tavainimene

Trollitalv

Posted in * by tavainimene on 31/01/2021

Ma hakkan alles nüüd aru saama, miks kõikvõimalikes haridusstrateegiates on olulise tulevikuoskusena kirjas “toimetulek määramatusega”. Inimesed, kes nõuavad igale küsimusele selgeid, kindlaid ja muutumatuid vastuseid, on ässitajatrollidele kerge saak.

Ässitajad. Ja trollid. Hmhh. Ma olen teatava antropoloogilise huviga jälginud seda Gamestopi saagat. (Mis seal salata, ma olen antropoloogilisest huvist kauge ja eksootilise hõimu vastu juba varem aeg-ajalt lugemas käinud LHV finantsportaali foorumeid, kuigi mul pole õrna aimu, mis on optsioon ja mis on futuur.) Erinevaid narratiive selle kohta on juba nii palju, et neid võiks hakata kuidagi visuaalselt poliitilise kompassi teljestikule kaardistama. Ühes nurgas oleks “vinnilised netitrollid tegid börsi katki ja sinu pensioniraha on ohus”, teises nurgas oleks “minu põlvkond ei ole unustanud, kuidas 2008. aasta kriisi järel hoidsime meie endal hinge sees koolisöökla tasuta ketšupiga, samas kui riskifondide bossid ostsid kokku luksusjahte”. Kusagil oleks “ära lase ennast lollitada, seda kampaaniat orkestreerivad kavalad ja hea finantskirjaoskusega kolmekümneaastased jõuka keskklassi võsukesed, kes treivad meeme, et sina aitaksid neil oma “teemantkätega” veel rikkamaks saada, ja sinu säästude saatusest on neil väga ükskõik”. Kusagil oleks “kas marksistlik klassimõiste ilmub tõepoolest tagasi (identiteedi)poliitikasse?” Ja veel kuskil oleks “ei, see pole kindlasti mitte töölisklassi võitlus oma õiguste eest, see on anarhokapitalistlik katse kasutada ära süsteemi auke, et saada ise ekspluataatoriks” vms.

Ma muidugi refereerisin siin jubedal kirvemeetodil mõttekäike, mis originaalis olid palju elegantsemad, aga viiteid ka ei viitsi enam juurde otsida. Mul on koolivaheaeg. Ei mingeid viiteid. Koolivaheaeg jah — nagu kui lahe või jaa? Esimese semestri saak oli 32 EAP-d, kaks A-d, üks B ja kolm ainet arvestatud. Hinnetest olulisem on tunne, et olen tõepoolest õppinud ja enamalt jaolt seda täiega nautinud. Ma ütlen, inimesed, tulge ülikooli, kuni veel tasuta saab.

P.S.Kui keegi on kuskil algatamas mingit koordineeritud kollektiivset aktsiooni WordPressi uue redaktori autorite vastu, siis mina olen käsi.

Valge ja hall

Posted in * by tavainimene on 19/01/2021

Puukuur tühjeneb hirmutava kiirusega, karedaid-lõhenevaid käsi ei päästa ükski kreem. Ja selleks ajaks, kui ma reibastavaks jalutuskäiguks riided (kihilised) selga ja saapad (pikkade paeltega) jalga saan, olen ma juba nii väsinud, et tahaks pikutada. Ühtsama teed käia on pealegi igav ja miinus kahekümne kraadiga ei taha klappe kõrva toppida, et mõnda podcasti kuulata — seda eeldusel, et ma üldse viitsiks podcaste kuulata.

Viimasel ajal kipun ma ka YouTube’ist õpetlikke videosid vaadates tukastama. Ei suuda statistika mind erutada, kuigi murdsin kodutööd tehes päris palju pead, kuidas saab väga nõrga seose olemasolu väita väga suure kindlusega. Andsin alla; no ju siis saab. Kevadsemestril tuleb seda statistikat kardetavasti veel ja veel. Vähemasti andmebaaside alused sain ma tehtud — pärast kogu pusserdamist hindele B ja ilmselgelt on see ka minu võimete absoluutne lagi. This does put a smile on my face. Mh-mh-mh-pup-pup-pup, kui õige progeks nüüd kadunud blogtreele mingi asenduse? Teiste ainete hindeid pole veel välja pandud ja sealt võib ausalt öeldes tulla mida iganes. Kõigele lisaks olin reedel pärast kaheksatunnist täienduskoolitamist õhtuks nii läbi, et jäin rongis sügavalt magama ja kardetavasti (nagu kaasreisijate muigvel nägudest hiljem aimata võis) ka norskama. Ilmselt tuleb vitamiinidoose suurendada.

Nojah. Just jätsin pooleli ja klõpsasin kinni ühe tuntud uuringufirma veebiküsitluse energiamüügifirmadest. Kuivõrd N bränd esindab minu jaoks olulisi väärtusi? Palun vabandust, see on liiga keeruline. Ma ei suuda vee, kanalisatsiooni, elektri ja muude kommunaalteenuste pakkujatest nii sügaval tasandil mõelda. Elekter võiks olla taskukohane ja tulla ilma katkestusteta; tore oleks, kui ta valmiks üha enam taastuvatest allikatest ning mitte orjatööjõudu kasutades vms. Aga kas see elekter on uudishimulik või alalhoidlik või asjatundlik või arengumeelne või mänguline või hooliv või roheline, selle peate küll ise välja nuputama.

Roheasjaga on muidugi mitmeti halvasti. Esiteks, jah, see kodukontori-kütmine — mu maja energiaklass on arvatavasti E, kusjuures F vastaks õlletelgile. Teiseks — lugesin nendest prügisukeldujatest/toidupäästjatest ega suutnud kuidagi vaimustusega kaasa minna. Toidu raiskamine on halb. Aga mul tekib mingi tõrge sihukese säästuempaatia vastu, et “poed peaksid olema kohustatud jagama enam-vähem söögikõlbulikku toitu vaestele tasuta”. Keegi tehku midagi. Jah, see võib mõnes riigis nii toimida. Jah, see ei pruugi poeketiomanikke vaeseks teha. Aga midagi on sellel pildil minu meelest ikkagi valesti. Sama jonn tuli mul peale siis, kui piraadipartei seletas autoritele, kui kasulik on neile see, et nende laule ja lugusid tasuta levitatakse. Ma pole küll veel nii kaugel, et hakata Reformierakonna poolt hääletama, aga märgid on, jah, pahaendelised.

Liiga libe, et jalutada; liiga konarlik, et uisutada

Posted in * by tavainimene on 01/01/2021

Panin just kirja lause “Sotsiaalsed süsteemid on toimimislikult suletud ja struktuurselt paardunud indiviididest koosnevate lõikuvate süsteemide võrgustikud ja heterarhiad” — kenasti koos viitega — ja sain nõrgestava itsitushoo. See on kuidagi nii mina. Mulle hullult meeldib targutada. Ja ma olen kogu aeg nii teadlik, et minu puhul on see just nimelt targutamine, mitte tarkus. Vähemalt ma tean nüüd, et heterarhia on “sellise süsteemi struktuur, mille komponendid saavad üksteisega otse suhelda”.

Möödunud aasta oli … huvitav. Oli aeg istutada ja aeg juurida, aeg oksi lõigata ja aeg oksi põletada. Lubasin endale, et sel suvel peenraid ei tee, vaid annan lõpuks maale (ja endale) puhkust. Ühel õhtul tabasin end guugeldamast märksõna “kastpeenrad”. Oh aeg, oh aeg. Jah, see oleks vast tõesti üks võimalus võõrkakrast lahti saada. Naelutusnurki oleks ilmselt vaja, jah? Ja mingit immutusvahendit?

Kevadine kodukontor sobis mulle. Nakatumismäär vähenes ja päike paistis köögiaknast hommikukohvitassile; valguskaabel tegi lõpu netimahumuredele ja aiatööd andsid parajat füüsilist koormust. Nüüd? Füüsilise koormusega on selgelt kehvasti. Olen üritanud tekitada endale õhtujalutuskäigu rutiini, ühest asulasildist teiseni ja tagasi, kokku umbes kolm kilomeetrit. Aga seda on vähe. Võib-olla kui teeks kaks ringi ja hästi hoogsas tempos? Ma ei tea, niisama tühja käimine tundub siin maal olevat kuidagi … kohatu. (Vahemärkusena: need inimesed, kes mõned aastad tagasi enesekindlalt teatasid, et vaesus pole küll mingi takistus terviseliikumiseks, sest “metsarajad on ju tasuta avatud”, oigavad nüüd jõukside sulgemise peale, nagu oleks neil hapnik välja lülitatud. Metsarajad on jätkuvalt avatud, kutid.)

Jah, talvel on kuidagi raskem ennast kokku võtta, hommikuti vara tõusta ja zuumikoosolekuteks juuksed ära kammida. Otsisin sahvrist välja filtrikohvimasina ja võtsin jälle kasutusse. See-eest on mul nüüd kohvitasside pesemiseks kanalisatsiooniga ühendatud köögikraanikauss. Nurr. Ja viimaste arengute tulemusena peaaegu et päris kodukontor, kirjutuslaua ja suure monitoriga. Noh, koolilapsel läheb ju vaja kooliasjade jaoks …

Kool (ülikool) on kahtlemata olnud aasta teise poole kõige suurem asi. Mulle endiselt väga ja väga meeldib, kuigi andmebaaside aines on läbi saamine üsna noatera peal. Oma projekti eest sain maksimumpunktid, aga päringud on endiselt peavalu. Ma saan nad tehtud katse ja eksituse meetodil väga aeglaselt — liiga aeglaselt testi ajapiirangu jaoks. Viiekümnese humanitaari kohta, ma ütleks, ei ole siiski kõige hullem.

Viiskümmend sain ma vaikselt ja märkamatult. Õnneks. Sobis mulle igati. Kahjuks selgus, et siiski mitte piisavalt vaikselt. On the first day of Christmas my true love gave to me a contact with COVID-nineteen. Päris nii muidugi ei olnud; jätame detailid asjassepuutuvate kaitseks meelega hämaraks, aga tõsi on see, et mind külastas kaks isikut, kellest üks andis järgmisel päeval positiivse koroonatesti. Helistasin pereõele ja küsisin, mis nüüd saab. Ta jagas väga asjalikult instruktsioone ja jõulud istusingi eneseisolatsioonis, jälgides iga köhatust — kas see ongi nüüd SEE?! Igaks juhuks sõin hobuseannustes C- ja D-vitamiini, mõeldes ise mõrult naaberrahva vanasõnale, mille kohaselt on hilja boržommi juua, kui neerud juba tuksis. Mingeid sümptomeid mul siiski ei tekkinud. Eile käisin maakonnakeskuses testi tegemas, kuigi kainelt mõeldes oleks võinud lihtsalt veel kolm päeva kodus istuda ja isolatsiooni lõppenuks lugeda. Aga no kui juba, siis juba.

Test tegi pigem kõdi kui haiget, aga silmist võttis reflektoorselt ikka vee välja. Vastust veel ei tea. Igasugune soov kellegagi niipea kohtuda sai küll väga põhjalikult välja ravitud.

Kahtlemata liiga vähe oli sel aastal kunstielamusi — ilukirjandust, kino ja teatrit. Ma ütlen endale, et need on pandud pausile, kuna kooliasjad eelkõige. Aga ratsionaalsed valikud teatavasti mitte ei juhi inimkäitumist, vaid võimaldavad seda tagantjärgi õigustada (Haidt 2000; Swidler 2001 jpt). Mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Head aastat kõigile, kandke ikka maski, peske käsi ja vaktsineerige ennast, kui saate.