Päevakaja
Kastmed? Mmm, vanaema tegi paksu ja rasvast jahukastet, sibula, soola ja pipraga — seda söödi musta leivaga isegi külmalt. Klõnks. Aga maal oli ja on toidutegemine üsna hooajaline nähtus, ses mõttes, et kas ja kui pikalt on vaja pliidi alla tuld teha. Suvel keedetakse kartuleid ainult väga jaheda ilmaga või suurte külaliste puhul. Ja minu enda toitumisrutiini määrab hetkel ära see, et ma lähen hommikul kell kuus kodust välja ja jõuan õhtul kell seitse tagasi.
Nii, toidust sai räägitud.
Vahepeal jõudsin jälle kultuurimajas kino vaadata — “Sangarid” seekord. Ei olnudki nii hirmus. Kui seksi oleks vähem sees, siis kõlbaks väga kenasti koolilastele ajaloo ja emakeele ja ühiskonnaõpetuse ja väärtuskasvatuse lõimimise teemaks: missuguse moraalse hinnangu võiks tänapäeval anda moeriietega salakaubitsemisele Nõukogude okupatsiooni aegses Eestis? Aga sellest riigist põgenemisele? Mis motiveeris noori N. Eestist lahkuma ja kuidas neid motiive hinnata? Miks noored vabas ühiskonnas ei kohanenud? Kui palju vabandab inimese tegusid raske kasvukeskkond? Kuidas tõlgendada filmi lõpukaadreid? Mis ühendab ja mis eristab tänaseid ja toonaseid paadipõgenikke? Ja nõnda edasi. Mina soovitaks küll filmitegijatele teha ka üks pere-reitinguga versioon.
Muidu elust: palun veenge mind, et need kaks 6-7aastast last, kes iga päev omapäi Elva kandist Tartusse sõidavad — et nendega on kõik korras ja nende pere ei vaja abi, ja et kui koolieelik on miinuskraadide käes ilma kinnasteta, siis järelikult tal kas pole külm või ta saab elulise õppetunni, et kui kindad ära kaotada, siis on ikka külm küll.
“NOДвенадцать”
Üks kurb sündmus tõi kaasa minu jaoks õnneliku tagajärje — sain küllakutse ja teatripileti. Vaatasin jälle teatritudengeid, seekord NO teatris, Saša Pepeljajevi “post-kontseptuaalses anarho-revolutsioonilises tsirkuses” “NOДвенадцать” Aleksandr Bloki poeemi “Kaksteist” ainetel.
Õnneks jõudsin ma rongis ära kuulata Mihhail Lotmani suurepärase juurdejuhatava loengu, muidu oleksin vist päris plindris olnud.
“Kaksteist” on kirjandusuurijate sõnul üsna keeruline poeem. Koosneb 12 laulust, sisaldab sümbolismi, kõlamaalinguid, rahvalaululikkust, taotluslikku madalstiilsust. Ja maailmarevolutsiooni ülistust. Vist. Või siis hoopis irooniat. Või mõlemat kokku. Nii et tsirkus mis tsirkus.
Värskelt tarkust juurde guugeldanuna tean nüüd, et balagan oli Vene rahvalik laadateater, commedia dell’arte kohalik versioon. Bloki palaganis tegutsevad kergemeelne soldat Vanka (Arlekiin), armukade soldat Petka (Pierrot) ja müüdav tüdruk Katka (Columbina). Lisaks Columbinale tegutseb lavastuses ka Malvina, kes on oma siniste juustega ühtlasi teravakõrvuline Avatar, see tähendab maailmahing Anima Mundi, see tähendab müstikute Igavene Naiselikkus. Muide, kas te teadsite, et tema oli ka Nofretete ja kuninganna Elisabeth Esimene? Ja et ta oli armusuhtes kaheksajalg Pauliga, kes kolis viimaks Lenini pähe ja vallandas revolutsiooni? Kui see kõik tundus teile jabur, siis oodake, kuni te loete Solovjovi (Blokki mõjutanud filosoof). Minul on hirmus kiusatus parafraseerida Bloki abikaasat, kelle sõnul naiste hüsteeria ainuke põhjus on ebanormaalne suguelu. Meeste puhul päädib sama vaegus igasugustes müstikates ja hermeetikates. (Solovjov suri enneaegset surma liiga innukast paastumisest ja tärpentini joomisest, millega ta üritas endast kurje vaime välja ajada.)
Petka laseb poeemis Vankat sihtides eksikombel Katkale kuuli pähe. Kirjandusteadlased on sellest välja lugenud kõikvõimalikke asju alates Bloki enda armukolmnurgast kuni Vene valitsejate (Ivan Julm, Katariina Teine, Peeter Esimene) ajaloolise pärandini. Laval oli seda kõike lihtsalt õudne ja lõbus vaadata, mitmes veidi erinevas versioonis, no nii nagu ajalugu ikka korduma kipub. Aimus kabareed ja klezmerit. Ja natuke blatnoiesteetikat, sest Blokil on ka kaksteist punaväelast ju samaaegselt rahvaballaadi kaksteist röövlit, kelle mundrilt puudub vaid sunnitöölise tähis. Laulu Katkast, kellel on kaelal kriimustuse märk ja rinnal noatärk, kujutlen ma vabalt laulmas mõnd kitarriga pätti Patarei vanglas.
Aga kaksteist on muidugi ka apostlid, pole ainult teada, kas Kristuse või Antikristuse omad. Ja siit okultistlik sümboolika, mis lisaks marssimisele, skandeerimisele, akrobaatikale ja palaganile ka lavalt läbi käis. Kirjandusteadlastel on jälle magus vaidlemise koht, miks Blok viimases värsis kasutas ebatraditsioonilist ühe i-ga kirjaviisi Исус Христос tavapärase asemel: et kas see on revolutsioonisüü veeretamine sektantide kaela või lihtsalt värsimõõduga sobis nii paremini.
Heheh, Pepeljajevi puhul saab ka mitmes kohas küsida, et mida see nüüd pidi tähendama või kas üldse pidi; võib-olla on lihtsalt lõbus kõrtsikakluse koreograafia märulifilmiliku aegluubis kung-funi välja arendada, ilma et see midagi kindlat sümboliseeriks.
Tükk lõpeb sellega, et lavale tekib äraspidine inglikoor, kes kanneldamise asemel taob trumme. Revolutsioon õgib järjekordselt ära ühe oma lapse, kes puuakse tagurpidi krutsifiksiks. Ajaloo müha vaikib ja muusad ühes temaga.
Seda kõike oli vaieldamatult huvitav ja nauditav vaadata ja kuulata.
Kavalehelt oli veel huvitav lugeda, et Venemaal ei osata võtta seisukohta Oktoobrirevolutsiooni kohta, mille sajas aastapäev peagi läheneb. Oh jah, nagu sel paljukannatanud rahval muidu muret vähe oleks. Ja sellega seoses tuleb meelde, et kuidagi väga vaikselt on möödumas Veebruarirevolutsiooni aastapäev. Aga mis seal ikka. Minge parem teatrisse.
Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?
Tegin e-etteütluses kolm häbiväärset viga; süüdistan selles üldist kurnatust teist kuud kestvast nohust ja selle ravimise katsetest. No ja muidugi magamine on nõrkadele — elektritööde hinnapakkumist oodates olen hirmuga vastu võtnud kõikvõimalikke tööalaseid ettepanekuid. Nende üks tagajärg oli see, et ma pidin riiulist välja võtma ja ellu äratama kunagi emalt päritud osaühingu ja sellele pangas arve avama.
Marssisin panka, võtsin ärikliendi järjekorranumbri, kõndisin uhkelt eraklientidest mööda, istusin äriklienditoolile ja peitsin poriseid saapaid leti alla, püüdes emuleerida edukat ärinaist, kelle nina on punetav ja käed karedad ainult ja üksnes golfist, ratsutamisest ja aiatööst. (Kolmas punkt vastab väga vabas tõlgenduses mingil määral tõele.) No nii. Tuli täita ettevõtte majandustegevuse ankeet. Küsimuse “kas prognoositav aastakäive ületab kahtsadat tuhandet eurot” juures suutsin ma veel säilitada täiesti külmaverelise ilme. Aga kui teller palus nimetada “teie ettevõtte peamised lepingu- ja koostööpartnerid”, tundsin, kuidas äridaami mullist hakkab õhk vaikselt välja visisema. “Seda et, õieti nagu põlegi teisi veel,” puterdasin mina. Teller säilitas laitmatu professionaalse viisakuse ja selgitas: “Ma pean siia midagi kirjutama. Teil on ju mingi äriplaan?” Ohsapagan. Ohsapagan. “No need plaanid on sellised … noh … ee …” Teller ootas kannatlikult, endiselt laitmatult viisakas. Nüüd sain ma aru, et oleks kohe pidanud paar väljamõeldud firmat ja olematut omavalitsust nimetama, aga juba oli hilja. Midagi sinna lõpuks siiski kirja sai. Ma olen ju tõesti alles väga alustav ettevõtja. (Loodan, et rahapesu tõkestamise büroo erikomando ei tule mul homme öösel jalgadega ust maha lööma.)
Eks näis, kuidas selle ettevõtlusega minema hakkab. Ka kõige pikem teekond algab teatavasti esimest sammust, ja nii edasi, ja nii edasi.
Muust elust nii palju, et minu poole sadas sisse vend ja teatas, et tema on linnaelust ja saamata palkadest läbipõlenud ning vajab maaõhu kosutust. Vennaga koos saabus kosutusele tema viie ja poole aastane tütar, sama nohune kui mina. Kolmekümne viie ruutmeetri jaoks on seda kõike (ärge unustage kassi!) kuidagi nagu liiga palju. Aga ju see on selline periood elus. Vähemasti on nüüd õhtul tuba soe.
Muuhulgas olen avastanud, et algõpetuse pedagoogikas ja metoodikas olen ma täiesti küündimatu. Lugemine käib meil stiilis “Enn-uu-gee-aa — väits!” Ei suuda ma selgeks teha, miks tähte, mille nimi on “gee”, loetakse sõna sees hoopis “g”. Häälikute teemat ma ei julge sisse tuua, see suurendaks ilmselt segadust veelgi. Ega lapsuke ausalt öeldes lugemise ega lugude kuulamise vastu suurt huvi ei tunne, see-eest on ta ise väsimatu fantasöör ja jutupaunik. Õhtuti kostitatakse mind omaloominguliste unejuttudega majasuuruste tiibadega robotkassist nimega Sädekristall või poisist, kes ronis mööda nähtamatut redelit taevasse, tõi sealt alla väikse tähekese ja pistis selle kodus purki kaane alla. Чукча не читатель, Чукча — писатель.
Sellised lood seekord.
Peetrikese unenägu
Meie kollektiivi suurim väärtus on üksmeel ja kokkuhoidmine. Selle ühisväärtuse eriliseks rõhutamiseks olen ma disaininud teile vormiriided. Neid kandes te demonstreerite meie kõigi üksmeelt, sõprust ja kokkuhoidmist. Samuti olen välja töötanud erilise tervituse, mida kasutate üksteist kohates. Seegi tugevdab kollektiivi meie-tunnet ning näitab, kuidas igaüks on oluline.
Vormiriietuse ja tervitusrituaali mittejärgimine on karistatav.
Rõõmsat meie-tunnet kõigile!
Maailma mõõtmine
Või kes siin õigupoolest rumal on. Eile tuletati mulle muuhulgas meelde Pascali kihlvedu, mille järgi hoopis minust on äärmiselt loll mitte uskuda raskestiusutavaid asju.
Aga alguse sai teema sellest, et üks järjekordne tubli ja tegus inimene teatas mulle, et inimkond (no võimaliku erandiga minu isiku suhtes) on läinud üle kõrgemasse ja vaimsemasse sagedusse ja see on teaduslikult kindlaks tehtud, kuivõrd vesiniku prootoni raadius on neli korda vähenenud. Ma püüdsin kõigest väest mitte ebaviisakalt silmi pööritada ja kinnitasin vestluskaaslasele, et ülima tõenäosusega on prooton täie tervise juures. Sellegipoolest, kui ta lahkunud oli, ei andnud uudishimu mulle asu. Hakkasin uurima: mis “vesiniku prooton”, mis “vaimne üleminek”?
Selgus, et selle tarkuse allikas on keegi Valentina Mironova, kelle venekeelset loomingut on ilmselt erinevad inimesed erineva täpsusastmega eesti keelde tõlkinud ja netis levitanud. Mironova on väidetavalt biofüüsik, akadeemik, töötanud kosmosekeskuses ja uurinud Eriti Salajasi Asju. Akadeemikustaatus ei ole tal siiski mitte Venemaa Teaduste Akadeemias, vaid P.K.Oštšepkovi nimelises Rahvusvahelises Energeetiliste Inversioonide Akadeemias. Ütleme nii, et fantaasiapuudusega pole proua Mironovat karistatud. Julge südamega vene keele oskajad guugeldagu omal vastutusel.
Aga ikkagi, mis see vaene prooton siia puutub? Ja siis — põmm! Uudisepealkirjad “Mysteriously Shrinking Proton Continues to Puzzle Physicists“, “Proton Radius Puzzle Deepens With New Measurement” ja veidi vähem dramaatiliselt “New measurement with deuterium nucleus confirms proton radius puzzle is real“.
Mina loen neist uudistest küll välja, et uudne mõõtmismeetod andis varasematega võrreldes õige pisut väiksema tulemuse. (Ja tahaks mõttes lisada, et ajakirjanikust on vastutustundetu kirjutada “kahanemise müsteeriumist” vms). Aga ju mul on lihtsalt kognitiivne kallutatus — iga kord saunakaalule astudes tahaks kogu hingest pigem süüdistada samuti mõõteseadet, mitte mõõdetava objekti omaduste muutumist.
tavainimene 
24 kommentaari