tavainimene

Kuidas muidu läheb

Posted in * by tavainimene on 29/03/2020

Mul on maal elamise suhtes palju suuri kahtlusi olnud, aga hetkel tundub see täitsa hea variant. Jalutamiseks on null koma kuus isiklikku hektarit, maja ees õitsevad krookused ja hüatsindid, nartsissid on suures nupus. Eelmisel laupäeval põletasin õunapuuoksi ja sain kokku 15 000 sammu, eile pügasin (loe: saagisin käsisaega latvasid) kuusehekki ja likvideerisin ühe vana lauajäätmete virna ning sain 10 000 sammu. No ja siis see, et maja all keldris on lisaks kartulitele suur hulk hoidiseid. Mingeid toitaineid neis ju ikka on, kuigi ma ei usu väga mooside või marineeritud kurkide vitamiinisisaldusse.

Kohaliku toidupoe valik on kasin, korra nädalas ma käin ikka maakonnakeskuses, püüdes ühistranspordis vähem hingata. Eile oli rong küll praktiliselt tühi ning lõhnas õrnalt mingi kemikaali järele. Oijah. Püüdsin n-ö sportlikust huvist peas visandada teoreetiliselt korrektset desinfitseerimisprotokolli, mis põhineb eeldusel, et nii minu käed, ostukott kui ostukotis olev leib ja piimapakk on saastunud. Lootusetu. Selleks tuleks õue rajada mingi sanitaartelk ja ilmselgelt ei suudaks ma tagada seda, et mingil hetkel puhta käega uuesti musta pinda ei katsu. Tuleb lihtsalt loota heale õnnele või, kui asi veel hullemaks läheb, siirduda tõesti kartuli ja moosi menüüle. 

Kaugtöö kodukontoris kulgeb esiotsa üsna valutult, hommikuti on mõnus kaua (poole kaheksani!) magada. Kahe nädalaga on järele proovitud Zoom, Skype, Teams, Teamspeak ja Big Blue Button. Andmesidet on kulunud umbes 12 giga, õnneks läheb see tööandja arvele. Koduse internetitaristuga on asjad nii kaugel, et teenusepakkuja alltöövõtja kinnitas mu maja välisseina külge mingi karbi, võttis allkirja ja lahkus. Uurisin ääri-veeri, mis edasi saab. Nüüd tulevat oodata, aga kõigepealt seina sisse auk puurida, et karbist juhe tuppa vedada. Augu puurimine spetsialisti poolt maksvat 200 eurot. Paras aeg näidata, et akutrelli ostmine oli ikka mõistlik tegu; ma loodan, et see auk saab õigesse kohta ja õige läbimõõduga ja et sellest ei tulene mingit garantii- või kindlustustingimuste tühistamist vms. 

Oijah. Võib-olla ei peaks internetitaristule raha raiskama. Nagunii tulevad koondamised ja palgakärped. Aga mina, nagu ullike, sirvin ikka puukoolide kodulehti ja mõtisklen, et tahaks ikka ühte pirnipuud ja ühte pooppuud ja mida kõike veel …

Seitsmenda klassi matemaatika

Posted in * by tavainimene on 26/03/2020

Lihttelegrammi saatmisel Eesti Vabariigi piires [2003. a] tuli maksta 60 senti iga sõna eest ja lisaks 20 kr teenustasu. Tähistame telegrammi saatekulu tähega u (krooni) ja edasiantud sõnade arvu  tähega v.

Saame, et

u = 0,6 v + 20,

kus igale v naturaalarvulisele väärtusele (v≠0) vastab muutuja u üks kindel väärtus. Seega telegrammi saatekulu u on telegrammis edasiantud sõnade arvu v (argumendi) funktsioon.

Üldiselt:

Kui funktsioon y sõltub argumendist x selliselt, et y = ax + b, kus a ja b on antud arvud (a≠0), siis seda sõltuvust nimetatakse lineaarseks sõltuvuseks ning funktsiooni lineaarfunktsiooniks.


Millest siin alustadagi? Esiteks, keegi ei tea, mis on telegramm. No see on väike häda. Suurem häda on see, et korrektne teadusmõisteline esitus on seatud tähtsamaks kui sisuline arusaadavus keskmisele 13aastasele lapsele. “Igale v naturaalarvulisele väärtusele (v≠0) vastab muutuja u üks kindel väärtus. Seega telegrammi saatekulu u on telegrammis edasiantud sõnade arvu v (argumendi) funktsioon.” Sõnal “seega” on eeltoodud lõigus mõte ainult matemaatiku jaoks. Lapse jaoks tuleks esmalt hakata uuesti meelde tuletama, mis on funktsioon ja mis on argument. Muide, mitte kuskil ei seletata, mispärast “lineaar-“, ega looda seoseid sõnadega liin või joon või ingliskeelne line

Veel rohkem häirib mind see, et teoreetiline osa ja ülesanded on õpikus segiläbi. Palun trükkige eri sisuga leheküljed (tervemõistuslik seletus, matemaatiliselt korrektne esitus, näited, lihtsad ülesanded, keerukamad ülesanded) eri värvi taustaga! Kui kogu tekst on ühesuguse kirjatüübiga, siis sellest, et näitele on peenikese värvilise joonega kast ümber joonistatud, ei piisa selle eristamiseks muust tekstist. Kogu tekst tervikuna on liiga tihe, kohati mõttetult paljusõnaline ja kohati mõttelõnga suuri lünki sisse jättev. Kahesõnaga — on arenguruumi. 

Tegelikult peaks iga õpiku juurde kuuluma ka õpetajaraamat. Vaat neid oleks huvitav lugeda. Aga ma kahtlustan, et meie kirjastused hoiavad selle arvelt kokku?

PS Tõsiselt lasi mul juhtme kokku õpikus esitatud küsimus: “Miks korrutis ei sõltu tegurite järjekorrast?” Jah, ma võin seda illustreerida, aga ma ei oska seda põhjendada. 

 

Aga kuidas seletada seda viiendikule?

Posted in * by tavainimene on 22/03/2020

Tuleta meelde, miks ja mille jaoks sa üldse õpid. Näiteks “õpin raku ehitust, sest tahan saada arstiks ja meedik peab organismide toimimist tundma”. Või “õpin matemaatikat, et treenida oma aju”. Või “õpin ajalugu, et olla huvitavam  vestluskaaslane”. Tore on, kui õpitav teema sind huvitab. Kui ei huvita, siis mõtle see enda jaoks proovilepanekuks. 

Jälgi ise, kui kaua sa järjest tõhusalt keskenduda suudad, ja planeeri õppimine parajate ampsudena. Näiteks 30 minutit õppimist ja 10 minutit virgestuspausi. Jälgi, et õpitavad teemad vahelduksid. Uue materjaliga tutvumine, harjutamine ja kordamine peaksid olema hajutatud.

Tee oma töömälu õppimise jaoks vabaks — hoolitse, et puuduksid kõrvalised segajad. Lülita välja sotsiaalmeedia märguanded, pane raadio kinni, käi vetsus ära. Kui ümberringi on müra, kasuta kõrvaklappe. Tekita endale õppimiseks kindel koht ja hoia oma asjad korras. Kui sul on raske keskenduda, sest pähe hiilivad segavad mõtted, siis pane need mõtted paberile kirja, et neid pärast õppimist edasi mõelda.

Planeeri oma õppimist — tee keerulisemad asjad enne, lihtsamad pärast. Kui keerulised asjad tunduvad nii hirmutavalt suured, et tardud ära, siis tee hakatuseks ära midagi väikest ja lihtsat. Õnnestumine tõstab energiataset ja juba oledki tegevuses sees.

Tutvu uue materjaliga. Lihtsalt mitu korda läbi lugemine ei tähenda veel selgeks saamist. Loe mõttega, loo seoseid sellega, mida sa juba tead. Pane olulisimad märksõnad käsitsi kirja, joonista skeeme ja mõistekaarte. Kasuta meelde jätmiseks erinevaid viise: proovi õpitut ette kujutada stsenaariumina omaenda elust, jutusta oma sõnadega ümber kujuteldavale kaaslasele jne.

Guugelda põnevat lisamaterjali. Aruta keerulisemaid teemasid kaaslastega videovestluse teel.

Esita iseendale kordamisküsimusi ja püüa õpitut mälust välja tuua. Koosta õpitu põhjal test. Tee paus ja püüa ise testi lahendada.

Kui kõik õpitud, siis premeeri ennast võimaluste piires oma lemmiktegevusega.

Jälgi ise oma õppimist ning kasuta neid meetodeid, mis just sinu puhul on ennast õigustanud.

Jo…hhaidii

Posted in * by tavainimene on 07/03/2020

Teises klassis käiv lapskodanik oli saanud muusikaõpetuses suure rasvase kahe. Ta ei saa jo-le-mi süsteemist aru. Mul on raske seda talle pahaks panna. Mul on raske pahaks panna ka õpetajale, et ta ilmselgelt ei suuda õpilasele arusaadavalt seletada — mina ka ei oskaks. Aga ma proovin. Teie palun aidake. 


Laulul või pillilool on viis. Viis koosneb helidest. Helisid saab üles märkida nootide abil (nagu sõnu saab üles kirjutada tähtedega). Kes noodikirja tunneb, saab nootidega kirja pandud viisi laulda või mängida. 

Helid on pikad ja lühikesed, madalad ja kõrged. Madalaks nimetatakse seda heli, mida lauldakse jämeda häälega. Kõrgeid helisid lauldakse peenikese häälega. 

Pikkade ja lühikeste helide üles märkimiseks on eri kujuga noodid. Kõige pikema heli noodimärk on nagu ilma sabata valge kass. Temast poole lühem on nagu püstise sabaga valge kass. Veel poole lühem on nagu must püstise sabaga kass. 

Eri pikkusega noodimärkidel on ka hüüdnimed. Kõige pikem noot on ta-a-a-a. See poole lühem on ta-a. Veel poole lühem on ta. Ja tegelikult on olemas veel lühemad noodid, mis käivad sageli kahekaupa koos, nagu mustad hiired, kellel sabad sõlmes. Nemad on kahekesi koos ti-ti.

Päris muusikud neid hüüdnimesid ei kasuta. Need on koolis õppimise jaoks. Nende järgi on lihtne muusikapala rütmist aru saada. Näitek: ti-ti, ti-ti, ta, ta; ti-ti, ti-ti ta-a (“juba linnukesed väljas laulavad”).

Aga kuidas aru saada, kas nooti tuleb laulda peenikese või jämeda häälega? Heli kõrguse näitab ära see, kus noot asub noodijoonestikul.

Noodijoonestik koosneb viiest joonest. Noodid asuvad joonte peal ja joonte vahel. Jooni ja vahesid loetakse alt ülespoole: esimene joon, esimene vahe, teine joon ja nii edasi. Noodid võivad asuda ka esimese joone all ja viienda joone kohal. Kui viis ulatub veel madalamale või kõrgemale, võetakse appi pisikesed abijooned. 

Aga kuidas me teame, millisele joonele või vahesse laulu esimene noot märkida? Seda ütleb meile noodivõti, mis joonistatakse noodijoonestiku algusesse. 

Igal viisil on oma kindel helirida. See on nagu redel või trepp, millel on astmed. Vahel räägitaksegi heliredelist. Helirea esimese astme nimi on JO. Lihtsate laulude ja pillilugude viisid jõuavad kõige lõpuks tavaliselt esimesele astmele. 

JOst aste kõrgemal asub LE, edasi tulevad MI, NA, SO, RA, DI ja siis uuesti JO ja algusest peale. Nagu selles laulus: “Jo on tähtsaim teiste seas, le on naaberastmeks tal…”

Koolis kasutame me nootide lugemiseks ja kirjutamiseks jo-võtit, sest selle järgi on kõige lihtsam noodist laulda. Kes muusikakoolis käivad, need õpivad ka teistsuguseid võtmeid. 

Jo-võti määrab kindlaks esimese astme ehk jo asukoha noodijoonestikul. Sellel joonel või selles vahes, kuhu jo-võtme harud näitavad, asubki jo. Jo järgi määratakse kõigi teiste astmete asukohad. Kui näiteks jo asub esimesel joonel, siis le asub esimeses vahes, mi teisel joonel ja nii edasi. 


Selleks hetkeks on mul endal juba juhe täiesti koos. Kui ma oleksin teise klassi laps, siis ma tunnistaksin, et sellest helirea ja astmete värgist ma ei saa aru. Ja mina kui õpetaja ei oskaks seda teise klassi päraselt seletada. Ma ei oskaks vastata ka küsimusele, miks see jo üldse peab iga kord erineva joone peal asuma. Ega küsimusele, kust neid jo-võtmes laulunoote koolilastele siis ka saada on. 

Ära ole loll

Posted in * by tavainimene on 23/02/2020

Ma olen ametlikult idioot. Jumala eest, vallavalitsus peaks mulle eestkostja määrama. Olen siin nimelt tegelenud usinasti oma unekvaliteedi parandamisega. Ostsin uue (kasutatud) kušeti, pool meetrit laiema kui vana. See tähendab, et kassil on nüüd pool meetrit rohkem ruumi laiutada. Olen ka padjaturul ringi vaadanud ja üht-teist katsetanud aga seda üht ja õiget pole leidnud.

Tuli siis meelde, et pööningul on ju üks hea vana suur paks sulepadi. Tarisin ta alla tuppa. Jap, padi on paks ja hea, ainult natuke määrdunud. Või noh, öelgem ausalt, ikka päris must ja kole. Aga patju ju pestakse?! Guugel, avita! Jah, patju pestakse, aga see on kahtlase tulemuslikkusega ettevõtmine, eriti eakama padja puhul, mille katteriie võib olla juba pudedavõitu. Väike sikutustest — jah, riie ON pudedavõitu. Loeme edasi: vana aja perenaised tegid ikka nii, et määrdunud kott lõigati lahti, suled võeti välja, pesti ja kuivatati päikese käes ning õmmeldi neile uus ja puhas ümbris. 

Kui raske see olla saab? Ma pole ju esiemadest kehvem! Käed-jalad on mul küljes, suleriiet olen Abakhanis kindlalt müügil näinud, vett ja seepi mul majapidamises jagub. Käärid sisse!

Jah, ma olen idioot. See padi oli suur ja neid sulgi on palju. Suur osa neist lendles niisama mööda kööki laiali. Need, mis pesuvanni jõudsid, ei tahtnud esmalt vett sisse võtta. Siis said nad märjaks ja hakkasid levitama üpris jäledat haisu: märjad suled pluss mitme põlvkonna kehaeritised, ma pakun. Nii et nüüd on mul suur palitäis haisvat sulesuspensiooni ning null motivatsiooni sellega edasi jännata. Aga peab. Sest et mitme põlve usinad esiemad ja nii edasi. Õõäääöööh.

Kui need suled peaks kunagi padja sisse jõudma, tikin ma sellele padjale katte kirjaga “ära ole loll” ning asetan ta diivanil aukohale. Aga hetkel tunnen ma kerget jälestust igasuguste patjade, tekkide, sulgede ja suleliste elukate vastu. 

Karjatarkus

Posted in * by tavainimene on 13/02/2020

Mis elukas on soorebane?

Kuidas rääkida võõrastega

Posted in * by tavainimene on 31/01/2020

Epp ja Nodsu kirjutasid ilusasti võõraste inimestega viisaka väikevestluse pidamisest. Maal elades on nii, et kui sa näiteks oled aias, labidas käes, ja mööda juhtub minema keegi võõras, siis kümnest juhust seitsmel läheb ta vaikides mööda, ühel juhul soovib mokaotsast jõudu ja kahel juhul jääb seisma ning kommenteerib või küsib midagi. Näiteks: “No mis auku sinna nüüd kaevama hakatakse?” Kui kaevaja selle peale tõemeeli vastab, et hakkab põõsast istutama, siis saab üldiselt jutt kähku läbi. Kõrgelt hinnatakse aga seda, kui kõnetatav ajab end sirgu, toetub labida najale, suunab pilgu korraks taevasse ja ütleb midagi sellist, et “kaevan selle Hiina viiruse vastu kaitsekraavi”. 

Kas mööduja üldse juttu alustab, sõltub tema vanusest, iseloomust ja joobeastmest, aga ka kõnetatava soost, vanusest ja kehakeelest ja mitmest muust raskesti defineeritavast parameetrist. Minul on üldiselt resting bitch face ja ma olen pikk ja paks. Seetõttu ma võõrastega suheldes tihtipeale ülekompenseerin sõbralikkusega ja vahel annab see veidraid tulemusi. Näiteks kui meesterahvad hakkavad midagi kiiruga puterdama oma abikaasadest. Rahune maha, Volli, ma ei pea ennast mingiks fammfataaliks ega soovi su vooruslikkust ohustada, ma lihtsalt püüdsin mõjuda vähem hirmuäratavana. 

Pane oma finantskirjaoskus proovile!

Posted in * by tavainimene on 22/01/2020

Proua Jaanimets on võtnud EsiZedi pangast 8000 zedi laenu. Laenu aastane intressimäär on 15%. Tema igakuised tagasimaksed on 150 zedi. Pärast ühte aastat võlgneb proua Jaanimets pangale veel 7400 zedi. Teine pank nimega ZedParim annaks proua Jaanimetsale laenu 10 000 zedi aastase intressimääraga 13%. Igakuised tagasimaksed oleksid ikka 150 zedi.

Küsimus: Milline on üks võimalik negatiivne rahaline tagajärg proua Jaanimetsa jaoks, kui ta võtab laenu ZedParimast?

(Allikas: OECD PISA 2018)

Sõjapealikud ja rahupealikud

Posted in * by tavainimene on 19/01/2020

Keegi jagas Facebookis Ülo Vooglaiu juhtimistarkust, mille järgi “juhtida saab subjekt, kes” ja järgnes viieteistkümnest punktist koosnev loetelu stiilis “tunneb metasüsteemide süsteemi”. Minul tuli hirmus itsitus peale. See kirjeldus meenutas peainglit, kes juhib ingleid täiusliku informatsiooni ja igavese aja tingimustes. Tegeliku elu juhid on minu muljete kohaselt rohkem kaevikusõja poris rassijad, kes on pidanud lipu haarama, sest eelmine juht on langenud, ja kes peavad otsustama kohe ja kiiresti, kuigi side on katkenud ja neil pole tõtt-öelda aimu, mis toimub või mida peaks tegema ja kus on omad ja kus on vastased ja kas selles kõiges üldse on mingit mõtet või lootust.

Paar palvid 2

Posted in * by tavainimene on 17/01/2020

Suuline ettekanne ei ole essee ega aruande ette lugemine. Suuline ettekanne on omaette žanr. Kui sa tahad vastu vaielda, et sul on vaja just nimelt aruannet publikule ette lugeda, siis mõtle, kuidas oleks võimalik saata see neile kirjalikult. 

Mõtle järgi, kellele sa esined ja mida sa tahad neile öelda. Mis on sinu sõnum neile, mida sa tahad, et nad kindlasti teaksid või teeksid. Ühe lausega. Sul on oma keskse sõnumi edastamiseks kolm alateemat ehk jutupunkti.

Ära pomise ega soiu ega heieta. Anna saali energiat. Hoia kuulajatega silmsidet. Seisa kindlalt ja lõdvesta õlalihased.

Alusta lühikese ja energilise sissejuhatusega, mis tõmbab kuulajate tähelepanu sinule, nii et nad on valmis kaasa mõtlema. 

Esita oma kolm teesi. Sunni ennast rääkima aeglasemalt, kui sa tahaksid. Lühikeste lausetega. Korduste ja ümbersõnastustega. Kandvate pausidega, et kuulajad jõuaksid mõtet seedida. Seostades iga teesi oma keskse sõnumiga.

Ja lõpuks tõmba otsad kokku — nii, et sinu keskne sõnum jääks õhku kõlama. Kuulajad ja korraldajad on sulle tänulikud. Eriti, kui sa lõpetad oma jutu minut enne ajakavas ette nähtut.