Õpeta nagu oma last (järg)

Parteide rahastamismudeleid pakutakse nüüd välja igasuguseid, üks teadmistepõhisem kui teine. Ma ei hoia siis ka küünalt vaka all. Poliitilisse erakonda kuulumine ning sellele liikmemaksu tasumine tuleb teha Eesti Vabariigi kodanikele kohustuslikuks, enam-vähem analoogiliselt teise samba pensionifondi valimisega. Put your money where your mouth is. Erakonda peaks saama samamoodi vahetada kord aastas. Ja lubatud võiks olla ka oma “poliitosakute” jagamine mitme erakonna vahel. Kui seda süsteemi veidi edasi arendada, kaoks vajadus valimisi korraldada üldse ära.

Tavainimese eurolood

Rootsi loo järgi meeldiks mulle küladiskol tantsida ja Taani loo saatel meeldiks mulle pesu triikida. Teised lood ei tekitanud mingeid erilisi soove.

Häbelikud kirjasaatjad

Öösel kell 3 on minu postkasti laekunud umbes sellise sisuga meil: “Tere! Minu nimi on Martin J*, olen Ärikõrgkooli tudeng ja viin läbi uuringut. Palun klõpsake allolevale lingile, et vastata küsimustele. Kui te ei soovi edaspidi selliseid kirju saada, andke sellest teada aadressil martinj@websolutions4ever.eu.”

Lugupeetud Martin J! Teie kiri näeb väga kahtlasel kombel välja andmepüügi- või pahavaralevituskatsena. Kust te minu aadressi saanud olete? Ja kes te üldse ise olete? Ma ei kavatse igaks juhuks ühelegi lingile klõpsata ega ka teile vastata. Kui te olete reaalselt eksisteeriv isik ning vajate abi oma koolitöös, siis palun suvatsege ennast algatuseks täieliku kodanikunimega tutvustada. Paha ei teeks ka teie koolitöö sisu lähem tutvustus ning juhendaja kontaktandmed.

Samuti: kui ma vaatan veebilehte http://www.websolutions4ever.eu, ei näe ma seal mitte ühegi  reaalselt eksisteeriva inimese ega ettevõtte nime ei rubriigis “About us” ega “Contact”. Kontaktileheküljel on vaid tühi tagasisidevorm. Kellega ma peaksin sidet võtma? Tühjusega? Vanatühjaga? Mis peaks mind panema uskuma, et tegu pole netipettuse või robotite vandenõuga?

Tjah, see on see veebiajastu, kus igast sinu teost igaveseks jälg maha jääb, igaühele 0,1 sekundiga välja guugeldada. Aga inimesed ei taha ju noorpõlve projektivallatusi, katsetusi ja eksimusi elu otsa slepina kaasas lohistada. Võib-olla peaks tõesti tegema nii nagu Le Guinil Meremaa lugudes: et lapseeas on inimesel üks nimi ning alles täiskasvanuikka jõudes saab ta võluritelt endale selle päris nime. Kusjuures avalikkus tunneb teda veel hoopis kolmanda nime all.

____________________
* nimi muudetud

50 : 60

Üks maal elav kirjanik leidis, et kaitsevägi võiks talle kartulikeldri ehitada ja  vastutasuks siis tema varustaks vägilasi kartuliga, kui sõda peaks puhkema. 

Iseenesest leidlik. Aga ehitustööd võiks teha ikka profid. (Sõdurite ehitatud majadest võiks ma pikki, kurbi ja illustreeritud lugusid vesta.) Nii et mina pakuks pigem samasugust diili mõnele linnas tegutsevale ehitusfirmale. Et nemad ehitavad mulle sauna, keldri ja garaaži ning mina vastutasuks pakun neile ulualust, kui meile tuntud tsivilisatsioon kokku variseb ning linnad elamiskõlbmatuks muutuvad.

Õpeta nagu oma last

Poliitannetustega käib ikka piinlikult amatöörlik soperdamine. Et ei saa siis, e-riik nagu me ju oleme, programmeerida riigikogu veebilehe juurde väikest oksjonikeskkonda. Sinna saaksid huvitatud isikud sisestada enda soovitud poliitika- või seadusemuudatuse kirjelduse koos hinnapakkumisega. Riigikogu liikmed omakorda saaksid, kui hind on nende meelest sobiv, vajutada “poolt”-nupule. Kuni vajalikke hääli koos pole, saavad aktivistid rahastajaid juurde värvata. (Teleuudiste ajal võiks päevakursside riba ekraani allservas joosta.) Kui hind on kerkinud nii kõrgele, et laekub viiekümne esimene poolthääl, kolksatab oksjonihaamer ning laekuv summa jagatakse erakondade vahel vastavalt hääletajate liikmesusele. Jätkub masadele, jätkub dasadele, ning seda kõike reaalajas kogu rahva silme all.

Tõrjemaagia

Kusagilt oli maale siginenud ajakiri Psühholoogia Igasse Kodusse (või midagi seesugust). Selles oli intervjuu ühe kunagise menukikirjutajaga, kes on andnud oma lastele prantsuspärased eesnimed, ristinud nad vene õigeusku ja pannud juudi kooli. Tõeline kolmikvaktsiin.

Keerasin lehte. Järgmine lugu oli toimetaja enda sulest: “Puhastage oma kodu energeetiliselt tervendavate kristallide abiga”.

Ohkasin ja läksin kapist tervendavaid kristalle otsima. Me paneme neid nimelt sibulaleotamise vee sisse. Kaaliumpermanganaati. Kuigi minu kogemuse põhjal pole see ära hoidnud ei sibulate kuivamist, mädanemist ega pütsikusse minemist. Ku ta iks taht minna, siss ta lätt.

 

Basse couture

Premeerisin ennast edukate kevadtööde eest väikse ekskursiooniga Läti-Valka ja soetasin kunagisse rajooni esinduskaubamajja platseerunud hiiglaslikust sekkarist paari lati eest mõned hilbud.

Marks & Spencer, Hennes & Mauritz. Rikkama rahva riided näevad teisel ringil paremad välja kui see, mida vaestele uuest peast pakutakse. Vaatasin naaberäris kuldbroderiiga kaunistatud kriiskavavärvilisest polüestrist ilmutisi ning vangutasin pead. Mis küll on selle meistri mõttes? Kas kusagil on keegi teinud moejoonise ja leidnud, et “selle jaanalinnusulemustrilise tuunikasoolika kaeluses olgu pingutusnöör, mille otsas on kuldsed munakesed”? Kas see keegi on moedisaini õppinud? Või on tegu põrandaaluse orjavabriku bossi armukese hobiga? Ja kangavaliku on talle ette andnud peremehe maffiasõbrad? Ja mida, kui üldse, on mõelnud meie mandri sisseostja? Või komplekteeritakse tema merekonteiner loterii põhimõttel?

Meesteta küla

Ristluudes tuikav valu kamandas, et “samm vasakule, samm paremale loetakse põgenemiskatseks”. Pea oli paksult tatti täis ja kopsutorudes kärises katarr. Sellises seisukorras hobust ei oleks ükski vastutustundlik veterinaar adra ette lubanud. Aga kellele sa kurdad? Pingutasin sapsusid ja tõmbasin. Saab see kartul ka tänavu maha pandud. Lõuna-Eesti agraarjumalused ja kadunud esivanemad — olge siis armulised.

Samas tuleb tunnistada, et kartul on minu toidulaual järjest tagasihoidlikumale positsioonile tõrjutud. Väheliikuv linnainimene peab valima tärklisevaesemaid mugulaid-juurikaid. Hmm. Kas puskariajamine on väga keeruline?

Pidin kirjutama, et ainult metsavennad ongi veel puudu, aga siis tuli meelde eelmise nädala märul — kaks sissesõitnud purjutajat üritasid külmrelva (kruvikeeraja) abil röövida kohalikelt jalgratast ning nende takistamiseks tuli konstaablil tukk välja võtta. Vereloigu pesi lõpuks vihm uulitsalt.

Et siis nõndamoodi elame.

Köstri kartulikuhi Tootsi maakeral

Et siis meie tagasihoidlik maamajake (mis hädasti vajaks uut värvikuube) on ka Google’i tänavavaates olemas. Ja kasvuhoone ja kartulimaa. Ja vanade pitskardinatega hallrästaste eest kunstipäraselt kaitstud maasikapeenar. Pildid on ilmselt tehtud mullu jaanilaupäeval. Ei jõua ära imestada neid ilma imesid.  

Vanad ja kobedad

Ma vaatasin vist esimest korda sel aastal (pühapäevaõhtused krimid ei lähe arvesse) terve filmi peaaegu algusest lõpuni ära. Ja see meeldis mulle. Veider, armas, naljakas. Ja noh, kaheksakümnendad. Peaks nüüd oma ühe ja ainsa Rushi plaadi üles otsima — sätiks froteest paela ümber pea, kuulaks ja rüüpaks Pepsit. (P.S. Heldus küll, ma guugeldasin: Rush tegutseb ikka veel!)