tavainimene

Ludwig van Beethoven soittaa radiossa

Posted in * by tavainimene on 29/10/2015

Pärast praktiliselt aastast pendelrändaja-elu ja mitmeidkümneid rongis veedetud tunde avastasin ma lõpuks, et Spotify’s on olemas ka klassikaline muusika. Jube on ainult see, kui kellegi Demi Lovato reklaam Brahmsi viiulikontsertide või Beethoveni klaverisonaatide vahele röögatab. 

Trivia-pagasisse on muuhulgas lisandunud teadmine, et tuntud matuselaulu “Vaikne öö, oh kalla sa oma taeva rahu ka” sõnad on tõlkinud Võrumaa kooliõpetaja Peeter Abel aga viis on pärit Appassionata andante-osast, millest Ignaz Heim seadis Friedrich von Matthissoni  sõnadele (“Heil’ge Nacht o gieße du …”) koorilaulu

Advertisements

“Ma olen elus”

Posted in * by tavainimene on 27/10/2015

Kõigepealt: kindlasti on Jan Kaus väga hea kirjanik ja kindlasti olen mina üpris vilets lugeja. Selles valguses tulebki järgnevat võtta.

Mesinik Karli häirib see, et kogu Tarurootsi poolsaarelt kogutud mesi valatakse ühte nõusse — tema meelest on see sama, kui panna seljanka, rassolnik ja mannavaht kõik ühte kaussi. No ja minu meelest on see Kausi romaan — “Ma olen elus” — ka nagu supp, praad ja magustoit ühes Kausis. Maitsebuketis aimuvad Oksanen, Mitchell, Hornby, Doyle ja Tohvri.

Siin on perekonnasaaga, on põnevikualge poliitilisest korruptsioonist, GMOst ja kildagaasist, on molekulaarmüstikat (Arnold Huitberg) ja folkloormüstikat (Hugo Baskerville’i von Rosenbergi Kassnaine) aga omavahel nad ei haagi. Ka mee ja mesilaste teema jääb välja arendamata. Kõrvalliine ja -tegelasi on paljuvõitu (Kelly, Maria, Rops, Tiina – välja, välja!).

No ei saa niimoodi; ega’s narratiiv pole priisata. Sellest materjalist oleks ju saanud vähemalt kaks küllaltki kobedat romaani, milles üks oleks keskendunud Armilde poegade ja pojalaste eludele (võtmefraas “realiseerimata jääva potentsiaali pinged”) ning teine Kristlike Demokraatide ja Vox Populi möllamistele Camocorpi taktikepi järgi (võtmefraas “ma maha müüsin iseenda naeru”). Või noh, kui neid tõesti ühtede kaante vahele pidi mahutatama, siis pidanuks miski — minugi poolest Huitberg ja mesi — neid hoopis tihedamalt siduma.

See on juba vana anekdoot: kuidas luua skulptuuri? tuleb võtta kiviplokk ja sellest kõik ülearune eemaldada. Romaaniga on samamoodi. Tuleb kirjutada romaan ja sellest kõik ülearune eemaldada. 

Mis veel. Ah jaa — tähe- või tähtkuju-kujulistest sünnimärkidest näib olevat saamas mingi rändmotiiv. Püsige lainel.

*

Pädevad kajastused:

http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-ma-olen-elus
http://kultuur.postimees.ee/3015771/kaus-on-rohkem-kui-elus-ta-on-elu-parimas-vormis
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/cad18947-7be9-4754-b0fa-08026d9dffb5
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/tuli-mesi-ohk-ja-maa/
http://aarepilv.blogspot.com.ee/2014/11/sa-arvad-koik-saab-korda.html

“Ajastu ahistavad asjad”

Posted in * by tavainimene on 23/10/2015

Pärast Ahto Lobjaka eilset kanepiapoloogiat Postimehes võtsin raamatukogust järjekordselt “Ajastu ahistavad asjad” ja lugesin üle. Kirjutatud 1964 ja pärast poolt sajandit õõvastavalt ajakohane. 

Kuskilt fännilehelt lugesin, et sündmustik paigutub 2019. aastasse. Teaduse ja tehnika areng on andnud valdavale osale inimkonnast piiramatu külluse, lahendatud on energia-, toidu- ja rahvastikuprobleem. Kommunistlik ja kapitalistlik leer eksisteerivad rahumeelselt kõrvuti; kuskil arengumaades püsivad veel sõjad ja viletsus, aga suur osa planeedist on demilitariseeritud. Suuri probleeme ei ole enam ja see, nagu selgub, on suur probleem.

Teadusliku fantastika poole pealt on mõned asjad nihu läinud — pärismaailmas on kosmosevallutused toppama jäänud ja subelektroonse-ritrinitiivse mateeria asemel pigistame energiat endiselt ammu surnud mereloomadest; mobiilside ja interneti arengut ei osanud vanameistrid ette näha. Aga sotsiaalfilosoofia on, nagu juba öeldud, halastamatult täpne.

Ma arvan, et see raamat võiks olla 7.-8. klassis soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Ning alko- või narkojoobes vahele jäänud alaealistel peaks olema kohustus see läbi lugeda ja loetu põhjal arutlev kirjand kirjutada.

Mis selle kanepiga siis ikkagi teha?

Posted in * by tavainimene on 22/10/2015

Kultuurinälg

Posted in * by tavainimene on 21/10/2015

Maaelu miinused: pole aega asjadele mõelda. Maaelu plussid: pole aega asjadele mõelda. 

PÖFFi lähenedes tunnen ma küll kerget kahetsustorget. Kas ei saaks kuidagi tekitada Starmani ja Elioni menüüsse ajutised tasulised festivalikanalid? Või kuidas ma saaksin näiteks rongis istudes arvutist või tahvlist filmi vaadata? Olen nõus ka pileti ostma, PayPaliga või kuidas vaja. 

“Rasmus Hanseni kirjutuskera”

Posted in * by tavainimene on 19/10/2015

Rasmus Hanseni kirjutuskera oli iseeneses ja omas ajas võib-olla täiesti geniaalne asi, aga tänaseks on temast saanud museaal. Ja nii on minemas ilukirjandusega üldse. Kellele on vaja isegi häid ja andekaid teoseid? Kõik loeksid parema meelega raha.

Noh, võib-olla on suurem masu nüüdseks üle läinud. Aga sära ei paista olevat silmadesse tagasi tulnud. (Eile juhtusin nõusid pestes raadiost kuulma mingi aimeraamatu tutvustust, kust jäi kõlama mõte, et “digi tapab kõik muu” — ehk siis areng kõigis muudes tehnoloogia- ja kultuurivaldkondades on sisuliselt seiskunud, kuna kõik helgemad ajud imetakse äpitööstusesse.)

Andrei Ivanovi romaan kujutab eestivene literaadi Romani — võib-olla autori alter ego — loomingulisi, sotsiaalkriitilisi, eraelulisi ja finantsilisi kannatusi ja kommentaare lähioleviku Eestis ja Venemaal. Omadele võõras, võõrastele samuti võõras. Euroopa oleks nagu kodu. Venemaa peaks nagu olema vaimne kodu, aga on rohkem invaliididekodu, kus raviprotseduurid on küll piinavad kuid paraku mitte tervendavad.

Vaatenurga Venemaale lisavad fiktsionaalse vene kirjaniku Aleksei Sannikovi märkmed, mis pärast tema surma Romani kätte satuvad. Aga kui Venemaa on Sannikovi maa, siis Eesti on Võtikvere raamatuküla. Igaüks saab ise otsustada, kas see on kägistavalt armetu või hoopistükkis erakordselt äge à la Valdur Mikita. (Guugeldasin “Sannikovi maad” ja sain  teada, et samanimelise ulmeromaani autori palvel saatis NSVL lausa lennukid Arktikast legendaarset fantoomsaart otsima — vaat see on alles kunsti ühiskondlik mõjujõud!)

Tagakaane annotatsioon ütleb romaani kohta “fantasmagooriline” ja unenäolisi fantasme leiab sellest omajagu. Et Ukraina on Nastasja Filippovna — see oli mu meelest vaimukas. Kui tahate teada, kes on Rogožin ja kes Mõškin, võtke ja lugege ise.

Mul on Singeri masin

Posted in * by tavainimene on 17/10/2015

Kõigepealt: õiglaselt ja otstarbekalt korraldatud maailmas ei peaks Nodsu tegelema mikserite kasutusjuhendite tõlkimisega. Lihtsalt pidin seda ütlema.

Aga minul oli täna õnn uurida ehtsa Singeri õmblusmasina käsitusõpetust, mis sisaldas lauseid nagu “Peale niiditamist wõtke poolikest linki pidi pahema käe pöidla ja nimetissõrme wahele ja pange ta sisse poolikesta tarwis olewa tihwti otsa nii, et poolikesta sõrm on juhitud sinnapoole, mis wastu seisab täkkele laewukese käigu ülemisel äärel.” Õnneks tuli kogu süsteem tuttav ette ühest Podolskist, millega sai keskkooli ajal pajakindaid ja põllesid kokku vuristatud. Uurisin huvi pärast järgi ja kas sa näe — Podolski linnas asus tsaariajal Singeri vabrik, mis 1918 natsionaliseeriti ja 1924 juba uue nime all toodangut andma hakkas.

Igatahes tuli veteran (sünd. 1929) oma tööga üllatavalt ladusalt toime. Kardinad said palistatud. Ainult see hirmus väntamine — vanaema-aegsetel õmblusmamslitel pidid küll olema biitsepsid nagu tekimadrustel.

Kadaveriin ja putrestsiin*

Posted in * by tavainimene on 14/10/2015

See kaljukass või grisli, kes mu pööningul suuremat taristuprojekti arendas, on ilmselgelt alla andnud ja siirdunud taevastele ehitusplatsidele, sest juba mitu ööd valitseb majas kummaline vaikus ning kusagilt on hakanud immitsema pahaendelist lõhna. Või noh, ütleme otse — haisu. Rõvedat raipehaisu.

Huvilistele natuke keemiat:

Kogemus ütleb, et hiire puhul kestab hais umbes kaks-kolm nädalat, suurema eluka korral vastavalt kauem. Ilmselt pean kolima telki magama. Või hakkama tuppa pihustama kloordioksiidi, lootuses, et see “halvad molekulid ära tunneb ja maha killib”.

Guugeldasin natuke, mis haisupeletusvahendeid professionaalid soovitavad. Esimene soovitus oli sein maha lõhkuda ja roiskuja eemaldada. Nii, see jääb ära. Teine soovitus oli kasutada õhu ioniseerijaid ja osoneerijaid. Jääb ka ära, kuigi nädala pärast suudaks osav müügimees mind võib-olla juba ümber veenda. Kolmandaks soovitati spetsiaalseid haisueemalduskotte, aga isegi nende jaoks olen ma liiga hinnatundlik. (Muide, kas te teadsite, et haisvate jalgade vastu aitab kassipissilõhnaeemaldaja? Mina oleks alati pakkunud, et pesemine. Imetabane Internet!)

Neljas oli n-ö esmaabisoovitus paigaldada tuppa laiali anumaid kohvipulbriga ja see ilmselt lähebki õhtul käiku. Võib-olla lisan ka mõned purgikesed tärpentiniga, kuigi kogemus ütleb, et tärpentin pole tänapäeval enam see, mis ta vanasti oli.

Kui kellelgi on veel mingeid ägedaid vanaemade tarkusi või innovatiivseid kõrgtehnoloogilisi ja madalaeelarvelisi nippe, siis kuulan hea meelega.

_______________________________
*  kas keeleliselt poleks õigem putreskiin?

Päeva majandusmõttepärl

Posted in * by tavainimene on 12/10/2015

Kui keegi lihtsalt ei ostaks korterit, siis oleksid arendajad sunnitud hindu nii palju alandama, et igaüks saaks endale korteri ostmist lubada.

Kastist kaugele välja

Posted in * by tavainimene on 12/10/2015

Pagulased tuleks paigutada Narva. Esiteks on see liiga monokultuurne linn, teiseks ei saa seal ükski põliselanik vastu rinda taguda, et tema iidne elulaad on ohus, ja kolmandaks on süürlastele-iraaklastele-afgaanidele pärast sõja lõppu kodumaale naastes vene keele oskusest kindlasti rohkem kasu kui eesti keelest.