tavainimene

“Platoni akadeemia”

Posted in * by tavainimene on 30/11/2009

Lihtsalt aga täpselt tehtud tragikomöödia värvikate karakterite ja tugeva näitlejatööga.

Stavros on vananenud rokkar, tubakapoekese pidaja, kes suurema osa päevast veedab samasuguste luuseritest sõpradega — kõik ogaruseni tulised rahvuslased — poe ees targutades, midagi rüübates või jalgpalli tagudes. Lisaks käib ta oma eksnaise ukse taga kriipimas ja hoolitseb eaka emakese (pisarateni liigutav tegelane) eest, kes on insuldi järel kergelt dementne. Ühel päeval ilmub aga välja albaanlane, kes väidab, et on Stavrose vend…

Inimesed, kellel õieti midagi ega kedagi ei ole — neile saab sellevõrra olulisemaks see, kelleks nad ennast peavad. Kujutletav kogukond; kättejuhtunud detailidest konstrueeritud habras “ise”. Igatsus kasvõi kujuteldavate juurte ja veresidemete järele võib panna inimese tegema ühtaegu kõige liigutavamaid ja kõige nõmedamaid asju. Aga samal ajal kui kreeklased ja albaanlased tunnevad oma väikest rõõmu selle üle, et nemad on nemad, mitte teised, ilmub  nende ajaloolisele mänguplatsile üha uusi ja uusi vilkaid ja tegusaid hiinlasi, kes on varmalt valmis müüma patriootilisi suveniire mõlemale poolele ja lõpuks nende pudupoed üles ostma. Vana maailm on juba surnud, ta lihtsalt pole veel hingamast lakanud.


Advertisements

“36 vaadet Saint Loup’ tipust”

Posted in * by tavainimene on 30/11/2009

Kui eilse filmi algustiitrites tsiteeriti Hitlerit, kelle sõnul tšehh on jalgrattur, kes vändates küürutab, siis tänase filmi põhjal võib öelda, et prantslane pedaalib elegantselt lohakas poosis, hoides ühe käega lenktstangi ja teisega püstolit või huulepulka. Itaallane suudab eelnimetatule lisaks veel žongleerida kolme apelsiniga. Ja kui ta kohale jõuab, istub ta plaatanite alla kohvikusse ja kallab kaheksakandilisse klaasi robustset lillakaspunast veini.

Eestlane seevastu on niisugune tüüp, kes istub kinos kümme minutit ilma korrakski nihelemata ja vaatab talle täiesti arusaamatus keeles subtiitriteta filmi, arvates, et tema on ainus loll, kes pole kavas tähele pannud märget “keel: prantsuse”, ja et ümberringi istuvad frankofoonid. Nii oligi. Filmikoopiast olid subtiitrid kaotsi läinud. Paras mulle ebakristliku irina eest eelmise seansi sosintõlkijate kallal. Korraldajad vabandasid ja lubasid publikul soovi korral lahkuda, et pilet mõnele muule seansile ümber vahetada. Tosinkond vaatajat jäi siiski saali; mina otsustasin ka oma niveau B.2. proovile panna. Ütleme nii, et põhilisest sai aru, peamiselt tänu sellele, et kumbki peaosatäitja polnud prantslane.

Aga film oli väga hea. Lihtsalt suurepärane. Sisemisest särast ja maagiast täidetud. Maailm pole mitte teatrilava ja meie näitlejad; maailm on hatune publikuta provintsitsirkus, kus mõned meist on akrobaadid ja mõned žonglöörid, aga enamik on vastu tahtmist klouni assistendiks nügitud. Ja iga draakoni sees on peidus üks printsess. Nõiutud, mitte pooleldi seeditud.

 

“Pärandus”

Posted in * by tavainimene on 29/11/2009

Jälle kino — Kanada prantsuskeelne film “Pärandus”. Lugu vanaldase kolkaarsti ajutisest asendajast, üksikust edukast linnanaisest, kes pooleldi vastu tahtmist metsikusse maasse ja inimestesse pooleldi kiindub ja pooleldi sisse imetakse nagu soolaukasse.

Pretensioonitu väike film. Selline… protestantlik. Tegelikult väga eestipärane. Järele mõeldes oleks see võinud väga vabalt eesti film olla — troostitu maaelu, põhjamaiselt vaoshoitud ilmed ja žestid, suursuguselt üksildased maastikud, aeglus, pikad pausid, vaikus ja dissoneerivad viiuliakordid. Normétali (mõtlesin algul, et see on Montreali anagramm, aga selline koht ongi päriselt olemas) asemel oleks vabalt võinud olla Võhma, Aseri või Sindi.

Nõrgaks jäi minu jaoks peategelaskuju. Kuna tema kohta ei antud isegi vihjamisi mitte mingit taustainfot, oli ta kõhklustele selle võrra raskem kaasa elada. Otsuses, kas minna või jääda, ei olnud tema jaoks eriti palju kaalul. Ei mingit seebiooperlikku heitlust kahe vastukäive vande ja tõotuse vahel. Samas ei oleks selline dramaatika muidugi filmi üldise tooniga sobinud ja võib-olla ongi sellised väikesed suured otsused kõige raskemad. Ka filmi järsk ja ootamatu lõpp pidi vast edasi andma seda, et elu ei ole kolmevaatuseline lugu, mille võtab kokku lõppsõna ja moraal.

Filmi moraali võis siiski kokku võtta nii, et kõik me oleme siin maa peal eksinud lapsed; õndsaks saab teiste omasuguste heaks midagi kasulikku tehes ja kui ligimesearmastus teeb haiget, siis otsi lohutust loodusest. EAS ja regionaalminister peaksid tellima meie filmimeistritelt samasuguse linaloo, propageerimaks läbipõlevatele linnasakstele lihtsa maatöö karskeid rõõme Aseris või Võhmas. Ainult surijaid ei tohiks selles meie filmis muidugi olla.

Tegelikult oli selle kinoseansi valdavaim emotsioon minu jaoks ärritus, mida põhjustas mu selja taga istuv meesterahvas, kes tegi kogu filmi vältel oma kaaslannale sosintõlget. Üsna asjatundmatut sealjuures. Idioomide (to take the veil jms) ja meditsiiniterminoloogia koha peal oli ta vait. Püüdsin segajat ignoreerida, aga no see oli nagu “mitte mõelda jääkarule”. Sosin oli süüdlasliku alatooniga, aga ei muutunud sellest üldsegi vähem häirivaks. Süüdlaslikkus on siiski relvitukstegev — kui oleksin ümber pööranud ja märkuse teinud, jäänuksin mina vastikuks tülinorijaks. “Me kõik oleme ju vaid eksinud lapsed ja mina olen esimene, kes end eksinuks tunnistab.”

Kõndisin läbi vihma koju. Maja ees askeldas bemmi ümber kamp vindiseid rullnokki. Üks neist seisis otse keset asfaltplatsi ja kusi laias kaares. Pidin sellest fontäänist möödumiseks väikse ringi tegema. “Pln vbandust,” luksatas poiss. “Pissihäda tuli,” lisas ta lapselikul toonil. Eksinud lapsed, jumala eest.

NY Times soovitab

Posted in * by tavainimene on 29/11/2009

Amateur Barbarians” by Robert Cohen:  middle-aged protagonist heads to Africa, leaving his wife back home in New England with a younger rival.

American Rust” by Philipp Meyer: crime novel/road novel hybrid also manages to chronicle life in a dying mill town.

The Anthologist” by Nicholson Baker: Baker’s ardent novel about poetry — with its hero trying, and mostly failing, to write an anthology introduction — actually does justice to poetry.

The Art Student’s War” by Brad Leithauser: In midcentury Detroit, a young woman searches for authenticity and passion in art and in love.

Asterios Polyp” by David Mazzucchelli: A graphic novel 10 years in the making combines a modernist style, a formalist structure and a story about a bristly academic.

Await Your Reply” by Dan Chaon: Three essentially separate story lines, with morbidly alienated main characters, link up at the end of Chaon’s unremittingly dark and provocative novel.

Both Ways Is the Only Way I Want It” by Maile Meloy: Meloy’s calm, intelligent prose renders her stories’ self-sabotaging characters — lawyers, unfaithful spouses, eccentric older women, Montanans — eminently understandable.

The Casebook of Victor Frankenstein” by Peter Ackroyd: This clever novel’s Frankenstein hobnobs with the Shelleys.

Chronic City” by Jonathan Lethem: Beneath the gaudy makeup of this dancing showgirl of a novel, set in an alternate-reality Manhattan, is the girl next door: a traditional bildungsroman with a strong moral compass.

The Confessions of Edward Day” by Valerie Martin: An actor, saved from drowning by an unsavory rival, learns that gratitude never follows humiliation.

Dearest Creature” by Amy Gerstler: Gerstler’s poems — skillful in every kind of comedy, yet deeply serious — show a fondness for animals without sentimentalizing them.

Do Not Deny Me: Stories” by Jean Thompson: The woes dramatized here are no less painful for being unexceptional.

Don’t Cry: Stories” by Mary Gaitskill: Gaitskill implicates the reader in what feels like a violation of her own characters, whose lives are more often broken than in any way admirable.

Every Man Dies Alone” by Hans Fallada: This is the first English version of Fallada’s 1947 novel, based on a real-life German couple who mounted modest but suicidal resistance against Hitler.

Everything Ravaged, Everything Burned” by Wells Tower: This polished story collection takes its sustenance from class conflict, rough men and strong women, and the intersection between hotheads and cool customers.

Family Album” by Penelope Lively: It’s the slow, inexorable way everyone comes to acknowledge the suppressed event at the heart of this domestic novel that makes it quietly devastating.

Follow Me” by Joanna Scott: A heroine bent on reinvention is at the center of this densely stitched crazy quilt of a novel, which spans six decades and a wealth of genres while evoking a quintessential American mythology.

A Gate at the Stairs” by Lorrie Moore:  Moore’s latest novel, about a Midwestern college student who hires on as a nanny for a brainy couple on the eve of adoption, brandishes some big material — war, racism — in a resolutely insouciant key.

Generosity: An Enhancement” by Richard Powers: This novel’s central figure is a woman ostensibly afflicted with hyperthymia — an excess of happiness.

Half Broke Horses: A True-Life Novel” by Jeannette Walls: Assuming her maternal grandmother’s voice, Walls, the author of “The Glass Castle,” recreates an adrenaline-charged existence on the rough-and-tumble Southwest frontier.

How it Ended: New and Collected Stories” by Jay Mcinerney: This collection, from a career now reaching nearly three decades, reminds us how broad McInerney’s scope has been and how confidently he has ranged across our national experience.

In Other Rooms, Other Wonders” by Daniyal Mueenuddin: The eight linked stories here follow the scheming of a rich and powerful Pakistani family and their employees.

Invisible” by Paul Auster: The student-hero of Auster’s masterly novel learns about love from several characters, but an affair with his sister permanently defines his personality.

Jeff in Venice, Death in Varanasi” by Geoff Dyer: This haunting novel is like a rough guide to transformation: moving from scenes of erotic decadence to scenes of squalor, the death it describes is that of craving, of intention, even of self.

The Lacuna” by Barbara Kingsolver: This novel, about a boy’s memorable bonds with Diego Rivera, Frida Kahlo and Leon Trotsky, is a call to conscience and connection.

Lark and Termite” by Jayne Anne Phillips: Phillips’s inspired novel, with its Faulknerian echoes, revolves around a loyal sister and her impaired brother, who sees what others don”t.

Let the Great World Spin” by Colum Mccann: Philippe Petit’s 1974 high-wire walk between the twin towers is pivotal to all the lives in this deeply affecting New York novel.

The Little Stranger” by Sarah Waters: In Waters’s novel of postwar anxiety, members of a decaying upper-crust English family start to come to sticky ends in their creepy mansion.

Love and Obstacles: Stories” by Aleksandar Hemon: The worldly eccentric who narrates these tales declares a specialty in “those brainy postmodern setups’ somehow tied to identity.

Love and Summer” by William Trevor: A heartbreaking and satisfying novel about the relationship between a restless amateur photographer and a shy young Irish farm wife.

The Museum of Innocence” by Orhan Pamuk: The city of Istanbul is on exhibit in Pamuk’s novel of first love painfully sustained over a lifetime.

My Father”s Tears: And Other Stories” by John Updike: In his final collection of new fiction, Updike relives the matter of a lifetime and grapples with the effects of aging, disease and death.

Nocturnes: Five Stories of Music and Nightfall” by Kazuo Ishiguro: First-person tales of human emotion in the waning hours of light.

Nothing Right: Short Stories” by Antonya Nelson: Nelson is drawn to the damage that results when strong women foolishly trust weak men.

Once the Shore: Stories” by Paul Yoon: Elemental tales of lives on a South Korean island, in spare and beautiful prose.

One D.O.A., One on the Way” by Mary Robison: An angry heroine is thrust into the volatile world of her dying husband’s family, which includes his “utterly identical” twin.

Sag Harbor” by Colson Whitehead: Benji, the well-off 15-year-old black hero of Whitehead’s memoiristic fourth novel, lives in a world where life doesn”t assault him but rather affords him the time to figure out who he wants to be.

A Short History of Women” by Kate Walbert: Improbably, this spare and wrenching novel lives up to its name, hopscotching through time and alternating among the lives of a British suffragist and her descendants.

The Sky Below” by Stacey D’Erasmo: It’s hard not to be seduced by D’Erasmo’s selfish hero, an artist whose hunger for expression, for a father and for a home embodies a sense of entrapment that could make anyone behave badly.

The Song Is You” by Arthur Phillips: Phillips turns the notion of the artistic muse on its head and gives it a spin, delineating a pas de deux between a young singer-songwriter and the older man who actively, obsessively inspires her.

Too Much Happiness” by Alice Munro:  Munro’s stories take on pulp fiction’s sensational subjects. But episodes of murder, suicide and adultery turn out to be just anterooms to an echo chamber filled with subtle and far-reaching thematic reverberations.

Typhoon” by Charles Cumming: British and American spies clash in the buildup to the Beijing Olympics.

A Village Life” by Louise Glück: In a stylistic departure, Glück’s poems use the village as a lens to examine the lives within, which counterpoint the memories of her life without.

Wolf Hall” by Hilary Mantel: Tolerant, passionate and humane, Thomas Cromwell is cast as the picaresque hero of this Man Booker Prize-winning novel of Henry VIII’s turbulent court.

The Year of the Flood” by Margaret Atwood: Through other mouths, Atwood has brilliantly retold her 2003 novel “Oryx and Crake”, showing how the kids Glenn and Jimmy became Crake and the Snowman.

*

Nimekiri pärit siit.

*

Mõtteid tekitas asjaolu, et enamikust uuematest raamatutest pakutakse Amazonis ka Kindle’i versioone, mis aga mõistagi pole Euroopas kättesaadavad. Huvitav, kuidas eestikeelsete e-raamatutega asi areneb? Väiksel turul peaks see ju hea lahendus olema? Või on enamik raamatulugejaid liiga kõhna kukruga ja ettevaatlikud, et trendividinatesse investeerida? Hirmkallist põrsast kotis ju osta ei taha. Kas kuskil lugemisseadmeid prooviks laenutatakse?

“Kaitsja”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2009

Täna PÖFFil: “Kaitsja”.

Filmi esimesed kaks kolmandikku või kolm neljandikku ei suutnud mind üldse haarata, vaatamata vaieldamatule visuaalsele meisterlikkusele. Film peab näitama, mitte seletama, aga siin jäi visuaal dekoratsiooniks, mis ei andnud edasi lugu ega sõnumit. Kollaborantlust oleme me ennegi kuulnud ja näinud ning seda ka, kuidas rõhumist kaitsmiseks nimetatakse jms, aga mingit kunstilist üldistust siit minu jaoks välja ei kasvanud. Meespeategelane jäi väga üheplaaniliseks.

Paremaks läkski asi filmi teises pooles, kui loo raskuskese liikus Emililt Hanale. Kokkuvõttes ei olnudki see minu jaoks film vägivallarežiimi õudusest ja vastupanu üllast traagikast, vaid sellest, kuidas meeleheitel naine võib lootusekiire külge klammerdudes uskuda mehest kuni viimase hetkeni kõige ebatõenäolisemaid asju.

Pakun, et peamiselt tänu natsiteemale on filmil Oscarile üsna palju šansse. Aga noh, omamoodi huvitav oli ka see valguse ja varjude mäng. Võib ju mõelda, et inimhinge pimedad keldrid ja külma sahvrisse luku taha pandud südametunnistus.  Ja see laul jäi mul nüüd kummitama — tšehhi keeles, mida ma ei oska.

Palju parem Polly

Posted in * by tavainimene on 28/11/2009

Laenasin Birgiti, Meri & Julma produktsiooni kolleegile kuulata ja ostsin endale Paha Polly plaadi “Ei jäägi muud üle”. Vaat see mulle meeldib! Jah, see on ebaküps ja koduvillane — nende sõnade kõige paremas tähenduses. Tõeline muusikaline matk noorusesse.

Vabariigi vanad ja noored

Posted in * by tavainimene on 28/11/2009

Päevalehest selgub, et Peeter Jalakas koos mõnede semudega peavad ikka veel mõtettalguid. Ei tule rollist välja, nii-öelda. Poliitika, parteid ja parlament ei meeldi neile, selle asemel tahaks midagi puhtamat, õigemat. Et oleks selge visioon ja üksmeel. Noh, Nõukogude Liit tuleb kohe meelde, eks ole. “Erakondliku lehmakauplemise” halvustamist ja selle tagajärgi me peaks nagu ajaloost juba tundma?

Kuskilt käis juba varem läbi mõte, et parlamendil peaks olema ülemkoda, kuhu kuuluksid mittepoliitiliste erialaliitude esindajad. Mina arvan küll üsna kindlalt, et see ei tähendaks mitte parlamendi muutumist vähem poliitiliseks vaid parteipoliitika võitlusvälja laienemist eelnimetatud liitudesse. Ja veel arvan ma, et poliitika kvaliteet sõltub põhilises osas valijate teadlikkusest ja nõudlikkusest. See, kuidas orkester istub, ei ole nii oluline.

Jalakas & Co hindavad kodanikke-valijaid väga kõrgelt ja tahaks neile anda palju rohkem otseotsustusõigust. Et lasteaednik Tiina ja taksojuht Tiit tulevad õhtul töölt, istuvad kodus arvuti taha ja hakkavad hääletama võlaõigusseaduse parandusi. Teise variandina pakuvad nad välja, et Tiit ja Tiina ei saaks siiski hääletada päris otse, vaid peaksid enda asemel valima saadiku, aga see ei toimuks mitte kord viie aasta tagant, vaid interneti vahendusel pidevalt. N isikut, kes evivad riigis kõige enam rispekti ja feimi, olekski seadusandjad (kui nad viitsivad). Ilmselt poleks eriti keeruline Rate’ile see väike lisavidin juurde progeda? Järgmine samm on omavahel suhtlevad nutifonid, millega saab ebaviisakalt ametnikult punkte hoobilt maha võtta või kassipoja päästnud tuletõrjujale juurde anda. Võimalik, et selle süsteemi tulemusena saaks me virtuaalparlamendi, kus istub Kroonika esikaanelt ja Õnne 13st tuntud seltskond — aga no vähemalt parteidest saaksime lahti, eks.

Jah, mis sa kostad. Otsedemokraadid arvavad, et nett on elu. Neile otsese vastandina arvas üks noormees hiljaegu, et nett pole elu, ja püstitas mingisse teinide kultusfoorumisse massimõrva-ähvarduse. Nüüd on nooruk ja tema mõttekaaslased siiralt solvunud, et suured inimesed nende vahvat nalja ei mõistnud.

Mina olen juba nii vana inimene, et mina ka enam ei mõista mõelda, kuidas need asjad peaks olema. Kas arusaamade erinevus on lihtsalt ealistest iseärasustest tingitud ja praegused teismelised kasvavad oma Neverlandi-fantaasiatest välja? (Tegelikult, võib-olla on 18 eluaastat täisea alguseks tõesti liiga varajane. Inimeste eluiga on ju viimase sajandiga pikenenud, samas maailm tohutult keerustunud, nii et loomulik õpipoisiperiood koos piiratud vastutusvõimega võiks ka vastavalt kauem kesta.) Või on tõesti peale kasvamas milleniaalid, kes peavad enesestmõistetavaks, et virtuaalmaailm on hoopis teine universum teiste loodusseaduste ja moraalinormidega? Kui nii, siis mis tagajärgi see omab tulevikus meie, lubjakate ja fossiilide jaoks, näiteks võlaõigusseaduse-hääletusel?


*

Olmekat kah. Kas ma olen ainus inimene, kelle jaoks “Päkapiku verivorst lambasooles” kõlab kuidagi morbiidselt?

“Külmad hinged”

Posted in * by tavainimene on 27/11/2009

Peaaegu iga inimene on vist vähemalt korra elus tundnud, kuidas hing valutab. Kuskil rinnaku taga, pitsitades nagu stenokardiahoog. Sellise tundega, et kui saaks korralikult sisse hingata ja sügavalt läkastada, siis saaks võib-olla paigast nihkunud ja põletikuliseks muutunud hinge (kas ta kaalub 21 grammi? kas ta näeb välja nagu kikerhernes või kuivatatud puuvili?) läbi hingetoru välja köhida, et asemele saaks kasvama hakata uus, roosa, sile ja terve.

Oma hinge saab müüa — see on vana tõsiasi. Järelikult saab seda ka osta, vahetada, laenutada, rentida, liisida ja pantida. Ameerika on rikas kuid hingetu. Venemaa on rahast vaene; see-eest hinge on seal nii, et tapab (vahel sõna otseses mõttes). Turumajandus. Must turg. Hingekaubandus. Muulad.

Selliste mõttekäikude põhjal on Sophie Barthes täitsa korraliku filmi teinud. Loo, mis on unenäoliselt ühtaegu üliveider ja äärmiselt usutav — samas ilma ohuta, et süütumal vaatajal kunstilise kujundi üledoosi mõjul silmamunad peast välja voolaksid. Peaosatäitjale on loodud säramiseks maitsekalt tagasihoidlik raam. Ütleks, et selline tasakaalus film — ka Ameerikas on hingelisi inimesi ja Venemaal seevastu elab kauneid hingetuid monstrumeid, kes räägivad kõiki keeli aktsendiga. Ja kuigi viletsus võib tõugata poeete oma hinge turule viima, lohutagu meid teadmine, et vaid viiest säilinud protsendist saab kasvatada täiesti tervikliku ja funktsioneeriva hinge. Uus algus on võimalik, onu Vanja.

Mis meenus – “Tõlkes kaduma läinud”, “Timm Thaler”, “Kus on rändurite kodu?”, “Koera süda”. Iiri muinasjutt vagast emand Kathleenist, kes müüs kuradile oma hinge, et näljahäda ajal vaestele vilja osta. Loomulikult “Onu Vanja”, mida ma nüüd kohe lugema hakkan. Kas Olga oli Sonja?

Juhtimistarkust juhitavatelt

Posted in * by tavainimene on 27/11/2009

– “Mingisugunegi otsus praegu on parem kui täiuslik otsus kunagi ettenähtamatus tulevikus. Parem elus koer kui surnud lõvi.”
– “Aaa…aga kui see koer on juba väga vana, krooniliselt haige ja raskesti vigastatud?”

Viik on hoiatanud

Posted in * by tavainimene on 25/11/2009

«Kümne aasta pärast domineerib nn Tiigrihüppe põlvkond ehk inimesed, kelle jaoks on internet ja pärismaailm lahutamatu tervik.»
«Info peab inimesele lähemale tulema – arvutisüsteemid võiksid hakata aru saama, kui inimene midagi vajab, ja siis talle seda pakkuma.»
«E-riik peab minema sinna, kus on tema kodanikud.»
«Facebookis räägivad sinuga inimesed, kes räägivad asjast, ning sa ei pea ringi seiklema mööda ministeeriumi kodulehti.»
«Kindlasti on olemas asju, mida Rate’is teemapõhiselt lahendatakse.»
«Kümne aasta pärast on esmane seade internetiga suhtlemisel mobiil.»
«Valitsus peab arvestama ka, et tal tekib võimalus suhelda inimestega ööpäevaringselt.» (siit)

 

Minu silme ees kangastusid eloid, kes oma uute roosade, Swarovski kristallidega kaunistatud nutifonidega Perekoolist ja Rate’ist seagripi kohta pädevat infot otsivad. Ja morlokid, kes akendeta valitsushoonetes 24tunnistes vahetustes rügades tagavad, et see info seal olemas oleks.