tavainimene

“Teisel pool”

Posted in * by tavainimene on 30/11/2010

1970ndatel Rootsi paremat elu otsima kolinud soomlastest abielupaar maandub vaevamägede maile. Kolmkümmend aastat hiljem, saanud teate ema surmahaigusest, elab nende tütar taas läbi  painajalikke mälestusi troostitust lapsepõlvest.

Susanna Alakoski romaani järgi tehtud film on sirgjooneline ja raskepärane  draama sellest, kuidas vanemate viinatõbi mürgitab laste elu kuni kolmanda põlveni. Ja ometi on isa-ema alguses just lastele parimat tahtnud — on’s nemad süüdi, et nende kange ja metsik tõug võõras mullas ei juurdu?

Raske oli seda vaadata. Aga töötud ehitajad ja koristajad lähevad jälle lootusrikastena laevadele — ikka lastele paremat elu otsima.

Advertisements

Haridusteemadel

Posted in * by tavainimene on 30/11/2010

Aga mulle tundub, et Eestis usub üle 90% inimesi endist viisi, et peamine on  distsipliin, kohusetunne ja töökus ning kogu see loovuse ja innovatsiooni jutt on naiivne eluvõõras ninnunännutamine, mis viib läbi anarhia lodevuse ja lolluse võidukäiguni. Ja, jumala eest, mina ka ei tea, mismoodi üks õpetaja peab 45 minutiga  30 lapses elurõõmu ja õpihuvi säilitama nii, et nad ka ükskordühe ikka lõpuks selgeks saaksid.

“Ei midagi isiklikku”

Posted in * by tavainimene on 29/11/2010

Film algab nagu noore kineasti aabitsatükk: läbi akna näeme garaažimüüki, kus ahned käed kellegi pudi-padis sobravad; mööblist tühjaks tehtud  toas istub naine ja kisub endal sõrmest laulatussõrmuse. Selge, tema abielu on purunenud. Nüüd aga järgneb ootamatus — naine hääletab kiirtee ääres, seljakott seljas. Löödud proua asemel näeme pigem trotslikku teismelist. Oma telgiga enam-vähem maailma äärele  jõudnuna leiab ta üksiku majakese, kus elab mees, kes lubab talle vastutasuks aiatööde eest süüa anda. Ja nii see algab. Kokkuleppega, et endast midagi isiklikku ei räägita ega teise kohta küsita. Ja nii see läheb, ootuspäraselt, kuni kurva, aga ometi lootusekiirega lõpplahenduseni.

“Maa õnnistus” meets “Georgica”, mõtlesin vahepeal. Muidu ilus ja intrigeeriv lugu kannatas minu maitse jaoks liigse kunstipäratsemise all ja kiskus seeläbi eriti lõpuosas liiga melodramaatiliseks. Mõned stseenid tundusid tähendusrikkusega kõvasti üle pingutatud olevat. Ei ole vaja vaatajale Kujundiga mitu korda näkku lajatada.  Ja ma kujutan ette, et tõenäoliselt kuskil filmikoolis õpetatakse, et stseen tuleb kaks sekundit varem ära lõpetada, lisamaks teravust ja rütmi. Aga no kuulge.

Sümpaatsed peategelased ja vaoshoitud huumor päästsid filmi. Ja tagurpidi pööratud armastusloo (algul karjume vihaselt üksteise peale, siis teeme koos maatööd, siis harjume üksteisega ja lõpuks hakkame areldi tutvuma) idee mulle meeldis. Ainult et, jah, vaata seda lugu kummast otsast tahes, alguses ja lõpus on ikka üksindus.

“Pál Adrienn”

Posted in * by tavainimene on 29/11/2010

Elas kord üks naine. Tal oli ka mees. Naine töötas haiglas, kus suri palju inimesi. Ühe surnuga sama nime oli justkui kandnud naise lapsepõlvesõbranna. Naine otsustas tolle üles otsida. Ta külastas mitut inimest ja kõik nad mäletasid asju erinevalt. Naine ei leidnudki oma sõbrannat. Vahapeal läks mees tema juures minema. Ja vahpeal suri veel mitu inimest. Aga elu läks kuidagiviisi edasi. See naine kaalus umbes 150 kilo.

Tugev kandidaat selle sajandi seni troostituima, masendavaima, kõledaima ja painajalikema filmi tiitlile. Pidin endale mitu korda tungivalt sisendama, et “see on kõigest film”. Ütleme nii, et taskunoaga enda kätt amputeerivad vaprad mägironijad on selle kõrval disniländ. Ja see film kestis kaks ja pool tundi. Teid on hoiatatud.

“Kujuteldav armastus”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2010

Miks elus on alati nõnda –
mina armastan sind, sina teist
ja see, keda armastad sina,
see armastab jällegi teist.

“Kujuteldav armastus” on prantsuskeelne Kanada film, kammerlik melodraama  tänapäeva kahekümnemillegiste linlaste keerukast armuelust ja -valust. Kuigi võiks ju arvata, et mis seal keerulist — nagu üks episoodiline tegelane seletab: “Me elame koos ja seksime, aga see ei tähenda midagi.” Aga selgub, et isegi pealiskaudsus on teatud mõttes ainult, hmm, pealispinnaline.

Francise ja Marie sõpruse paneb proovile nende ellu ilmuv meesiludus Nicolas, kellesse mõlemad armuvad. Väliselt kreeka jumalat meenutav noormees käitub süütu enesestmõistetavusega, mis on tõesti omane jumalatele, mõnedele väga ilusatele inimestele ja väikestele lastele. Väljaütlemata sõnad tekitavad pinna all pingeid; vaatajal on võimalik jälgida tervet kehakeele aabitsat, grammatikat, tesaurust ja tekstikorpust halva mängu juurde hea näo tegemisest. Ühepoolse kiindumuse ilu, kurbus, koomilisus ja haletsusväärsus.

Film on ilusasti tehtud, kunstipäraselt ja üksjagu edevalt (aga režissöör, stsenarist ja ühe peaosa täitja on ka alles 21aastane). Mind need värvilise valguse ja tšellomuusikaga refräänid ei häirinud. Vahel on kasulik mitte olla palju kinoklassikat näinud — ei hakka segama äratundmishetked, kust üks või teine trikk pärit on. Mõningat kõhklust tekitasid pealiiniga mitteseotud tegelaste mockumentary-stiilis pihtimused, aga eks seda võib nii võtta, et tekst ja illustratsioon või siis hoopis tekst ja kommentaar. Oma tunnetest ei ole mitte kellelegi rääkida (sest see oleks ju like, so totally uncool), vahest ainult anonüümsele filmikaamerale.

Jah, tänapäeva romaanikirjanike ja filmitegijate elu on ikka üksjagu huvitavam kui sada aastat tagasi. Kui kahele soole lisada üheainsa seksuaalse orientatsiooni asemel kaks, kolm või neli, muutub suhtekolmnurkade geomeetria märksa keerukamaks. Võib öelda, et lausa mitteeukleidiliseks. Aga chagrin d’amour, see kestab ikka ja endiselt toute la vie.

Eriarvamus

Posted in * by tavainimene on 26/11/2010

Võlaõigusseaduse paragrahvile 134 lisati kaks lõiget: “(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.”

Mul tõrgub mõistus aru saamast, kuidas seda on võimalik nii tõlgendada, et “ajakirjanduse suu suletakse” ja “pensionäridest piketeerijad tehakse puupaljaks”. Täpsemalt, ma saan aru, miks seda nii serveeritakse ja garneeritakse. Aga et nii paljud konksu alla neelavad? Mitte et praegune valitsus mulle ülearu sümpaatne oleks, aga süüdistused fašistliku diktatuuri kehtestamise katses on ikka kuidagi nagu üle pingutatud.

Kui me ühel päeval kõik koonduslaagris täisid tapame, eks siis võite mulle neid sõnu nina peale hõõruda.

*

Huvitavat lugemist
Veel huvitavat lugemist

Riigikohtu lahendid 3-2-1-63-023-2-1-17-05 ja 3-2-1-43-09 on ka üpris põnev  materjal.

Säästukadrid

Posted in * by tavainimene on 26/11/2010

Kolleeg kirjeldab oma kadrilaupäeva elamusi: “Uksekell. Kolm tüdrukut ukse taga, nii kaheteist-kolmeteistaastased. Väidavad, et on kadrid. Tavalised riided seljas — teksad, mingid jopejupatsid. Isegi näod pole värvitud. Vahivad maha ja nohisevad, aga käsi on pikal. Küsin, kus kostüümid on — vaikus. Küsin, kas laulu-tantsu tuleb — nad ei oskavat. Küsin, kas kodus või koolis pole räägitud, kuidas õieti kadrisanti jooksmas käiakse — ei olevat mitte.”

Nii ta läheb. Kõigepealt kaob mütoloogiline taust, siis kulub ära ka rituaal. Lõpuks ongi ainult see meeles, et novembris on kaks päeva, mil võib käia majast majasse käšši pommimas.  

“Tamara Drewe”

Posted in * by tavainimene on 25/11/2010

PÖFFi avalöök osutus kergeks ja ohutuks kommete komöödiaks, mis ei jäta kardetavasti sügavat jälge ei maailma kinokunsti ajalukku ega minu mällu. Meenutas natuke Jilly Cooperi mahlakaid naistekaid, kus kinnisvaramaaklerid hurmavates inglise maamajades vikaariprouadega abielusid rikuvad ja Londoni rokkstaarid raamatuklubi vanatüdrukust esinaise meelehärmiks supermodellidega rajusid pidusid peavad. Aga “Midsomeri mõrvadele” jäi alla.

Nimitegelane on noor daam, kes pärast elumuutvat ninalõikust on laias ilmas vägevat karjääri teinud ning kelle kodukülla naasmine mõjub kiviviskena idüllilisse konnatiiki. Kahjuks on ta ühtlasi absoluutselt ebaveenev tegelane, kes ei pane endale grammi võrragi kaasa elama. Kõrvaltegelased on üksjagu huvitavamad. No ja ikka need vanad teemad — mehed-naised, linn-maa, noored-vanad, edukad-luuserid, truudus-petmine. Sellised mõttepärlid nagu “Miks sa oma naist petad?” “Sellepärast, et ta laseb.” Paaris kohas saab turtsatada ja ühes kohas peaaegu et heldida. Viimasel viieteistkümnel minutil lisatakse supile terake soola, aga pipar ja loorber jäävad sellest kokast puutumatult riiulile.

Seda kõike muidugi juhul, kui mul nüüd mingi varjatud sügavam mõõde kahe silma vahele ei jäänud. See postmodernism teeb paranoiliselt kahtlustavaks — kogu aeg on tunne, et äkki käib mingi nali, millest kõik teised aru saavad, ja see nali on minu kulul.

Noh, ega see tegelikult läbinisti halb film ju ei olnud. Lihtsalt suure ekraani jaoks oli teda vähevõitu. ETV laupäevaõhtusesse kavasse “Kiirabihaigla” asemele sobinuks aga igati. (Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes vaatab “Kiirabihaiglat”?)

Märka võimalust

Posted in * by tavainimene on 24/11/2010

Lauri Laasi pahandab, et Ansipile uusaastaöö esimeste eurode pidulikuks väljavõtmiseks eraldi sularahaautomaat püstitatakse. Tavaline pangaautomaat kõlbavat kehval ajal küll.

Jumala eest, kehval ajal võiks ikka pea tööle panna. Tegelikult oleks võinud juba tükk aega tagasi pankade vahel enampakkumise korraldada — kelle automaat selle euroau osaliseks saab ja rahvusvahelisse telepilti pääseb. Product placement’iga tuleks aga veelgi tööd teha. Kindlasti võiks peaministril seljas olla Baltmani mantel, mille kaubamärk nagu juhuslikult hõlma vahelt turritab. Jalas peaks tal olema Suva sokid ja noorte Eesti disainerite reanimeeritud Tartu tossud. Rahavõtu vältel võiks ta toetuda Mangi tugitoolile ning rüübata Lotte või Limpa limonaadi. Estonia — positively surprising!

Välisuudised

Posted in * by tavainimene on 24/11/2010

NATO ja Venemaa olla vastastest partneriteks hakanud ja soovivat vastutussektorid omavahel ära jagada. Kolleeg teatas selle peale üle ajalehe serva: “Noh, ja olemegi Leningradi sõjaväeringkonna all tagasi.”