Kangelaslikud vanad naised

Hakatuseks klaarime ära ühe asja: need, kes Star Warsis, ämber peas ja hommikumantel seljas, ringi jooksevad, ei ole tulevikuinimesed. Nad on tegelased ammusest ajast ja kaugest galaktikast, seega ei tuleviku- ega tehniliselt võttes ka -inimesed.

Kas mulle meeldis? Noh, oli talutav, kuigi mitte millegagi üllatav. Kangelaslike vanade naiste meem oli loomulikult tore. (Võib-olla on produktsioonifirma kindlaks teinud, et peamiselt vanad naised ongi veel kangelaslikult sarja lojaalseteks fännideks jäänud.) Minu elukogemuse põhjal on siiski äärmiselt ebausutav, et inimesed surmaohus või lausa suremas olles ütleksid midagi eriti teravmeelset või diipi elu, universumi ja kõige kohta. Aga noh, nagu me mäletame, siin pole tegu inimestega; inimeste puhul võtaks stressiolukorras limbiline süsteem ajukoorelt juhtimise üle ja hüvasti, diibid teravmeelsused.

See viimane väide ei ole nüüd küll teaduspõhine, vaid seda tuleb võtta rohkem kui metafoorset lihtsustust — nii meile viimasel koolitusel igatahes räägiti. Oh jah, see koolitus. Oh. Jah. Ma sattusin sinna kuidagi nii, et see, kes tegelikult pidi minema, loobus viimasel hetkel. Ja nüüd ma olen sees. See on viiest moodulist koosnev (maht vist u 140 tundi) coachingu koolitus, kõikvõimalike patentide ja sertifikaatidega kaitstud ja ülimalt eksklusiivne. Ja selle juurde käib väga suures mahus iseseisvat praktikat, mis seisneb selles, et sa võtad oma grupikaaslase ja teed talle pooletunnise coachingu-sessiooni ja siis te vahetate osad. Ja nii mitu korda.

Coaching iseenesest on anti-nõustamine. See tähendab, et sa kuulad inimese ära, aga sa ei tohi talle mitte midagi soovitada. Sa tohid talle ainult küsimusi esitada, et ta enda seest vastused leiaks. Isegi kui vastused on sinu enda meelest näkkukarjuvalt ilmselged ja klient kobab täielikus pimeduses, ei tohi sa oma küsimustega teda mitte kuidagi isegi vihjamisi enda meelest õige vastuseni suunata. Ma ei tea, kas minus on seda zen-kannatlikkust. Küll on minus omajagu skepsist patenteeritud väljamaa imerohtude suhtes. Samas on ka tärkav aimdus, et ju võib mõnele inimesele tõesti abi olla sellest, kui keegi — ükskõik kes — on tema jaoks sada protsenti kohal ja olemas, küsib ja kuulab teda kogu tähelepanuga ega ürita oma teemade ja nõuannetega sisse sõita.

Nojah, see on see lihtne pool. Keeruline on see, et tuleb ka kliendiks kehastuda. Tuleb võtta mõni oma probleem ja sellele sügavalt näkku vaadata. Probleemid stiilis “kas peaks köögi lae üle värvima” said juba ammendatud ja koolitaja tungiv soovitus oli tegeleda ausalt reaalsete teemadega. Ja ma vist väga ei taha enda sees kaevata, sest taevas teab, mis sealt kõik võib välja tulla. Otseselt elamast mind ükski teema ju ei sega. Ja üldse. Ma olen üle elanud selle, kui mu isa tapeti; ma olen põetanud oma vanaema ja vanatädi, kui nad aeglaselt dementsusse hääbusid; ma olin ema kõrval, kui ta piinarikkalt vähki suri. Mis probleemidest te, palun, veel räägite?

Mul tuleb ikka silma ette see sümpaatne elatanud medõde, kes pajatas: “Nüüd pole ju inimestel muud kui ärevus ja depressioon, ärevus ja depressioon. Minu vanaema kaotas korraga nii mehe kui poja, kes lasti maha, kui ta oli üheksateist aastat vana. Vanaemale tuldi ütlema, et mine too oma poiss vallamaja tagant lumehangest ära, lamab teine seal, hambad irevil. Ja vanaema pani hobuse ette, sõitis vallamaja juurde, upitas kõveraks külmunud poja endale selga, vedas ree peale ja viis koju. Küttis sauna soojaks ja viis poja surnukeha sauna, sulatas üles, väänas sirgeks ja pani käed risti rinna peale. Ei olnud tal ärevust ega depressiooni.”

Ja siis tuleb mul meelde mu oma vanaema, kelle kodu neljakümne neljandal maha põletati, nii et ta põgenes — kuulipildujatule all — üle rindejoone, kaheaastane ja kolmeaastane korraga süles. Ja ta jäi ellu ja ehitas uue maja — ise saagis koos noorema õega metsas palgid. Paksus lumes, kahemehesaega. Ma vaatan neid palgiotsi praegu siinsamas toas maha lammutatud vaheseina kohal ja mõtlen: mis probleemid, tegelikult ka?

Ulmeliselt ilusaid talvepühi

igaühele vastavalt tema usule!

Detsember

Jõulupidu oli ära. Kahetsen ma ainult üht — et ei läinud hoopis kinno Star Warsi vaatama. No ei ole midagi teha — ealised iseärasused; kui oled neli tundi laua taga istunud ja viisakalt slaidiettekannete peale plaksutanud, siis ei õnnestu enam nipsust ümber lülituda “jou-jou-jou, nüüd paneme kõik hullu ja möllame” režiimile. Pigem tekib tunne, et tahaks ära magama. (Mõtlesin natuke aega, kuidas esitada graafiliselt seda nähtust, kus telgedeks on vanus, aeg ja joobeaste ning vanuse lisandudes muutub nõme > lõbus > uni dünaamikas “lõbusa” vahemik mõlemast otsast järjest lühemaks, aga ei mõelnudki välja. Aga no te saate aru põhimõtteliselt.)

Nii ma vaikselt inglise stiilis minema hiilisingi. Ja nüüd on mul süümepiinad, sest ma kahtlustan, et kolleegid kahtlustavad, et mul on jõulumasendus või midagi.  Ei ole vaja muretseda. Ausalt ei ole. Ma olen korralikuks masendumiseks liiga tuim tükk. Jõulud on lihtsalt mitu vaba päeva võimalusega kaua magada ja sellest piisab täiesti. (Ja ei, see ei tähenda, et ma oleksin eitusfaasis jne.)

Ninatark

Khmm, kallis raadio Star FM, Leonard Coheni “Hallelujah” siiski vist pigem EI ole jõululaul, kh-kh-kh. 

Nõrgad signaalid

Kuidas see Kettamaailmas oligi — üks võimalus sajast realiseerub sajaprotsendilise tõenäosusega. (Asjasse vähepuutuv vahemärkus: keegi vaimutses hiljuti, et lapiku maa uskujad ei saa kuidagi rääkida globaalsest vandenõust.) Meie globaalses maailmas on asjad väheke teistmoodi, seetõttu olin ma tõsiselt jahmunud, kui sain paari nädala jooksul juba teise kutse tehisintellekti teemalisele üritusele. (Kuigi, vanade tohtrite folkloor pidavat ka ütlema, et ilmvõimatud sündmused toimuvad reeglina kahekaupa.) Ma olin isegi nii jahmunud, et läksin kohale. 

Kohal selgus, et räägitakse nii tehisintellektist kui kvantarvutist. Tõsi küll, esimese pähe esitleti mingit arendusjärgus lobarobotit ja teise kohta käib umbes see ütelus, et kui oleks piima, siis teeks kartuliputru, aga pole ju kartuleid. Veel kaks anekdooti, mis mulle kuulates meelde tulid: “krokodill pole üldse põdra moodi” ja “vaat nii kõvasti löövad need seal käega“. Ehk siis et kui meil oleks tehisintellekt, siis see võiks teha nii ägedaid asju, nagu me praegu väljagi ei suuda mõelda. Heinakuhjast nõela leida — kindel see. Ja kvantarvuti suudaks leida heinakuhjast isegi nõela, mida seal pole, aga arendus seisab  hetkel selle taga, et keegi ei suuda välja mõelda, mille kuradi jaoks seda nõela ikka vaja peaks minema. (Mõttevälgatus — äkki õnnestuks selle tehnoloogia abil leida mõnest ehituspoest üles mõni müümisvalmis müüja?) Järgmine plaan olevat mitte koguda signaale kasutajatelt, vaid nõrku signaale arendajatelt. No jõudu siis. 

Ah jaa, eelpoolmainitud lobarobotit on plaanis kasutama hakata MOOCidel virtuaalse abiõpetajana, kes vastab lihtsamatele küsimustele (“mis on kontrolltöö tähtaeg?”) ja saadab teavitusi (“läheneb sinu kontrolltöö tähtaeg”). Sellega loodetakse tudengite väljalangevust vähendada. Mina vangutasin pead nii et kael ragises ja mõtlesin, et hoopis ülikool peab harjuma uue normaalsusega, milleks on olukord, et digitaalpärismaalased ahmivadki endale sada kursust ja siis näksivad neist natuke ja kui ei tundu päriselt maitsvat, siis lükkavad kõrvale. Sest virtuaalne ju, ja keegi ei saa viga. Tudeng ei tea ega peagi teadma õppejõudude valusid keeruliste koormusarvestuse valemitega. 

Aga noh. Las keerulisi asju arutavad need, kes selleks seatud. Tavainimene keskendub lähiajal analoogmaailma probleemidele eesotsas kanalisatsiooni ja assenisatsiooniga. 

 

Õppiv masin

Ma olen viimastel nädalatel rongis jõulupeo tantsumuusika pleilisti jaoks nii palju üheksakümnendate ossitümakat läbi kuulanud, et YouTube näitab mulle nüüd talverehvide ja tööriiete reklaame. (Jõulupeo leiutasid teatavasti muistsed eestlased nimelt selleks, et inimesed saaksid enda sisemise ossi valla päästa.)

Ümbritse end huvitavate inimestega

Tänu Realistlik Kitarr saate lihtsalt saagima, sikutama, ja lööge stringid mängida akord iga keerukus ja nuputada oma lemmikmuusikat, riffe ja laule või moodustavad oma.

Nojah, ma siin saen ja sikutan tõesti. Meie väike lõbus töökollektiiv valis selleaastaseks jõulueeskavaks välja ulmeliselt keeruliste looduses mitte esinevate akordidega laulu. Aga meie põhikitarrist peab kusagil suusakuurordis sabatisemestrit. Nii et pilgud pöördusid minu peale, kes ma oskan kitarri mängida tasemel “Suured koerad, väiksed koerad”. Vaatasin, et Real Guitar isegi päästaks mind ära — tegu pole ju mingi aulakontserdiga –, aga tollel saab korraga mängus olla ainult seitse akordi ja mul oleks vaja kahtteist. Ilmselt tuleb võtta mängu kaks telefoni. Hmm. Või tahvlit. Ja kogu selle jandi juures tuleb laulda ka. Mitmehäälselt …

Üldiselt, elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud huvitavamaks. Mul käis kaks komplekti mardisante ja kolm komplekti kadrisante. Õnneks olin tänavu valmistunud ja kommidega piisavalt varustatud. Mardisandid esitasid laulu “Valin ise oma tee (mul on kopp ees)” ja kadrisandid “Stop people (eto tvoja žizn)”. Mina säilitasin suure vaevaga tõsist nägu. Veel esitasid kadrisandid mõistatusi, millest viimane kõlas nii: “Kuum kivi aida nurga all?” Jäin vastuse võlgu. Kas teie oskate pakkuda? Õige vastus: lehma udar. Tunnistan, et mina siin loogikat ei näinud, aga üks parasjagu külas viibinud Z-põlvkonna esineja pakkus, et “kumbagi pole võimalik pikalt ignoreerida”. Ütle veel, et noored pole nutikad. 

Uus telefon on mul nüüd ka. Suur ja salakaval. Selle keerulist androidi-iseloomu ma alles õpin tundma. Üks abivalmis noor kolleeg küsis ainult vaevu märgatava sarkasminoodikesega hääles: “Sul ju muidu mingi telefon ikka on olnud enne?” Jah, tänan, mind kaevati just välja igikeltsa seest koos kahekopikalisega töötava taksofoniputkaga. Selline tunne mul igatahes vahel on. Korra päevas vähemalt.