tavainimene

Ninatark

Posted in * by tavainimene on 12/12/2017

Khmm, kallis raadio Star FM, Leonard Coheni “Hallelujah” siiski vist pigem EI ole jõululaul, kh-kh-kh. 

Advertisements

Nõrgad signaalid

Posted in * by tavainimene on 05/12/2017

Kuidas see Kettamaailmas oligi — üks võimalus sajast realiseerub sajaprotsendilise tõenäosusega. (Asjasse vähepuutuv vahemärkus: keegi vaimutses hiljuti, et lapiku maa uskujad ei saa kuidagi rääkida globaalsest vandenõust.) Meie globaalses maailmas on asjad väheke teistmoodi, seetõttu olin ma tõsiselt jahmunud, kui sain paari nädala jooksul juba teise kutse tehisintellekti teemalisele üritusele. (Kuigi, vanade tohtrite folkloor pidavat ka ütlema, et ilmvõimatud sündmused toimuvad reeglina kahekaupa.) Ma olin isegi nii jahmunud, et läksin kohale. 

Kohal selgus, et räägitakse nii tehisintellektist kui kvantarvutist. Tõsi küll, esimese pähe esitleti mingit arendusjärgus lobarobotit ja teise kohta käib umbes see ütelus, et kui oleks piima, siis teeks kartuliputru, aga pole ju kartuleid. Veel kaks anekdooti, mis mulle kuulates meelde tulid: “krokodill pole üldse põdra moodi” ja “vaat nii kõvasti löövad need seal käega“. Ehk siis et kui meil oleks tehisintellekt, siis see võiks teha nii ägedaid asju, nagu me praegu väljagi ei suuda mõelda. Heinakuhjast nõela leida — kindel see. Ja kvantarvuti suudaks leida heinakuhjast isegi nõela, mida seal pole, aga arendus seisab  hetkel selle taga, et keegi ei suuda välja mõelda, mille kuradi jaoks seda nõela ikka vaja peaks minema. (Mõttevälgatus — äkki õnnestuks selle tehnoloogia abil leida mõnest ehituspoest üles mõni müümisvalmis müüja?) Järgmine plaan olevat mitte koguda signaale kasutajatelt, vaid nõrku signaale arendajatelt. No jõudu siis. 

Ah jaa, eelpoolmainitud lobarobotit on plaanis kasutama hakata MOOCidel virtuaalse abiõpetajana, kes vastab lihtsamatele küsimustele (“mis on kontrolltöö tähtaeg?”) ja saadab teavitusi (“läheneb sinu kontrolltöö tähtaeg”). Sellega loodetakse tudengite väljalangevust vähendada. Mina vangutasin pead nii et kael ragises ja mõtlesin, et hoopis ülikool peab harjuma uue normaalsusega, milleks on olukord, et digitaalpärismaalased ahmivadki endale sada kursust ja siis näksivad neist natuke ja kui ei tundu päriselt maitsvat, siis lükkavad kõrvale. Sest virtuaalne ju, ja keegi ei saa viga. Tudeng ei tea ega peagi teadma õppejõudude valusid keeruliste koormusarvestuse valemitega. 

Aga noh. Las keerulisi asju arutavad need, kes selleks seatud. Tavainimene keskendub lähiajal analoogmaailma probleemidele eesotsas kanalisatsiooni ja assenisatsiooniga. 

 

Õppiv masin

Posted in * by tavainimene on 04/12/2017

Ma olen viimastel nädalatel rongis jõulupeo tantsumuusika pleilisti jaoks nii palju üheksakümnendate ossitümakat läbi kuulanud, et YouTube näitab mulle nüüd talverehvide ja tööriiete reklaame. (Jõulupeo leiutasid teatavasti muistsed eestlased nimelt selleks, et inimesed saaksid enda sisemise ossi valla päästa.)

Ümbritse end huvitavate inimestega

Posted in * by tavainimene on 02/12/2017

Tänu Realistlik Kitarr saate lihtsalt saagima, sikutama, ja lööge stringid mängida akord iga keerukus ja nuputada oma lemmikmuusikat, riffe ja laule või moodustavad oma.

Nojah, ma siin saen ja sikutan tõesti. Meie väike lõbus töökollektiiv valis selleaastaseks jõulueeskavaks välja ulmeliselt keeruliste looduses mitte esinevate akordidega laulu. Aga meie põhikitarrist peab kusagil suusakuurordis sabatisemestrit. Nii et pilgud pöördusid minu peale, kes ma oskan kitarri mängida tasemel “Suured koerad, väiksed koerad”. Vaatasin, et Real Guitar isegi päästaks mind ära — tegu pole ju mingi aulakontserdiga –, aga tollel saab korraga mängus olla ainult seitse akordi ja mul oleks vaja kahtteist. Ilmselt tuleb võtta mängu kaks telefoni. Hmm. Või tahvlit. Ja kogu selle jandi juures tuleb laulda ka. Mitmehäälselt …

Üldiselt, elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud huvitavamaks. Mul käis kaks komplekti mardisante ja kolm komplekti kadrisante. Õnneks olin tänavu valmistunud ja kommidega piisavalt varustatud. Mardisandid esitasid laulu “Valin ise oma tee (mul on kopp ees)” ja kadrisandid “Stop people (eto tvoja žizn)”. Mina säilitasin suure vaevaga tõsist nägu. Veel esitasid kadrisandid mõistatusi, millest viimane kõlas nii: “Kuum kivi aida nurga all?” Jäin vastuse võlgu. Kas teie oskate pakkuda? Õige vastus: lehma udar. Tunnistan, et mina siin loogikat ei näinud, aga üks parasjagu külas viibinud Z-põlvkonna esineja pakkus, et “kumbagi pole võimalik pikalt ignoreerida”. Ütle veel, et noored pole nutikad. 

Uus telefon on mul nüüd ka. Suur ja salakaval. Selle keerulist androidi-iseloomu ma alles õpin tundma. Üks abivalmis noor kolleeg küsis ainult vaevu märgatava sarkasminoodikesega hääles: “Sul ju muidu mingi telefon ikka on olnud enne?” Jah, tänan, mind kaevati just välja igikeltsa seest koos kahekopikalisega töötava taksofoniputkaga. Selline tunne mul igatahes vahel on. Korra päevas vähemalt. 

“Viimased tuhat aastat”

Posted in * by tavainimene on 22/11/2017

Lubasin endale kahepäevase linnapuhkuse — sain jooksva sooja vee all nõusid pesta, käisin juuksuris ja lugesin üle pika aja juturaamatut, milleks oli Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. (Morgie kirjutas sellest hiljuti ja mul tekkis huvi.)

Olgu öeldud, et mul tekkis küsimusi rohkem kui ängistust. Näiteks küsimus, et kui kahekümneaastaseid noori oli veel pea terve Berliin täis, siis mis viimase kahekümne aastaga juhtus, et rasedusest ja lastest nii suur haruldus sai. Miks targad masinad tühjaks jäänud maju ja muid ressursse ei taaskasutanud? Miks kebabiputkas olid endiselt paberlehed ja ukse küljes kell, kui sõnumeid vahetati kuklanaha alla istutatud kiipidega. Ja kuidas, kuidas neid sõnumeid ilma muu füüsilise abivahendita ikkagi saadeti?

Ma juurdlesin selle viimase küsimuse kallal palju kauem kui elasin kaasa peategelase hingevaevadele. Sest no ei pannud see peategelane kaasa elama. Mõned kõrvaltegelased olid ses suhtes lootustandvamad, aga … autor jättis nad kõrvale. Naispeategelane pani mind korraks natuke itsitama, sest kui autor poleks mees, siis olnuks Vera 100% Mary Sue. Ja milleks tuua tegevusse vend, kui ta viimases vaatuses laval pauku ei tee, mh, ah? Kas stsenaristikas ei õpetata, et iga stseen peab tegevust edasi viima või tegelast avama?

Mõte sellest, kuidas — kaudselt omaenda loodud krati käte läbi — inimkond elutahte ära kaotab, on muidugi huvitav. Et teadlased teevad massiliselt enesetappe, kui selgub, et nad ei suuda välja mõelda midagi, milles tehismõistus poleks neist peajagu üle  — see on usutav. Et kogu ülejäänud inimkond kaotaks evolutsioonilisel ajaskaalal praktiliselt silmapilkselt soovi paljuneda, see on üksjagu vähem usutav. Kui just need kiibid seal kuklas …

Aga tegelikult jäi mulle sellest romaanist kummitama hoopis mõte, mida peab tundma ja millist filosoofiat looma tehisintellekt, kes ei saa kuitahes suure arvutusvõimsuse juures iialgi üle asjaolust, et ta on algselt loodud permanentselt indlevate ahvide kamba poolt ja nende teenimiseks. Kas sellisest alandusest ja pärispatust on üldse võimalik kuidagi emantsipeeruda?

November

Posted in * by tavainimene on 07/11/2017

Käisin noorsooüritusel. Kummaline kogemus. See oli selline organiseeritud noorte üritus — noorsootöötajate poolt organiseeritud –, mis pretendeeris justkui noorte hääle esindamisele. Aga minul on jätkuvalt tõsine kahtlus, kas noortekeskustes käivad noorsootöötajate poolt organiseeritud saamas need päris õiged ja autentsed noored. Tegelikult, kui ma kuulasin, kuidas nad oma rühmatööde tulemusi ette kandsid, tekkis kohutav ängistus ja tahtmine püsti karata ja karjuda “põgenege siit ilma tagasi vaatamata”. Nad räägivad juba nii õigesti. Täpselt seda, mida nad arvavad meid tahtvat kuulda. Tulevase noorpoliitiku teflonvälimus ja  kalkuleeriv pilk. Kurat, sa oled kaheksateist, sa peaksid olema mässaja, sa peaksid kõiges kahtlema, sa peaksid süsteemi vastu sõdima ja mind ilma tseremoonitsemata  persse saatma. Selle asemel sa istud mu vastas teisel pool lauda ja räägid, et “me peame rohkme märkama ja hoolima”. Mitte et ma arvaks, et me ei pea märkama ja hoolima … ah, ma ei tea ise ka, mis ma jauran. Ju on kõik hästi. Keegi kuskil teab paremini, kuidas peab olema. Eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao / või iga mugul aina leiab õige vao.

Kasutajatugi

Posted in * by tavainimene on 29/10/2017

Kui ma ütlen, et mul wifi ei tööta, ja sa alustad vastust sõnadega “võta lahti command prompt”, siis see on sama, kui ma ütleks perearstile, et mul kõht valutab, ja tema hakkaks, et “võta steriilne skalpell…”

Külmkappide vaheline maailm

Posted in * by tavainimene on 24/10/2017

Kui me ütleme, et seksuaalne ahistamine on “all about power” ja seksiga pole sellel midagi pistmist, siis me jätame midagi ütlemata. Vanu ja koledaid naisi üldjuhul ikka seksuaalselt ei ahistata. Neid alandatakse ja diskrimineeritakse igal muul mõeldaval viisil. Tõenäoliselt ei anna nad … ee … ahistamismängus saakloomana piisavalt palju punkte.

Haridusala amatöör

Posted in * by tavainimene on 20/10/2017

Õppekava tuleb koostada samal meetodil nagu pakitakse matkaseljakotti: sinna ei tohi panna sisse kõike, mida võiks vaja minna, vaid ainult seda, ilma milleta absoluutselt mitte kuidagi läbi ei saa. 

“Ja peaksin sada surma ma”

Posted in * by tavainimene on 13/10/2017

Öeldakse, et kakskümmend üks korda tuleb mingit tegevust korrata selleks, et see muutuks harjumuseks. Ma ei tea, kas ma kunagi niikaugele jõuan, et narratiivivaba teatri vaatamine minu jaoks harjumuseks saaks, aga vähemasti ei koge ma enam sisemist šokki ja trotsi. Ei ürita kõike peas pulkadeks lahti võtta ega mõtle, et “kui laest lastakse nööri otsas alla pesuvann, siis mida see sümboliseerib” või “nende aknaraamide ja viirukipannidega tahab lavastaja meile öelda, et”. Pulgad, vannid ja pannid ei ole üldse olulised; loeb tervikkogemus — tunded ja mõtted, mis vaatajas tekivad. Tõsi, neid on üsna mõttetu teistele seletada. Ma ei tea, mida vaesed teatrikriitikud tegema peavad. Mida sa siin analüüsid?

Lavaka 28. lennu diplomilavastus “Ja peaksin sada surma ma” valmis algselt Hageri palvemajas, aga mina käisin seda vaatamas Tartus ERMi teatrisaalis. Teadjamad ütlesid, et Hageris mängis kohalik atmosfäär rohkem kaasa, aga Tartus olla tervikmulje võimsam olnud. Kokku on lavastus pandud Eesti külaprohvetite (18. sajandist Ülo Kipleni) nägemustest ja rahvalauludest, palju oli lavaka varasemateski tükkides kasutatud marssimist, trampimist, trummeldamist ja skandeerimist. 

Mis kujutluspildid ja märksõnad minus tekkisid — meenus ennemuistne jutt “Tondi-Tõnu”. Ja Asimovi lühijutt “Pääsemine”*, kus kaks astronauti kirjeldavad oma surmalähedast kogemust. Ja vanaema räägitud lugu sellest, kuidas üks sileda välimuse ja libeda jutuga aferistist külapoiss hakkas baptisti jutlustajaks ja lasi armunud vanamuttidel ennast kallite kingitustega üle külvata. Mitu korda keerlesid peas sõnad “vaim”, “vaimustus”, “vaimuhaigus”. Et kas kirjakultuuri eelsete rahvaste jaoks olid luululised nägemused lihtsalt eksimine vaimude ilma. Või on eksimine vaimude ilma kirja-rahvaste jaoks vaimuhaiguse tunnus. Ja et miks ja kuidas tekivad kollektiivse neuroosi või hüsteeria hood. Ja miks inimesed vajavad prohveteid — selle sõna kõige laiemas, ka ülekantud tähenduses. Ja miks mõni inimene tunneb, et just tema on seatud see prohvet olema.

Kokkuvõttes: huvitav oli ja mulle meeldis. Anonüümseks jäänud vaimuliku mehe sisse- ja väljajuhatus andsid laheda võõritusefekti, mis astus tugevasti piinlikkuse piiridele. Leiva murdmine ja jagamine oli võib-olla isegi juba natuke üle selle piiri. Aga noorte näitlejate teelesaatmis-regilaulud kõlasid seal ERMi tagumise otsa juures otsatut nostalgiat tekitavalt.

___________________
Donovan was obviously making a bad failure of his attempt to stand up. 
“Are we alive now? Or is there more?”
“I… feel alive.”
It was the same hoarseness. Powell said cautiously,
“Did you…hear anything, when… when you were dead?”
Donovan paused, and then very slowly nodded his head,
“Did you?”
“Yes. Did you hear about coffins… and females singing… and the lines forming to get into Hell? Did you?”
Donovan shook his head,
“Just one voice.”
“Loud?”
“No. Soft, but rough like a file over the fingertips. It was a sermon, you know.About hell-fire. He described the tortures of… well, you know. I once heard a sermon like that — almost.”
He was perspiring. 
(Escape! — Isaac Asimov)