tavainimene

Suur võlur mood

Posted in * by tavainimene on 30/01/2012

Kas oleks meie nooruses keegi võinud ennustada, et 2012. aasta talvel käivad noored eesti naised enamasti vatipükstes?

Kõrgharidus(raha)reformist

Posted in * by tavainimene on 30/01/2012

Tunnistan ausalt, et ma ei olnud sellesse kõrgharidusreformi teemasse väga süvenenud. Et valimislubadus “tasuta kõrgharidus” ei tähenda päris kindlasti kõrgharidust, mis oleks tasuta kõigile soovijatele just nende poolt valitud koolis ja erialal kuitahes pika aja jooksul ning sõltumata õpitulemustest, oli ju selge kõige sinisilmsemalegi valijale.

Nüüd sundisin ennast lugema reformieelnõu seletuskirja. Selles kurdetakse, et praegune riikliku koolitustellimuse mudel  põhjustab ühtaegu nii varajast väljalangevust (sest noored astuvad sellele erialale, kuhu tasutab saab, mitte sinna, kuhu süda kutsuks) kui edutute läbivedamist (sest kool tahab pearaha). Samuti polevat õige loodus- ja tehnikaalade eelistamine, sest tänapäeva majanduses ruulib hoopis teenindussektor. Vangutasin pead nii et kaelakondid ragisesid.

Ma ei suuda isegi pärast eelmainitud dokumendi läbi lugemist ette kujutada, mis tegelikult muutub a) õppurite ja nende perede, b) kõrgkoolide ja c) kogu ühiskonna jaoks. Mis võimalused avanevad gümnasistile, kes on Kolganulga raamatukoguhoidja vallaslaps. Kas talle on nüüd garanteeritud tasuta õppekoht erialal, kuhu tema süda kutsub, ja kas sotsiaaltoetused katavad tema kulutused vähemalt söögile ja ühikale? Kas Tartu Ülikool võtab vastu 600 juuratudengit ja 400 hispaania filoloogi? E-ajastul pole ju auditooriumi põrandapind probleemiks, loengud kolivad YouTube’i ja internetis ruum otsa ei saa. Aga kui arstide ja inseneride koolitamisest saab kahjumlik tegevus, kas siis pannakse pood kinni?

Ah jaa, inseneridest. Kui mõnel erialal on tõesti esimese sessi järel väljalangevus 80%, sest matemaatilise analüüsiga ei saada hakkama, siis äkki tuleks mainitud analüüs tõsta teisele semestrile ja esimesel pühenduda gümnaasiumi matemaatikakursuse süvendatud kordamisele tõhustatud metoodika abil? Ähh, teenustemajanduses on see muidugi tühine probleem. Nagunii on turundus tähtsam kui arendus. 

Kus lokkab porduelu

Posted in * by tavainimene on 26/01/2012

Toivo Tänavsuu sarjab Ekspressis üleüldist kombelõtvust: “Pereisad-pereemad avastavad ühtäkki, et neil on igav ja neil pole enam meeles kunagi antud abielutõotus (…armastada nii heas kui ka halvas). Ning ajavad trükimusta vahendusel mingit soga lahku kasvamisest ja armastusvarude otsalõppemisest. /…/ Armastus (mis on eelkõige ratsionaalne otsus) solgitakse ära kirgede ja ihadega — viimased mööduvad absoluutselt alati. /…/ Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.”

Jah, nagu poleks suurimatest suurimad meistrid meile piisava veenvusega näidanud, et naised, kes hakkavad oma ratsionaalset abikaasalikku ligimesearmastust kirgede ja ihadega solkima, peavad pankrotistununa arseenikut neelama või lõpetavad rongi all.

“The Thousand Autumns of Jacob de Zoet”

Posted in * by tavainimene on 22/01/2012

Sain Mitchelli Jaapani-romaani viimaks läbi. Viimased peatükid läksid juba väikse sundimisega ja pooleldi sirvimisega. Algusest peale tundus mulle ebausutav, et 18. sajandi lõpu Jaapani heast perekonnast vallaline piiga võiks praktiseerida ämmaemandana. Noh, olgu, see on ju romaan, nii-öelda muinasjutt. Aga muinasjutus nagu ootaks, et kurja võluri poolt röövitud kaunitari vabastaks prints. Kahjuks on prints liiga hõivatud koloniaalpoliitika ja kaubandusläbirääkimistega — kaunitar jääb ühe kõrvaltegelase hooleks. Jutustaja kandub pikalt koloniaalpoliitika radadele ja üpris muuseas mainitakse ära, et too kõrvaltegelane kukub oma ürituses haledalt läbi. Kaunitari vabastavad lõpuks politseijõud.

Haaravaks põnevusjutuks oli siin minu meelest liiga palju liine, polüfooniliseks romaaniks jäi sügavust väheks. Aga kuivõrd raamatu sisekaane adjustaadid sisaldavad sõnu ja väljendeid nagu “maginificent“, “brilliant“, “masterpiece” ja “unforgettable“, siis ma olen täiesti valmis tunnistama, et viga on igatepidi minus — labasevõitu maitses, kehvas keeleoskuses ja milles kõiges veel.

Naeruteraapia

Posted in * by tavainimene on 19/01/2012

Win-win

Posted in * by tavainimene on 19/01/2012

Need, kes kurdavad, et jõusaal on kallis, tuleks viia kokku nendega, kes kurdavad, et lume rookimine on raske.

Pärgel peitub pisiasjus

Posted in * by tavainimene on 18/01/2012

Sattusin täitsa juhuslikult ühe rahvuslik-konservatiivse poliitiku kodulehele, kus käib, nagu ma aru saan, uue rahvuslik-konservatiivse erakonna eostamine. Hetkel sõnastatakse alusväärtusi:

Usaldus. Ühiskond põhineb usaldusel – nagu ka perekond või erakond. Kodanike usaldus riigi vastu on meie iseolemise parim tagatis. Eesti peab olema jätkuvalt usaldusväärne riik Euroopa ja kogu maailma jaoks.
Avatus. See tähendab vaba ühiskonda, kus igaühe võimalused sõltuvad tema võimetest ja töökusest, mitte susserdamisest peidetud võimuvertikaalides. Eestil peab olema avatud majandus ja ligitõmbav ettevõtluskeskkond.
Rahvuslus. Avatud rahvuslus on loova energia allikas ja demokraatliku ühiskonna tagatis. Eesti keele, kultuuri ja omakeelse kõrghariduse hoidmine on meie ülim väljakutse muutuvas maailmas.
Alalhoidlikkus. See puudutab rahvuslikke väärtusi ja järjepidevust, aga ka säästlikkust näiteks keskkonna- või rahapoliitikas, samuti kõigi riiklike ja omavalitsusinstitutsioonide ratsionaalset toimimist.
Paindlikkus. Eesti pole ookeanilaev, vaid väle süst, mis suudab vajadusel kiirelt reageerida ja kurssi muuta. Me ei saa endale lubada kinnikasvanud struktuure: kohmakat bürokraatiat, monopoolseid piiranguid või kontrollitud demokraatiaga parteisid.
Tarkus. Haridus on rahvuslik hüve, Eesti konkurentsivõime ja kultuurilise kestmise eeldus. Tagame hea hariduse kättesaadavuse ja sellised palgad, mis vastavad pedagoogide poolt ühiskonna arengusse antud panusele.
Kaitstus. Tagame Eesti riigi püsimise ja julgeoleku. Riigikaitse vajadusi ei või alahinnata, samuti energiajulgeolekut ja majanduslike riskide minimeerimist. Turvatunne on igaühe õigus, mida aitab tagada eluterve ühiskond.

Miskipärast tuli meelde ühe jaapanlase teooria, et kui veele ilusaid ja positiivseid sõnu peale lugeda, siis omandab see  tervistavad omadused.

Ei, ega väärtused pole pahad asjad, nagu nimigi ütleb. Ja mida rohkem neid on, seda toredam — ikka iga elujuhtumi jaoks mitu tükki. Tõsiselt huvitavaks läheb asi siis, kui on vaja teha nende vahel valikuid: kas õpetajatele palgatõus (Tarkus) või kaitseväele kahurid (Kaitstus)? Kas maal töökohtade loomist toetada senisest enam (Alalhoidlikkus) või ei (Avatus)? Kas lubada (Avatus, Paindlikkus) homodel lapsendada või mitte (Alalhoidlikkus)? Kas ehitada Paldiskisse tuumajaam (Avatus, Paindlikkus, Alalhoidlikkus, Kaitsus) või loota põhu- ja võsaenergiale (Avatus, Paindlikkus, Alalhoidlikkus, Kaitsus)?

Hobiaedniku jaanuar

Posted in * by tavainimene on 16/01/2012

Täna oli jaanuari kolmas esmaspäev, mille elustiiliportaalid on ristinud Aasta Masendavaimaks Päevaks. Aga töö juures rääkisid kohvipausi ajal kolleegid juba paprikaseemnete mulda pistmisest. Paras aeg võtta kokku eelmise aiamajandushooaja õppetunnid järgmiseks. Et kui taevas elu ja tervist annab ja nii edasi.

Laura on päris sümpaatne kartul, ühtlase suuruse, korrapärase kuju ja sileda koorega. Kui säilivusvoorus ka head punktid saab, on tal šansse saada uueks lemmikuks. Kevadeks on mul üks telefoninumber, kust peaks saama Satina seemet, selle tahaks ka veel ära proovida.

Seemnelintidega ma enam jukerdama ei hakka. Kaalikaseemned külvan lavas turbakassettidesse ning porgandiseemned kallan vakku leotatult ja paksu jahukliistriga segatult. Sortidel minu kogemuste järgi lõppkokkuvõttes suurt vahet pole ei säilivuses ega maitseomadustes.

Lehtsalatit panen palju vähem — no ei sööda seda, kui kurki vähegi saada on. Redised kipuvad ka peenrale ära puituma. Sibulat ja porgandit võiks aga alati rohkem olla. Ja peeti, mida olen viimasel paaril aastal söönud vist rohkem kui senise elu jooksul kokku.

Kurkide puhul jään edaspidi vana hea Adami juurde. Tomatitest on hetkel kuldmedalit jagamas Koit (osalt patriootlikest tunnetest ajendatult) ja Malinowy Ozarowski (puhtalt maitseomaduste tõttu).

Kõrvitsasordi suhtes olen jätkuvalt kõhklev, soovitused on teretulnud — et oleks hästi säiliv, õhukese koorega ja paksu viljalihakihiga. Suvikõrvitsat tahaks ka kasvatada, sellest tehtud hautised (tomati ja sibulaga või kanaliha ja toorjuustuga, aga kindlasti vürtsiga maitsestatult) olid sügise suurhitt.

Maisikasvatus oli lõbus eksperiment. Päris küpseks jõudis küll saada ainult paar tõlvikut, aga isegi pooltoorelt ära korjatud ja järelvalminud on lindude seas heatahtlikku vastuvõttu leidnud. No ma mõtlen, kas tasub uuesti mässata nende varte toestamisega. Kolmandat nii maisisõbralikult kuuma suve ju nagunii järjest ei tule.

Väike plaan on tuleval kevadel üle hulga aja kapsaga ka üritada, kuigi ma tean, et ilma mürkideta on see üpris lootusetu. Aga hiljuti kuulsin sellist juttu, et väikeaias võiks proovida kapsapeadele katteloorist mütse pähe tõmmata. See on nii vahvalt jabur idee, et ma lihtsalt pean proovima.

Jah, Seemnemaailma veebileht peibutab juba oma imedega. Ja kolmest talvekuust on, usu või ära usu, tõesti pool möödas.

Prognoos

Posted in * by tavainimene on 16/01/2012

Tasuta linnaliinibusside tulemus on, et vaesed hakkavad jalgsi käimise asemel bussiga sõitma, mitte rikkad ei loobu autost.

Sekka spordijuttu

Posted in * by tavainimene on 11/01/2012

Kunagi jätsin ma  mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemise tõttu trennis käimise katki. Klubi kolis, treenerid vahetusid, rahakotti rüüstas masu ja veel suurem masu oli peas. Pealegi ei avaldanud lõbujõustik minu võhmale, kiirusele, koordinatsioonile, vererõhule, kolesteroolile, kehakaalule ega -kujule mitte mingisugust mõõdetavat mõju, see-eest vedelesid aga vannitoas kogu aeg märjad rätikud ja higised dressid — nagu elaks koos nähtamatu sportlasega. Mõni ime, et motivatsioon kadus.

Nüüd tuli pärast paari aastat peamiselt raamatuga sohval lesides veedetud õhtuid jälle selline tunne, et võiks natuke liigutada. Sörkjooksuks ega kepikõnniks ei suuda ma ennast sundida sundideski, aga tantsimine tuleb hädapärast kõne alla.

Oh aeg. Noh, jah. Järjekordselt valge vares noorte, sportlike ja äärmiselt stiilsete treenijannade seas. Pole mu kehas ei jahedat hip-hopi jonksu ega kuuma salsa-puusanõksu. I’m a dancer trapped in the body of a tree. Karta on, et Terpsichore tõmbas selle vaatepildi peale lonksu nektarit kurku. Aga ma paar korda proovin ikka veel. Kui ka füüsilist arengut ei toimu, siis harjutan vähemasti ebaõnnestumise stoilist talumist.