tavainimene

Külm kevad

Posted in * by tavainimene on 29/04/2013

Tomatitaimed läksid tänavu puhta hukka. Windows 8 on otse erakordsel viisil tuulutanud minu kirumis- ja vandesõnade varasalve. Maal vaheldub vanatädi tervis kehva ja veel kehvema vahel,  kusjuures lihtsalt kehvadel päevadel ta kurdab, et Kadri Simson ja Laine Randjärv seisavad tema voodijalutsis ja karjuvad üksteise peale. Peremeditsiin soovitas C-vitamiini. Nii rariteetset medikamenti kohalikus apteegis müügil polnud.

Selline elu siis. Söön ja loen, kuhu mujale sa ikka põgened.

Kolme autori “Saladuslik tsaar” oli äärmiselt ootamatu leid minu pensionärist ema lugemislaualt. Nojah, esimese suure ehmatuse elasin ma üle juba sügisel, kui ta tunnistas, et vaatab “Troonide mängu” (kiirustades siiski lisama, et kõige koledamate kohtade ajal peidab ta pea teki alla). Tsaariraamat on kah sedasorti poistekirjandus, mille sisu võiks suures osas kokku võtta Švejkist pärit vemmalvärsiga, et “… suits käis taevavõlvini, soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini”. Sisse elamisel oleks ilmselt abiks läbitud ajateenistus ja kogemused esimeses-isikus-tulistamismängudega. Mulle kui militaarkaugele lugejale siiski täitsa meeldis see erinevate alamžanridega mängimine. Ilmselge irvega kosmosesse paigutatud Jaagud-Madised. Mõte, et tuldpurskav lohe on eelmise tsivilisatsiooni valverobot. No ja üldisemalt see ka, kuidas parimate kavatsustega tehtud plaanid teostuvad vahel täiesti ettenägematul ja globaalselt fataalsel moel. 

Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on väga hästi kirjutatud vastik raamat. Minus pole ammu miski nii tugevaid tundeid tekitanud. Jah, autor on laguneva Nõukogude Liidu õhustikku väga täpselt tabanud kogu selle absurdis, groteskis ja uljas fatalismis. Jah, ta leiab jõhkruse ja nürimeelsuse seest kannatavad hinged. Jah, need hinged on üle elanud koledusi, mida meil on raske isegi kujutleda. Küllap turvalise heaoluühiskonna kodakondne leiab siit vürtsikat eksootikat — teada ju see korralike tüdrukute tõmme pahade poiste poole. Aga mulle ei istu vägivalla poetiseerimine ja blatnoiromantika tekitab mus tülgastust. Liiga lähedal on kõik see.

“Taeva vang” on Carlos Ruiz Zafóni Barcelona-lugudest kolmas. Mahlakas uusromantism, kust ei puudu salapärased võõrad, keelatud armastus, mõrv, peidetud varandus, meeleheitlik põgenemine, sadistlik timukas, kauasepitsetud kättemaks, kõmuline salaselts, nuhid, kerjused, mustlased ja prostituudid. Pakse värve on lõuendile pandud suure lustiga ning lugejale ulatatakse koguni indulgents, mille kohaselt kirjandus peabki kuuluma rahvale, mitte fašistlikule eliidile. Päris hea ettekääne “Tuule vari” ja “Ingli mäng” uuesti ette võtta, sest ega ma tõtt-öelda ei mäletanud küll, kes seal kelle sohipojaks osutus, kes maha lasti ja kes mehele sai.

 

Advertisements

Huvitav on võrrelda

Posted in * by tavainimene on 14/04/2013

#misonpildilvalesti

Posted in * by tavainimene on 14/04/2013

Pakk tolmuimeja tolmukotte (sees neli tükki) maksis sama palju kui mantel, mis mul poes käies seljas oli.

Siuts

Posted in * by tavainimene on 14/04/2013

EKRE näol on sündinud järjekordne organism, kellel on kümme tuhat kõhtu ja üks pea.

Kasta hanesulg piima sisse…

Posted in * by tavainimene on 08/04/2013

Proovige oma blogi Google’i translaatoriga mõnesse endale tuntud võõrkeelde tõlkida. Te ei jõua ära imestada…

Tere, kevad!

Posted in * by tavainimene on 07/04/2013

Mulle on kingitud viimastel aastatel erinevate inimeste poolt väga mitu sammulugejatloendajat.  Hakka või selle põhjal midagi arvama. Suurem jagu neist (loenduritest, mitte kinkijatest) on olnud üsna lihtsad ja mitte eriti töökindlad mudelid, mis on viimaks ikka vöö küljest lahti tulnud ja ära kadunud või sahtlipõhja seisma jäänud. Ma umbes tean, et ma kõnnin päevas keskmiselt viis kilomeetrit ja mis seal ikka rohkem lugeda.

Eelviimane mudel oli sihuke edevam. Too mõõtis lisaks sammudele ka läbitud vahemaad ja kulutatud kaloreid ning näitas keha rasvaprotsenti. Kasutusjuhendi järgi otsustades justkui mingil elektrijuhtivuse meetodil (“vajutage pöialdega 5 sekundi jooksul”), aga selles ma julgen vintske tarbimisskeptikuna kõvasti kahelda. Mul on tõsine kahtlus, et tegelikult arvutab vidin selle protsendi välja kasutaja enda sisestatud soo, pikkuse ja kaalu põhjal. Samas ei ole ma ka nii kõva skeptik, et välja mõelda eksperiment, millega masin n-ö vahele võtta. (Vahemärkus: nii kõva skeptik olen ma siiski, et mitte uskuda väidet, nagu muudaks klaasi põhjale joonistatud elulill vee tervislikumaks või nagu teeks korallkaltsiumiga rikastatud vesi vere pH tasemega midagi muud kui tavaline kaltsiumirikas kraanivesi, mis teekannu katlakivi tekitab.)

Minu viimane sammuloendur on eriti lõbus. Sellesse on eelsisestatud Ameerika juhtivate tervishoiuspetsialistide soovitatavad nädalased liikumiseesmärgid. Kui seitsme päevaga 20 metabool-treeningühikut täis saad, tekib ekraanile juubeldades käsi lehvitav kriipsujuku. Seda nalja ma lihtsalt pean oma silmaga nägema. Õnneks tundub, et eesmärk on täiesti jõukohane: eile käisin korra toidupoes, täna tegin väikse jalutustiiru Ihaste teel ja mul on praktiliselt pool nädala normist täis. Vaesed ameeriklased.

Kergliiklustee oli paremas seisus kui ma kartsin. (Vaat ei pane koma siia.) Asfalt on suuremas osas  kuiv, ehkki killuga kaetud. Ainult suure truubi järel puude vahel oli sadakond meetrit lumine ja jäine ning viimane sada meetrit enne lõppu on suurte teetöömasinate poolt porile aetud. Mõistlik ongi enne seda tagasi pöörata. Nägin kokku umbes kuut-seitset tervisejooksjat ja samapalju kepikõndijaid. (Viimastest täpselt 100% kasutas rangelt võttes keppe valesti, st lohistas neid järel või toksis niisama asfalti, mitte ei tõuganud sammule hoogu.)

neli kuldnokkaLõokesi ei kuulnud. Kaks varest ehitasid innukalt pesa. Ja ühe puu otsas istus neli kuldnokka, kelle laul ei kõlanud mitte nagu juubeldav kevadeülistus, vaid nagu kahe abielupaari nääklemine, kui nad on lennanud kaugesse kuurorti ja avastanud, et seal on üleujutus ja üldstreik.

“Jevgeni Onegin” Vanemuises

Posted in * by tavainimene on 07/04/2013

Fortuuna heatahtlik käsi kinkis mulle pileti Vanemuise ooperi “Jevgeni Onegin” esietendusele. Lavastajaks Dmitri Bertman Moskvast, solistid Rootsist, Leedust, Eestist (ja Soomest). Etendus vene keeles, eesti- ja ingliskeelsete tiitritega.

Kavalehel seisab, et tegu on Stanislavski 1922. aasta lavastuse redaktsiooniga (reproduktsiooniga? rekonstruktsiooniga?). Noh, Stanislavski oli teatavasti geenius. Ja Puškin oli geenius. Ja Tšaikovski niisamuti. Tõepoolest, milleks originaalitseda? Üleüldse, tegu on ju iseenesest lihtsakoelise lüürilise tundedraamaga (paras Rosamunde Pilcheri laupäevapärastlõunasesse sentimentaalsarja), kuhu ongi keeruline mingit värsket nüanssi või vaatenurka sisse tuua. “Toscas” võid veel Scarpia käsilased Põhja-Korea mundritesse riietada vms.

Wikipediast loen nüüd, et Stanislavski tõi lavale Tšaikovski algse kammerliku versiooni ooperist (“lüürilised stseenid dramaatilise muusikaga”). Kammerlik nagu intiimne, kodune, väiksemõõtmeline. Mahtus siiski napilt-napilt väikse Vanemuise lavale. Lavastuse traditsioonilisust oli väga tugevasti rõhutatud, peaaegu nii, et “kõik pretensioonid palun Stanislavskile”. Iga pildi alustas/lõpetas ekraan-eesriie pildiga sajanditagusest originaalist.

1922. aastat Venemaal on üsna raske ette kujutada. Kui palju oli lavastajal siis kunstilist vabadust? Siis vist ikka veel oli. Kodusõda oli äsja lõppenud, maa laastatud ja kaoses, NEP alles välja kuulutatud, bolševike parteis kääris võimuvõitlus. Kellel olnuks seal mahti teatri üle ideoloogilist kontrolli teha? Nii et ei saagi teada, kas see sügise ja koltuvate lehtede motiiv oli inspireeritud romantilise poeedi üldteada armastusest kuldse aastaaja vastu või hoopis soovist vihjata, et Onegini suguseid ülearuseid inimesi sünnitanud ühiskonnakord läks vastu oma loomulikule lõpule.

Mida minu meelest ehk oleks võinud lavastusega teha — koomikat vähemaks keerata. Kohati kiskus veiderdamiseks. See puudutas näiteks Larinat, aga eriti Olgat. Olga võinuks olla rohkem süütu ja lihtsameelne rõõmus tütarlaps, mitte teeseldult lõkerdav kokett. Huvitavamal juhul oleks ta võinud olla tütarlaps, kes hakkab avastama oma mõjuvõimu vastassoo üle ning naudib esimesi süütuid eksperimente sellega. (Nohjah, Puškin paneb romaanis hiljem — mitte piisavalt kaua leinanud, seega kergemeelse — Olga mingile ulaanile mehele ja kupatab ta kus kolmkümmend. Aga, jumal hoidku, nad olid ju kõik nii noored! Onegin alla kahekümne viie, Lenski vast kaheksateist; Tatjana ja Olga hingevaevad kuuluksid tänaste arusaamade kohaselt rubriiki “Lapse mure”.)

Teiseks: õigustada rohkem ooperi pealkirja, anda nimitegelasele kuidagi rohkem ruumi, teha teda huvitavamaks. Juba Puškini värssromaanis on tegelik peategelane Puškin ise. Siis tuleb tükk tühja maad. Siis tuleb võib-olla Tatjana, siis jälle tükk tühja maad, ja alles siis Onegin. Ooperis kipub ta, vaene mees, ka kuidagi varju jääma. Muusikaliselt on tema osa minu meelest kahvatum kui Lenskil. Vanemuise versioonis oli viimase osatäitja (Leedu tenor Merūnas Vitulskis) minu meelest ka tükk maad veenvam armukadeda poeedina, kellelt dominantsem sõber tahab röövida tema “vaese mehe utetalle”. Onegin (Rootsi bariton Linus Börjesson) oli kuidagi liiga entusiastlik ja easy-going. Võinuks olla rohkem maneerlikkust, jäikust, poseeritud tüdimust.

Kuigi, kui järele mõtlema hakata, kust mina tean, mismoodi astusid või istusid noored aadlimehed (“ta nõtkus, ta masurka-tants, ta briti dandy elegants”) 1820. aastatel? Mul on mingi ettekujutus elust 1922. aastal, sest tollel ajal elanud inimeste mälestusi olen ma vahetult kuulnud. Ja 1922. aastal oli küllap samamoodi parem aimdus 1822. aastast. Võib-olla oli mõnes kirstus veel säilinud tolle aja ballikleit ja salmik kuivanud lilleõiekesega. Oh jah.

Onegini osatäitja puhul jäi õhku ka väike kahtlus, kas ta ikka saab aru tekstist, mida ta laulab. Aktsent — see selleks, Puškini tegelased rääkisid nagunii vene keelt prantsuspäraselt. Tatjana puhul neid kahtlusi ei tekkinud ja guugeldades selgus, et osatäitja Maria Fontosh ongi Ukraina-Vene päritolu. Tema oli selle ansambli minu meelest säravaim kuju, nii muusikaliselt kui näitlemiselt tõesti väga hea. Braavo.

Muide, teksti suhtes üks pisike märkus tiitrite tõlkijale: хоровод on minu teada eesti keeles ringmäng, mitte koorijuht.

Koor oli võrreldes paari kuu taguse ooperigalaga tõsist tööd teinud. Aga õhtu vägevaima aplausi teenis vist ära hoopis Koit Soasepp — vürst Gremini üheainsa, see-eest populaarse aariaga. Esiteks, missuguse saamislooga laulja! Teiseks, tõepoolest aukartustäratav kuju. Tatjanal, kui ta oleks tõesti murdunud, poleks sellise mehe raevu ees mingit lootust olnud, nagu ka Oneginil.

Ooperi lõpp on iseeneses nii ja naa. Kahju, et kolmevaatuselise ooperi vaheaeg katkestab ära dramaatilise kõrgpunkti (Lenski ja Onegini tüli ja duell). Kolmandas vaatuses, mis algab küll imeilusa poloneesiga, ei õnnestugi enam pinget üleval hoida. Puškin, va sindrinahk, jättis ju romaanis otsad lahtiseks. Aga ooperis nii ei saa, siin on teised kaanonid. Onegin pidanuks ennast maha laskma. Või vürsti kui isevalitsuse sümboli. Või pidanuks vürst ta duellil maha laskma, sümboliseerides süsteemi võitu üksiku kangelase üle. Või pidanuks vürst armukadedushoos tapma Tatjana. Palun vabandust, ma ei ole üldiselt verejanuline ega tapahimuline, aga nii lihtsalt on — muinasjutt peab lõppema pulmade või matustega.

Aga noh, esietenduse puhul asendasid dramaatilises mõttes nõrgavõitu finaali kestvad ovatsioonid, mis tulid kokkuvõttes täitsa teenitult. Mitte et ma oleks ekspert ja oskaks võrrelda. Mitte et mul oleks ka võimalust järgnevatel õhtutel kuskilt videoarhiivist oma kodusele teleekraanile erinevate aastate, teatrite, lavastajate ja stiilide versioone tellida. (Unistada pole ju keelatud.)

Jah, elamus oli tavainimesele täie eest. Ilus. Astusin mööda jäiseid kõnniteid tasakesi kodu poole ja mõlgutasin miskipärast, et kuidas küll oleks võinud ajalugu minna, kui Puškini jaoks saatusliku anonüümkirja autor oleks ümber mõelnud ja oma läkituse puruks rebinud. Kuidas oleks 70aastane Puškin Oneginit hinnanud? Oleks ta ehk sellele loole järjegi kirjutanud? Ja missugune see küll oleks olnud? Missuguse moraaliga?

Meritokraatia

Posted in * by tavainimene on 06/04/2013

Rahvakogusse värvatutelt oleks võinud ikka kvalifikatsioonivoorus nõuda esseed “Majoritaarne ja proportsionaalne valimissüsteem siirdeühiskonnas” või midagi selles vaimus.

Vaesed ja kadedad

Posted in * by tavainimene on 04/04/2013

Ma olin Kaubamajas ikka käinud mingi teadvustamata mõttega, et “ükskord algab aega”, kui ka mina saan endale lubada siit riideid osta. Et majandus kasvab, mina töötan tublilt ja palk tõuseb jne. Eile jõudis lõpuks kohale: seda aega ei tule mitte kunagi. Ma olen 40+, kõrgharidusega valgekrae — ja ma ei saa mitte kunagi Kaubamajast riideid osta. Ku-na-gi.

Tegelikult on viimase 15 aastaga minu sissetulekute ja Kaubamaja hindade suhe muutunud väga kindlalt minu kahjuks. Tegelikult olen ma viimase 5 aasta jooksul ostnud u 80% riietest kaltsukatest ja ülejäänu odavpoodide allahindlustelt.

Kaubamajas pakutakse näiteks sellel kevadel riideid, mida lihtsalt ei oskaks kuskil kanda. Tööl käimiseks on need papagoivärvides röögatused liiga kirevad, vabaajarõivaks liiga kallid ja ebapraktilised. Peole? Aga paljukest meie inimene pidudel käib. Ei taha ju kolm korda järjest äratuntavalt sama kleidiga minna ka (mis lisanditega sa seda papagoivärvilist ikka tuunid).

Aga ilmselt siis on kusagil olemas prouad, kes ostavad üheks joogatrenni ja küünestuudio vaheliseks sõbrannaga kohvitamiseks kostüümi 169+99 euro eest, sinna juurde pluusikese 79 eurot, sallikese 49 ja käekotikese 219 eurot.

Le style c’est la femme

Posted in * by tavainimene on 04/04/2013

Tunnistan ennast süüdi kõigis punktides. Täna heitsin möödaminnes pilgu mingile peegelpinnale — vormitud mustad saapad, vormitud mustad püksid, vormitu must mantel, vormitu must müts ja vormitu must kott. Vanaroosa sall (omakootud) ei parandanud pilti karvavõrdki.

Te võite ju Ženja Fokini minu kallale lahti lasta. Eks ma kannataksin välja selle ühe fotosessiooni sini-puna-kollase kleidi ja viietolliste platvormkingadega. Aga on kurb tõsiasi, et kole inimene pluss palju vaeva riiete, soengu ja meigiga ei pruugi tulemuseks siiski mitte anda “ilus”, vaid “kole, aga püüdlik”, mis on mõnes mõttes veel haletsusväärsem kui “kole ja ükskõikne”.

Jah, kui ühiskonnas üldse on mõni räigelt diskrimineeritud vähemusgrupp, siis on selleks inetud inimesed. Inetutel on raskem tööle saada, neile makstakse vähem palka, neil on keeruline suhteid luua, abiellumisest rääkimata. Koledat inimest võib iga soovija solvata ja selle kohta ei käi ükski vihakõne-paragrahv. Võib-olla peaks asutama probleemi teadvustamiseks mõne vabaühenduse? Korraldama peletiseparaadi?