Non olet

Eesti naisteajakirjandus suudab ühe nädala toodanguga ära nullida sufražettide ja feministide aastakümnete pikkuse vaevanägemise tõestamaks, et naised pole meestega võrreldes intellektuaalselt alaväärtuslikud.

Kodumaa vajab haritud põllumehi

Hiljuti jooksis taas haridusuudistest läbi ministeeriumi mure, et Eestis läheb liiga suur osa noortest põhikooli järel gümnaasiumi ja liiga vähesed kutsekooli. Aastaks 2020 tuleb seda suhet muuta.

Mina muidugi erutusin jälle. Ma olen sellest varemgi (¹, ²)kirjutanud ja kindlasti kordan ennast, aga minu arvates peaks üldkeskharidus olema pigem norm ja kutseõpet antagu selle  baasil. Keskkooli lõpuks on noor inimene kolme aasta võrra küpsem kui põhikoolilõpetaja — küpsem eriala valima, kodust välja kolima jne.

Ei saa olla argument, et akadeemiliselt vähemvõimekatel on kutsekeskkoolis lihtsam — seal peavad nad ju kolme ja poole aastaga omandama nii keskhariduse kui kutseoskused. Vähemasti me väidame, et nad omandavad seal keskhariduse, mis ametlikult on gümnaasiumist saadavaga täpselt sama pulga peal ja peab tagama soovijale edasiõppimisvõimaluse kõrgkoolis.

Mina ei saa aru, miks ei või esmalt kolm aastat üldharidust omandada ja siis kutseõpet alustada. Haridusametnikud, kellele ma olen üritanud oma muret kurta, ei saa jällegi minust aru. “On parem, kui noor inimene, kellest gümnaasiumis õppijat ei ole, omandab kohe mingi praktilise ameti väljundiga tööturule,” seletavad nad eemaloleva pilguga. Minu meelest, kui noorest pole loota õppijat  gümnaasiumis, kukub ta suure tõenäosusega välja ka kutsekoolist ega ole temast suuremat asja ka tööturul. Ehk siis vajab ta nii või teisiti mingit tugisüsteemi ja miks mitte lasta tal selle toe najal küpseda keskkoolis, et tal oleks rohkem aega oma soovides ja võimetes selgusele saada.

Aga kui asi on selles, et euroraha eest valmis ehitatud kutsehariduspaleedel ei tohi lasta pooltühjalt seista, siis tulekski ausalt nii välja öelda, mitte hämada midagi noorte huvidest ja teadmismahuka ühiskonna vajadustest.

Ei mõista kolme lugeda

Ei maksa ikka tõsiste asjade üle ilkuda. Eile ilmus õue peale kohalik juhutöömees, kes pakkus, et ta võiks mul paari euro eest kraaviperved üle trimmerdada. Töömeest oli ilmselgelt juba mõni aeg tagasi tabanud, khmm, terviserike, aga et sedalaadi rikked kipuvad siinkandis olema endeemilised, jäin pakkumisega põhimõtteliselt nõusse. No nii. Kui vana kütusesegu paaki kallas ja trimmeri käima tõmbas, lahvatas see suure leegiga põlema. Ja kärsatas hetkega masinistile ette veidra afrohabeme. Et mul olid moositeo tõttu uksed pärani, sain reageerida kiiresti: haarasin nagist saunalina, kastsin selle veetünni ja viskasin tulekoldele peale, hoides nii ära täiendava materiaalse kahju ja võimalike raskemate kehavigastuste tekke.

Vanamees vandus eesti, vene ja võru keeles, minul tikkus peale närviline naer. Et siis nõndamoodi. Seaduse silmis olen mina ju Tööandja. Kelle kohus on tagada, et Töövõtja käsutuses oleksid Töö ohutut teostamist võimaldavad töövahendid, et Töövõtja oleks instrueeritud Töö suhtes kehtivatest ohutusnõuetest ja et tal poleks, khmm, terviseriket, mis takistab Töö ohutut teostamist. Ma ei hakka üldse rääkima töötamise registrist. Juura ajastu hingus, kuum ja lehkav nagu sauruse hingeõhk. Las need kraavid parem rohtuvad omasoodu.

*

Täna lõin rongis lahti Õpetajate Lehe. Kohe teisel leheküljel sain teada, et Kihnu kool otsib poiste tööõpetuse õpetajat. Noh, kuskil veel valitseb talupojamõistus ja asju nimetatakse nende õigete nimedega. Mes sie naastõrahva tüe kua ond. Tsiteerides raamatut “Koolipedagoogika” aastast 1982: poistesse tuleb sisendada mehelikku õilsust, anda füüsilist karastust ja tehnilisi oskusi, tütarlapsele tuleb õpetada naiselikku uhkust, tagasihoidlikkust ja väärikust, aidata saada heaks perenaiseks. Ulguge, feminatsid.

*

Sain teada, et “kultuurisõja on algatanud need, kes ründavad iga elujõulise kultuuri aluseks olevaid väärtusi – mehe ja naise abielu, perekond, rahvuslik iseseisvus, majanduslik sõltumatus ja vooruslik eluviis”, aga no mina olen nii juhm, et mulle on vaja puust ette teha ja punaseks värvida. Kes need “need” on? Kes lööb keda, ütle seda?

 

Kriisikommunikatsioon algajale

Kahtlemata oled sa hoolas ja ettevaatlik. Paraku ei saa siiski täielikult välistada, et sinu omatavas või juhitavas ettevõttes juhtub kliendiga traagiline õnnetus. Tänapäeval, mil iga telefoniomanik on rindereporter, jõuab selline uudis välgukiirusel massimeediasse. Kuidas siis talitada?

Kõige tähtsam nõuanne: ära anna mingeid kommentaare, kuni pole saanud kokkuleppele mõne korraliku suhtekorraldusfirmaga. Ütle näiteks: “Lähitundidel tuleb pressikonverents, kus jagame teiega kogu meie käsutuses olevat infot.” Selleks ajaks suudavad professionaalid sulle õiged sõnumid kokku panna. Aga võid hoida kokku suure hulga raha, kui järgid alltoodud lihtsaid juhiseid. 

Tunnista, et juhtus õnnetus. Väldi sõnu nagu “traagiline” jms.
Avalda kiitust oma alluvatele, näiteks kiire reageerimise eest. Ära hakka täpsustama, kui see seisnes kiires jalgalaskmises.
Kinnita, et teed täielikku koostööd juhtunu põhjuste välja selgitamiseks.
Rõhuta, et sinu kaup või teenus vastab kõigile nõuetele ja standarditele.
Ütle: “Mul pole õigust kommenteerida väiteid, nagu tabanuks klienti terviserike”. Vahet pole, et see väide pärineb hetkel ainult sinu suust. Paljudele jääb mulje, et oligi terviserike, aga mingi andmekaitse jura tõttu ei saa seda välja öelda.
Ära keera vinti üle: ei tasu vihjata kliendi joobeseisundile (rangelt võttes on ka see terviserike) ega temapoolsele ohutusnõuete eiramisele (sest sinu toode ja teenus on ometi täiesti lollikindlad). See mõjuks süü endalt ära veeretamisena, halvimal juhul laimuna. Terviserike on seevastu täiuslik forssmažöör, õnnetu juhus, milles keegi süüdi pole.
Kui klient on veel elus, soovi talle peatset paranemist, isegi kui selle meditsiiniline tõenäosus on kaduvväike. Soov on ju kaunis ja mingile osale publikust jääb ikka kõrva, et ju polnud lugu väga tõsine.

Valge kampsuni avang jts võtted tulevad vaatluse alla jätkukoolitusel edasijõudnutele. 

Veidrad voodikaaslased

Meie liberastiavandenõu-teoreetikud esitavad Ameerika kristlike fundamentalistide materjale, mis on eesti keelde tõlgitud vene keele vahendusel. Kui see pole näide, kuidas yini must läheb äärmises otsas üle yangi valgeks, siis ma ei tea, mis on.

Arvamusfestivalilt

Kes ütles, et Arvamusfestivalist pole mingit silmnähtavat ja käegakatsutavat kasu? Õppisin sooneutraalse hariduse töötoas kasutama keermelõikurit, juhendajaks nooruke õpetajanna, kes meenutas natuke Lisbeth Salanderit. Kui tõesti kuskil õpetataks ka katkisi kõrvaklappe remontima …

Festival tervikuna jättis jälle positiivse mulje, kuigi algul olin peljanud, et lavasid on liiga palju ja igale poole ei jätku arvajaid. Tegelikult tekkis kõige elavam ja kaasavam diskussioon just ühel suhteliselt marginaalsel alal, kus polnud ühtegi TVst tuntud arvamusliidrit. Seal kadus tõesti piir esinejate ja publiku vahel ning esile tulid üksteisega haakuvad või üksteisest tõukuvad vaatenurgad vanalt, noorelt, mehelt, naiselt, humanitaarilt, insenerilt jne.

Teisest küljest jälle Kadri Liiki ja Jonatan Vseviovi oli nii hea kuulata, et ei tekkinud tahtmistki oma võhikuarvamust avaldada. Erinevalt näiteks Jürgen Ligist ja Mailis Repsist, kes ei suutnud minu meelest üldse sisulist diskussiooni tekitada. Võib-olla on nende vahel lihtsalt kõik juba ära öeldud; kaua sa oma ainukest plaati ikka ketrad. Aga ka mitu muud nimekat persooni esitas laval seriaalmonoloogiat, kus puudusid igasugused “jah, aga” ja “ei, sest”.

Väitlus- ja kõnekultuuril on, nii tundub, Eestis kõvasti arenguruumi. Kahjuks väidavad tuttavad pedagoogid, et ka vabaduses sündinud ja kasvav noor põlvkond ei ole selles osas oma vanematest sammu ees. Et kui küsid õpilastelt, mida nad mingist asjast arvavad, siis kõige sagedamini nad kehitavad õlgu ja ütlevad: “Normaalne.” Eks muidugi tuleb ka küsida õigeid küsimusi, kui tahad saada sisukaid vastuseid.

*

Panen kirja valiku uitmõtteid ja -arvamusi, mis mulle erinevaid arutelusid kuulates pähe turgatasid.

Liikumisharrastuse propageerimine peab käima kitsa sihtrgupi põhiselt. Tuleb näiteks võtta vene rahvusest naised vanused 55+ ja uurida, mis neid terviseliikumast takistab (võib-olla neile tundub dresside väel avalikus kohas kepikõndimine ebaväärikas?), kuidas neid takistusi kõrvaldada ja kes oleks neile arvestatav arvamusliider ja rollimudel.

Maaelust rääkides unustatakse ära, et traditsioonilises hajaasustuses maalilistes üksiktaludes elab väike protsent maaelanikkonnast. Suur protsent elab endistest majandi- või osakonnakeskustes kortermajades, kus puuduvad nii linna- kui maaelu plussid, aga on olemas mõlema elulaadi miinused. Sellistesse keskustesse vaesuslõksu jäänud maaproletariaat ei saa  (veidi utreeritult) kunagi lubada endale professionaalset hambaravi ega oma lastele kõrgharidust.

Ameerikast vaadates võibki tunduda mõistlik kasutada Euroopa stagnatsioonist üle saamiseks Aafrika immigratsiooni.

Tulevaste pagulaste lõimumisel ei saa kasutada venelaste analoogi. Venelased ei tulnud Eestisse mitte algusest peale vähemusena, vaid impeeriumi juhtrahvusena; nende seisukohast olid eestlased kohalik eksootiline minoriteet. Selle olukorra ümberpöördumise šokist pole mõned siiamaani üle saanud. Kusjuures eesti koolidele mõeldud vene keele õppemetoodika ja õpikud lähtusid N. Liidu ajal Moskvast pärit eeldusest, et vene keele n-ö tänavatasemel omandavad nagunii kõik lapsed igapäevasest keskkonnast ja koolitunde on vaja üksnes grammatika ja literatuurse sõnavara lihvimiseks. Ka sellest pole mitte kõik tänaseni üle saanud.

Jah, YouTube’i tasuta eesti keele videotunnid on tõesti hea mõte.

Ei, ma ei usu, et demokraatlike iibepoliitiliste hoobadega oleks võimalik nihutada sündivust üle taastetaseme. Tegelikult võib-olla isegi oleks, aga need sündijad ei pruugi siis olla Marid ja Jürid (või noh, Lisehandra Miabellad ja Roberon Kevortid).

Matemaatikavõõristuse juured pole riigieksamites, vaid lasteaias.

Kui te ütlete, et infosõjas pole ausalt mängides võimalik võita, siis te tunnistate juba ette kaotust, sest osa selle sõja definitsioonist ongi ausaltmängijad versus mitteausaltmängijad.

Uusmõisnikud (siidrivabrik, pärlkanad ja mägiveised) ei paku maaaproletariaadile stabiilset palgatööd.

Igal inimesel on oma ettekujutus “inimväärsest elust”. Kas inimväärse elu juurde kuulub täis kõht ja voodikoht? Mahetoit ja oma maja? Kaks autot peres? Nõudepesumasin? Soojamaareis kord aastas? Aga kui me hakkame keerutama, et ega õnn pole rahas ja asjades, siis võib-olla tuleks tõesti tehnoloogiahariduse asemel panustada hoopis usuõpetusse?

Kui me ütleme, et “riik peab …”, siis võtame iga kord aja maha ja üritame asendada sõna “riik” sõnaga “ühiskond”, “valitsus” või “maksumaksjad”.

Omavalitsusreform mõtleb üleeilsetes paradigmades. Tulevikus võib iga inimene olla n erineva tasandi ja suurusega virtuaalkogukonna liige ning osaleda neis asjade korraldamisel.

Tuleviku-unistustest meeldis mulle see idee, et iga inimene võiks saada endale 7-10 aasta järel n-ö sabatiaasta, et a) teenida ühiskonda ja b) proovida riskivabalt elus midagi täiesti uut. See oleks midagi kordusõppuste, üliõpilasmaleva ja rahvaülikooli vahepealset.

Hooajaline otsustusvõimetus

Suvikõrvitsad puhastada, lõigata meelepärase suuruse ja kujuga tükkideks. Laduda need koos valitud lisanditega (till, küüslauk vms) purkidesse. Veele lisada sool ja suhkur (ja vürtsid), ajada keema, lisada äädikas, lasta uuesti keema tõusta. Kallata kuum marinaad purkidesse, purgid sulgeda, kuumutada 10-15 minutit suures potis kaelast saadik u 80kraadises vees.

*

1,5 kg suvikõrvitsat
tilliõisikuid (1-2 tk purgi kohta)
4 tl sinepiseemneid
8 küüslauguküünt
1 l vett
80 g suhkrut
7-8 tl meresoola
4 dl veiniäädikat

1 kg suvikõrvitsat
6 tilliõisikut
6 tera musta pipart
3 tera vürtsi
2 loorberilehte
1 l vett
2 sl soola
2 sl suhkrut
2 sl äädikat

2 kg suvikõrvitsat
2 l vett
9-10 sl 30% äädikat
700 g suhkrut
15 nelgitera
15 vürtsitera
3 kaneelikangi

1 kg suvikõrvitsat
3 dl vett
600 g suhkrut
0,5 sl soola
4-5 sl äädikat
1 kaneelikang
4 tera nelki
6 tera musta pipart
riivitud sidrunikoort

2 kg suvikõrvitsat
3 küüslauguküünt
2 sibulat
1,5 l vett
2 sl suhkrut
3 sl soola
5 sl 30% äädikat
6 tera musta pipart
1 loorberileht

1 kg suvikõrvitsat
1 l vett
2 sl soola
2 sl suhkrut
2 sl äädikat
3 tera musta pipart
3 tera vürtsi
tšillikauna tükikesi

1 kg suvikõrvitsat
5 dl vett
1,5 tl soola
1 tl suhkrut
3 sl peenestatud mädarõikalehti
9 tera musta pipart
3 sl 30% äädikat

1,5 kg suvikõrvitsat
5 dl vett
5 dl õunaäädikat
3 tl jahvatatud vürtsköömneid
3 sl soola
1 laim viilutatuna
2 tl musta terapipart
1 tl sinepiseemneid
1 tl tšillihelbeid

700-800 g noori suvikõrvitsaid
1 l vett
100 g pruuni suhkrut
2 sl soola
5 dl veiniäädikat
1 tl sinepipulbrit
1 tl kurkumit

1 kg suvikõrvitsaid
tilli, mädarõikalehti, estragoni, küüslauku
2 pipratera
1 l vett
50 g suhkrut
40 g soola
50 ml 9% äädikat

5 kg suvikõrvitsat
tilliõisikuid
küüslauku
loorberilehti
mustsõstralehti
küüslauku
musta terapipart
3,5 l vett
6 sl soola
5 sl suhkrut
300 ml 9% äädikat või 6 sl 30% äädikat

1 kg suvikõrvitsat
1 l vett
75-90 g soola
70-75 ml 9% äädikat
30 g tilliõisikuid
10 küüslauguküünt
3-5 tera vürtspipart
1 tšillikaun

1 kg suvikõrvitsat
1 l vett
1 dl õunaäädikat
100 g suhkrut
1,5 sl soola
3 tera pipart
2 tera nelki

1 kg suvikõrvitsat
1 l vett
1 sl soola
4 sl suhkrut
50 ml 9% äädikat
2-3 loorberilehte
5-7 tera musta pipart
2 küüslauguküünt
2-3 sl taimeõli

1 k g suvikõrvitsat
1 l vett
2 sl suhkrut
2 tl soola
150 ml 9% äädikat
2 loorberilehte
5-6 valge pipra tera
4-5 nelgitera

 

 

Ja üks, mida süda ei kannata

… seda sorti mees, kes võib silmagi pilgutamata sinu käest sada eurot laenuks küsida, aga kui sa hulk aega hiljem talle ääri-veeri võlga meelde tuletad, siis ta saadab sulle vastu lingi “Kümme nutikat viisi oma igapäevaseid kulusid vähendada”.