, eluõudu tõdenud”

Posted in * by tavainimene on 17/04/2011

Sotsiaalmeedia fa-fa-faa. A mis siis teete, kui Gazprom teie Facebooki ära ostab? Või kust te teate, et polegi juba ostnud?

Edjukeišn

Posted in * by tavainimene on 14/04/2011

Kui tuleb veel üks kortsunud disainerrõivastes nooruk, kes näpib taskus BlackBerryt ja seletab, kuidas maailm on täna absoluutselt ja radikaalselt teistsugune kui kolm aastat tagasi (hääldades sõna development kui develõupment), siis ma rebin oma kangeksjäänud istmiku ebamugavalt seminaritoolilt, vangun puiste sammudega lähima aknani ning paiskun käheda karjega sügavikku.