Koli

Saksamaal (ja juba vist ka Rootsis) möllav Hispaania kolibakter on Konsumis kurgi ja tomati hinnad alla löönud. See oleks tore näide globaliseerumise ilmingutest, lõpukirjandis kasutada. Ainult et õiget kirjandit ju ei tule enam.

Mina tegelesin ka nädalavahetusel koliga — koristasin keldrit. Ütleme ausalt, ma polnud seal käinud vähemalt viis viimast aastat, kui mitte rohkem. Meie maja kelder on nimelt erakordselt kole koht. Alati, kui keegi tõstatab teema, et “miks meie palgad on kolm korda madalamad kui Soomes, kuigi hinnad on samad”, on mul tahtmine vastata: “Sellepärast, et viiskümmend aastat valitses meil režiim, kus tohtis niimoodi maju ehitada,” ja lisada mõni keldrifoto asja näitlikustamiseks.

Lisaks sellele, et kelder näeb välja, nagu oleks ta ehitanud narkojoobes pärdikute brigaad prügimäelt leitud materjalist, on ta tugevasti kannatada saanud perioodiliste üleujutuste käes. Üleujutajaks, jumal paraku, mitte Emajõgi, vaid kanalisatsioon. Nii et paras põrandaalune pudretivabrik. Eks hoia siis seal kartuleid nende kolikepikeste keskel.

Koristamine oli iseenesest põnev. Keldriboksist tuli muu koliga välja ka suur hulk eelmise omaniku (N. Armee ohvitser, lühikese jutu mees) varandust, sealhulgas mingid militaarvälimusega metallist silindrid. Libistasin need maja ette tellitud suurde konteinerisse, ümisedes omaette: “Mürsukildest surma leidsid saagiahned majorid…” Veel sai välja tassitud üks kapp, kaks riiulit, kott kivistunud tsementi, hiigelsuur mutrivõti ning virn ajalehti, mille esiküljeuudised teatasid, et “Viru hotelli erastamine tühistatakse” ja muud säärast põnevat. (Mul polnud enam meeleski, et kunagi ilmus ajaleht “Esmaspäev”. Ja “Hommikuleht” ja mis imeasju kõik veel.) Oma aega jäid keldrisse ootama suured värvipotsikud, millel ainus loetav kiri teatas, et “tsinkvalge” ja “katsepartii”. Huvitav, kas värv säilib kinnises nõus kakskümmend aastat?

Seoses keldrikoristusaktsiooniga jäid mul maal peenrad üle vaatamata. Nüüd süda valutab — nagu oleks lapsed hüljanud. Kas neil ikka on seal meeles, et potiroos tahab rohkem vett? Kas porgand on juba üles tulnud? Kas tomatitel peaks kasvusid näpistama? Mis sai välja veninud dekoratiivkapsastest? Lohutuseks suskasin linnas ka rõdul ühe tomatitaime potti. Näis noh. Kui sellele midagi külge tuleb, oleks  huvitav lasta kuskil laboris raskemetallide sisaldus üle mõõta. Aga vähemasti on — ptüi-ptüi-ptüi — kolivaba.

Viktoriin

Laissez-faire? Ooda, seda ma teadsin küll. See on see “kui läks trumm, mingu ka pulgad”?

Kaugelt maalt taas teateid saan

Tänasesse halli töörügamisse tõid pisukest vaheldust kaks kirja. Ühes pakkus end USA armee majoriks nimetav tüüp mulle 20 protsenti 16,2 miljonist eurost, mille ta leidis Saddam Husseini käsilase peidikust. Teises pakkus end ÜRO rahujõudude kapteniks nimetav isik mulle 35 protsenti 16,2 miljonist dollarist, mille ta leidis — üllatus-üllatus — samuti Saddam Husseini käsilase peidikust.

Ilmselt oli Saddami käsilastel kompulsiivne tung hoida oma sularaha 16,2 miljoni rahaühiku kaupa pakituna. Võib-olla oli see neil mingi püha arv? Asi väärib uurimist. Et rohkemate kuppudega vennikesed on saagi jagamisel kitsimad, on muidugi igati loogiline. Pisukest arusaamatust tekitas asjaolu, et ühe lugupeetud kirjasaatja arvates oli minu asukohaks Eesti, teise meelest Iirimaa. Seevastu ainult rõõmu tunda võib tõigast, et mõlemad autorid pidasid mind ülimalt pädevaks, diskreetseks ja laitmatu mainega inimeseks, kuigi nad ei teadnud sedagi, kas ma olen Sir või Madam. Kas pole armas, et niisugust siirast usaldust veel ilmas leidub.

Morn monoloog

Vabaduse eest tulebki eludega maksta. Kogu aeg. Vabadus juua tähendab kellelegi vabadust ennast surnuks juua. Vabadus mitte minna sundravile tähendab, et ka sind võib maha kõmmutada või surnuks pussitada keegi, keda ei saadud sundravile saata. Vabadus elada nii nagu ise tahad tähendab, et ka õige napiarulised elavad nii, nagu nad tahta oskavad. Ja vabadus mitte esitada enda kohta andmeid tähendab, et keegi mädaneb kuskil keldrikongis elusalt ära, sest tema kohta polnud kellelgi andmeid. Ja nii ongi.

Tere, palun, tänan

Jutt läks juhtumisi taas teemale “eestlased on mühakad” ehk siis kitsid tervitus-, tänu- ja vabandussõnadega. Mul tekkis  sellega seoses üks hüpotees. Kui järvakas, mulk või tartlane bussis kellelegi varbale astub ja vabandamata jätab, siis ei ole põhjuseks mitte jõhkrus ega hoolimatus, vaid ettekujutus, et võõra inimese kõnetamine — isegi vabandamise eesmärgil — on tema füüsilise ja psüühilise ruumi suurem riive kui juhuslik anonüümne müks. Aga tervitamine oleks justkui endale tähelepanu nõudmine. Kus sa, kus sa.

“Tädi Julia ja kirjamees”

Ma ikka aiatööde vahele natuke lugesin ka. Hiljutise nobelisti romaan “Tädi Julia ja kirjamees” on selline raamat, mis mulle kunagi kevadtalvel esimesel katsel ennast kuidagi kätte ei andnud (vahel miskipärast juhtub nii, isegi kui tegu pole mingi eriliselt keeruka tekstiga). Esimese lehekülje keskel pidin minema kööki võileiba tegema ja teise lehekülje lõpus tuli hirmus unerammestus peale. Aga nüüd võtsin ja — naksti! — lugesin läbi suure lustiga.

Jah, see on jälle üks toreda konstruktsiooniga lugu. Nagu jutupliiatsi-onu joonistus, mis algab kuskilt lehe servast arusaamatu konksuna ja kasvab siis järk-järgult, kuni kõik tunnevad ära: ahaa, tädi! ahaa, kirjamees! (Vastupidiseks näiteks on minu puhkuselektüüri teine tükk, Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Idee on väga tore ja Gaiman jutustab hästi, aga faabula jääb kuidagi lahjaks ja kõveraks, lõpplahendus ei saabu oidipusliku vältimatusena, paljastades kõiki algusest peale antud oomeneid, vaid on kuidagi kokku pusitud teisejärgulise kõrvaltegelase kaudu.)

Mulle meeldis, et sai lugeda mitme nurga alt — (pool)autobiograafilist nukkerkoomilist armastuslugu, pööraselt lopsakate nihestatult seebiooperlike seikluste ja anekdootide kogumikku, aga miks mitte ka väikestviisi mõistulugu sellest, kuidas looming hakkab loojast sõltumatut elu elama ja tõstab tema vastu mässu.

Jaah, mis viga kirjutada rahvusvahelist menuromaani 1950ndate Peruust, kus valitses selline etniline, klassiline ja kultuuriline kirevus. Kirjaoskamatud paljasjalgsed mägilased, neegritest laevajänesed, raskestiäraostetavad külavanemad, siniverelised nunnad, härjavõitlejad, libud, vuntsikestega näitlejannad ja nõnda edasi. Meie tänapäeva kirjanikud, vaesekesed, on üles kasvanud ikka masendavalt homogeenses keskkonnas. No ei ole võimalik siin midagi suure pintsli ja paksude värvidega hoogsalt maalida, peab nikerdama vaoshoitud halltoonide ja vaevuaimatavate detailidega. Härjavõitleja on igale eurooplasele arusaadav tegelane; eks katsu kolhoosiesimehest (lai laup, kotkanina, läbitungiv pilk — ausameelsus ja headus ise) sama edukalt kirjutada.

Püha jama ja tavaline jama

Andres Maimik kirjutab Päevalehes, et eestlased pole sugugi maailma uskmatuim rahvas, lihtsalt meie usk olevat ebamäärase sisuga, eklektiline ja mitte millekski kohustav. Sellises esituses näeb asi tõesti kehv välja, umbes nagu mingid juhuslikest materjalidest kokku klopsitud raudteeäärsed daatšad võrdluses elegantsete mošeede ja katedraalidega. Kuigi võiks ju vaadata ka hoopis niipidi, et kõiki meie meeme võrgustikuna läbiv implitsiitne omausk on tolerantne, dünaamiliselt arenev, ressursse säästlikult taaskasutav ning keskkonnaga sobituv — suurte värinate ajastul on aiamaalapiga putka kahtlemata jätkusuutlikum kui marmorist palee.

Maimik esitab muuhulgas satiirilise loetelu asjadest, millesse eestlane usub: nõiad ja ravitsejad, vandenõuteooriad, talupojatarkus, laste andekus, oma maja, Eesti erilisus jms. Jajah, maailma elujõulisim religioon on teatavasti jalgpall.

Minul tekkis hoopis küsimus, kuidas need võrdlevad usu-uurijad oma uurimisobjekti määratlevad. Kuidas näiteks eelpoolmainitud ravitsejatega on? Kui keegi usub, et “nõidadel on salapärane vägi ravida haigusi”, siis see on (rahva)usundiline nähtus? Aga kui tema naaber usub, et “sensitiivid on oma teadvuse energiavälja kaudu ühenduses universumi fundamentaalse energia- ja infoväljaga, mis võimaldab neil energiavoogude manipuleerimise teel ravida haigusi, ning ühel päeval leiavad teadlased võimaluse seda kõik vaadelda, mõõta ja seletada”, siis see on harilik jama? Religiooni definitsioonid on ju nagu lapitekid, mida igaüks oma poole sikutab, aga ikka on kellelgi tunne, et miski on ülekohtuselt välja jäänud ja miski muu on ebaõiglaselt kaetud saanud.

Hiiliva kuluga suvi

Aruandena iseendale panen siia kirja, et kahenädalase aiatööpuhkuse käigus on maha külvatud või istutatud sibul, till, salat, redis, porgand, peet, kaalikas, põlduba, kartul, mais, tomat, paprika, kurk ja kõrvits. Mõned lilled ka, tigude rõõmuks.

Toimetamist oli parajasti nii palju, et nende maikuiste eriliste valguste, helide ja lõhnade talletamiseks mahti ei jäänudki. Novembrikuuks relvastumisel tuleb nüüd loota peamiselt juulikuise mereranna peale. Jah, ma olen siin varasemalt õlgu kehitanud kohalolu ja teadvelolu peale, aga mais-juunis tahaks küll viia ennast mingisse kõrgendatud aktiivsuse seisundisse, laadida akusid, nii et jätkuks sügisest järgmise kevadeni. Lehesaju ilu ja pakasevideviku võlu — ma saan neist aru rohkem teoreetiliselt, mul on ikka kuidagi raske ennast hästi tunda, kui kogu taimeriik on ümberringi surnud või sügavas unes.

Õppetunnid

Juhtimise määramatuse seadus: mõnikord toimib tõhusamalt demokraatlik arutelu ja mõnikord karm käsuliin, aga iga konkreetse olukorra kohta on võimalik hinnata ainult tagantjärele, kumb oli/olnuks parem.

*

“Püha” definitsioon: see, mida pole viisakas analüüsida.

2G

Meediaõgardile mõjub nädalane 15 kbps dieet umbes nagu maovähendusoperatsioon — kui üritad tavapärase režiimi juurde naasta, tekib valu ja iiveldus.

P.S. Sellegipoolest ootan mõningase huviga, millal need lubatud kolmgeed siis ka minu kartulivagude vahele jõuavad.

P.P.S. EMT ja Elioni uue ühislogo üks paljudest poploorsetest hellitusnimedest olevat kuuldavasti Tuumikvõrgu Pundar.