Eriarvamus

Enda kujutlemine mõrtsuka kingadesse olevat vaimne harjutus, mis aitab ära hoida omaenda tulevasi mõrtsukategusid. Aga minu meelest on see haige.

Kui ei saa nõuga

Ma pole keeleseadusse plaanitavate muudatustega ausalt öeldes tutvunud. Lehepealkirjadest pilku üle libistades on jäänud mulje, et nüüd hakatakse meedialt nõudma kirjakeele normi järgimist. See on muidugi ette kaotatud võitlus. Ühelt poolt – kes jõuaks veebiväljaannetes hullumeelses tempos uudisnuppe treivate lapsreporterite kogu toodangut toimetada? Teiselt poolt – kes söandaks Kaplinski arvamusloos “teind” asemele “teinud” parandada? Üha rohkematel inimestel on käes vahendid oma sõnade laia ilma saatmiseks ning kirjakeele norm on nagu abitu saar keele- ja ajuvabaduse ookeanis, mille tase  ähvardavalt tõuseb.

Ei, seadusest pole abi. Meeltheidutav olukord nõuab meeleheitlikke lahendusi. Pühendunud professionaalidest tuleb moodustada keelekaitse eriüksus – K-komando, kes hakkab õigekeelsusnormide vastu patustajate veebilehtedele sisse murdma ning seal vigu jõuga parandama. If you have a problem, if no one else can help you, and if you can find them…

Päike, õhk ja vesi

Esmaspäeva õhtul tuli mul spontaanne mõte kasutada ära lubvatavat vihmavaba päeva ja minna randa. Meri jääb natuke kaugele, pealegi näitasid pilvkatte mudelprognoosid, et päikesevõimalused on suuremad Ida- ja Kagu-Eestis. Valik langes Värskale, kus varuvariandiks jääb alati kohalik veekeskus.

Hommikul veetsin kaks tundi järve ääres n-ö päevitades – päike paistis väga vahelduvalt, see-eest jäine tuul puhus ühtlaselt ja kindlalt. Siiski olid ka mõned ujujad. Ilmselt oli vesi soojem kui õhk. Mõned puhkajad (valdavalt venekeelsed) istusid niisama, ilmselt tegid enne sanatooriumiprotseduure aega parajaks. Avatud oli majake  sildiga Seto Line A-Terminal, sealt sai osta kiirtoitu ning laenutada paati ja õnge. Ega muud polnudki palju teha kui inimesi vaadelda. Näiteks sellesama “terminali” müüjatari, kes saabus kohale uljalt võrril kihutades ja siis seda tükk aega lapiga hoolikalt puhastas, sigaret hambus. Või noort perekonda, kes oli hädas liiga sügavale vette kippuvate lastega; vanemate keelud sulasid minugi kõrvus ühtlaseks undavaks taustamüraks, mis siis veel lastest rääkida.

Kell 2 avati veepark ja otsustasin seal ikka ära käia. Väljastpoolt meenutab ehitis renoveeritud katlamaja. Seespool pole ka kujundusega pingutatud. Ei eratstroopikat ega setu mustreid, rohkem meenutas asutus haigemaja vms. Bassein oli siiski mõnusalt soe. Ergutavaks vahelduseks oli 17-kraadise mineraalveega mullivann. Vesi, tõsi küll, lõhnas kõikjal siiski tavapäraselt kloori järele. Saunadest oli valida 75- ja 90-kraadise soome sauna ning infrapunasauna vahel, aurusaun oli rivist väljas. Infrapunasauna mõttest ja headusest pole ma kunagi aru saanud ja 90 kraadi on tiba kuumavõitu, nii et palju valikut ei jäänudki. Valgusteraapia ruumis oleks võinud ka natuke rohkem valguse, värvide, lõhnade ja helidega mängida. Ja kohvikult oleks oodanud midagi… hõrgutavamat, kergemat, vahemerelisemat, vähemasti setupärasemat kui hamburger, kartulisalat ja hakklihasupp.

Hommikul oli mul veel mõte, et jääks mõnda turismitallu ööbima ja tutvuks kohalike vaatamisväärsustega pikemalt. Vees ligunemine mõjus aga nii roiutavalt, et mitmekilomeetrised jalgsimatkad ei ahvatlenud enam sugugi. Sõitsin linna tagasi. Rannapäev läheb ikkagi kirja.

Polaarkarud tegutsevad jälle

Viljandis majutudes jõudsin lugeda sadakond lehekülge Bernard Werberi pseudo-aime-põnevikku “Meie isade isa”. Paavianide asemel tegutsesid seal babuiinid ja sigade puhul räägiti korduvalt nende käppadest. Peas hakkas keerlema vastlasalm: “Õhtuks oaleemekest saab ja seakäppi”. Karta on, et kui raamatukogust see imetegu laenutada, saab uudishimu lõpplahenduse totruse läbi veel üksjagu karistada.

Suve nukker lõpp on lähedal

Kaotanud lootuse rannailmadele väisasin taas Rakvere veekeskust. Veerandtunnise mullivannis ligunemise ajal jäi mulle silma vähemasti viis tegelast, kes erinevaid petutehnikaid kasutades ilma piletita saunakeskusesse sisenesid. Menukaim näis olevat turvavärava läbimine piletiga sõbra külge liibununa, üks võrdlemisi korpulentne tädi aga ronis üpis hämmastava nõtkusega lihtsalt värava alt, heites ise minu poole kelmika pilgu, et “vaat kus olen ikka vigurivänt”. Ma ei saa aru. Sääst on umbes 50 krooni ja aroomisaun vaevalt nüüd on elupäästvalt oluline teenus.

Rakvere vabadussammas on koduselt laiguline ja keegi ei pilguta selle peale kulmukarvagi. Ei mingeid dramaatilisi hüüatusi liberaalsetelt intelligentidelt. Võib-olla neid lihtsalt pole kreisi-linnas. Masu annab seevastu tugevalt tunda. Tallinna tänav näeb õige nukker välja ja Tsentrumi teine korrus oli tühi.

Viljandi mõjus palju elavamalt, aga eks seal oli põhjuseks muidugi folk, folk, folk. Külastasin tänavu taas pärast pikemat pausi ja oli päris tore, kuigi ei saanud mööda mõttes, et pärimusmuusika tõelistel austajatel oleks vist aeg massifestivalist nii-öelda punguda. Indiaanlased olid natuke sellised laada-indiaanlased; austerlased tegid nõutuks suure hilinemise ja kuidagi väga balkanikõlalise kavaga; brasiillasi oleks vist pidanud nautima, kerge kilk peas, lava ees hüpates. Aga balalaikavirtuoos oli vaimustav ning Paabel ja Burdon meeldisid ka. Kokkuvõttes saldo täitsa plussis.

Raske

Kuidas nautida suve ja puhkust täielikult? Kuidas lülitada aju äärmises sektsioonis välja iiveldusttekitav hääl, mis undab, et see toredus lõpeb varsti-varsti ja siis on jälle “kolmveerand aastat külm ja valkjashall”?

Nil novi

“Milline nauding on lesida rammetuna võrkkiiges ning suruda hambad hõrku ja pehmesse kreemvalgesse šokolaadi. Õnnetäiusest on puudu vaid seitse pronkspruunilt läikivate musklitega noormeesiludust, kes raugelt palmilehte viibutaksid ning kõiki mu soove silmist lugeda püüaks.”

Nende süütute ja tobedate ridade blogimise eest langeksin ma Leedumaal peagi valju nuhtluse alla. Sääl on nimelt jõustumas seadus, mis noorsoo tervise ja moraali kaitseks keelab füüsiliselt passiivse eluviisi, ebatervisliku toitumise ja monogaamsest heterosuhtest erineva seksuaalsuse propageerimise.

Ajaloost teame, et kassi-hiire mäng tsensoriga on mõnigi kord andnud tulemuseks eriti rafineeritud kirjandusteoseid. Jääme huviga ootama.

Vahelduv pilvisus, hoovihm

Aia on vallutanud teod. Neid jagub kõikjale. Lurjused võtavad igal ööl mõnuga viimaseid vettinud suvelilli ette ja närivad nende õievarred läbi. Mingi tõrjevahend neile ei mõju. Kohalikud maainimesed soovitavad võtta pardid, aga see meenutab natuke soovitust hakata ülekaalust vabanemiseks suitsetama ja muretseda endale paeluss.

Üldine rõskus lööb kõikjal läbi; sibulapeenarde vahele on kasvanud seened – tõeline joodikaedniku unistus.

Elu ilma uudisteta on päris mõnus. Eile tegin selle vea, et lugesin naabrinaise Õhtulehte. Kohe kihvatas. Keegi vaimutses jälle teemal “sammas=fallos”. Kuulge, saage üle oma nokunaljadest. See võrdlus polnud juba esimesel korral ei teravmeelne ega originaalne. Aga noh, arvatavasti on inimesi, kes kümnendat korda “Leto sveti” kuulates ikka naerda möirgasid. Mis sa teed ära.

Esivanemate varandus

“Eestis ei ole antiiki. No praktiliselt ei ole. Piiririik, junõu. Inimesed hammustasid aegsasti läbi, et kui keskmiselt kümne aasta järel su talust järjekordne kari marodööre üle ratsutab, ei ole sügavat mõtet endale hõbedast küünlajalga ja punšinõud soetada. Parem uuristad puust kausi ja punud tohust märsi – põletatakse maha, pole hullu, metsas puid küllalt.”

Laulu [piiks] võim

Säh sulle “tuule suund on nord, tuule suund on nord”. Palun väga – [piiks] öökülmad! [Piiks] juulikuus! Minu [piiks] puhkuse ajal!

Oldagu nüüd kenad ja sõnastatagu see ilmaloits kiiremas korras ümber: “tuule suund on süd, minu kord on nüüd”. OK?