Ingli mäng

Kõndisin raamatupoe kaks korda risti läbi. Neid teismikvampiiride sarju tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, kõigil kohustuslik kuusirp ja kalbe neiunägu esikaanel. Ilmselt on kuskil Kagu-Aasia džunglis sweatshopid, kus pikkade laudade taga küürutavad usinad tõmmud naised tööstuslikes kogustes jutukangast koovad.

Jaah, kus  nüüd tuli ütleja välja. Olen ise parasjagu kõvasti kirjanduslike kartulikrõpsude (või soolapähklite — mõte on selles, et sa tead, et nad ei tee sulle mitte midagi head, aga pakki käest panna ei suuda, enne kui põhi peal) kütkes. Carlos Ruis Zafón ja “The Angel’s Game”. Põhimõtteliselt ju seesama irmu- ja armukirjandus, mis nood kuusirbi-saagad, ainult, khm, veidi küpsemas eas tütarlastele.

Aga mõnus on lugeda. Paks ja põnev. Nagu oleks võetud üks telenovela ja segatud kokku suure koguse film noiriga, ja siis lisatud juurde tilk Borgest ja tilk Bulgakovit. Orvuks jäänud poiss, neiu valges kleidis, saatuslik armastus,  surmav haigus, mõistatuslik käsikiri, sapise jutu kuid kuldse südamega antikvaarid, tolmust ja rõskusest lõhnavad mahajäetud villad, salapärane deemonlik võõras jne. Drramaatiline. Nagu “Ooperifantoom”, ainult et kirjandusmaailmas. Siin pole mitte midagi argipäevast; isegi Barcelona kerjused puistavad mõttepärle stiilis “In the advanced stages of stupidity, a lack of idas is compensated for by an excess of ideologies.”

Kohati muutub dialoogi teravmeelsus ehk liiga sitcomilikuks. Arutlus geenidest tundus ka 1930ndatesse sobimatu, aga Wikipedia annab teada, et vastav termin oli tõesti kasutusele võetud juba 1909. aastal. Minu viga.

Hetkel olen lugemisega umbes poole peal. Deemonlik võõras pole veel oma tõelist palet paljastanud ning Cristina ja Isabella (nimed!) saatust varjab paks paberipakk. Ei suuda seda pakki käest panna, süütundele vaatamata. Zafóni kangelast tsiteerides: “It is impossible to survive in a prolonged state of reality, at least for a human being.” Käisin siis täna hommikul ja ostsin Toomas Pauli esseekogumiku — loodetavasti läheb see patukahetsusena arvesse.

PS  Parandasin pealkirja ära. Ma olen raamatuga poole peal, ja ma olen kogu aeg selle peakirja valesti lugenud! Mida see minu kohta ütleb? Kas tõesti Alzheimer ründab? Või oskaks papa Freud asja seletada?

Remondistress

– “Tervist, teie kuulutasite lehes, et teete väiksemaid remonditöid?”
– “Nii on. Mis mureks?”
– “Oleks vaja plaadi sisse mõned augud puurida, üks kapp üles panna, üks toruühendus ära teha ja üks elektrilüliti ära vahetada.”
– “Hmm.. see teeb kuussada krooni.”
– “Aga see on ju poole päeva töö!?”
– “See ongi poole päeva palk. Saate aru, mina rikun endal ju igal juhul terve päeva ära.”

*

– “Tere. Torumees käskis mul osta ühe vidina…”
– “See?”
– “Ee… ei olnud selline. See on nagu niisugune kraan ja sinna otsa käib toru ja…”
– “See siis või?”
– “See vist jah.”
– “Huvitav. Tavaliselt nad nimetavad vidinaks seda teist vidinat.”

*

Ükskõik, mis nädalapäeval või kellaajal ma ehituspoodi lähen, on müüjad alati liiga hõivatud, et mulle midagi müüa. Millega nad küll tegelevad? Valmistavad salaja ette Uut Maailmakorda? Mess Mend?

Loterii

Töö juures kerkis üles pensionifondi vahetuse teema. Uurisin Pensionikeskuse lehte ja meel läks mõruks. Minu teine sammas on teinud arvatavasti maailma finantsajaloo halvemuse esikümne tulemuse. Sisuliselt olen ma oma pangale mitmeks aastaks null protsendiga laenu andnud. Huvitav, kui ma teeks neile ettepaneku mulle samaga vastata? Või pakkuda neile reklaamlauseks vanasõna “parem kärbes peos kui kalkun katusel”?

Kas vahetada fondi või mitte? Küsimus seisab minu jaoks pigem selles, kummal juhul ma rohkem kahetsust tunneks — kas siis, kui ma olen käega löönud ning oma kroonide/eurode allavett minekut stoiliselt pealt vaadanud, või siis, kui ma nende päästmiseks vette hüppaks ja elu eest sahmiks ning lõpuks ikka kahe tühja käega (aga lisaks märgade riiete ja tobeda enesetundega) jääks. Mingit võitu ma nagunii ei looda. Elu lihtsalt on selline — закон подлости. Loodusvaatlused kinnitavad kuskilt loetud (Dovlatov?) väidet, et rikkus on kaasasündinud omadus, mis ei sõltu sellest, kui palju inimesel hetkel raha on. Noh, vaesus niisamuti.

Pensionisamba-siseheitlused tuletavad meelde Monty Halli paradoksi: sul on valida kolme ukse vahel, millest ühe taga on auto ja kahe taga kits. Sa valid ühe ukse, mille taga loodad olevat auto. Seepeale avab loterii korraldaja ühe ukse, mille taga on kits. Kas sul oleks mõistlikum jääda oma esialgse valiku juurde või seda muuta? Mina ütleks, et ka siin ei ole mõistlik võrrelda mitte võiduvõimalusi, vaid oma tõenäolist enesetunnet kaotuse korral.

Võib-olla visata kulli ja kirja? Siis oleks nagu vastutus enda kaelast ära lükatud?

Liialdatud immuunvastus

Mure ajalehtede “suukorvistamise” ja “survestamise” pärast on minu arust üles paisutatud. Kui tegu oleks avalik-õiguslike kanalitega, mida mõni poliitik üritab enda kasuks käänata, oleks küll nördimuseks põhjust. Aga maakonnalehed on ju eraettevõtted. Kui mõni ametnikujõmm marsiks restorani ja vihjaks omanikule, et peakokk tuleb välja vahetada, või nõuaks oma lemmikpudru menüüsse võtmist, siis ei hakka ju Restoraatorite Ühing tõstma kisa gastronoomiavabaduse lämmatamise pärast?

Massöörid, magnetisöörid ja manajad

Andsin kolleegi pealekäimisele järele ja läksin loengule. Umbluudetektor undas kaks tundi nagu katkise ahju ja kõva kuulmisega eidekese suitsuandur. Aga noh, meditsiiniantropoloogilise osalusvaatluse protokollina võin ma ju ikka värskelt omandatud teadmisi jagada.

Tähelepanu, tegemist ei ole raviga. Kaebuste esinemisel pidage nõu arstiga.

Ühesõnaga, me olevat elektrilised/energeetilised olendid, mida tõendab asjaolu, et kehas toimuvat elektrilist aktiivsust on võimalik mõõta (EKG, EEG jms). See energia/elekter voolab kehas mööda Hiina meditsiinist tuntud meridiaane. Nende meridiaanide teatud punkte kerge kloppimisega mõjutades on võimalik kõrvaldada/leevendada kehalisi ja hingelisi häireid (kusjuures kehalised häired on alati või peaaegu alati kehamällu talletunud stressi väljendus) alates peavalust kuni koertekartuseni. Seda nimetatakse emotsionaalse vabaduse tehnikaks (ingl k EFT).

Kulmupunkt (KP) asub kulmukaare sisemises nurgas ning sellega on seotud põis ja tasakaal. Silmanurga punkt (SN) – sapipõis ja viha. Silmaalune punkt (SA) – magu ja enesehaletsus. Ninaalune punkt (NA) – hoiak. Alahuulepunkt (AH) – loogika. Rangluupunkt (RP) – neerud ja hirmud. Rinnaalune punkt (RIP) – maks ja viha. Kaenlaalune punkt (KA) – põrn, immuunsüsteem, usk tulevikku. Vasaku käevoldi (keha ja käe eraldusjoon) keskel asub aga “imepunkt” (IP).

Käelaba väliskülje kõige kõrgem punkt ehk karatepunkt (KS) – rõõm. Pöidlaküüne siseserv (PÖ)- kops ja elujõud. Nimetissõrme küüne siseserv (NS) – jämesool, süütunded, eneseväärtus. Keskmise sõrme küüne siseserv (PP) – perikard, vererõhk, identiteet, armukadedus. Väikse sõrme küüne siseserv (VS) – süda, andestamine. Neljanda ja viienda sõrme vahest käeseljal veidi maad randme suunas – hormonaalsüsteemi punkt (SP).

Kloppimiseks tuleks asetada keskmine sõrm sirgelt nimetissõrme peale (sest üks neist olevat negatiivse ja teine positiivse laenguga!) ja kloppida kergelt vastu õiget punkti endale sobivas tempos 10-20 sekundi vältel. Võib ühe käega, võib mõlemaga, võib ristiskäsi.

Täpsemalt käib protseduur nii, et kõigepealt tuleb määratleda ennast vaevav probleem või teema ja hinnata seda 10 palli skaalal (1 – probleemi praktiliselt pole, 10 – eluisu võtab ära). Siis tuleb õigeid punkte kloppida. Siis uuesti hinnata, kas asi läks paremaks. Kui ei läinud, siis on võimalik, et keha on läinud lühisesse. Selle vastu on esmaabiks kahelt poolt vastu ninajuurt kloppida. Raskemal juhul tuleb jalad pahkluust ristata, käed ristatud randmetega sõrmseongus ette sirutada ja sissepoole vastu rinda pöörata ning keel koonusekujuliselt hammaste taga vastu suulage asetada. Ja hingata, keskendades tähelepanu oma keeleotsale. Kuni lühis üle läheb. Teine variant, et kehas on vastuolu. Selle kõrvaldamiseks tuleb kloppida vasaku käe ja rindkere vahelisel joonel asuvat “imepunkti” (võib ka teha kruvikujulist liigutust, nagu midagi sisse keerates) ning korrata mantrat: “Ma pean endast lugu koos kõigi oma probleemide ja piirangutega ja armastan ennast tingimusteta koos kõigi oma armastusväärsete omadustega.” Sõnastusest tuleb täpselt kinni pidada. Nüüd tuleb uuesti kloppida ja jälle seisundit hinnata. Kui natuke kaebusi on veel alles, tuleks kloppida käeserva punkti ja endale öelda: “Pean endast lugu ka siis, kui mul  on veel natuke [probleem]”.

Missuguseid punkte kloppida?
Hirm teatud olukordade ees: KP, SA, NA, RP, VS
Foobiad: SA, KA, RP
Paanikahood: SA, KA, KP, RP, VS
Viha ja andestamine: VS, RP
Raev: SN, RP
Häbitunne: AH, RP
Üksindustunne: SP, RP
Tõrjutus: KP, SA, KA, RP
Armukadedus: PP, KA, RP
Alandus: NA, RP
Ebaõiglane süütunne: NS, RP

Negatiivse kogemuse eemaldamiseks on veel selline kiirmeetod: kloppida tuleb järjest järgmisi punkte: “kolmas silm” kulmude vahel, ninaalune punkt ülahuule kohal, alahuule punkt huulealuses lohus ja rindluupunkt harknäärme kohal, rangluudevahelisest lohust paari sõrmelaiuse jagu allpool. Neid kloppides tuleb endale korrata hoolikalt ja täpselt sõnastatud positiivset sõnumit.

Sõltuvusseisundist jagu saamiseks tuleb esmalt kloppida käega üle pea vastaspoolsele meelekohale ja korrata topelteitusega sisendust: “Ma ei usu enam hetkegi, et mina ei suuda [probleem] maha jätta.” Siis tuleb kloppida teisele meelekohale ja sisendada positiivne eesmärk. Kumb käsi ja kumb pool — sõltub sellest, kas inimene on vasaku- või paremakäeline.

*

Nohjah. Kuidas seda kommenteerida. Ma ütleks, et kerge massaaž mistahes keha punktis aitab tõenäoliselt valu veidi kergemini taluda või vähemasti mõtteid eemale juhtida. Positiivne autosugestioon pole ka paha asi, ja miks mitte mõtete paremaks keskendamiseks mingit rituaalset liigutust teha. Aga üldiselt kipub ikka nii välja kukkuma, et arstikunsti eesmärk on patsiendi meelt lahutada, kuni loodus haiguse parandab.

Talendid koju!

(Pilt siit)

Vihmane pärastlõuna Piirissaarel

Politeia

Vooglaid möllab Sirbis:

Vaja oleks vähemalt järgmist:
1.      fikseerida lähtekoht (pidades silmas eeskätt inimest ja inimkooslusi ning elukeskkonda, arvestades nii majanduslikku, õiguslikku, poliitilist, kultuurilist, administratiivset ja sotsiaalset aspekti);
2.      esitada meil siin praegu olevate olude, olukorra ja situatsiooni võrdlus meil siin varem valitsenud olukorraga (olude ja situatsiooniga) ning mõne võrdlemiseks sobiva naabermaa funktsioneerimise, muutumise ja arengu näitajatega.
3.      tuletada järeldused senise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kohta;
4.      luua (samal alusel!) kujutlus siin ja praegu vajalikust olukorrast (oludest ja situatsioonist) ja sõnastada PROBLEEMID (küllalt diferentseeritult!);
5.      sõnastada elanikkonna vajadused ja huvid antud valdkonnas (võttes seejuures arvesse, et elanikkond ei ole homogeenne, vaid heterogeenne, et eri kategooriatesse kuuluvate inimeste huvid ja vajadused on erinevad ning võivad olla ka vastuolulised);
6.      avastada ja sõnastada ühiskonnas ja selle alasüsteemides kujunenud vastuolud ning kutsuda avalikkust looma mõttekonstruktsioone nende põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks):
7.      tuvastada probleemid ja nende (tekke, püsimise või süvenemise-laienemise) põhjused;
8.      fikseerida sihid (otstarbekaks peetavad suunad, millel püsida) ja eesmärgid (seisundid või olekud, mis tuleb saavutada mingiteks tähtaegadeks);
9.      valida sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud (sobivad) vahendid;
10.     kehtestada tegutsemise printsiibid (printsiipide süsteem):
11.     kavandada protsesside süsteem (põhiprotsess ja selle teenistuses olevad abi-, kõrval-, täiend-., sund- jm protsessid) sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks;
12.     tuvastada muutumise tendentsid (põhjused, suund ja intensiivsus);
13.     kavandada metasüsteemi tuleviku kohta vähemalt kolm stsenaariumi (roheline, roosa ja must);
14.     luua prognoosid võimalike stsenaariumite eelistamisel kujunevate protsesside kohta;
15.     luua kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kui eesmärgi kohta,
16.     sõnastada tegutsemise printsiibid, ja
17.     nii tegijate, tegevuse kui ka tulemuste hindamiseks vajalike kriteeriumite süsteem;
18.     kavandada kõiki eluvaldkondi ja regulatsioonitasandeid hõlmav regulaarne, süsteemne ja avalik aruandlus.

Mina olen tavainimene, mitte valgustatud sotsiaalteadlane, sellepärast pani see õilis kaheksateistosaline tee mind kukalt sügama. Kardan, et ühel inimesel, olgu ta kuitahes pädev sisemiste ja väliste süsteemide ja metasüsteemide  iseregulatsiooni tagasisidestusmehhanismide dünaamika psühhokeskkonna jms alal, käiks see herkulesetöö lihtsalt üle jõu. Meeskonnatöö puhul tekiksid tõenäoliselt  ületamatud lahkarvamused hiljemalt teise punkti juures: võrdlus mõne võrdlemiseks sobiva naabermaa näitajatega. Kumb sobib võrdlemiseks, kas Soome või Läti? Eks siit tulenevad ka järeldused senise tegevuse efektiivsuse kohta ja nõnda edasi.

Ikka jälle seesama “õiglus oleks lihtne, kui inimene oleks lihtne” — aga inimest ei ole võimalik välja rehkendada. Unistus objektiivse, ratsionaalse, teaduspõhise ja mittepoliitilise valitsemise järgi ei saa teostuda enne, kui küpseb tehisintellekt, millel õnnestub oma inimlike esivanemate pärandist täiesti puhtaks saada. Aga karta on, et too masin jookseb kokku. Või ütleb pärast paari miljardit aastat: “Nelikümmend kaks.”

Noh, ja lõpuks ei erine riik ju nii väga korteriühistust. Meie majas on näiteks probleemid väga selgelt tuvastatud, sihid fikseeritud ja tegutsemisprintsiibid sõnastatud. Aga raha suudame kokku korjata ikka ainult nii palju, et kütte-, vee-, prügi- ja elektriarved ära maksta ning kõige hädapärasemad lekked kinni lappida.

Kuulujutu arhitektuur

Vulturism

Tamsalu koolitüdruk eitas rasedust nurisünnituseni
Rasedust eitanud neiu kapist leiti surnud vastsündinu
Rasedust eitanud tüdruku vastsündinud beebi leiti surnult kapisahtlist
Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse
Vastsündinu laip koolitüdruku sahtlis

*

Miskipärast kangastuvad mu silme ees teatud kõvera kaela ja konksja nokaga linnud. Bioloogide sõnul on nondel elukatel nii kange maohape, et seedib ära kõik, mis aga nokast alla läheb:  “Vulture stomach acid is exceptionally corrosive, allowing them to safely digest putrid carcasses infected with Botulinum toxin, hog cholera, and anthrax bacteria that would be lethal to other scavengers. This also enables them to use their reeking, corrosive vomit as a defensive projectile when threatened. Vultures urinate straight down their legs; the uric acid kills bacteria accumulated from walking through carcasses, and also acts as evaporative cooling.“