“Varikirjas”

David Mitchelli “Varikirjas” on üsna sarnane tema “Pilveatlasele”. Mõlemas raamatus on ajalugu, idamaid, poliitilist põnevikku, krimit, ulmet, futuroloogiat ja näpuotsaga esoteerikat. Mõlemad on romaanid novellides, kollaaž-, mosaiik- või pusleromaanid, mille tükke seovad omavahel detailid või tegelased. Ja nad on ka omavahel seotud — vähemalt kahe tegelase ja ühe komeedikujulise sünnimärgi kaudu. Nii-öelda kirjanduslikud hüperlingid. On ka välislinke — ühe tegelase nimi näiteks, selgub, on hommage Thornton Wilderile. Küllap neid linke on veel; mulle täitsa meeldib kujutlus kirjandusest kui universumist, mille kaugeid paiku ühendavad omavahel mõttelised ussiaugud.

Ilmselt see “San Luis Rey sild” on ka mingis mõttes Mitchelli enda antud võti. Üks võimalikest võtmetest. Et puudus raud, kukkus ratsu. Et kukkus ratsu, langes kindral. Et langes kindral, kaotati lahing. Et kaotati lahing, langes kuningriik. Ja seda kõik sellepärast, et puudus raud. Aga siit võib ju lõpmatuseni tagasi minna. Raud puudus, sest sepp oli tõbine. Sepp oli tõbine, sest oli jäänud vihma kätte. Vihma kätte oli ta jäänud, sest kallim oli unustanud kohtamise. Kallim unustas kohtumise, sest sai kirja. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga on võimalik võtta ka see võti, et “väike inimene globaalsete jõudude ja totalitaarsete süsteemide meelevallas”. Või “kui sada narri mängivad jumalat, siis lõpuks üks ehitabki ta valmis”. Või lõpuks: “kas on kerge olla jumal?”

Miski tekitas minus lugedes tabamatut ärritust, aga kuidagi ei oska põhjusel sabast kinni saada. Vahest liiga täpselt menu  maksimeerimise peale välja rehkendatud? Nagu oleks ridade vahel tondikirjas (ghostwritten) remargid “õhka”, “vanguta pead”, “loe ahnelt edasi”, “tee suured silmad” jts. Ja ikkagi — tubli tükk mõnusalt rammusat kvaliteetmeelelahutust.

Plekikäärid eemaldavad ka tõrksa pleki

Sinine ja punane

Eilne Postimehe juhtkiri: “Tugeva kooli nimel” (ministeerium mingu reformiga jõuliselt edasi). Tänane Eesti Päevalehe juhtkiri: “Kättesaadavus ei tohi halveneda” (ministeerium vaadaku ette).

See tuletas mulle meelde üht pika habemega nalja:

The Times is read by people who run the country.
The Guardian is read by people who would like to run the country.
The Mirror is read by people who think they run the country.
The Morning Star is read by those who think the country ought to be run by another country.
The Daily Telegraph is read by people who think it already is.
The Daily Mail is read by the wives of the people who run the country.
The Financial Times is read by people who own the country.
And The Sun — well, Murdoch has found a gap in the market — the oldest gap in the world.

Sõbrad, oleme rändavad linnud

Reisi just sel kevadel ja avasta maailma, sest BS Air pakub nüüd enneolematult soodsaid hindu! Pilet Tallinn-Åmål vaid 1 (ühe!) euro eest! Lisanduvad: kindlustustasu 19€, pagasitasu 27€, istekoha tasu 9€, broneerimistasu 16€,  väljaostmistasu 18€, tehingutasu 11€, kaardimakse tasu 11€, teenindustasu 42€, ökoloogiatasu 17 €, ametiühingutasu 17€, meteoroloogiatasu 11€, raadioside tasu 6€, õhkutõusmistasu 110€, maandumistasu 220€.

Tohutu kiusatus oli kirjutada “olen nõus leppima seisukohaga”.

See-eest võis endale tiitli valida järgnevast loetelust: Härra, Proua, Noorhärra, Preili, Vaimulik, Dr., Prof., Lord, Leedi või Söör. Kuningas, keiser, talupoeg, sant, sibi, suli, spekulant.

Romeo ja Julia

Igal hommikul kohtuvad nad nurga peal. Üks tuleb ühe bussiga, teine teisega. Pirukapoe ees saavad nad kokku. Siin on neil enne ümber istumist neli minutit aega.

Nad on palja peaga ja kinnasteta. Õige kleenukesed. Silma järgi pakuks üksteist, võib-olla kaksteist. Aga kahtlemata teineteist. Need neli minutit on nad üksteise külge nagu liimitud. Silmad ei saa lahti silmadest ega suu suust. Tüdruku käed kobavad poisi taguotsa, tema näib olevat see hakkajam pool.

Tuvid tõusevad lendu. Autod stardivad foori tagant suitsu- ja aurupahvakus. Pätt sülgab suitsuotsa maha. Mudilased silkavad ümber nurga, koolikotid seljas rappumas. Kusagil kaugel lööb kell kolmveerandit.

Siis tulevad bussid. Üks ühele, teine teisele poole. Kuni järgmise hommikuni.

 

Elu on läinud lõbusamaks

Tänasesse terviseliikumise arvestusse läheb kirja kaks tundi kõndimist. Suure taarakotiga. Mööda Annelinna, otsides töötavat taaraautomaati. Mitmed vastu tulnud tuttavad lõid miskipärast häbelikult silmad maha ega teretanud; sekundaarse toorme ringluse operaator ei näi olevat prestiižne tegevusala.

Pulss oli kogu aeg rasvapõletustsoonis — puhtast vihast. Nii et ma ei teagi, kas kokkuvõttes läks see trett tervise mõttes aktivasse või passivasse. Aga oleks ju oluline teada, kui idee hakata tervistkahjustavaid eluviise täiendavalt maksustama tõesti peaks läbi minema.

Idee on muidugi valesti esitatud. Mitte “paksudele kõrgem ravikindlustusmaks”, vaid kõigepealt tõstame kõigil maksu ja siis teeme tervisesõbralikele kodanikele (normaalkaal, ei suitseta, ei päevita, ei tarvita alkoholi üle Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ohutuks tunnistatud koguse, kasutab liikluses turvavarustust, liigub regulaarselt kuid ei harrasta ekstreemspordialasid, ei loe ajalehti, õnnelikus abielus, optimistliku eluhoiakuga jne) teatavaid soodustusi.

Mõistagi eeldab eelkirjeldatud süsteem mõne tuhande elustiiliinspektori palkamist, aga minu arvates saaks siin edukalt rakendada peatselt hõiveta jäävaid rahvaloendajaid.

On siiski ka lihtsam lahendus. Teatavasti on üks suuremaid terviseriskide allikaid vaesus. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu üks mu tuttav, kes armastab öelda, et vaesus tuleks kriminaliseerida, aga maksustada võiks seda täiendavalt küll. On ju selge, et vaene inimene on riigi rahakotile suurem kuluallikas — on ainult õiglane, et ta ise ka selle koti täitmisesse rohkem panustaks.

Selline otsetee oleks ilmselt tõesti progressiivsem ja, mis peamine, odavam. Mulle läks nimelt väga hinge hiljuti loetud eduka ettevõtja murejutt sellest, kuidas avalik sektor sööb rahvuslikku rikkust nõnda isukalt, et erasektor ei jõua seda juurde toota. See lugu koos kommentaaridega oli üpris õpetlik. Sain muuhulgas teada, et arst, kui ta töötab erakliinikus ja ravib patsienti tolle oma raha eest, tekitab ühiskonnale tulu, kui tema töö saab aga tasustatud haigekassast, siis on see hoopis kulu. Huvitav oli ka ühe kommentaatori ettepanek koondada ära politsei arvukad pressiesindajad ning kokku hoitud raha eest koolitada pealikud ise avalikkusega suhtlema.

Noh, bürokraate on meil muidugi üle mõistuse palju ja enamik neist on osa pidurdussüsteemist, mitte mootorist.  Tunnistan siiski , et mul on jätkuvalt raskevõitu mõista, kuidas peerupatju tootev ettevõtja loob väärtust, aga haigekassa täitjate töövõimet taastav arst tekitab kulu. Samuti on väike kahtlus, kas politseiprefekt jõuaks ikka muude tööde kõrvalt vastata kümme korda päevas helistavale Padavere Pajataja reporterile, kes tahab teada, ega vahepeal ole juhtumisi mõnda huvitavat mõrva sooritatud.

Ettevõtjal oli iseenesest siiski väärt mõte —  suunata 60 000 avaliku sektori töötajat erasektorisse ehk riigieelarve kulupoolelt tulupoolele. Irvhambad muidugi hakkasid selle peale ilkuma, et kui praegu annab (oletame) ehituslube lubade väljastamise osakonna nooremametnik (riigilõiv 32 eurot), siis pärast suurt pööret hakkab seesama isik tegema täpselt sedasama tööd sama laua taga ja samas kabinetis. Mille uksel, tõsi, saab olema silt: AS Ehitusluba, klienditeenindus. Loa väljastamise riigilõiv 32 eurot ja teenustasu 32 eurot.

Sellist jama ei tohi muidugi lasta juhtuda. Kuna aga Eestis 60 000 valgekrae (ega ka üldse mingit muud) töökohta kuskilt tulemas pole, siis tuleb mõelda kastist väljapoole. Ülearused ametnikud tuleb tõepoolest panna tulu teenima, aga kuna see Eestis kahjuks võimalik pole, siis peaksid nad seda tegema — tam-ta-daa — kus mujal kui Soomes. Ütleme, et iga avalik teenistuja oleks kohustatud aastas 4 nädalat lahe taga ehitaja, sanitari või talunikuabilisena riigikassasse raha teenima. Õhuke võib me ju riik olla, aga mitte kõhetu, vaid sitke ja musklis.

Tulles tagasi paksusemaksu juurde — näib, et taas on välja kraamitud ka lapsevanematele lisahäälte andmine. See on muidugi idee, mille vastu kellelgi ei saa vähimatki olla. Pigem tuleks minna veel kaugemale. Näiteks nii, et täisealisel vallalisel lastetul kohtulikult karistamata põhiharidusega kodanikul oleks 1,0 häält. Abiellumine lisab 0,2 häält ja iga laps veel 0,4. Lõpetatud keskharidus annab 0,2 lisahäält, kutseharidus 0,3 ja kõrgharidus 0,4. Läbid ajateenistuse kaitseväes — saad häälekaalu juurde. Omandad kinnisvara — jälle natuke häälekam. Oled tööandja — iga töötaja eest mõned häälesajandikud või -kümnendikud. Saad aga hakkama mingi sigadusega, kahaneb sinu hääletajakoefitsient. Nii et doktorikraadi ja viie lapsega maal elav suurtööstur ja vabatahtlik tuletõrjuja saaks anda valimistel kasvõi kümme häält, põhikoolist välja langenud liiklushuligaan aga heal juhul 0,5. Ja õnn, nagu ütles klassik, oleks üsna lähedal.

Spordiveerg

On selgunud, et parim lugu kõndimise taustaks on Roxette’i “Stars”, mida muidu vabatahtlikult ei kuulaks. Pleieris on veel Tina Turneri “Steamy Windows”, Beastie Boysi “Fight For Your Right To Party”, Pointer Sistersi “Jump”, Dire Straitsi “Money For Nothing” jms vanavara.

Samuti on selgunud, et sörkimisest hakkab mul parem põlv valutama. Nagu ka, miskipärast, ujumisest, mis muidu olevat väärikatele ja kaalukatele sobivaim liikumisharrastus. Naisteajakirjad käsivad ikka kuulata oma keha. Minu arust pole mõtet kehalt kunagi väga arukat juttu oodata, aga see, mida minu parem põlv kogu sellest &¤!# spordijamast arvab, ei kannata üldse trükimusta.

Parem kuulata asjatundjaid. “Käed-jalad tugevad, selg-kõht nõrk,” oli lakooniline diagnoos. No selge siis. Üritame keret tugevdada, enne kui tõsisemaks peenarde kaevamiseks ja ämbrite tassimiseks läheb. Varem kaldusin ma jagama seisukohta, mille järgi šeiping on “ajast ja arust vene naisvõimlemine” (ja no selge see, et kõigi nende lesmills-body-misiganesvärkidega võrreldes on ta eilne päev), aga ma pole iial varem kohanud ühtki treenerit, kes nii tähelepanelikult kontrolliks, kas ma teen harjutusi õigesti, ja vajadusel mind jõuga õige nurga alla väänaks.

Või mis kontrollist saab rääkida, kui tavalisel rühmatreeningul kepsleb poolsada sportijannat kaheksas reas. Tagumine rida ei näe treenerit lihtsalt üleüldse mitte — kontrollitud! — ja ilmselgelt toimib nähtavuse puudumine mõlemat pidi. Selliste trennide juures hakkab kaasa mängima rikkis telefoni efekt — esimene rida teeb treeneri järgi, teine rida esimese järgi jne, kuni kaheksas rida üritab omal kombel järele aimata seda, mida seitsmes arvab end olevat kuuenda pealt näinud. (Minu puhul üldise kineetilise ebaintelligentsuse foonil resultaadis muidugi suurt vahet pole.) Kepikõnnist on see kõik igatahes tüki maad lõbusam.

Nii et selline hullumeelselt sportlik kevad. Vaatame, kaua see kestab, enne kui keha üld- ja aju toetusstreigi välja kuulutavad.

Vaikne minek

Mulle on kirjandusest jäänud mulje, et jääminek peaks justkui olema äärmiselt mastaapne ja dramaatiline sündmus. Nagu mingi hiiglaslik sünnitus. Et juba enne selle algust peaks olema õhus mingeid vaevutabatavaid märke tunda. Ja kui see siis lahti läheb — siis peab olema undamist, oigamist ja möirgamist, jääpankade kokkutormamisi ja kaldaründamisi, ummikuid ja pritsmeid. Ja muidugi kaldal elevil uudistajaid vaatepilti kommenteerimas, lisamas mõnd ilmaennustust või üldist filosoofilist tähelepanekut asjade igikestvast kulgemisest.

Pühapäeval oli Emajõe jääle sadanud-sulanud õhuke veekiht. Ja selle all ta tasakesi kaduski — täna hommikul voolas jäävaba jõgi häirimatus tüünes rahus. Lörtsi langes halli vette. Inimesed kõndisid vaikides üle sildade, igaüks omis mõtteis. Kuhu jäi ometigi see titaanlik draama ja vaatemäng?

Lumikellukesed õitsevad, algab aiandushooaeg

Daaliad on tärganud, pisipisikesed petuuniad ka. Karta laseb, et valgusepuudus nad peagi välja venitab, paljukest sellest lambist ikka abi on.

Paprikad pole veel üles tulnud, eks ma olin laisk neile soojust andma. Tomatiseemned pistan pottidesse nüüd lähipäevil.

Maal oli kasvuhoones murulauk paari tolli jagu rohelisi ninasid välja ajanud ning muld tundus kagupoolses otsas juba nii kutsuvalt küps, et tippisin rediseseemned maha. Ööseks peab neile vist ikka katteloori või ajalehed peale laotama. Näis noh.

Imetabane emakeel

Sõna kude käändub nagu õde, seega on ainsuse osastav kude, mitte „kudet”.

Sõna kümmekond käänamisel muutub ainult liide, tüvi jääb kogu aeg samaks: ainsuse omastav kääne on kümmekonna, ainsuse alalütlev kääne on kümmekonnal.

Ametinimetuses sekretär-masinakirjutaja käänduvad mõlemad pooled, nt sekretärile-masinakirjutajale.

Sõna omas mitmuse nimetav on omaksed, aga mitmuse alaleütlev omastele.

Kuidas käänata taimenimetust ruse: omastavas käändes on ruskme, osastavas ruset.

Sõna lumekamp (ainsuse omastav on lumekamba) tähendab ‘lumekamakas’.

Sõna andmed ainsus on anne (omastavas andme).

Vorm „kummagita” ei ole õige, peab olema kummatagi.

Sõna silmside ainsuse omastav on silmside.

Sõna eelnõu on ainsuse osastavas käändes eelnõu.

Õiged vormid on mõlemais ja mõlemates, mitte „mõlemis”.

Sõna tosinas ‘kaheteistkümnes’ omastav kääne on tosinanda.

Kumb on õige: uks on lukus või lukkus? – Mõlemad on õiged.

Kas „kümme abinõu” või „kümme abinõud”? – Õige on kümme abinõu.

Üks linde on rüüt, selle sõna omastav on rüüda.

Õige on pesukaitsmed, mitte „pesukaitsed”.

Sõna tõmb (ühendusvarras) omastav on tõmma, mitte „tõmbi”.

Kuidas on sõna klienditugi sisseütlev kääne? Kas on võimalik vorm klienditukke? – Jah, see on lühike sisseütlev, pikem vorm on klienditoesse (vrd sõna jõgi, mille sisseütleva käände vormid on jõkke ja jõesse).

Mis vorm on rööpme? – See on sõna rööbe omastav kääne. Rööbe tähendab ‘rööpapaar; autonduses: jooksulaius, sama telje rataste vahe’.

Kuidas on paarisliitsõna lasteaed-põhikool ainsuse osastava käände vorm? – Mõlemad liitsõnad käänduvad: lasteaeda-põhikooli.

Kuidas on turd mees mitmuse nimetavas? – Õige vorm on turrad mehed.

Inglise snowtube on lumerõngas, korp (omastavas korbi).

Sõna mõningane ainsuse omastav on mõningase ja osastav mõningast, mitmuse omastav on mõningaste, osastav mõningasi.
Sõna mõningas ainsuse omastav on mõninga, osastav mõningat, mitmuse omastav mõningate, osastav mõningaid.
Mõlemad sõnad tähendavad ‘mõnetine, mõnesugune’.

Taimenimetus ussilakk on omastavas ussilaku.

Euroopa piisoni sünonüüm on pürg (omastav pürja, osastav pürga).

Veetaim lemmel on omastavas lemle, osastavas lemmelt, mitmuse omastavas lemmelde, osastavas lemleid.

Sõna sadakond käänamisel muutub ainult liide, tüvi jääb samaks: ainsuse omastav kääne on sadakonna, osastav sadakonda, alalütlev sadakonnal.

Sõna teinepool ‘abikaasa’ alalütlev kääne on teiselpoolel.

Sõna vürtsköömen omastav on vürtsköömne ja osastav vürtsköömnet.

Meditsiinitermin on kõrgvererõhktõbi (mitte „kõrgvererõhutõbi”), omastav kääne on kõrgvererõhktõve.

http://keelabi.eki.ee