“Siiras meelitus”

PÖFFi tänavune vitamiiniannus tuli Kanadast: 2003. aasta eduka prantsuskeelse komöödia ingliskeelne uusversioon, tegevuspaik on kolinud Quebécist Newfoundlandi. Kroonilise masu all kannatav ning toimetulekutoetustest elav kaluriküla võib saada tehase ja igatsetud töökohad, kui neil on nurjatule naftakompaniile ette näidata kohapeal töötav arst. Desperate times call for desperate measures …

Mõnus pretensioonitu meelelahutus, filmi keskpaik ehk kippus venima, aga kokkuvõttes sai itsitada kogu raha eest.

Business as usual

Merkel on justkui ka naisterahvas, olgugi, et ta väga atraktiivne välja ei paista, aga sellegipoolest,” kommenteeris N. /…/ N. arutles, et kuidas siis sellest 40 protsenti võtta. “Ma ei saa aru, kuuest võtta 40 protsenti on 2,4 liiget, kust me siis võtame selle transvestiidi,” lausus ta. /…/ Naised peavad mõtlema meestest enam, mida nad täpselt soovivad, kinnitas N. /…/ N. lisas, et luges hiljaaegu ühest poliitikust, kelle vanust üle 35 aasta ning kellel polnud lapsi. /…/ “Ühel hetkel on nelikümmend aastat vana ja lapsi ei ole ja mis siis saab? Kuidas teiega lood on, kas teil on kõik korras,” küsis N. (N. ei ole, muide, mingi külalollike, vaid suure börsifirma nõukogu esimees.)

Ekspressi vahel ilmus NO99 viimase päevakajatüki tekst, kus kirjeldati, kuidas valitsuserakonna pealiini ja võimuvertikaali kahtluse alla seadnud naispoliitiku kohta on hakatud tegema spetsiifilisi märkusi (“Psst, printsess tuleb!”, “Sina oled ju selle teema tädi”).

Jah. Kindlasti on olemas sada uuringut, mille kohaselt naised kahetsevad sada korda rohkem lastega veetmata jäänud aega kui täitmata jäänud müügikäibekasvuplaani. Ja poliitikasse pole kindlasti asja kaunishingel, kes ei suuda lõõpijatel suud kinni panna — või kuidas ta muidu loodaks veel valijatega suhelda. Nii et kõik õige.

“Nagu isa, nõnda poeg”

“Nagu isa, nõnda poeg” oli üpris üllatustevaene Jaapani film. Ja seda hoolimata seebiooperlikuvõitu sisust: kaks väga erinevat perekonda saavad teada, et nende kuueaastased pojad on sünnitusmajas vahetusse läinud. Ühe pere isa on edukas arhitekt, salaryman, töörügaja, kes oma poissi piitsutab tagant pea sama halastamatult kui ennast. Teise pere isa on rauapoe pidaja — vaesem, vabaltvõtvam ja palju vähem väärikas, aga see-eest lennutab oma kolme lapsega (üks neist siis, nagu selgub, vale) lohesid. Ametnikud soovitavad peredel lapsed õigeks vahetada ja mõnda aega seda ka proovitakse. Kõrvaltegelased saavad võimaluse esitada seisukohti “veri on see, mis loeb” ja “kasvatus on see, mis loeb”. (Natuke teatraalselt mõjus see.) Lõpuks saab rikas isa siiski aru, et ainus töö, milles ta on asendamatu, on isadus. Kasvatus võidab esimese geimi.

Nojah. Teema on ju iseenesest intrigeeriv. Ja kuigi filmis võib teha cut sellel kohal, kus kõik parasjagu naeratavad, nii et oleks justkui õnnelik lõpp, siis tegelikus elus on kõik palju keerulisem.

Huvitavaks tegi filmi minu meelest põhiliselt Jaapani päritolu (hmm, on see nüüd loodus või kasvatus?). Et kuidas nad seal päiksetõusumaal teretavad, hüvasti jätavad, vabandavad, tülitsevad, söövad, nalja teevad, rõõmustavad, kurvastavad. Või siis: kuidas nad mängivad teretamist, hüvasti jätmist jne, sest tegelikult ei oska ju vahet teha. Mõnevõrra kummastav oli vaadata, kuidas vanemad oma kuueaastasega tulistamismänge (“pahh-pahh, sa oled surnud”) mängivad, aga kuivõrd ma ei tunne konteksti, siis ei saagi teada, kas see oli filmikunstiline kujund või teise kultuuri tavapärane praktika.

Ilmselt veel väga palju märke jäi mul märkamata. Võinuks justkui aimata, et tagasihoidlikuma päritoluga pered ja vanemad inimesed hoiavad rohkem au sees vanu rahvuslikke kombeid, nooremad ja rikkamad on väliselt läänestunumad. Aga kas selles peitus mingi sõnum? Ja kas meeleheitlik eduvõidujooks eliitalgkooli sisseastumiseksamitega on jaapanlik või läänelik? Ja kas Jaapanis käib sel teemal mingi ühiskondlik debatt? Kes võtavad sõna? Mida nad arvavad? Miks?

Kokkuvõttes, nagu ma ennegi olen öelnud: kinodes peaksid filmidel olema kavalehed samamoodi nagu teatris etendustel. Eriti PÖFFi filmidel. Eriti nendel, mis pole ladina tähestikus.

Lihtsalt mõtlen

Kas oleks võimalik osutada ärilistel alustel tasulist netikommentaaride kirjutamise teenust? Tellija annaks ette teema, mida kallutada, ja suuna; soovi korral ka prioriteetsed kanalid ja põhilised sõnumid. Täitja tagaks, et vähemalt n% kommentaare oleks tellitud värvinguga ja varieeruva stilistikaga ning et tellijat poleks kuidagi võimalik nendega seostada (tellija saab jääda anonüümseks, suheldes meili teel ja tasudes bitcoinides). Kommentaaride riskantsus (kuni võimalike juriidiliste vaidluste ja sanktsioonideni) sõltuks tellija makstavast tasust.

Eesti turg on vist liiga väike? Või … ärge öelge mulle, et see on juba ära tehtud?

Vaesus ajalukku!

23. novembri Postimehes ilmus ühe lastekirjaniku arvamuslugu “Vastutus iseenda vaesuse eest”. (Veebist seda põnevat kirjatükki miskipärast ei leia.) Stereotüüpides kinni oleva lugejana eeldasin muidugi, et tegu on sotsiaaldemokraatliku irooniaga ning autor kirjeldab lastekirjaniku haaravusega, miks ei pea paika neoliberaalide väide, nagu peituks iga ajalehepoisi paunas miljonäri mis-iganes-asi. Aga võta näpust!

Autor annab meile teada, et “meie mõtted on energia. Kogu universumi energia on pidevas võnkumises ehk vibreerimises. Iga mõte, mille me raha ja kõige muu poole välja saadame, tekitab energia vibreerimise ning see hakkab ligi tõmbama samasugust energiat. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie mõtted on nagu magnetid. /…/ Mõtted, mida me raha kohta universumisse saadame, ja see, milliseid emotsioone seejuures tunneme, määrab sajaprotsendiliselt ära selle, kas elame külluses või vireleme vaesuses.”

Vaat nii.

Oma mõtlemise muutmine on teadagi vaevarikas. Õnneks on olemas tehnika! Siinkohal annan teada, et minu käest on võimalik soetada kvanttehnoloogilist peavõru-mõttemuundurit. Nanosageduslik energiatransformaator “tunneb ära” teie mõtetes peituvad negatiivsusmustrid ning ainulaadse energomentaalse koodi abil repolariseerib need positiivsusteks. Näiteks kui te mõtlete: “Oh häda, mul on nii vähe seda neetud raha”, siis peavõru takistab selle negatiivse vibratsiooni levimist ning pärast signaali transponeerimist edastab universumile hoopis: “Peagi saan ma palju raha, olen väärt palju toredat raha, suurepärase ja oivalise raha takistamatud voolud on minu poole teel.” Peavõru on nägusa disainiga, valida on klassikalise musta, ajatu Burberry-ruudu ja vallatu lillemustri vahel. Hind on igale motiveeritud rikkuseihalejale jõukohane 199 eurot (lisandub käibemaks).

“Teel Läände”

Selle filmi koloriit meenutas natuke neid diapositiive, mis mitme pikliku plastkarbiga peaks veel praegugi vanas kodus kuskil kapipõhjas seisma. Seitsmekümnendad-kaheksakümnendad. Võib-olla oli diapositiivide film ka Saksa DVs toodetud; meie jaoks oli see ju ikka välismaa värk. DDRi kirjasõpradelt tulid värvilised postkaardid ja kleepekad, milletaolisi meie ajaleheputkades iial ei nähtud. Stasist ei teadnud me midagi.

Aleksei on üheksa-aastane poiss, kelle venelasest isa Vassili on paar aastat tagasi  segastel asjaoludel hukkunud ja sakslannast ema Nelly otsustab Läände ümber asuda. Kohanemine pole kerge, kui sind sõimatakse ossiks, kui sul on teistest viletsamad sulepead ja oled õppinud kirjutama teistmoodi, kui sinu ainsateks aareteks on värvilisete kirjadega õllepurgid ja sa pead elama klaustrofoobses põgenikelaagris, kus kõik kahtlustavad kõiki ja sinu ema peab su ainukest sõpra nuhiks.

Meenus vana anekdoot, et kui kapitalism on inimese ekspluateerimine inimese poolt, siis sotsialism on täpselt vastupidine asi. Läänes on küll värvilised purgid ja raseeritud kaenlaalused, aga julgeolekuteenistused (lapsesuu: “keda nad julgustavad?”) pinnivad Nellyt täpselt samamoodi nagu Idas, väites, et tema kadunud mees võib-olla polegi kadunud ja võib-olla polnudki ilmsüütu teadlane.

Nellyl ja Aleksei õnnestub igatahes filmi lõpuks “laagri needusest” välja murda ja lootust antakse isegi õnnetule Hansule, kellele näis olevat saatuseks jääda hammasrataste vahele mistahes režiimi all. Aga laval rippunud püss jääb lõpuni tummaks ning vaataja ei saagi teada, kuidas asjad õigupoolest olid. Sellest ambivalentsusest siiski ei piisa päriselt, et filmi oivaliseks pidada. Pigem jättis see lühiseriaali pilootosa mulje. Järgmises seerias peaks Nelly saama salapärase telefonikõne. Tema kassi-hiire mäng agent Birdiga peaks jätkuma. Batalovi nägu peaks rahvasummas vilksatama. Ja nii edasi.

Režissöör Christian Schwochow on ise idasakslane, sündinud 1978 ja kohe pärast müüri langemist koos kirjanikust ja lavastajast emaga läände kolinud. Film põhineb raamatul, mille autor sattus läände 1978. aastal kaheksa-aastasena. Ma ei tea, mis pilguga wessid seda filmi vaadata võivad.

Tegelikult, kuidas oleks, kui pärast viimast ilmasõda oleks Eesti näiteks mööda Tallinn-Tartu-Valga raudteed pooleks aetud ning idapoolne osa oleks jäänud N.Liidu ja läänepoolne liitlaste kontrolli alla? Ja ühel Jõgeva naisel — näiteks viiuliõpetajal — õnnestuks fiktiivse abielu kaudu Pärnusse pääseda. Ja seal peaks ta elama põgenikelaagris, töötama pitsakohvikus nõudepesijana, täitma meelsusküsimustikke, kaitsma oma last kiusamise eest, ja mõni pärnakas nähvaks talle üle õla, et “keegi sind siia ei kutsunud ja keegi ei sunni sind jääma” … Nojah, praegu teeks ta võib-olla sellest kõigest filmi.

Paranoia või gambiit

Jah, poliitsõjas avati kultuuririnne ja rindele saadeti lapssõdurid. /…/ Huvitav, kas Lang on juba aru saanud, et tema oli selles brand renewal’i operatsioonis algusest peale kahimisele määratud? /…/ /…/ Vahet pole, kas alustavad mustad või valged vigurid — võidavad alati hallid.

“Michelangelo passioon”

“Michelangelo passioon” on tõsieluaineline film 1980ndatel Tšiilis levinud veidrast kultusest — teismeline tänavapoiss, kes väitis, et talle ilmutab end jumalaema, meelitas Valparaiso lähedasel künkal kümnete tuhandete kaupa usklikke ekstaatilistele tseremooniatele. Pilvedes nähti madonnakuju ja sündisid muud imeteod; suveniirimüüjate äri õitses. Paraku, masside kiindumus on heitlik ning jumaldamine võib kergesti pöörduda vihkamiseks.  Imedesse mitte uskuda on muidugi ülim ketserlus, aga siiski on hea, kui sul on abiks valitsuse “katus”, korralik mänedžment ja eriefektide tiim. Koos nendega lahkub sinust ka jumalik inspiratsioon ja siis, jeesus-kristus-superstaar, hoia piip ja prillid.

Ajalooallikad kalduvad olema seda meelt, et päriselu Miguel Ángel Poblete (kes hilisemas elus kuulutas end naisterahvaks, sattus viinakuradi küüsi ja suri 42aastaselt maksatsirroosi) oli ekstsentrilise ja histrioonilise loomusega kalkuleeriv petis. Film on pigem kaastundlik — orvuna kasvanud poisikese algset siirast igatsust oma taevase ema järele kuritarvitavad oma huvides nii kiriku- ja valitsusemehed, kes ta peagi hülgavad. Ja kui vähemalt mõned sandid ja surijad paranesid oma usu jõul, siis kes oleme meie, et kohut mõista …

Tuulelohede lootusetu võitlus

Lugesin Kranaati (vabandust, Zirpi) ja mugisesin naerda. Tegelikult ei ole ju naljakas, aga umbes nii see läheb. Kui kaua sa ikka jõuad ärritatud olla, puhtfüsioloogiliselt? Uued uudised tulevad peale — keegi varastas raha, keegi sõitis end surnuks, keegi pettis naist, kusagil plahvatas lennuk. Kusagil annavad lapssõdurid välja kultuurilehte — see on uus normaalsus. Mis seal ikka, eks loeme siis Akadeemiat, Loomingut ja Vikerkaart, kuni lastakse. Ja kui enam ei lasta, siis loeme taevatähti või vöökirju, vaatame mesilase suminat ja puudutame angervaksa lõhna.

“Kodu”

“Kodu” (õigem vist oleks “Kodus”) on põhjamaine perefilm inimsuhetest. Loo telje moodustavad mereäärses külakeses segasummasuvilas elutsev boheemlik vanaema Frida ning suurest linnast tema juurde koliv mõõdukalt autistlik doktorikraadiga tütretütar Lou. Juhuse tahtel lisandub seltskonda rekvisiidina paksuke, kohmakas ja mitmekülgselt andetu koolipoiss Tom. Vanaproual on pärast abikaasa surma südamesse jäänud armastusevaru, mis tuleb lõpuni kulutada. Jätkub parasjagu kaheks projektiks: aidata Tomil leida oma tugevus ja panna Lou mõistma, et elu mõte on armastus. Igaühe jaoks on kuskil miski, igaühe jaoks on kuskil keegi. Frida sureb, kuid tema üritus elab.

Jaa, kas pole tore ja elujaatav linateos. Sobiks näidata grupiteraapia sessioonil autistlikele matemaatikutele ja ebapopulaarsetele kohmerdistele — et võtku ennast ometi kokku.

Teine võimalik vaatenurk: dotseeriv imalus, milles ainus usutav lause oli “kui palju lihtsam on lahendada teiste probleeme kui enda omi.”