tavainimene

Jüri Kont ja Villem Vant rasket käru veavad

Posted in * by tavainimene on 30/12/2014

… tee on räbal, ilm on sant,
linna jõudma peavad.

 

Eksminister pahandas jälle lihtrahvaga, et see on liiga nõudlik ega kärsi kodumaad vaesusest välja töötada, kipub hoopis võõrsile mugavuspagulaseks.

Minister ja tööline jäävadki selles asjas üksteisest mööda rääkima ja vastastikku solvuma. Töölisel on kibe tunne, et miks tema peab ikka ja veel senti veeretama nagu vaese riigi vaene, samas kui minister elab juba täitsa nagu rikka riigi rikas — samasugused autod, majad, ülikonnad, tõukoerad ja puhkusereisid. Et kas kodumaa ja rahva hüvanguks pingutamist ja kannatamist nõudma ei peaks vähemasti kõigilt võrdselt või kui, siis ehk võimekamatelt veidi enam. Minister jälle mõtleb, et rikka riigi ministritega võrreldes on tema ju samuti paljas nagu püksinööp — pole maavaldusi, tehaseid, veinimõisaid, aktsiaportfelle ega reaktiivlennukeid, on hoopis mitmekümne aasta pikkune pangalaen.

Advertisements

Pimedusevalla folkloor

Posted in * by tavainimene on 27/12/2014

Liitri viina suudab iga loll ära juua, aga ole mees ja joo pool.

Iiah

Posted in * by tavainimene on 23/12/2014

Püüdsin eile presidendi teleesinemist kuulata, aga jäin umbes neljanda lause ajal magama. Loid ja blaseerunud maneer, mis annab mõista, et kuulajaid ei peeta õieti sõnumi väärilisteks, ei pane kuulama, kuigi jutt võib olla väga õige ja tark.

Savisaart ma samuti ei viitsinud kuulata. Aga imestasin kommentaare lugedes: “Miks te Keskerakonda ei poolda, kas te siis ei tõesti taha tuhandeeurost alampalka?” See on sama nagu “miks sa ei usu jumalasse ja Jeesusesse, kas sa siis tõesti ei taha elada igavesti?” Või: “miks sa ei usu, et taevast hakkab sadama lihapalle”. 

Jah, religioon jääb minu jaoks suletud raamatuks. Lugesin Maalehest uue peapiiskopi teoloogilisi seletusi ja aju jooksis jälle kokku. Mina saan aru, et kõikvõimas, lõpmata tark ja lõpmata hea jumal lõi täpselt sellise inimese nagu ta soovis. Siis oleks ju nagu lugupidamatu väita, et inimese üleastumine/pattulangemine tuli loojale, kes kõikvõimsana näeb tulevikku samuti kui minevikku, üllatuse või pettumusena. Samuti on arusaamatu, et lõpmata hea ja õiglane jumal peab ühe inimese üleastumise tõttu sünnist saati süüdlasteks kõiki tema järeltulijaid. Ja et armastav ja kõikvõimas jumal “ei saa” (mis mõttes ei saa, kõikvõimas on ju!) seda omaenda loodud pärilikku süüd inimestele andestada ilma, et mõni süütu ohver jõhkralt mõrvataks.  

Ähh, eks ma tean neid vastuväiteid ka: usu, sest see on absurdne; kõikvõimsale entiteedile ongi jõukohane olla ühtaegu kahes inimliku loogika raames teineteist välistavas seisundis. 

*

Jõuludelt ootan ma eelkõige seda, et saaks mõned hommikud magada kauem kui kella viieni. Võib-olla lausa kella seitsmeni. Selle õndsuse ootuses ostsin koguni uue kušeti. Vanal vedrud krägisesid juba päris hirmsalt ning muhklik pind vajas pehmenduseks kolme vatitekki. 

Uus kušett on, nagu müügimees kinnitas, kaalukamale kasutajale sobivalt jäik. Tegelikult on ta lihtviisiliselt kõva. Kaaluka kasutaja — khmm — kumerustel pole kuhugi vajuda ja seetõttu jäävad vähesed olemasolevad õnarused pinge alla. Mitu ööd olen rähelnud ja otsinud sobivat asendit. Esialgu tundub, et voodiserval istudes tukastamine võiks olla kõige vähem piinarikas. 

Korraks veel usuteema juurde tagasi tulles:  kui mõni vaimleja peaks tulema mulle seletama, et “kõik selle” olen ma ise endale universumist valinud, sest see oli õppetund, mis minu igiareneval hingel puudus, siis ei saa ma välistada, et ma löön tema lolli molu viltu, kuna meie mõlema hingedel on ilmselgelt vaja just seda õppetundi. 

Kallist jõulurahu kõigile. 

Peavoolustumine

Posted in * by tavainimene on 16/12/2014

Sattusin vestlema ühe pedagoogiga, kes on tegelenud laste koolivalmiduse hindamisega. Kui mudilasele näidata sea või lamba pilti, ei tulevat tema silmadesse mingit äratundmise helki. Ei kõneta. Aga kui välja võtta Monster High või muu selline ™ jäledus, siis avanevat laps otsemaid. 

Andrus Kivirähk vist kunagi kirjutas, et globaalse popkultuuri ruumis oleme me inimesed teiselt planeedilt — kasvanud üles teiste raamatute, filmide, bändide ja kangelastega. Valdur Mikita näib ka midagi sellist uskuvat, oma optimistliku maapoisi nurga alt. Noh, sõbrad, seda pole kauaks. Ega vaene Lotte üksi ikka suurt ei jõua. 

Segadus ja meelehärm

Posted in * by tavainimene on 15/12/2014

Kas kassile ussirohu andmine on liigišovinistlik akt? Ma mõtlen usside diskrimineerimise koha pealt? Kui ümarussidel on tõesti notsitseptorid, mis tähendab, et nad võivad kogeda kannatusi?

tenet opera sator

Posted in * by tavainimene on 11/12/2014

Eilne Ekspress kirjutas huvitavast fenomenist folkloristika ja psühhiaatria piirimailt. Klikkisin kommentaarides üht linki ja surfasin terve õhtupooliku erinevates vandenõuteoorias. Mõne puhul tekib küll kuri kahtlus, kas see pole mitte lendu lastud õela huumorimeelega tudengite poolt mingi memeetika või teabe-epidemioloogia uurimuse jaoks. Et kustkohast kargavad ühiskondlikust leppest välja opteerujate teesidesse ühtäkki sisse “6000 aastane admiraliteediseadus” ja “kvantgrammatika”.

Sellest vabatmeeste liikumisest võib teatud piirides isegi aru saada. Kui inimene tunneb, et süsteem on kasvanud tal üle pea ning ta ei mõista enam selle keelt … kas me ise loeme enne klikkimist “I agree” läbi kõik need miilidepikkused tingimused, mille pelk preambul on kahesajasõnaline ülikeerukas põimlause? Pole siis ime, et juriidilistes vormelites hakatakse nägema maagilisi loitsusid, mis õigesti kasutatuna teevad vabaks, rikkaks ja kohtus võitmatuks. Aga eelkõige muidugi rikkaks.

Eestis mõjuvad need importmüüdid muidugi natuke pentsikult. Vähegi viitsivam konspiratsionist võiks ikka rahvuslikku münti juurde lisada. Heakene küll, et “valitsus on pantinud meie kehad raha emiteerimise tagatiseks”, aga mis puutub nimedesse, siis väike- ja suurtähtede ümber jauramise asemel oleks võinud hoopis öelda, et võõrandamatult ja põliselt vaba ja suveräänse elava inimese nimi on kujul “Rehepapi Sander”. Ja dokumentidesse-registritesse kantav “Sander Rehepapp” ei ole inimene, vaid riigi poolt tekitatud juriidiline konstruktsioon. Ja mõistagi ei kehti vabale mehele Rehepapi Sandrile mingid kohustused, mille riik (või pank) on peale pannud Sander Rehepapile. (Siia võiks veel tähendusrikkalt lisada, et ungarlased on suutnud oma vabade inimeste nimed ja identiteedi säilitada ja seepärast ongi nende riik Euroliidu haarmete vahelt välja libisemas.)

Pessimist

Posted in * by tavainimene on 08/12/2014

Iga kord, kui ma kuulen mõne visionääri innukat pajatust sellest, kuidas “kõik välismaa turistid on täiega sillas” meie kodumaa lamedast reljeefist, porikarva/hülgehalli värvigammast ning teeäärsetest pujudest ja pajudest, mis olla nii ürgsed ja ehedad, närib mind vaikne kahtlus, kas see tunnustus ei ole viimati mitte viisaka inimese hinnang interesting ebatavaliselt mittesöödavale toidule. 

Saag I

Posted in * by tavainimene on 08/12/2014

Puukuuri sisu kahaneb murettekitava kiirusega. Mina olen ju alp linnavurle, kes ei mõista sooja hoida. Õige maainimene kolib talveks oma elamise ühte, ahjuga tuppa ja hoiab uksed kinni. Eriti õiged istuvad teleka ees, kolm kampsunit seljas ja vatitekk ümber mähitud. Sest puud on kallid aga eelkõige on nendega menetlemine füüsiliselt raske. Kuur on kaugel, õu on libe, kirves nüri ja nii edasi.

Samas ei saa salata — seoses sellega, et iga liiter nõudepesuvett tuleb enne kaevust välja vinnata ja pärast üle pimeda/porise/libeda õue ja aiamaa kompostihunnikusse kanda, on ka minul peast läbi käinud mõtteid, et jätaks õige taldriku määrimata ja sööks otse pannilt.

Aga puude juurde tagasi. Neid ostetakse kohalikult ettevõtjalt. Kuuekümnesentimeetrised ahjupuud, mis pliidi jaoks tuleb pooleks lõigata ja peenemaks lõhkuda. See lõhkumise asi läheb juba enam-vähem — enam ei ole päris nii, et löön kirve puusse ja siis peksan halgu vastu pakku –, aga mõte saagimisest teeb mind närviliseks. Tehnoloogia käib nii, et on üks pikali lükatud pakk, mille neljas nurgas on raudtorud püsti. Nende torude vahele pannakse riidake halgusid ja lastakse saega keskelt pooleks.

Lihtne? Mitte mulle. Ma võin kapsaid hapendada ja poolpatentkudet kududa, aga mootorsaag ei ole mänguasi, millega ma üles kasvasin. Niisiis, kui ühel päeval kõikus mulle külatänaval vastu tuttavatuttav, kirves käes, peatasin ma ta ja küsisin, kas ta tahaks suitsuraha teenida. (Lõppude lõpuks on maal kirjutamata seadus, et inimesed, kellel on linnas töökoht, on kohustatud rakendama lihtsamatel aia- ja ehitustöödel vähenenud töövõimega kaaskodanikke.)

Vennike lõi särama nagu jõulumaa ja teatas, et ta “või tulla kas õkva põlla”. Leppisime siiski laupäevaks kokku. Ja lubatud hommikul oligi saemees ukse taga.

“Ammetmehe suu peab olema märg ja mõru,” tavatses mu kadunud isa ikka öelda. Noh, sellel ammetmehel oli lisaks ka udune pilk ja üsna ebakindel samm. Pinsipäev ju. Ohkasin raskelt ja pobisesin sünge palve ohutustehnika jumala poole, lootes, et vana metsamees oskab ka purjus peaga saega pädevamalt ümber käia kui mina kainena. Ja et ametivõimud ei käsitle mind võimalike intsidentide korral tööandjana.

Ohutustehnika jumal ilmutas ennast seekord ootamatul kombel — saime ühe sületäie läbi lasta, siis läks saele käsipidur peale ega tulnudki enam maha. Pusisime tükk aega ja loobusime. Metsamees lubas tuua oma sae, aga no tollele olevat jälle bentsu vaja.

Bensiini müüakse linnas. Eks siis tuleb minna. Leidsin kuuri alt kanistri, vahetasin kummikud saabaste vastu ja läksin rongi peale.

Kesklinnas on automaattankla. Mul pole eluaegse jalakäijana õrna aimugi, mida ja kuidas seal teha tuleks. Kujutasin üsna elavalt ette, kuidas ma suudan jukerdades kogu ümbruse kütusega üle ujutada ja tagatipuks plahvatama panna. Mõtlesin, kas suudaksin sohvritelt abi paluda kui damsel in distress, aga kaine kõrvalpilk ütles, et enda säästmiseks on parem mitte üritada. Vaatasin bensuka kõrval Vahitorni jagavaid nahkjopedes noormehi ja korraks vilksatas mõte apelleerida kristlikule ligimesearmastusele, aga jätsin ka selle kõrvale. Võib-olla on Jehooval neist asjadest mingi teine arusaam.

Noh, linnapiiril peaks olema Statoil. Seal ju ometi töötavad inimesed? Alustasin pikka ja vaevalist komberdamist mööda jubelibedaid kõnniteid, kanister näpu otsas kõlkumas. Olukorra tragikoomika  võttis kokku totakalt kummitav tangotaktis laulurida “mu elu praegune mind küll ei vääri…” Pärale ma viimaks siiski jõudsin ja sain oma naeruväärsed viis liitrit tangitud ka.

Järgmisel päeval jätkus saagimissaaga. Töömees oli veidi kainem ja päris mitme nädala jagu pliidipuid saigi kuuri tagumise seina äärde lõhkumist ootama. Maksin talle kohaliku tavalise taksi järgi, tõrjusin ülevoolavaid tänuavaldusi, keeldusin — nii viisakalt kui suutsin — pakutud musist ja saatsin seltsimehe koduteele, manitsedes teda libedal teel ettevaatlik olema. Igas mõttes.

Paari tunni järel kõikus ta mul jälle ukse taga. Et suitsuhäda olla kole suur. Ja kui minul suitsu ega sularaha ei ole, siis võivat ma ju ometi poodi minna ja seal kaardiga osta? Oh põrguvärk. Ühest küljest võib abi teinegi kord tarvis minna, aga teisest küljest on jube ohtlik õpetada napsumehele sisse refleks, et “siit saab”. Tegin südame kõvaks ja ütlesin, et jääb ära. Aeg näitab, kuidas see koduturu tööjõupakkumisele mõjus. Halvimal juhul tuleb edaspidi endal kuurist väike vukssaag välja otsida. Ja teha nii, nagu eluaeg on tehtud. Hajaasustus, traditsiooniline loodusesäästlik eluviis ja vaikus pididki ju need õiged Eesti väärtused olema.

Noorus, igatahes

Posted in * by tavainimene on 07/12/2014

 

See arutlus erinevate väärtushinnangute teemal tõi mulle meelde ühe teise hiljutise vaidluse, mille käigus settisid enam-vähem sellised seisukohad:
1) tänased noored (18-30) huvituvad postmateriaalsetest väärtustest, keskkonnast ja eneseteostusest ning kui meie oleme jalust ära surnud, siis nemad kehtestavad uue, õiglase ja jätkusuutliku maailmasüsteemi;
2) tänased noored on lihtsalt noored, nad saavad endale lubada mitte huvituda ärist, rahast ja asjadest, vaid ägedatest seiklustest, sest neil pole veel järeltulijaid, kellele turvalise keskkonna kindlustamise vajadus toob jalakesed kiiresti maa peale;
3) tänaste noorte seas on nii vaimsete kui materiaalsete huvidega noori samas proportsioonis nagu igas varasemas põlvkonnas ja kui meile ökovabatahtlikud rohkem silma hakkavad, siis on see meediaprisma moonutus;
4) me teeme üldistusi kogu ühiskonnale nende inimeste põhjal, kelletaolistega me ise valdavalt suhtleme; indigonoored on pärit haritud ja kindlustatud keskklassi peredest, kus rahapuudus lihtsalt pole teemaks; valdav enamus noori on rahast isegi väga huvitatud ja sõna “eneseteostus” kuulub nende jaoks ulmevaldkonda.

 

Elukad

Posted in * by tavainimene on 07/12/2014

Kahtlemata on kass väga puhtustarmastav loom. Sellest annab tunnistust kas või viis, kuidas ta enne diivanile ronimist oma porised käpad laudlina sisse puhtaks pühib.