tavainimene

Ja siiski

Posted in * by tavainimene on 23/02/2016

Kõigele vaatamata on täiesti kirgastav kogemus seista pärast sauna paljajalu lumes ja riputada tähistaeva valgel pesu nöörile, ainsaks heliks veepiiskade kukkumine. 

Advertisements

Kole ja kibestunud

Posted in * by tavainimene on 22/02/2016

Varsti võin avada nuripidi-elustiiliblogi, mille iga postitus algab lausega “[…] läks katki”. Seekord ütles üles maja välisuks. Või tegelikult ta ausõna peal ikka veel püsib, aga iga sulgemise-avamisega pudeneb tükke küljest. Uued uksed, isegi kõige lihtsamad, olgu tehase- või tisleritöö, ületavad mitmekordselt minu eelarvelisi võimalusi. Kasutatuid pole sobivas mõõdus saada. 

Ühe lühikese meeletusehetke vältel olin peaaegu valmis marssima kohalikku saeveskisse, et osta seljatäis laudu ja ise see ukserisu kokku klopsida. Õnneks oli see hetk tõesti lühike ja päädis arusaamisega, et uksel peavad lisaks kokkulöödud laudadele (erialažargoonis “ukseleht”) olema hinged, lingid, leng, lukk ja lävepakk. Vähemalt. Ja kogu see komplekt peab maja seinas olevasse ukseauku enam-vähem täpselt sisse sobituma. Aga minu puutööoskuste seniseks krooniks jääb üks omatehtud kingariiul, mis leidis sündsa asupaiga jaanilõkkes. 

Päevad ja nädalad läksid, uks lagunes. Siis võtsid mehed asja enda kätte — et mis see väike asi siis meeste käes ära ei ole. Milline kergendus. Saatsin meestele vana ukse mõõdud, joonise ja foto. Ootused olid, ütleme otse, kõrgeks kruvitud. 

Nüüd siis toimetati uks kohale. Ilus on ta küll, ei saa kurta. Lähemal uurimisel selgus aga, et iludus on a) 9 cm kitsam kui vaja (mis on väike häda); b) valekäeline (kuradikurat). 

Nojah, mis tean ka mina, humanitaarblondiin, kes kogu oma uksetarkuse on omandanud elutu kirjasõna vahendusel? Kui ometi meestel on teadupärast kaasasündinud tehniline taip. Mehed tammusid jalalt jalale ja küsisid, et miks see uks ei võikski teisele poole lahti käia. “Aga vaat ei või,” sisisesin mina kui rutiini ja distsipliini produkt. “Aga paneks siis nii, et uks avaneb sissepoole,” pakkusid nüüd loomupärase leidlikkusega õnnistatud mehed. Selle peale ma kõndisin sündmuskohalt minema, et säästa inimelusid ja vältida mõttetut vägivalda.

Halastusest laseme eesriidel langeda järgnevate stseenide ette. Tragikomöödia sajas vaatuses jätkub pärast vaheaega. 

*

Hiljem: Siiski, siiski. Kivirünta-punta-änta. On leitud keegi, kes teab kedagi, kes suudab selle ukse õigetpidi nõiduda. Too mees on tuletõrjuja ja kristlane, nii et asi peab õige olema. Jätkub … 

Nurin

Posted in * by tavainimene on 20/02/2016

Vanatädil ütles telefon üles. Käisin läbi umbes kümme telefonipoodi ja guugeldasin läbi sadu veebilehti (TTfone jts), aga ei leidnud midagi sobivat. Viimaks ostsin ikka ära ühe väidetavalt seeniorisõbraliku mudeli, aga aimasin juba ette, et head nahka sellest ei tule. Ja ega ei tulnudki — ikka on liiga keeruline. Vahel helistamine ja kõne vastuvõtmine õnnestub, aga tihti mitte.

Mõned müüjad soovitasid pensionäri jaoks odavama otsa nutitelefone; kullakesed, asi ei ole hinnas. Asi on selles, et kasutaja on üheksakümneaastane heitliku mäluga vanainimene, kellele pole mõtet selgitada sellist asja nagu menüü, vähemalt mitte telefoniga seoses. Tema telefonile ei ole vaja üldse mingeid menüüsid. Või vähemalt peaks saama nad kõik välja lülitada. Oleks vaja, et telefon töötaks põhimõtteliselt nagu lauatelefon — võtad toru, valid numbri (mille otsisid välja pabermärkmikust), ootad, räägid. Mis pagana seaded, mis rakendused, mis helinad, mis “koosolekurežiim”. Ei ole vaja taskulambi ega FM raadio funktsiooni — seenioril on olemas nii eraldi taskulamp kui raadio, mida ta on harjunud kasutama.

Bisnisplaan

Posted in * by tavainimene on 13/02/2016

Keegi võiks soetada endale katteõmblusmasina ja hakata sellega teenust pakkuma. katte6mblus

Traditsionaal

Posted in * by tavainimene on 11/02/2016

Oletame, et teil on vaja vihmaveetoru või eterniitkatust parandada või majale uus välisuks ette panna või lukk vahetada või õueprožektori juhtmed paika vedada ja ära ühendada. Oletame, et teie enda majapidamises pole selleks aega, oskusi, materjale või tööriistu. Juhul, kui te elate linnas, siis te lihtsalt guugeldate välja lähima odavaima firma, helistate sinna, tellite töömehe, lepite kokku kuupäevas ja tasus ning eksisteerib teatav nullist suurem tõenäosus, et tegu saab kokkulepitud aja ja rahaga tehtud.

Juhul, kui te elate maal, on asjad veidi teistmoodi. Sest kui te hakatuseks helistate mõnda firmasse, kelle loetletud tegevusaladest võiks justkui järeldada, et nad võiks olla teie tööpakkumisest huvitatud, siis on nende esimene küsimus: “Kas teil seal siis mõnda meest ei ole?” (Ma ei ole suutnud sellele küsimusele rahuldavat vastust välja mõelda. Kõrvalepõikena tsiteeriks üht minust veel staažikamat maanaist: “Meest leida pole üldse mingi probleem. Leida mees, kellel on hambad ja töökoht — vaat see on probleem.”)

Ühesõnaga firmavariant jääb ära. Maal see ei toimi. Siin toimivad võrgustikud. Niisiis: lased silme eest läbi kõik tuttavad, kellele sa oled mingi pisiteene teinud. Näiteks ületee-mammi, kellele sai kevadel ülejäänud kapsataimi jagatud. Satud siis ühel päeval täiesti juhuslikult temaga väraval kokku ja viid nagu muuseas jutu kapsastele. Ja siis poetad, et ega ta viimati ei tea kedagi, kes võiks — no ütleme, et paar rida müüri laduda.

Mõnda aega ei juhtu mitte midagi. Aga protsess on käivitatud. Kapsamammi lükkab probleemi paariks nädalaks alateadvusesse, kuni talle turgatab meelde onupoja naabri vend, kellele tema poiss eelmisel aastal jalgratta õhukummi andis. Või midagi sinnapoole. Toimuvad mingid läbirääkimised, õhku visatakse vihjeid ja aimdusi. Asjast endast, eesmärgist, väljunditest, kvaliteedist, kuupäevadest ja rahast ei räägita.

Tõenäoliselt oled sa selle kõik juba unustanud. Aga siis saabub päev, mil tollel eelmainitud vennal langevad kokku seatapu ja puuveo vaheline paus, sobilik kuuseis ja meeleolu ning akuutne rahapuudus. Ja siis helistatakse sulle töö juurde / juuksurisse / haiglasse / Tenerifele, et mehed on tellisekoormaga õues ja ootavad instruktsioone.

Need paar rida müüri saavad ilmselt ilma sinuta ära laotud. Maksmisel pead arvestama sellega, et konkreetset summat sulle keegi ei nimeta. Mehed sügavad kukalt, nihelevad ja ütlevad “no anna midagi.” Pead siis lihtsalt andma täpselt parasjagu ja see parajusetunne on nagu setu mitmehäälsus, mida pole võimalik raamatust ära õppida.

Kokkuvõttes, kui teil on suhteliselt madal määramatusetaluvus, siis pole maaelu teie jaoks. Kui te aga naudite hetkes elamist ja kulgemisega kaasa kulgemist, siis võite proovida. Eriti, kui teil on anda õige vastus küsimusele “kas teil seal siis mõnda meest ei ole”. 

Raudteeviletsus

Posted in * by tavainimene on 09/02/2016

Kulla Elron, selle asemel, et teadustada “poezd Tallin-Pjaeskjula otpravljajetsja s tšetvjortovo puti“, informeerige parem, et “neljas tee asub esimese ja viienda vahel ning on jaama poolt lugedes teine”.

 

On pikad ajavaod

Posted in * by tavainimene on 05/02/2016

Sa võid ju kuuekümneselt vastleitud armastusega käsikäes kudrutada, aga sa ei saa väärata asjaolu, et kõik olulised mälestused — EÕM, esimene suudlus, korteripeod ja videodiskod, võrkpall Verevi rannas, Riiga rockkontserdile hääletamine, lõpuaktus, esimene oma kodu, laste ja lapselaste sünd, nende esimesed sammud ja esimesed sõnad — on tal ühised kellegi teisega. 

Less is more

Posted in * by tavainimene on 04/02/2016

Lugesin viimasest Loomingust Mihkel Muti pikemat esseed “Primitiivsuse ühtne väljateooria” ja nihelesin vaimustusest. (Guugeldades avastasin just, et eelmine lugu on  mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Viga saab parandatud.)

Tõesti, millest see küll tuleb, et primitiivsus võlub rafineeritust? Kas see on igatsus emaüsa ja kaotatud lapsepõlve järele? Mingi eksogaamne instinkt? Aolinnade tihelioleku stressist võrsunud mälestus/unistus  nakkushaigustevabast nomaadielust? Tsivilisatsioon on hakanud savannielanikel sõna otseses mõttes üle mõistuse käima?  Või kajastub selles muistse kuldajastu ja kaotatud paradiisiaia müüt (“ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president”)? Või hoopis tung korrumpeerida, teha jälgi äsjasadanud lumele? Kas see on kultuuriline universaal? Kas hindu radžasid kütkestavad dalitid? Kas jaapanlased on avastanud keerulises lihtsuse saavutamise saladuse?

Kh-kh-kh, minu enda suhtelisest primitiivsusest annab  ilmselt tunnistust tõsiasi, et “Vendade Karamazovite” ja “Võlumäe” asemel turgatas mul pähe hoopis see:

Ja et Albert Einsteini tõmbab Marilyn Monroe, mitte Marie Curie — siin meenus kärbeskaalu klassik Woody Allen, kes on vastupidist võimalust robustselt aga vaimukalt karikeerinud.

 

Need kümme asja

Posted in * by tavainimene on 04/02/2016

Neljakümne viiendaks eluaastaks on selgeks saanud:

Meest ei ole, lapsi ei ole, vanemad on surnud, sõbrad elavad kaugel. Välimust ei ole, tutvusi ei ole, karjääri ei ole, raha ei ole. Hetkel ei ole ka veevärki ja kanalisatsiooni. Nagu väga zen, või mis?
Vaevalt ma siiski midagi teisiti teeksin — kuigi võib ju mängida mõttega, et “kui ma ikka oleks tulnud Nõo kooli” või “kui ma ikka oleks võtnud vastu suunamise juurasse”. 
Ega nüüd enam juurasse ei lähe ka. 
Nii head töökohta nagu praegune mul ilmselt enam leida ei õnnestu, ega ka mitte luua uusi tähendusrikkaid suhteid. Eks ta ole. 
Siiski ma ei arva, nagu oleks maailm mulle midagi võlgu — või vastupidi. 
Kui ainult jõuaks leebe armulikkusega naeratada neile, kes ütlevad, nagu oleks ma “lootusi petnud”. Süüdistagu oma lootusi, päriselt ka.
On minust paremaid. Aga ju on ka hullemaid. Kaua sa ikka selle pärast põdeda jõuad. 
Et ainult tervis vähegi vastu peaks.
Maailm läheb loomulikult hukka. 
Aga saja aasta pärast oleme kõik surnud ja kahesaja aasta pärast unustatud.

Fiktsioonivabadus

Posted in * by tavainimene on 03/02/2016

– “Tere hommikust! Noh, sõidad tööle? Mida sa loed siin?”
– “Loomingu Raamatukogu.”
– “On midagi head?”
– “See on nagu kolmteist väljamõeldud kirja, mõni on ikka päris sünge, üks on nagu kiri sellele naisele, kes kevadel seal Ontika spaas ära uppus, ma ei tea, kas sa mäletad, lehed kirjutasid sellest; siin kirjutatakse talle nii, nagu oleks ta tegelikult ise ennast meelega ära uputanud.”
– “Ise uputanud, niimoodi, issand, kui hirmus.”

*

– “No tsau, kuidas läheb, mis uudist?”
– “Ah, ei midagi, vaikselt. Naabrite juures on nüüd ka vaikus, naist ei näegi õieti.”
– “Jah, see oli hirmus lugu ikka. Hirmsaid asju ikka kuuled. Ma täna just hommikul nägin rongis ühte tuttavat, ta oli lugenud, et see naine, kes spaas ära uppus, oli ka tegelikult meelega teinud seda.”
– “Päriselt ka või?”
– “Nii ta kirjutas.”
– “See on nii hirmus, kui noor inimene, kellel elu on nagu igati korras muidu …”
– “Jah, näed, ega teised ju ei tea, mis seal koduseinte vahel toimub. Võib-olla seal on selline terror, et et … ja kui kaua sa lased ennast peksta ja kõigil ei ole ju kohta ka, kuhu minna.”

*

– “Uhh, mis mina just kuulsin.”
– “No räägi.”
– “Vaata mäletad, see naine, kes nagu ära uppus seal spaas, seda uuriti veel pikalt, see oli tegelikult ennast ise ära tapnud, sest ta mees oli teda ikka julmalt peksnud ja oli teda kodus kinni hoidnud, nii et naine ei saanud ära ka põgeneda. Kujutad sa ette?”
– “Appi kui hirmus.”
– “Jah, ma guugeldasin seda meest nime järgi, mõtle, pealtnäha täitsa korralik ja hea töökoht ja linnaametnik veel ja kõik ja mõtle selline asi.”

*

–  “Kuhu sa tööle said? Linnavalitsusse? Ära sinna küll mine, seal töötavad ju lausa mõrtsukad, mul just üks tuttav rääkis, et üks osakonnajuhataja oli oma naise surnuks peksnud ja ära uputanud ja enesetapuks lavastanud ja puhta nahaga pääsenud. Vat sellises riigis elame.”