tavainimene

Pikad kuumad päevad

Posted in * by tavainimene on 21/06/2021

Kolm maasikat olen juba oma peenrast söönud. Krundiserval, kuhu ma külvasin obstsöönse summa eest soetatud aasalillede seemneid, õitsevad ainult karikakrad, nagu igal aastal ennegi.

Kool on praktiliselt läbi, kõik tööd on esitatud ja hinne on välja panemata veel ainult ühes aines. Midagi head sealt ei tule, suurepärasest rääkimata. Natuke on asi selles, et ma võtsin edevusest või jonnist endale üle jõu käiva ülesande, aga peamiselt on asi ikka selles, et ma lihtsalt ei oska kvantitatiivset andmeanalüüsi. Tahaks nüüd öelda, et “õnneks mul vaevalt seda elus rohkem vaja läheb”, aga ma parem ei ütle midagi. Liiga palju on elus sõnu söödud. Mõnes mõttes oleks mul kehvema hinde üle parem meel, sest see võtaks kuidagi soorituspinget vähemaks; no nagu loos autost, milles on juba seitse mõlki. Jah, mis siis, et mul pole kellelegi tunnistust ette näidata, ikka tekib see lol-la-kas numbrihasart. “We are wired that way”, nagu ütles poole noorem kursusekaaslane. 

Saatsin ära esimese töölekandideerimisavalduse. Olin hakanud just veebis vormi täitma, kui monitor mu ees kustus — elektrikatkestus. Muigasin mõttes, et ilmselt tahab Universum mulle ikka kätt ette panna, ja siis ehmatasin ära, et kui iroonilise ebausuga liiga kaua mängida, siis iroonia kulub ära, aga lollus jääb. Helistasin Elektrilevi riketesse ja salvestus luges mulle ette pool Lõuna-Eestit, kes kõik ilma vooluta on. Noh, nii suurelt Universum minu tagasihoidliku isiku pärast kindlasti ei pingutaks. Tegin telefoniaku viimaste protsentide pealt hotspoti ja esitasin läpakaaku viimaste protsentide pealt avalduse ikkagi ära. Ma ei usu eriti sellesse asjasse ja ilmselgelt on see vale suhtumine. Või siis mitte. Kas tööotsija peab olema meeleheitest kistud entusiasmi täis või hoopis läheb-nagu-läheb tüüne voo seisundis?

Üle pika aja olen ette võtnud ilukirjanduse. Saab lugeda küll — õues lamamistoolis, vilus, märjaks kastetud kleit seljas. Meelis Friedenthali “Kõik äratatakse ellu” on selline mõnus assortii, buketis on natuke LeGuini, natuke Gaimanit ja natuke “Ussisõnu”. Jaa, jaa, ma tean, see on tobe ja ebaõiglane. Miks öeldakse, et veinis on vaniljet ja mustsõstart, sama hästi võiks ju öelda, et vaniljes ja mustsõstras on veidike punaveini? Aga jah, väga tore lugemine. Transfiguratsioon, talle veri ja Püha Jüri kutsikad — kh-kh-kh. Kuskilt blogist on mulle ähmaselt meelde jäänud kurtmine, et on eluliselt ebausutav, et kaunitar läheb ja seksib peletisliku vanamehega tänutäheks ühe raamatu eest. Noh, minu meelest asja mõte ongi selles, et see on ebausutav, ebaloomulik, üleloomulik. Mustmaagiline realism. Kui üldse miski küsimusi tekitas, siis müütiliste ja deemonlike olendite sisekõne tundus kohati liiga … argikeelne. Tekkis jabur kujutluspilt “kõleda tähitu kõrbetaeva all hääletult kriuksuval nõgimustal kruusal” lonkavast kentaurist, kes komistab loheküüne otsa ja kirub: “No mida pekki!”. Aga võib-olla oli selles mingi taotlus? Või lugesin mina mingi vale ootusega?

Järgmiseks võtsin ette Martin Alguse “Tagamaa”. Vaat ei istu. Kuidagi maneerlik. Ja veel kord maneerlik. Ja samas mul on kahtlus, et autor tegelikult ei kujuta ette, mismoodi kaheksateistkümnendal aastal ühe talusauna kütmine käis. Järgmises jutus tekkis mul juba kiuslik soov guugeldada, kui tõenäoline oli, et kolmekümnendate Eestis oli kellelgi vana labrador. Jaa, see on väiklane, see pole ju üldse oluline. Aga näed. Samuti need tulevikuvilksatused, kus antakse teada, et tallimehe poeg, kes lapsena linnupoja ära tappis ja peremehe tütart igatsevalt vaatas, sai hiljem NKVD äraandjaks. Mhh. Näita, ära seleta. Olgu, ma lasen sel raamatul natuke seista ja proovin kunagi hiljem uuesti.

Karjäärinõutus

Posted in * by tavainimene on 14/06/2021

Selline mitte-Venni diagramm …

Ma ei suuda lakata imestamast töökuulutuste üle. Otsitakse inimesi, kes “põleksid kustumatust sisemisest kirest protsesside optimeerimise järelevalve vastu” vms. Selline üheksakümnendate investeerimispanganduse hüperaktiivne stiil mõjub mulle ausalt öeldes pelutavalt.  Mulle meeldiks teha tööd, mida ma oskan ja millest on tolku, ettevõttes, kelle eesmärgid ja praktikad on minu väärtustega kooskõlas ja kes kohtleb mind väärikalt. Aga palun jätke mulle siiski ka muu elu.

Või peabki töö olema kirg? Kas töö ei võiks olla tehing? Vastastikku kasulik ja viisakas tehing, mis jätab mõlemale osapoolele tunde ja teadmise, et nad on sellest midagi võitnud? Lõppude lõpuks, kuidas see majandusklassik ütleski, — me sööme leiba mitte tänu pagari heatahtlikkusele, vaid tema omakasupüüdlikkusele.

Kolleeg vangutas pead ja arvas, et ma reageerin üle. “Otsitakse lihtsalt inimest, kes viitsib kaasa mõelda,” pakkus ta. Et siis inimest, kes küsimusele “mida sa teed?” vastaks “ehitan katedraali”, mitte “laon kive üksteise peale”? Vaat siin tahaks jälle norida, et kas see katedraalivisiooni loomise osavus ei peaks mitte tulema tööandja poolelt?

No vaatame. Lähiaja plaan A on siiski keskenduda ülikooliõpingutele. Kahes aines on veel viimased tööd hindamata; ütleme lihtsalt nii, et ma ei leidnudki viisi, kuidas mahutada Tableau’s ühele diagrammile kogus, pikkus, kiirus ja vanus. Ees ootab spurt projektipraktikaga; pingeline uurimine teemal “kuhu salvestatakse MS Formsi vastused” andis vastuse “kuskil Euroopas”. Nojah siis. Aga vaja oleks, et salvestuksid Accessis. 

Saabus maikuu, kaunis mai

Posted in * by tavainimene on 22/05/2021

… ja sai kohe läbi ka. Mida ma tegin kogu selle meeletu vaba ajaga, kui ma veel koolis ei käinud? Vaat ei mäleta …

Kirjutamiseks pole võhma, sest kogu vaimujõud läheb kodutöödele, mille teemad ulatuvad infosüsteemide riskihindamisest narratiivi struktuuri analüüsini. Vaatasin korraks järgmise semestri ainete valikut ja panin ÕISi kähku kinni. Ma pean ennast veel väga kõvasti veenma, et uued teadmised on olulisemad kui viisakad hinded. “Aine läbinud üliõpilane on võimeline mõistma andmeanalüütiliste tehnikate ristkasutuse võimalusi, näiteks seda, et assotsiatsioonireegleid saab rakendada seoste leidmiseks ka kahemõõtmelises andmetabelis või võimalust identifitseerida rist- ja ülesmüügi võimalusi iseorganiseeruvate kaartide klasterdustulemustest” — no ei tunne ma ennast mitte kuidagi selles lauses ära. 

Aga peenramaale külvasin muruseemne peale, nii palju on haridusest juba kasu.

Või noh. Viimased aastad on minus süvendanud veendumust, et teadus on suuremalt jaolt mõttetu, haridus on suuremalt jaolt kasutu ja mina ise olen suuremalt jaolt väärtusetu. Eks ma selle väiksema jao pärast pusin ikka veel edasi. 

Olete kuulnud seda võrdumit pardist, kes ei lenda nagu pistrik, ei jookse nagu gepard ega uju nagu delfiin? Ja et “aga kas gepard lendab, kas pistrik ujub, kas delfiin jookseb?” Noh, ma nüüd jälle töökuulutusi sirvides vaatan, et peamiselt otsitakse parte, kes jookseksid nagu gepardid, ujuksid nagu delfiinid ja lendaksid nagu pistrikud. Kallis tööandja, sulle kandideerivad sinna ebaadekvaatse enesehinnanguga nartsissistid ja heitunud, keda  töötukassa kubjas survestab nüüd juba igale poole avaldust saatma. Ära siis imesta. 

Peenramaast ja murust rääkides — elurikkus vohab mõnuga, kuna muruniiduk on juba kolmandat ringi remondis. Midagi seal karburaatori juures on mäda, aga viga ei leita üles. Teisel korral nad lihtsalt hoidsid masinat nädal aega töökojas ega teinud midagi, sest “ta ju läheb käima”, ignoneerides minu anamneesi, et tühjalt käib küll, aga niitma hakates sureb välja. Võib-olla oleks ikka pidanud kutsekooli minema?

Püüdmed

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Etymologically the word data is derived from the Latin dare, meaning ‘to give’. In this sense, data are raw elements that can be abstracted from (given by) phenomena – measured and recorded in various ways. However, in general use, data refer to those elements that are taken; extracted through observations, computations, experiments, and record keeping (Borgman 2007). Technically, then, what we understand as data are actually capta (derived from the Latin capere, meaning ‘to take’); those units of data that have been selected and harvested from the sum of all potential data (Kitchin and Dodge 2011, as cited in Kitchin 2014).

Kogokund

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Kodutöö jaoks tuli läbi lugeda raamatupeatükk kogukonna arendamisest ressursside aktiveerimise kaudu. Kaks Ameerika autorit. Kogukonna arendaja (practitioner) peab kodukonna arendamisel aluseks võtma nimetatud kogukonna ressursid — füüsilise, finantsilise, sotsiaalse, kultuurilise ja kõik muud kapitalid. Ja et siis kogukond võimestub ja korraldab oma elu ja tekib taskukohane elamispind ja kohalik kool ostab toidukraami kohalikult talunikult.

Ma ei tea. Midagi on siin pildil valesti. Patroneeriv, peaaegu kolonialistlik. Filantroobist practitioner sõidab oma Hummeriga kogukonda ja seletab kogukondlastele, et suurlinna ökoturul võiksid nad oma palmilehtedest korvide eest teenida kuni dollari tükist. Võib-olla ongi USAs asjad teistmoodi. Võib-olla olen ma rikutud ENSV pärandist ja Põhjamaade nänniriikide lähedusest, aga minu meelest võiks põhiteenused olla siiski tagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse süsteemi kaudu. Mul on näriv kahtlus, et vastutuse kogukondade kaela lükkamine (“sikutage end ise saapapaelu pidi soost välja”) on lihtlabane kõrvalehiilimine vastutusest regionaal-, sotsiaal- ja veel mingite poliiitikate nurjumise eest. Kogukonnad võiksid, jah, tegeleda toreduslike asjadega nagu bussipeatuse värvimine rahvariideseelikutriibuliseks. Aga et seal ka buss peatuks, selle eest ei saa panna vastutama kogukonda.

Ja kohalik kool, muide, ei saa osta toidukraami kohalikult talunikult. Sest korruptsioon. Ja veterinaar- ja sanitaarnõuded. Talunikul pole nagunii sellist juurviljaladu, kus porgandid õppeaasta lõpuni säiliksid. Ja kui kohalik külatädi küpsetabki imehäid pirukaid, siis ei ole see niisugune ressurss, mida oleks võimalik tootestada. Jah, on olemas kodused tordimeistrid, kelle kontakte jagatakse käest kätte. Ei, nad ei oma tervisetõendit. Ei, nad ei maksa makse. Mida practitioner selle peale ütlema peaks?  

Meeleolupilt ka. Kogukonnast. Taskukohane elamispind. Jah, selles majas elatakse.  

Kuidas siis ikkagi on?

Posted in * by tavainimene on 01/04/2021

– Loomulikult kasvatavad emad lapsi teisiti kui isad. Loomulikult. See on nagu nii elementaarne. Ema on ikka selline toputav-poputav kanaema. Isa laseb lastel ka riskida ja haiget saada.

– Hmm. Ja millega sa seda seletad?

– Bioloogia, puhas bioloogia. Ema reproduktiivne investeering on suurem.

– Sa mõtled, et kui laps riskides katki läheb, siis isa saab väiksema vaevaga uue teha?

– Sa olid nüüd omaarust vaimukalt küüniline, aga jah. Naise jaoks on rasedus ja sünnitus evolutsioonipsühholoogiliselt eluga riskimine. Mis vaeva ja valuga saadud, seda ka hoitakse nagu silmatera. Mehe investeering on paar tilka valku. 

– Mulle meenus jus üks raamat — “Mammutikütid”. Seal kirjeldati, kuidas ürginimeste hõim põgeneb kas vaenlaste või mingi kiskja eest. Ja ühel naisel on vääksuv ja virisev väikelaps, kes teda tüütab ja väsitab ja pidurdab. Ja ema võtab lapsel jalust ja lihtsalt virutab ta raja äärde mülkasse ja lidub ise edasi …

– Pff, esiteks, see on ilukirjandus, seda ikka tead, jah? Teiseks, selle ema geeniliin tõenäoliselt hääbuski seal mülkas. Nende geenid, kes endast viimase välja panid, said edasi kanduda. Koos kalduvusega endast viimane välja panna.

– Ikkagi, ma ei tea. Mulle tundub see kanaema-kujund kuidagi suhteliselt hilisena. Talunaine viis hälli heinamaale ja vihtus ise niita, polnud temal aega oma kahtteist last ümmardada.

– Põlluharimine ja pärisorjus on suhteliselt lühike episood inimkonna ajaloos! Hadzad näiteks …

– Jajaa, ma juba ootasingi. Argumentum ad hadzarum. Miks sa üldse arvad, et need paarkümmend relikti on kuidagi representatiivsed muistsete küttide-korilaste suhtes?

– Aga miks sa arvad, et ei ole?

– Me jõudsime vist patiseisu? Ma lihtsalt tahan öelda, et väga paljud nähtused, mille kohta öeldakse, et “see on looduse poolt aegade algusest paika pandud naise roll või mehe roll”, on tegelikult ikka kultuuriline konstruktsioon, sageli mingi 1920-30ndate USA keskklassi elustiilist. Umbes et evolutsioon on määranud naised tolmu pühkima ja mehed autot juhtima. No ei ole nii.

– Me alustasime oma juttu vanemlusest, see on natuke teine asi. Tolmulapp on kultuuriline, laste kaelakandjaks kasvatamine on palju rohkem bioloogiline. Sa ei hakka ometi eitama, et suur osa meie moraalikoodeksist on paljunemiskäitumisest tingitud?

– Sa mõtled nüüd mida?

– Ma mõtlen seda, et on väga selged ja loogilised põhjused, miks naistelt eeldatakse, et nad on seksuaalselt valivad. Sa võid libustamise vastu loosungeid lehvitada, palju tahad, aga ühiskonna valdav enamus tunneb ikka, et kui naine tõmbab ringi, siis see on rohkem vale kui see, kui mees tõmbab ringi.

– “Mees, kes saab, lits, kes annab”? Ma arvasin, et me oleme sellest edasi arenenud?

– Ei ole! Sest see on bioloogia! Ja tunnista ausalt, sa oled valmis pigem tunnistama, et mõlemad ringitõmbajad on ühtviisi nõmedad, kui seda, et mõlemad on ühtviisi toredad.

– Oot-oot. Pea nüüd hoogu. Ringitõmbamine. See on juba väga hinnanguline sõna, eks ole.

– Mida iganes. Seksuaalne vabameelsus, vahet pole. Seksuaalselt vabameelne neiu on see, keda sa ei tahaks oma poja pruudiks ja laste emaks.

– No ma. No ma ei tea. See pole minu asi hinnanguid anda. Kui ta kõlbab mu pojale, siis kõlbab ta ka minule.

– Vale, vale, vale! Haistan valet! Sa neelad alla ja kannatad ära, aga sa ei ole õnnelik. Miljon aastat evolutsiooni ei saa eksida! Ja kui su minia laseks lastel külmavereliselt kõrge trepi serval mängida, siis tõmbuks sinu sees kõik kampi. Haa, tegelikult, kui see oleks sinu tütar, siis tõmbuks sinus kõik veel tugevamini krampi. Bioloogia!

– Oeh. Ma isegi ei. Ma tõesti ei. Tänapäeval ei ole ema ja isa vanemlusstiilil mingit vahet. Noored isad vahetavad mähkmeid ja jalutavad vankriga.

– Isa võib teha imikule pluti-pluti. Aga kui laps, eriti poeg, hakkab omal jalal astuma, siis on kohe vahe sees! 

– Hah, et isa armastus tuleb välja teenida? No ma ei tea, on ka selliseid ülehoolitsevaid helikopterisasid, et …

– Ja see tundub sulle õige? Sa ei vaata neid muiates või halvakspanuga, et nad nagu pole mehelikud?

– Tead, ma ei viitsi suga vaielda, kui sa kogu aeg väravaposte nihutad. Võta oma evolutsioonipsühholoogia ja saage temaga väga õnnelikuks.

Aina igasugu pudipadi

Posted in * by tavainimene on 16/03/2021

“Hariduse õnnetus on selles, et 12 aastat õpetatakse sind savist telliseid pätsima — ilma, et sul tekiks erilist ettekujutust katedraalidest, mida nendest saaks ehitada.” (Anon.)

Anonüümsete allikate tsiteerimine on muidugi paha-paha. Eile just mõtisklesin, kuidas tekivad Facebooki need nime, näo ja ajaloota libainimesed, kes seal “ära-usalda-valitsust”-kihutustööd teevad. Mitte et mina nüüd valitsust ülearu palju usaldaksin või tema peale loodaksin, aga väide “hambaarstid kinnitavad, et maskide kandmise tõttu on kaariese- ja igemeprobleemid kasvanud 50%” tundub mulle ikka päris napakas. Missugused hambaarstid? Kus kinnitavad? Mille põhjal? 50% millega võrreldes? Aga näe, veel on kaaskodanik, kes kinnitab, et maskikandmine tekitab kopsuvähki, ja jagab sinna juurde artiklit, milles kirjutatakse, et kopsuvähki põdejatel võivad bakterid tekitada lisahädasid. Ja teine kaaskodanik kirjutab “KUI TE KOHE EI LÕPETA SEDA KOROONAHÜSTEERIAT, SIIS HAKKAVAD INIMESED SADADE KAUPA NÄLJA JA ENESETAPPUDE KÄTTE SUREMA, SAITE ARU!!!!!????” Need kommentaarid olid muidugi arvamusloo all, mille mõte kokkuvõetult oli “nüüd, kus mina olen väljaspool ohtu, on aeg hakata piiranguid leevendama”. 

Ohkama võtab see kõik. 

Midagi rõõmsamat ka: ma pidasin ennast siiani kohutavaks külmavareseks ja hakkasin juba kahtlustama igasuguseid koletuid tõbesid. Siis tõmbasin aga telefoni termomeetri-äpi ja selgus, et kui seinal olev mõõteriist näitab 18 kraadi, siis minu töölaua juures on 15. Veel selgus, et koolides jäetakse tunnid ära, kui klassis on alla 19 kraadi. Tuju läks kohe paremaks ja isegi külmatunne andis justkui järgi.

Väike sõda

Posted in * by tavainimene on 11/03/2021

“… üleskutseid eestlase kui rahvuse kadumiseks või hääbumiseks, mis olid tihti seotud nii ultrafeministlike, antikapitalistlike kui ka kliimasõdalaste ringkondadega … sai omakorda traditsionalistliku tiiva esmasest rünnakušokist toibudes väga tugeva ja täielikult hukkamõistva vasturünnaku osaliseks …”

Jeerum, tundub, et ma olen midagi ülipõnevat maha maganud. Kuskil käivad mingid ringkondade ja tiibade rünnakud ja vasturünnakud? Kas kuskil mingit järelvaatamise võimalust ei ole?

Mul on küll kahtlus, et see kultuurisõda käib samamoodi nagu vanas anekdoodis:
— “Kas tankiväed osalevad?”
— “Jah, mõlemad tankid.”
— “Aga lennuvägi?”
— “Ei, piloot jäi haigeks.”

PS Tundub, et classic editor on WordPressist lõplikult kadunud. Hirmus kiusatus on hääletada jalgadega. Vanakooli-blogimise aeg saabki viimaks läbi. Nupuvalik “Avalda” ja “Cancel” tundub ka kuidagi väga kõnekas.

Tubli viieline tüdruk

Posted in * by tavainimene on 08/03/2021

Kõik teadsid, et ma olen inimene, kes ei vannu ega ropenda. Siis tuli Excel.

(Ei, transpose table ei tööta. Ei, pivot table ka ei tööta. See peab olema mingi xlookup index match teema? Kulutada nädal aega, et õppida selgeks funktsioon, mida ma kasutan üks kord elus?)

Ma arvan, et mu viimane kodutöö läks suht metsa. Jälle see “ülinõrk seos väga suure kindlusega” jms. See-eest uurisin järgi, miks statistikud kasutavad negatiivsetest väärtustest lahti saamiseks ruutu võtmist, mitte lihtsalt absoluutväärtusi. Vastus: ruutudega saab matemaatiliselt  ägedamaid asju teha. Nojah siis. 

Head naistepäeva kõigile tublidele viielistele tüdukutele, kes peavad pusima ja vaeva nägema, mitte ei lahenda probleeme loomulikust intelligentsist nagu kolmelised poisid.  

Peaasjad

Posted in * by tavainimene on 03/03/2021

Vaimse tervise edendajate soovitused stiilis “võtta iga päev 15 minutit, et lähedase inimesega koos mängida, hullata, naljatleda ja jutustada” on väga paljude inimeste jaoks soovitus süüa siis kooki, kui leiba ei ole.