tavainimene

“Saare võimalikkus”

Posted in * by tavainimene on 28/12/2015

Elu on üks hädaorg / ära surema pead kord / ja siis mullaks saama — tuletab meile meelde Michel Houellebecq. Kes ühtlasi annab teada, et inimliiki käivitavateks jõududeks on kiim ja verejanu ning kui lähebki korda emb-kumb neist tsivilisatsiooni kammitsasse pitsitada, siis suubub kogu energia teise.

Õigupoolest arutleb nii romaani minategelane Daniel, rikas vananev nihilistlik estraadikoomik ja filmitegija. Jääb kunstipäraselt ebaselgeks, kui palju on temas autorit ennast. Ja et kas autor tõepoolest leiab, et ühiskonna nooruse terrorist vabastamiseks tuleks loobuda laste saamisest. Selle põhjal, mis ma Houellebecqist lugenud olen, ma tegelikult ei imestaks. Aga võib-olla on see sihuke kõrgema taseme värk, et autori kogu elu on loomeakt ja tekst jne. Ja noh, tegelikult, ega ma nüüd Houellebecqist teab kui palju lugenud ka ei ole.

Danieli elus on kolm naist — esimese ta rasestab, hülgab ja unustab. Rohkem me temast teada ei saa. Teine on mehe eakaaslasest intellektuaal, lolita-ajakirja toimetaja (jah, vastuolu), kellele saab saatuslikuks kas tema vastumeelsus jäägitu kehalise ekstaasi suhtes või siis hoopis aastad ja gravitatsioon, mis rindade ja tagumiku kallal oma vältimatut laastamistööd teevad. Kui suhtest kaob iha, kaob sealt ka hellus … Kolmas naine on Danielist poole noorem “süütu amoraalne loomake”, ideaalne seksiobjekt, kes aga kahjuks ei tea ega pea midagi armastusest ja jätab omakorda üleküpsenud armukese ilma kahetsuseta maha.

Kokkuvõttes on peategelane parajalt vastik kuju. (Kõigele lisaks tunduvad tema etenduste pealkirjad stiilis “Meie eelistame grupiseksi Palestiina naistega” absoluutselt ebanaljakad; ma ei tea, kas see on olnud autori taotlus, vabalt võib olla ka minu isiklik probleem, kuna ka kurikuulsa Charlie Hebdo kaanepildid on pannud mind parimal juhul õlgu kehitama, mitte aga muigama, rääkimata itsitamisest või naeru lagistamisest.) Kusjuures ta ise justkui reflekteerib oma vastikust, aga peab seda traagiliseks vääramatuks paratamatuseks. Ühiskond ja kultuur peategelase ümber on ka perverssuseni vastikud — sama traagilise paratamatusega. Lugeja asi on otsustada, kas ta kavatseb selle mudalaviini ees käed tõsta ja kaasa libiseda või surra võideldes.

Aga selle kõigega romaan ei piirdu. Teise olulise liini moodustab Danieli kohtumine elohimiitide sektiga, kes on nõuks võtnud anda oma liikmetele surematus keha kloonimise ja teadvuse “molekulaarülekande” teel. Selgub, et huvilisi on väga palju. Mõni tuhat aastat hiljem selgub, et igavik on ikka neetult pikk aeg ja kui kiim ja verejanu on välja lülitatud, siis polegi nagu õigupoolest seda aega millegagi täita. Mul tekkis küsimus, kas selline reinkarneeruvate kloonide armee ikka annab tegelikult surematuse mõõdu välja — Daniel25 räägib ju Daniel24-st kui “temast”, mitte kui “minust” — aga igavese elu mõttekuse seisukohast pole see muidugi oluline.

Kaaneümbrise annotatsioon ütleb, et tegu on omamoodi hoiatusromaaniga. Nohjah. Teatud ringkondades olla jõhker läbi tümitamine tõepoolest üks hoiatamise meetod. Kas mul tekkis soov panustada elutervema ja jätkusuutlikuma ühiskonna kujundamisse? Ei, mul tekkis tunne, et ma võin õigustatult olla vastik, sest selline see maailm kord juba on ja lõpuks sureme me kõik õudset surma.

Advertisements

Pööriöömaa

Posted in * by tavainimene on 26/12/2015

Pööriaeg pidavat olema selline liminaalne ja natuke ohtlik. Kvantmääramatus. Minu elus kestab see  juba minevast sügisest alates. Elan maal ja töötan linnas — aga ei kuulu nagu õieti kuhugi ega oska plaane kummaski suunas seada. Vanatädi, kes teises majapooles elab ja hooldekodusse minemast keeldub, saab oma toimetustega toa piires hakkama. See võib põhimõtteliselt kesta nii veel kümme aastat. Aga kas mina kestaksin veel kümme aastat, tehes kolmeteisttunniseid päevi (sõit kaasa arvatud) ja elades veevärgita majas, mis pakaselistel öödel põhjalikult maha jahtub?

Valgekrae-töökohad kaovad nüüd juba mitte enam üksnes maalt, vaid ka väiksematest maakonnakeskustest. Kui vahel ongi midagi pakkuda, on see ajutine ja projektipõhine. Valgekrae-prekariaat — see on kindla peale hirmus moodne 21. sajandi värk, aga pangalaenu selle peale ei saa.

*

Juhtusin enne pühi kuulama mitut üsna samas toonis kurtrmist, kuidas jõuludest on kadunud ehedus — elav tuli, elav kuusk, elav muusika, iidne kargus ja muistne helgus. See tuli mulle meelde täna, kui kõndisin läbi küla, kus iga teine maja on eelmisest pöörasemate elektrituledega ehitud. Hmm. Arvestades seda, kui kirjuks muutus rahvakunst pärast aniliinvärvide kätte saamist … ma kahtlustan, et kui meie esivanematel oleks tuhat aastat tagasi kasutada olnud leedlambid ja helivõimendid, ei oleks nad ennast hetkekski tagasi hoidnud.

Minu enda jõuluettevalmistused piirdusid sellega, et panin kööki uued kardinad ja lõikasin kuusehekist vaasi mõned oksad. Plaanisin neli hommikut järjest suure valgeni magada, lugeda natuke Mikitat, Murakamit ja Houellebecqi, pressida viimastest õuntest mahla, korjata aiast kokku tormi murtud puuoksad, teha midagi head süüa ja lihtsalt vedeleda. Senises graafikus püsides õnnestub realiseerida vähemasti viimane punkt. Aga — masendusele ma maad ei anna, paanikat ei tee.

Munadega naised

Posted in * by tavainimene on 21/12/2015

Hilispatriarhaalses ühiskonnas edukat karjääri teinud naisele on individuaalselt kahtlemata kasulikum öelda “mina küll ei tunne, et mind oleks kuidagi teisiti koheldud”, selle asemel, et kurta, kuidas ta on pidanud eelarvamustega võitlema. 

Aga keda see enam huvitab

Posted in * by tavainimene on 21/12/2015

Töötuks jäänud Vassiljevi Eesti Energia nõukogusse nihverdamisega kaotasid sotsid suure tüki moraalsest autoriteedist väitmaks, et nemad on Eesti erakondadest kuidagi kõige helehallimad.  

Mõned kohe on

Posted in * by tavainimene on 17/12/2015

peas oli plaan juua lõunaks kefiiri
aga käsi tõstis ostukorvi paki sefiiri

*

Sel ajal kui maailma valitsusjuhid ragistasid ajusid kasvuhoonegaaside ja kliimaleppe kallal, tegin mina murelikult arvutusi, kui kõrgeks võib tõusta süsinikdioksiidi kontsentratsioon suletud uste ja akendega toa õhus kaheksa tunni jooksul, kui toa suurus on 3,5 × 3 × 2,5 meetrit ja gaasi väljub koduveinipudeli vesilukust, mille toru läbimõõt on 0,01 meetrit, keskmise sagedusega üks mull iga 10 sekundi järel. 

“Vee peal”

Posted in * by tavainimene on 08/12/2015

Väike Illimar tagahoovis, kolmekümne seitsmendal rahukevadel. Huckleberry Finniga on kindlasti ka juba võrreldud; mulle tuli meelde veel Nodar Dumbadze “Mina, vanaema, Iliko ja Illarion”. 

Need on võluvad pildikesed kaduvast maailmast. Standardmudeli järgi peaks ju olema nii, et murdeikka jõudev poiss, kes kasvab vanavanemate juures, kogeb materiaalset deprivatsiooni, kehalist karistamist, õpiraskusi ja koolivägivalda, põgeneb kodust, satub halba seltskonda, hakkab tarvitama meelemürke, saab kokku sama katkise tüdrukuga ja nad lõiguvad ennast nüri žiletiga kuskil mahajäetud tehase varemetes keset klaasikilde ja konisid. Antiik-Võrus oli murdeikka jõudvale poisile selge, et “kõik läheb mööda ja elu ongi enamasti nõme. Sellepärast ju ainult elataksegi, et siis mõnikord harva jälle ei ole”. Selle “om nigu om” fatalismiga vaatleb ta kogu ümbritsevat issanda loomaaeda; ainult siis, kui keegi tema sisse söödetud kalaaugu anastab, hakkab poisil huul värisema. Kalapüük — tsiviliseeruva maailma viimane legitiimne “isane” harrastus — on tema stiihia, eduelamus ja eskapism. 

Kalapüügist vestab minategelane/autor tõesti kaasakiskuvalt. (Etnograafilisest huvist guugeldasin välja, et мотыль on vene keeles sääsevastne ja мормыш kirpvähk.) 

Lõpuks ilmub ikka pildile ka tüdruk. Kes pole üldse katkine, ehkki üksjagu pöörane. Tüdruku kaudu ilmub pildile ka popkultuur: “Sweet dreams are made of this.” Nojah, mehed on soomeugrilased, naised indoeurooplased. Kuigi standardmudeli järgi, jällegi, peaks naised hoidma traditsiooni ja mehed vedama innovatsiooni. Aga kõik saab korda. 

Selle raamatu eest saab Ruitlane üheksa pattu andeks.

Agony Aunt

Posted in * by tavainimene on 07/12/2015

Eile on keegi siit blogist otsinud fraasi “kuidas meest voodis hulluks ajada”. Erialakirjanduse põhjal julgeksin soovitada järgmist: määrige enda ristluud Vietnami salviga kokku, pudistage voodisse küpsisepuru, kiskuge mehe pealt tekk ära, kurtke, et voodi alt kostab vaenulike vaimolendite hääli, ja võtke enesekaitseks jääkirka padja alla. 

“Tigu nõlvakul”

Posted in * by tavainimene on 07/12/2015

Mõned nädalad tagasi oli linnaraamatukogu fuajees lahti löödud fantastikaraamatute lett, mille taga seisis stereotüüpilise fantastikalugeja välimusega kohmetu noormees. Ostsin kaks Strugatskite pehmekaanekat, mida ma varem lugenud polnud.

“Esmaspäev algab laupäeval” (kõlab nagu “reede öösel vastu pühapäeva”) ei jätnud mulle eriti sügavat muljet ja viimast kolmandikku kiirlugesin juba üsna pealiskaudselt.

“Tigu nõlvakul” oli üksjagu intrigeerivam. Romaan, mille kirjutamisloost on autorid ise üsna põhjaliku ülevaate andnud, koosneb kahest paralleelselt jooksvast liinist: “Mets” ja “Valitsus”. Valitsuse (metsa-asjade valitsus) poolel püüab lingvist Perets pääseda metsa, aga põrkab ühtelugu mingite kafkalike (ja fantastiliste, lõpuks suisa üleloomulikku varjundit omandavate) takistuste vastu. Metsast omakorda otsib teed välja sinna lennukatastroofis sattunud Candide (nimi!), keda takerdavad pentsikud (ja fantastilised, kuid lõpuks siiski mitte üleloomulikud) metsaelanikud.

Siin on sügavam plaan (mille puudumist ma eelmisele loetud raamatule ette heitsin) kahtlemata olemas. Võib-olla isegi mitu. Aga väga raske olnuks sellele näppu peale panna stiilis “sellega tahab autor meile ütelda, et”. Ühiskonnakriitika — jah, ilmselt. Nõukaühiskonna kriitika — see oleks liiga lihtne. Kuigi kahtlemata on nõukaühiskonnas elanule paljud detailid hõlpsamini arusaadavad ja äratuntavad.

Selle mõtte peale ma lõpuks ise ei tulnudki, et mets on ettearvamatu ja stiihiline tulevik, mis võib käänduda meile sootuks võõrale rajale, ja valitsus on olevik, millesse on kodeeritud tung jaburuseni säilitada oma struktuure ja protsesse. Üks inimene on vangistatud olevikku ja püüdleb tuleviku poole, teine on lõksus tulevikuarengutes ja püüab neile vastu seista …

Romaani algidee on aastast 1965; pool sajandit hiljem võib sellest soovi korral mõndagi enamat välja lugeda. Näiteks seda, kuidas tehnoloogiline lõhe jaotab meid kolonistideks ja pärismaalasteks. Või kuidas amatsoon-naiste ühiskond muudab mehed ülearusteks.

Jõulukampaaniate aeg

Posted in * by tavainimene on 04/12/2015

Euroopalike väärtuste üle arutledes küsib peapiiskop Viilma, kas väärtused saaksid olla euroopalikud ilma kristliku ajaloo, kultuuri ja väärtusruumita. Väga hea küsimus minugi meelest, kes ma ometi vist isegi kultuurikristlase mõõtu välja ei anna, kapikristlasest rääkimata. Alustada võiks sellest, et mis need euroopalikud väärtused siis täpsemalt on. Ja et kummal on euroopalikumad väärtused, kas kristlikul Venemaal või šintoistlikul Jaapanil. Ja et kas euroopalikke väärtusi, mis nad siis iganes ka poleks, defineerib rohkem kristlik väärtusruum või hoopis kreeka filosoofia ja rooma õigus. See lähenemine, et “paljud kunsti- ja kirjandusteosed kasutavad ju piibli ja kristluse motiive”, on mu arust natuke liiga pealiskaudne.

*

Tallinna praost väidab teises lehes, et eestlase hing olla kirju nagu Tootsi peenar. Veel ütleb ta, et andeksandmatus on üks vähi ja muude raskete haiguste põhjus. Ja pajatab sellise võluva memoraadi:
“/…/ peres oli mees tapetud ning maetud ilmalikult. Tapetu ema pani igal õhtul oma riidekappi kausitäie toitu ning ütles, et poeg tahab süüa. Ta oli kõigutamatu. Lähisugulased tulid nõu küsima, sest nad ei teadnud, mida peale hakata. Ma läksin koos nende inimestega ja õnnistasin selle mehe hauda ning palvetasin seal. Ema ei teadnud sellest midagi, aga sellest päevast ta enam toidukaussi kappi ei viinud. Kui ettevaatlikult küsiti, siis ütles lihtsalt, et pojal pole seda enam vaja.”

Kas see on jumalal maailma loomisest peale nõnda seatud, et andeksandmatus põhjustab vähki? Ja kas surnute hinged saavad tõesti enne viimset kohtupäeva ja ülestõusmist elavatega suhelda? Tõepoolest põnev peenar, midagi pole öelda.

Kaalutud ja leitud kerge olevat

Posted in * by tavainimene on 02/12/2015

Käisin viimase kahekümne aasta teisel ja selle sajandi esimesel tööintervjuul. Kuigi ma “olin vaieldamatult tugev kandidaat”, “ei langenud valik seekord siiski minu kasuks”. Ma ei hakanud küsima — kas oleks pidanud? — mis siis kaalukeeleks sai. Otsustasin, et enam kui kahekümne kandidaadi seast seitsme intervjueeritava hulka jõudmist tuleb lugeda rahuldavaks tulemuseks.

Selle afääri teine ja mõnevõrra ootamatu positiivne tulemus oli, et ma sain aru, missugused vaieldamatud plussid on minu praegusel töökohal — kõrged laed, naturaalne parkett ja aknad, mis käivad lahti. Moodsa kontori tillukesed kuubikud ja kitsad koridorid staatilisest elektrist säriseva vaipkatte, lillakate päevavalguslampide ja konditsioneeri undamisega tundusid üsna hirmsad.

Aga võib-olla ma üritan endale lihtsalt viinamarju hapumaks mõelda. Sest “ei” on lõpuks ikkagi “ei”. Ja pole sugugi raske kujutleda kümnendat, kahekümnendat ja kolmekümnendat intervjuud, kus sa oled endiselt vaieldamatult tugev kandidaat, aga ei osutu seegi kord valituks.