tavainimene

Energia säästmiseks on valgus tunneli lõpus välja lülitatud

Posted in * by tavainimene on 25/09/2022

Mu telefon hakkab ilmutama väsimuse märke: sõrmejäljesensor ütles üles ja ammust ajast mõrase ekraani puutetundlikkus on vahelduva pilvisusega. Mõtlesin, et vaatan, mida siis asemele osta. Mul ei ole väga kõrged nõudmised: kahe sim-kaardi valmidus, alumiiniumist korpus, IP6x veekindlus, OLED ekraan, tagakülje sõrmejäljelugeja, 3,5 mm audioväljund. Üllatus, üllatus: selliseid telefone praktiliselt pole olemas. LG G8 ja Samsung S9+ — kumbagi pole Eesti turul müügil. Saaks osta Saksa Amazonist “taastatud, uueväärse”. Pff. Miks uued tehnovidinad on nii sageli kehvemad kui vanad? 

Piinlik ja totter on selliseid asju siia kirja panna. Kusagil käib sõda. Elekter kaob kohe ära. Koos elektriga kaob veevärk, kanalisatsioon, side ja esmatarbekaubandus. Mis alumiiniumist korpus, mis sõrmejäljesensor? Praegu peaks metsas hagu korjama ja vibu pingutama vms. Kui ma loen plaanidest ehitada Toome varemetesse klaasist restoran, siis ma mõtlen ka, et kas inimesed kuidagi usuvad, et see energiakriis läheb üle? Päriselt?

“Kalev”

Posted in * by tavainimene on 23/09/2022

Suurlinna tuled tõmbavad maatüdruku lõbustusasutiste keerisesse või midagi sihukest. Ma käisin teist õhtut järjest kinos, seeekord siis kodumaist spordifilmi vaatamas. Ja teate, ma ei häbene öelda, et see oli täiesti korralik meelelahutus. Sügavat filosooflist allteksti või üldistusjõudu pole vast vaja otsima minna, aga (profi)spordi, raha, võimu, poliitika ja eetika üle saab kinost koju jalutades mõtiskleda küll. Ja muidugi peamiselt see nostalgia, ja kuidas ikka laevad olid vanasti puust, aga mehed rauast. Ajastut ja isiksusi on portreteeritud viisil, mis on ühtaegu usutav ja väikse vimkaga. Salumetsa ja Sooniku duo on hea, Kuusmaa on hea. Nõudlikum publik on küll pahandanud, et miks Sokk peategelane polnud ja Kullamäe nii palju ekraaniaega saab, aga no mängufilmis peab ju ikka draamat olema. 

Kes tahab dokumentaali lisaks:

I poolaeg
II poolaeg

“Kurbuse kolmnurk”

Posted in * by tavainimene on 22/09/2022

Mina olin alati arvanud, et seal kulmude vahel on kurjusekorts. Aga ei, see on hoopis kurbusekolmnurk. Film oli hüsteeriliselt naljakas, piinlik ja mõtlemapanev. Jah, me oleme narridelaeval ja väga paljudel on juba süda paha … Kaptenisillal pole kedagi ning laeva peale mängivad kaarte Ameerika kommunist ja Vene kapitalist. Tsivilisatsiooni habrast koorukest parandavad, pesevad ja poleerivad miljonid nähtamatud virgad pruunid käed, aga kui ratas pöördub, võib igast kääbikust saada Guglunk. Tulla koju ja avastada, et valitsus hoiatab elektri kadumise eest, oli tõeline viies vaatus. 

Lugemine loeb

Posted in * by tavainimene on 16/09/2022

Õpetajate Lehes tümitasid Maarja Vaino ja Katrin Kalamees-Ruubel  kooli kirjandusõpetust: seda on liiga vähe ja liiga valesti; kohustusliku kirjanduse nimestikku pole ette antud, läbimiseks kohustuslikku ainesisu pole ette antud, pole määratletud, mida tuleb testis küsida ja missugused on õiged vastused. “Tiina hukkub, kuid võidab” – õige või väär? Kui seda pole õppekavas kirjas, no kuidas siis vaielda hagelemishimuliste vanematega õpilase hinde pärast? Kust otsida õigust? ÕS on nagunii juba põrmu kistud, kirjakeele normi kivitahvlid puruks pekstud. Edaspidi hakkab eriarvamusi, näiteks riigieksamite asjus, lahendama Riigikohus.  

Kirjandusõpetuse tuleviku pärast muretsejatele ma siiski ütleks trööstiks, et kui õpetajad valitaks igal hommikul tänavalt loosiga, siis oleks mure täitsa arusaadav. Aga üldiselt me ikka ju eeldame, et nad on magistrikraadiga spetsialistid, kes teavad ka, mis on “kultuurikaanon” ja mis on “tüvitekst” jne? Ma isegi mõtlen, et õpetajal peakski olema õigus valida klassis käsitlemiseks teoseid vastavalt oma õpilaste taustale ja kogemusele. (Kuigi, jah, egalitaarne ühiskond ja võrdsed võimalused on ka muidugi hea eesmärk omaette.)  Siin on veel see nüanss, et mina pole kunagi aru saanud, kas riiklikus õppekavas on õpitulemustena kirjas see absoluutne miinimum, mille iga enam-vähem terve inimene peaks omandama, või see absoluutne maksimum, mida ükski inimene iialgi tervenisti ära õppida ei suuda, aga mille poole peaks püüdlema ilma pärale jõudmise lootuseta. 

Huvi pärast kõrvutasin ainekavade kolme erinevat versiooni, kellel huvi suurem ja aega rohkem, võib teha põhjalikumat psühhoanalüüsi. 

Kirjandusõpetusega on üldse mitut pidi. Kõik argumendid, miks selline aine õppekavas olemas on, tunduvad ju väga arukad ja kaalukad: arendab õpilase emakeelset väljendusoskust, kultuurilist silmaringi, mõtte- ja tundemaailma, esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi. Aga mingi näriv, noriv ja irisev hääl minu sees küsib: miks emakeelset väljendusoskust ei peaks arendama emakeele tunnis, kultuurilist silmaringi ajaloo tunnis (see on omaette suur ja kurb teema, miks ajalugu on lahingute ja kuningate ajalugu, mitte ideede, tehnoloogiate ja kultuuride ajalugu), eetilisi tõekspidamisi aga inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse ja/või filosoofia tunnis? Või miks esteetilisi ja eetilisi küsimusi ei võiks meie audiovisualiseeruvas maailmas arutada hoopis väärtfilmide näitel? Miks ikkagi kirjandus peaks just eraldi ainena kooli õppekavas sees olema?

Nuputamiseks nutikatele: “Kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kui õppeasutisi ei ole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud harjutada noorsugu igavaid raamatuid lugema — ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käsi. Peale selle — imelik küll — leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.” Autor ja teos? Vihjeks: nõukogudeaegne retseptsioon oli peategelase suhtes ikka väga karmilt ülekohtune. 

“Issanda loomaaed”

Posted in * by tavainimene on 07/09/2022

Minu linnakodu alumine naaber teeb nüüd öösiti remonti. Muidu on ta selline üheksakümnendatesse kinni jäänud wannabe-mafioso välimusega tüüp, kiilas peanupp, tri poloski, BMW linnamaastur, Russkij Razmer ja Coca-Cola. Ma miskipärast kujutan ette, et bemmil ripub kuskil väike ikoon või rist palvehelmestega. Eilse teatritüki lavastaja, kes pärast etendust vestlusringis osales, oli ka riides nagu karjääri alustav Leningradi gopnik, aga muidu tundus ta igati sümpaatne ja tükk oli ju ka täitsa tore — usuteaduskonna lõpetaja magistriprojekt Eesti kristlaste portreedest. Taustaks Hieronymus Boschi peletusuur sürrealismisugemetega triptühhon ja pealkirjaks “Issanda loomaaed”.  Noh, sinna loomaaeda mahub teadagi säändseid ja määndseid. 

Ma vist oleks jälle tahtnud rohkem teatrit juttudele lisaks. Rohkem struktuuri, rohkem draamat. Et oleks gradatsioon ja kulminatsioon ja nii. Kuigi jutud — monoloogid — olid mu jaoks selle tüki parim osa. Väga hästi esitatud! Nagu vestlusringis keegi tabavalt märkis — näitlejatel tuli teiste portreteerimine palju ehedamalt välja kui iseendaks olemine. Kõige-kõige parem hetk kunstilises mõttes oli ehk see, kui katoliiklane Johanna astub Boschi tiibade vahelt välja ja valgustus teeb tema näost surnupealuu. Selle ilma jaoks surnud.

Iseenesest on kummaline, et kristlased on siis nüüd need Teised, keda tuleb kuidagi tavainimeste jaoks humaniseerida — kusjuures mitte liiga, ikka väikse vimkaga. Et tavainimene ikka tunneks väikest võõristust või kohmetust, ja seda ta ju tunneb, kui jutt läheb väga tõsistele asjadele, olgu nad siit või muust ilmast. Kohmetus võib panna tegema tobedaid nalju või juttu mujale juhtima. Ja Teine tunneb, et ta peab mingi olulise osa oma identiteedist kapis hoidma. Sellest oli ainult kahju, et Jehoova tunnistajatest lõpuks ikkagi ringiga mööda mindi. Kõrvaklapid ja “räägin-mida-kuulen” ja “nakkuse edasi andmine” oli lavastuslikult hea leid, aga välja kukkus see nii, et baptistid ja õigeusklikud on põhimõtteliselt ikkagi “meie omad”, aga JW on mingi zombide armee.

Vestlusring oli tegelikult üpris muhe jätk etendusele; väärikas härrasmees, kellele meeldinuks “üks rahvas, üks usk, üks riik”, meenutas kangesti kirikuõpetajat Kivirähu raha-monoloogidest. Või siis see silmapööritushetk, kui nooruke jutujuhtija mainis tõemeeli “jumalakujulist tühikut iga inimese sees” … Mis tuletas mulle meelde ühe blogija hiljutist etteheidet, et ateistid on konstrueerinud endale jumalakuju ja siis otsustanud sellesse/temasse mitte uskuda. Mulle endale tundub küll, et teistid on ju täpselt samuti konstrueerinud endale jumalakuju, ainult et nemad on otsustanud sellesse/temasse uskuda. Või mis otsustanud, lõpuks tuleb nagunii välja, et geenid määravad ära, kas sa oled üldse “sips spirituaalne” või siis religioosne (ja sellel viimasel juhul — kas kergeusklik või raskemeelne).

Seitsmenda päeva adventisti monoloog teadlastest tegi küll ilmsiks, et usklikud võivad konstrueerida endale mingi teadlasekuju ja siis otsustada temasse mitte uskuda. Et töötav kops või neer ei saa “lihtsalt iseenesest tekkida” — nojah, ega nii lihtsalt see tõesti ei käi. Jälle tuli meelde see ütelus, et järeldus on koht, kus te väsisite mõtlemast. Eks mõtlemine ole muidugi väsitav tegevus. Iga kord, kui ma üritan süveneda küsimusse, kas omnistsientne universumilooja pidanuks ette teadma, et kahejalgsed sulgedeta loomad tema käskudest üle astuvad, saan ma kerge peavalu. See on põhimõtteliselt ju variatsioon teemal “kas ta suudab luua nii suure kivi, mida ta ei jaksa üles tõsta”? Ma ei ole usuliselt haritud, aga mul on ähmane kahtlus, et vastus sellele küsimusele peab peituma matemaatikas. Kui kõikvõimsus on võimsus, mis on lõpmata suur, siis kas saab olla teine ja veel suurem lõpmata suur võimsus? Jah, saab! Positiivsete täisarvude jada on lõpmatu; positiivsete ja negatiivsete täisarvude jada on samuti lõpmatu aga eelmisest poole suurem! Mittematemaatikuna muidugi ütleksin, et see on õudne korralagedus, à la Hieronymus Bosch. 

Boschist veel nii palju, et minu meelest ta oli ajarändur. Ja mulle tundub, et ta on oma maali sisse ära peitnud mingi anakronismi. Aga vaat ei suuda sellele näppu peale panna.

“Kolme keha probleem”

Posted in * by tavainimene on 29/08/2022

Minu teadmised füüsikast kipuvad piirduma tõdemustega stiilis “kui pidurdamatu jõud kohtub liigutamatu objektiga, siis on targem viibida kättesaamatus kauguses” ja seepärast ma ilmselgelt ei saanud “Kolme keha probleemist” täit elamust kätte. Prootoni sisse pakitud mõõtmed, mis paistavad taevas hõljuvate valguskiududena — mnjah. Mingid ideed olid samas siiski täitsa võluvad. Kas “jumal ise teab”, kuidas kolm keha kaootiliselt liiguvad, või mängib härra Jumal viimati täringuid? Või siis see, et inimene võib olla väga tark, aga tarakanid elavad ta sellegipoolest üle. (Siinkohal meenub kuskilt loetud faktoid, et tarakanide arvukus olla kahanemas; eks loodame, et tegu pole evakuatsiooniga.)

Süžeeauke oli paraku igal käänakul ja autor põrutas neist roomikutega üle ja läbi. Noh olgu, ulme ju, sunnime kriitikameelt  vahepeal vakka olema. Mõnda juppi oleks küll toimetajana soovitanud kõvasti kärpida. Häiris kummaline ebajärjekindlus autori/jutustaja/vaatleja vaatepunkti osas; see ebajärjekindlus ei olnud siiski ka nii järjekindel, et oleks kuidagi kunstilise võtte mõõdu välja andnud. Ära ütle “hiljem sai Xi ühes baasis toimunud õnnetuses surma”. Anna seda edasi kahe tegelase dialoogina: üks ettevaatlikult pärimas, teine napisõnaliselt ja puiklevalt vastamas, esimene oma küsimust kahetsemas jne.

Kui sisu eest oleks kokku andnud nelja plussi, siis puine ja konarlik vorm saab minult küll kasina kolme miinuse. Huvi tekkis hoopis hiina keele vastu — kuidas seda ikkagi kirja pannakse ja tõlgitakse. Kas hiina kirjas lauset loeb iga kirjaoskaja hiinlane täpselt … ee … täht-tähelt samamoodi? Loogiline oleks ju, kuidas muidu nende rongid rööbastel püsiksid. Minul miskipärast oli ähmane ettekujutus, et nende kribuliste märkidega antakse mõtet edasi mingil poolmetafoorsel viisil, nii et iga lugeja konstrueerib peas omaenda jutustuse, mis võib olla hoopis erinev kõikide teiste lugejate omadest. Samas võib-olla ongi nii ja ronge hoiab Hiinas rööbastel hoopis kohusetunne, mis on tegelik viies vastasmõju.

Tore on see, et seriaali toodavad paralleelselt nii ameeriklased kui hiinlased. Loodetavasti paikavad-tihendavad stsenaristid hõredamad kohad kenasti ära ja kunstnikud loovad mõjuva visuaali. Võib ju vaadata küll siis, eesseisvatel jahedatel talveõhtutel, läpakas teki all soojendajaks. 

Koolielu ja ärielu

Posted in * by tavainimene on 22/08/2022

Tavainimene: Ma mõtlesin, et teeks XYZ.
Professor: Seda ei saa niimoodi välja arvutada!
/…/
Direktor: Kuule, tee nüüd XYZ.
Tavainimene: Seda ei saa niimoodi välja arvutada.
Direktor: Jah, jah, väga võimalik, aga mul on vaja. Homseks, okei?

Eto žizn, eto karma

Posted in * by tavainimene on 16/08/2022

“Tank oli shibboleth. Need narvalased, kes ei saa aru, mis teema eestlastel tankiga oli, ei saa ka millestki muust aru.”

Naiivne lähilugemine

Posted in * by tavainimene on 16/08/2022
Kõrbenud ja lõhki raskes põuavalus,
pragulise suuga taevast maa vett palus.
Maa on personifitseeritud, põud teeb talle valu – meid viiakse esimeste värsiridadega müütilisse aega, „kus linnud ja loomad veel rääkisid“.
Kaevud seisid tühjad, viljad põllul viltu,
igaüks see ootas päästvaid vihmatilku.
Vereohvri maale peab see rahvas tooma –
mitusada vangi, mitu tuhat looma.
Huvitav väike nüanss – vereohvrit vajab maa, mitte taevas, kuigi maa on ju ise taevast vett palunud. Võib mõelda, et tegu on taevajumalate eelse maajumalate ajastuga.
Juba ammu polnud suuri sõdu peetud,
võõraid vangikarju polnud kokku veetud.
Targad mehed tulid kokku suurde kotta,
kellegagi pole praegu minna sõtta.
Endi hulgast tuleb inimohvreid leida
ja kui muu ei aita, tuleb liisku heita.
Inimohver kui kontseptsioon on nüüdisaja inimesele õõvastav. Üleüldse ohverdamine kui selline – „milleks on surematule jumalale vaja vasikate verd ja vanade naiste laulu?“ Ometi teevad korralikud kristlased seda kui mitte just igal pühapäeval, siis paar korda aastas ikka. Kellegi veri on valatud, kellegi ihu süüakse, et keegi või miski saaks ära lepitatud.
Targematest üks siis ennast püsti ajas:
“Arvan, liisku heita meil ei ole vaja,
Kui ähvardab oht saada ise liisualuseks inimohvriks, siis tulevad mõistagi tarkadel enesealalhoiu mõtted. Või siis. Funktsionalistlikust seisukohast äkki oligi tark tegu ähvardava näljahäda palge eest kõrvaldada hõimu kõige nõrgemad liikmed?
ohvriks saagu need, kel jõud on kadund verest,
kokku toome haiged igaühe perest.”
Aga vastu oleks mõni kavalam tõbine võinud ju tõsimeeli väita, et jumalatele on solvav, kui neile pakutakse ohvrianniks teisejärgulist kraami?
Käsk siis teada varsti kõikidele anti,
ohvripõllu äärde haigeid kokku kanti.
Emad ahastasid, lapsed tegid kisa,
kellelt viidi tütar, kellelt haige isa.
Hädaldasid naised, mehedki meelt heitsid,
kuni oma haiged vargsi ära peitsid.
Näeme, et selline asjakorraldus ei olnud vähemasti mitte kõigi meelest täiesti legitiimne. Oma särk on ihule ikka ligem, oma haige isa kallim kui verejanuline maajumalus.
Ühel mehel oli naine olnud kena,
nüüd ta ilust palju järel polnud enam.
Oluline on see, et naine on olnud ilus, aga enam ei ole. Võib-olla on ta vana? Teoreetilise mehe vaatepunktist on tema väärtus igatahes vähenenud.
Haigus näris selga, ristluu sisse puges,
mees ta kohal palveid poole ööni luges.
Naine on haige, aga selgub, et mees hoolib temast endiselt ja hoolitseb tema eest. Edasi juhtuva valguses on see oluline. 
Rohte sisse jootis, armastusest vestis,
parata ei olnud, haigus ikka kestis.
Haigus on ilmselt tõsine, võib-olla surmav.
Aga ta ei peitnud oma naist ka ära,
temani kui jõudis otsimise kära.
Otsimise kära viitab vägivallale ja võimusuhetele. See ei ole mingi harmooniline ürgdemokraatia, kus igaüks teab oma kohta ja täidab oma kohust.
Ilusamad riided naise selga andis,
kätel oma naise õue peale kandis.
Naine on liikumisvõimetu, ilmselt töövõimetu, praktilises mõttes perele kasutu.
Ohvripäeval põllul voolaku su veri,
sügisel seal langeb kuldseid viljateri.
Mees on vabatahtlikult nõus haige naise surma saatma – uskudes (või siis teeseldes uskuvat), et ohvrist peaks kindlasti olema kasu.
Nagu sinu juuksed säraks päikse läbi,
viljakõrs saab nõtkeks sinu keha läbi.
Järgnevad kinnitused naisele sellest, kui ilus ja armas ta on ning kuidas surmas tema ilu muutub igaveseks, igavikuliseks. Surm on tragöödia, aga samas ülenemine. Naise keha muutub viljaks – võtke ja sööge, see on minu ihu.
Sirbiga kui vilja sügiseti lõikan,
sind siis viljast otsin, sinu nime hõikan.
Sügiseti, see tähendab igal sügisel – mees jääb naise mälestusele truuks.  
Vastuse mul viljast kahistavad tuuled,
sama õrnalt nagu öelnuks sinu huuled.
Naise vaim kahiseb viljas; hing, hingus, tuuleõhk.
Ja kui kevad, leivatainas kerkimas on mõhus,
samamoodi kasvaks lapsuke sul kõhus.
Kehalisus ja viljakus – naine kui ema, maaema, viljakusjumalus.
Sinu pehmest rinnast pole siis nii kahju,
sooja leivapätsi kui ma võtan ahjust.
Pehmest rinnast lahti kistud olla on kahju ja valus, aga soe leivapäts lohutab. Mees võtab ahjust leiba – sooja leiba, mõtelge.
Vihmast metsajärve veed on jälle helged,
vaatavad sealt mulle sinu silmad selged.
Nii sa igavesti minule jääd kenaks,
kuldse lõikuse ja sinivete emaks.
Naine saab mehe meeltes jääda igavesti kenaks, kui tema haigusest puretud keha on hävitatud, õigemini muundatud.  Transsubstantsioon; inimene saab jumalaks, vilja- ja veteemaks.
Iga hetk sa oled minu mõttes,
suhu pannes leiba, sirpi seinalt võttes,
Rõhutatakse mälestuse püsivust. „Ma ei unusta sind iialgi“ kipub üldiselt siiski olema sõnakõlks. Kui kaua kestab keskmiselt igavene truudusevanne? Mis maksab oopium rahvale? Inimese meel on muutlik, elu nõuab oma, küllap leiab mees endale ühel päeval uue pehmerinnalise leivatainasõtkuja. Ja nii see peabki olema. Aga kas pole ka lohutusvaled – nii enesele kui teistele – hädavajalik osa inimeseks olemisest?
mulda kobestades, järves silmi pestes,
meie lapselastel muinasjuttu vestes.
Lapselapsed on viimane argument. Lapsed on argument, mille vastu ongi raske vaielda. Ema peab ohverdama ennast laste elu nimel. Ei oleks ju kasu, kui mees ohverdaks ennast naise asemel, sest surmahaigest naisest ei oleks nagunii laste üleskasvatajat. Hõim vajab tervet meest ja tema lapsi, mitte surnud meest, surevat naist ja nende nälga surevaid lapsi. Eeldusel, et vereohvrist võiks üldse olla kasu vihma esile kutsumisel … või siis ikkagi näljahäda ärahoidmisel ülalpeetavate suude arvu vähendamise läbi. Kas see on paratamatuse ära tundmine või ülekohtu enda jaoks ratsionaliseerimine, ilusamaks mõtlemine? Kollaboratsionism ja oma näo päästmine? Moraalne oleks hakata vastu „otsijate kärale“ kas või enda hukkumise hinnaga? Teades, et suure tõenäosusega ei pruugi see kedagi teist päästa ega säästa?

PS Kelle ballaad see ikkagi on? Pärit Vahingu näidendist “Potteri lõpp”, aga olen kuulnud autorsust omistatavat ka Maimu Bergile. Siit võiks kange tahtmise korral veel ühe kokkupakitud dimensiooni lahti harutada?

Ma mõtlen temast nagu enesest

Posted in * by tavainimene on 12/08/2022

“Haige mäger” Tartu Uues teatris meeldis mulle hirmsal kombel, sest selles oli olemas kõik, mida ma teatrilt ootan. Ei olnud ülearu ponnistatult diip ega ka mitte kooliteaterlikult näitlev. Oli hea tekst, äge muusika, nutikas lavastus, ruumikasutus ja kujundus (see hõljuv kuldne ahel!), oli mäng, pani kaasa elama ja eriti pani nostalgitsema. Sest kes meist pole ülikoolipäevil mõnes ühikaköögis kitarri plänninud, vastu hommikut tuhatoosist priskemaid ööbikuid jahtinud ja targutanud “kõiksuse isesusest” — mis tagantjärgi meenutades tundub ühtaegu krimpspiinlik ja samas ikkagi armas, sest noored peavadki olema idealistlikud, rumalad, ennasttäis, maailmavalus ja tegema “oma värki” ja uskuma, et see värk on täiesti ainulaadne ja seniolematu.

Haige Mäger tundus bändi/kunstiprojektina isegi ägedam kui prototüüp Rajacas — ajaloost sai legend, legendist müüt jne. Igaüks mäletab asju erinevalt, igaühel oma tõde. Ka Viktoril, kes usub, et meeleavaldajad on ohtlikud huligaanid ja marodöörid, kelle eest tuleb oma kalleid kaitsta iga hinnaga. Ootamatult päevakajaline oli see. Ja mõte, et ega tondid pole kuhugi kadunud, vaid on kavalamalt ennast inimeste hulka ära peitnud, töötab päris mitmel tasandil.

Rajacas tegutsesid vist ainult poisid, eks? Tüdrukud ei olnud kuuekümnendatel nii kõvad mässajad? Hmm. Aga väga lahedad olid need 50 aastat hiljem intervjueeritavad tüübid, ma tundsin neis korraga nii paljusid inimesi ära. Ja ballaad põuast ja vereohvrist oli täitsa iseseisev kunstielamus. Mul on nüüd kinnisidee see tekst üles otsida. Autorit võiks muidugi teada, aga noh, eks ülikoolipäevil kulus päris palju aega “kõiksuse isesusest” targutamisele ja eesti kirjanduse loengutesse alati ei jõudnud ju. [Juba leitud.]

Arutasime, et kas praegused tudengid on ka sellised piirilõhkujad või on nad väiksed vanainimesed, kes töötavad juba baka teisel kursusel projektijuhtidena ja neil on konnasilmad ja komminaalmaksud. See oleks muidugi natuke kurb, aga — “mõtle välja, miks sina just praegu noor oled”. See oli väga hea lause. Mitte et need vastused saaksid väga toredad olla, aga see on juba uue jutu teema.