tavainimene

Arvatud

Posted in * by tavainimene on 13/08/2018

Arvamusfestivalil käidud jälle. Teist aastat mitte niisama uitajana, vaid ametikohustusi täites — modereerisin üht keskmise suurusega ja üht väikest arutelu ja polnudki enam hirmus. Kolleegidelt sain kiita; no selleks kolleegid ongi. Teistele aladele kuulama ei jõudnud nii palju kui oleks tahtnud. Just nimelt kuulama, sest Arvamusfestival on muutumas Kuulamisfestivaliks. Alasid mehitavad suured institutsioonid, kes teavad, et rahva toovad kohale suured staarid. Ja kui juba staarid räägivad — Benedict Andersonist ja kujuteldavatest kogukondadest näiteks –, siis mida mina, lihtne tavainimene, ikka suudan sinna kuulamisväärset vahele öelda.

Kahekümneses grupis ma veel küsin sõna, aga kahesajases küll enam mitte. Kuigi mul oleks küll olnud tahtmine öelda, et üks põhjus, miks inimene “usaldab kõrvalistujat trammis rohkem kui oma riigi demokraatlikult valitud valitsust”, võib olla see, et valitsus suhtleb rahvaga üha rohkem läbi professionaalsete suuvoodrite ning poliittehnoloogiliselt täpseks timmitud sõnumite. Ma saan väga hästi aru, kui mind taandatakse jutupunktide sihtmärgiks ja kui ma tunnen, et mind ei usaldata tõega toime tulevat, siis ma ei usalda vastu ka. (Ses mõttes oli väga inimlikult liigutav ja siiras peaministri mõtteavaldus “jumal tänatud, et see eksinud rakett rabasse kukkus, sest kui ta oleks inimesi tabanud, oleks ju võinud keegi surma saada” — mille peale kommunikatsiooniinimesed ilmselt juukseid katkusid, oigasid ja validooli neelasid.)

Jah, kuidagi on mul tunne, et Arvamusfestival on ka muutumas jutupunktide edastamise kohaks. Turundusürituseks. Sellest on kurb ja kahju. 

Teine koht, kus ma oleks tahtnud midagi öelda, aga neelasin sõnad alla, oli seal, kus suurettevõtja kurjustas valitsusega, kes ei suuda sundida noori inimesi tema vabrikusse tootvale tööle rikkust looma minema, vaid laseb neil õppida hulgakaupa sotsioloogideks ehk põhimõtteliselt parasiitideks. Ja et kui noortel on vabadus õppida sotsioloogiat, siis tema, ettevõtja, nõuab endale vabadust mitte maksta makse, mille eest seda rahastatakse. Aga ma oleks tahtnud öelda, et ettevõtjal on täielik vabadus mitte olla ettevõtja. Kui ta ei suuda toota ja müüa nii atraktiivseid tooteid, et maksta töötajatele atraktiivseid palku, siis võib-olla tulekski anda võimalus kellelegi teisele. 

Üks teema jäi mind veel närima. See sai alguse hetkest, kui üks erakonnapoliitik arvas, et tuleb hoida elus väikseid maakoole, sest siis saavad noored pered kolida maale ja saada palju lapsi. Oijah. Ma ei oska seda teemat isegi õieti sõnadesse panna, ilma iseendalegi vastikuna kõlamata. Seda enam, et ma tean, et PISA testide statistika näitab, et Eesti koolid annavad ühtlaselt head haridust. Aga elupraktika näitab mulle, et haridust hindavad vanemad kalduvad üha enam panema oma lapsi võimalikult varakult linnakooli, kus on rohkem valikuid, kõrgemad nõudmised ja lihtsalt üleüldiselt intelligentsem seltskond. Mis omakorda tähendab seda, et väiksesse maakooli kalduvad üha enam jääma haridust mitte nii kõrgelt hindavate vanemate lapsed. Vähegi teravam pliiats saab sealt ilma vaevata oma viied kätte ja alles siis, kui ta gümnaasiumisse jõuab, koidab karm reaalsus — maakooli oivik ei oska tegelikult keemiat ega ole ka harjunud õppimiseks pingutama. 

Ja see teema on tegelikult laiem. Otsuseid langetavad (ja Arvamusfestivalil osalevad) enamasti kõrgema haridusega jõukamapoolsed keskklassi valgekraed, kes suhtlevad peamiselt omataoliste inimestega ning eeldavad (seda isegi teadvustamata), et kõik on samasugused. Aga ei ole, teab nüüd Tavainimene, kellel täitub sügisel neli aastat ääremaaelu. 

Advertisements

Libiseb käest

Posted in * by tavainimene on 09/07/2018

Kõigi teaduste teener ja kuninganna

Posted in * by tavainimene on 04/07/2018

Matemaatikatestis on ülesanne: “Jooksja jookseb 100 meetrit 10 sekundiga. Kui kaua kulub jooksjal 1 kilomeetri läbimiseks?”
Mis oleks õige vastus?

Klassikokkutulek

Posted in * by tavainimene on 17/06/2018

Oi, jaa, mõtle, me polegi vist kooli lõpust saadik näinud. Nojah, sa siia meie kanti vist ei käi väga? Ah Tartus töötad? Mingi hea töökoht siis või? Ah lihtsalt kontoritöötaja; no meie just arutasime, et sina oled küll kindlasti uhket karjääri teinud, et ei tea, kas teedki meid tundma veel. Tartu … mul üks tuttav just kolis Tartust Tallinna, ütles, et ikka täiesti mõttetuks on see Tartu elu muutunud. Et Tallinnas on üürid sama kallid, aga palgad poole suuremad. Aga jah, eks ta on nii, et kuidas keegi, eks mõnele sobib selline lihtsam elu. Perekonnanimi on ikka sama sul, ma vaatasin … ametlikult abielus ei ole siis? Aga millega su mees muidu tegeleb? Ah soo. Et lahus olete siis, ja kas ammu juba või? Ah nii. Nojah, ega moodsad naised saavad ju ise kõigega hakkama, värvivad maja ja remondivad autot, kh-kh-kh. Mulle endale küll meeldib ikka ennast naisena tunda, nii hea on, kui ei pea muretsema mingi — ma ei tea — garaažiukse pärast. Sul ei ole autot? Ausalt? Issand, kuidas sa liigud siis? Sa vist kodust siis üldse eriti väljas ei käi? Ma ei kujuta küll ette, et ma ei saa suvel peale tööd hüpata autosse ja sõita randa. Või sügisel seenele. Mul on kogu aeg autos ujumiseasjad ja seeneämber, hihii. Või kuidas ma oleks lapsi kooli ja trenni vedanud ilma autota — ebareaalne ju. Kuidas sina …? Ei ole lapsi? Ühtegi? Issand, kuidas sa niimoodi siis. Kas juhtus midagi või? Issand, see on ikka … ma tean, üks mu tuttav näiteks ei saanud lapsi, aga tema lapsendas lastekodust kaks tükki, mitu aastat olid nad mehega järjekorras. Sa ei ole lapsendamisele mõelnud? Mõtle, kuidas sa vanaduses ikka niimoodi üksinda … keegi ei tule vaatama. Appi, ma ei kujuta ette, kui mul minu musirulle ei oleks — elu oleks täiesti mõttetu ju minu jaoks. Ma ei kujuta ette, milleks ma üldse elaksin siis … ei, noh, ma ei ütle, et sina ei tohiks elada, eks inimesi on igasuguseid, aga ma lihtsalt ütlen, et minu jaoks isiklikult on see täiesti ettekujutamatu. Aga jah, noh, kuule, ma liigun edasi nüüd, eks me hiljem vast näeme veel.

Leiutajatekülas

Posted in * by tavainimene on 14/06/2018

Maaelu üks ebameeldiv osa on see, et kevadest sügiseni on sul kogu aeg jalad mustad. Vana kooli maainimesed kannavad suvi läbi villaseid sokke ja kalosse ning kaltsuvaibad on neil põrandal sellist tumedat värvi, mille pealt määrdumine välja ei paista. Ma ei ole veel omadega päris sealmaal. Mul oleks vaja välisukse juurde jalapesumasinat. 

Ma ei peaks arvatavasti enam üllatuma, et selline asi on täitsa olemas. Tõsi, ta on mõeldud kängitsetud jalgade pesemiseks põllumajandushoonetes, nõuab surveveeühendust ja on umbes kümme korda kallim kui mulle sobiks. Aga idee on olemas. Nüüd tuleb leida jalasõbralikumad harjad, veepaak, voolik ja muud jupid … hmm, kas neid harju mingi väikse päiksepatarei ja elektrimootori abil pöörlema ei saaks panna? Et oleks nagu jalamati ja autopesula hübriid?

Öppetusi Nore-Rahwale

Posted in * by tavainimene on 06/06/2018

Esiteks, sellised kohad nagu Reddit ja 4chan peaksid üldse kandma Tervishoiuministeeriumi hoiatusmärget. Teiseks, kui keegi postitab mõnda foorumilõime ka sada netist leitud fotot kolme jalaga kassidest, siis ei tõesta see mitte kuidagi, et kassid on põhimõtteliselt olemuselt kolmejalgsed olendid. Kolmandaks — ja nüüd jõuame asja juurde — sa üritad esimesel koolipäeval külge lüüa kõigile oma kursuse tüdrukutele; nad on sinu suhtes tõrjuvad; sa karjatad “naised, mis teil viga on?!” Noh, sõbrake, sa kulutasid suurema osa energiast täiesti asjatult. Hiljemalt alates teisest tüdrukust oli kõigile selge, et nad ei ole mitte “that one girl“, vaid “just any pussy“. Peaaegu igaüks tahaks olla kellelegi “that one girl“. Peaeegu keegi ei taha olla kellelegi “just any pussy“. Reproduktiivne investeering ja muu sihuke värk. Võta järgmisel semestril vähem jõusaali ja rohkem evolutsioonibioloogiat. 

Teadus on imeline

Posted in * by tavainimene on 18/05/2018

See, et kehakaal on 80% ulatuses pärilik (ja ta on), ei tähenda seda, et kui sa kaalud 100 kilo, siis sellest 80 kilo on geenidest ja 20 kilo keskkonnast, vaid seda, et kehakaalu varieeruvus populatsioonis on 80% ulatuses seletatav geneetiliste ja 20% ulatuses keskkonnateguritega.

/…/

Võiks arvata, et lapse puhul on tema omadused suurel määral geenidest tingitud ja täiskasvanud inimest on jõudnud rohkem mõjutada keskkond. Tegelikult tuleneb  väikelaste populatsioonis intelligentsuse varieeruvus 20% geenidest ja 80% keskkonnast ning täiskasvanute puhul on see enam-vähem vastupidi. Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem pääseb pärilikkus mõjule. 

Juhtus

Posted in * by tavainimene on 23/04/2018

Midagi tõeliselt kirjapanemisväärset ei ole ma vahepeal korda saatnud, ainult janti ja jaburdust, mis tabloididel paigutuks rubriiki “Kirev maailm”. Näiteks õnnestus mul täiesti ootamatult ja esimest korda elus saada pähkliallergia atakk. Tempel mällu: sellistel puhkudel helista hädaabinumbril enne, kui su keel nii üles paistetab, et sa ei suuda enam hääldada sõna “pähkel”. Ja varu ravimikappi Tavegyli ja külmkappi jääkuubikuid, mida kiirabi saabumiseni imeda.

Kaks päeva hiljem, kui mu nägu oli ikka veel paistes, aga juba äratuntav, avastasin õhtul oma vetsu-duširuumi soojaks köetud põrandalt hubaselt kerra tõmbunud nastiku, kes minu kõssitamisele reageeris sisina ja pealöökidega. Ma tean, et nad elavad kuskil vundamendi sees, ja sellega olen ma valmis leppima, aga ma ei ole nõus omaenda kodus kummikutega duši all käima. Järgnes närvekõditav maojaht, mille käigus paljud tuttavad said võimaluse hiilata — telefoni teel, turvalisest kaugusest — soovitustega, milles tohutu teravmeelsus ja täielik kasutus üksteist vahvalt üle trumpasid. Lõpuks õnnestus nastik purki ajada ja majast välja toimetada.

Et nagu mis veel, küsin ma.

“Seltsimees laps”

Posted in * by tavainimene on 27/03/2018

Minu lapsepõlv möödus seitsmekümnendatel — polüestermööbel, krimpleenkleidid ja sassoonsoengud. Maal ei olnud, tõsi küll, polüestermööblit, seal oli rohelise silmaga raadio, tõukekelk ja mannergus piim. Nii et kuidagi on kummalisel kombel see viiekümnendate olustik ikkagi nii tuttav ja omane mingitest vanadest fotodest, üksikutest mööbli- ja majapidamisesemetest, kellegi koltunud spordidiplomitest ja muidugi juttudest. 

Juttude järgi mulle tundub, et Leelo oli erakordselt julge ja tarmukas laps ning tema pedagoogidest vanemad olid kindlasti omal ajal väga edumeelsed. Keskmine seltsimees laps poleks vist viiekümnendate alguses võõra täiskasvanuga rääkimiseks palumise pealegi suud lahti saanud, rääkimata oma arvamuse avaldamisest. Ja üleastumiste eest oleks teda juustest kõvasti karvustatud, halvemal juhul oleks vitsadki käiku läinud.

Suurte inimeste maailm on laste vastu varemalt ikka karm ja julm olnud. Aga see “näita isa medaleid, siis saab emme rutem koju” on isegi ajaloolises kontekstis tülgastavalt alatu. Miks must mees nii tegi — filmis antud vihje sellest, et Felix oli kooli popim spordipoiss ja Helmes kõige popim tüdruk, oli minu meelest natuke mööda. Tegelikult oli asi ju pigem süsteemis, kus tuli olla alatu oma naha hoidmiseks, sest seda nõudis keegi toiduahelas võimsam ja tugevam, kes omakorda pidi täitma veel kaugema ja kõrgema käsku. Või siis oldigi ideeline kommunist, kes oli näinud unes taevalikku õiglust, mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Kui tegu poleks eluloomaterjaliga, siis ma vist noriks selle teema kalla rohkem ja sooviks, et Paul Variku tausta ja motiive oleks rohkem avatud ja üldistatud ning selle arvel näiteks episoodid Makajevaga välja kärbitud. Aga nii oli ka täitsa hea. Eraldi sügav kummardus ja soe aplaus lapspeategelasele, kes oli lausa üle kõigi ootuste hea. 

 

La piim, la koor

Posted in * by tavainimene on 07/03/2018

Hakkasin mõtlema, kas see on snobism, kui ma krimpsutan nägu iga kord, kui kuulen raadioreklaamis, et “uues piimatootes on keefir ja jogurt koos nagu Kleopatra ja Maak Änfoni“. Aga jõudsin järeldusele, et kui ma oleks snoob, siis ma ei kuulakski kommertsreklaamidega raadiojaama.