tavainimene

Argumentum ad ungues

Posted in * by tavainimene on 14/10/2018

See on nii armsalt koomiline, kuidas mistahes elatisteemalises kommentaariumis toob varem või hiljem vältimatult keegi välja geelküünte-argumendi: “Kuidas ma saan talle elatist maksta, kui ta paneb endale selle raha eest geelküüned?!” Varem ma arvasin, et kõik mehed pole elatise mõttest täpselt aru saanud ja peavad seda vaeste naiste abirahaks — et kui naine teenib ise ja saab endale lubada toreduslikke kulutusi, siis pole tal moraalset õigust raha juurde nõuda. Nüüd ma saan aru, et see on ikka puhas bioloogia: kui ta kasvatab minu last, siis ei tohi ta ennast — teiste meeste jaoks! — ehtida, sest potentsiaalne uus järeltulija konkureeriks minu omaga ema ressursside pärast.

Advertisements

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis

Posted in * by tavainimene on 01/10/2018

Sattusin lugema pikka ja kohati emotsionaalset kirjalõime teemal “Mida teha, et Eesti koolides oleks rohkem häid füüsikaõpetajaid (või, kui kauem venitada, üldse mingisuguseidki füüsikaõpetajaid)”. Ütlen kohe ära, et mina ka ei tea, mida selleks tuleks teha. Ma arvan, et seda tuleks küsida 1) füüsikaõpetajaks õppinud inimestelt, kes ei tööta koolis; 2) füüsikaharidusega mittepedagoogidelt; 3) muu eriala spetsialistidelt, kes oskavad füüsikat mahus, mis võimaldaks üldhariduskoolis õpetada; 4) gümnaasiumiõpilastelt, kes füüsikat hästi jagavad ja võiks seda kaaluda ühe edasiõppimisvalikuna. Et mida neil oleks vaja, et nad tuleksid kooli füüsikat õpetama. Aga enne tuleks endalt küsida, mis me siis teeme, kui nad ütleksid, et tingimusteks oleks 1) palk 3000 eurot neto, 2) mitte rohkem kui 16 kontakttundi nädalas, 3) isiklik abi, kes tegeleb kogu paberliku planeerimise, aruandluse, lapsevanematega suhtluse ning tunnis distsipliini tagamisega. Kas me oleme selleks valmis? Kas füüsika on meile piisavalt prioriteetne? Mida me ütleme vihasele matemaatikule, kes järgmiseks ukse taga seisab? Aga nutetud silmadega emakeeleõpetajale? Ma kahjuks väga ei usu sellesse, et lahendus oleks “parem propaganda kommunikatsioon”. 

Kui üldse millestki alustada, siis vahest sellest, et potentsiaalsete kandidaatide kogum oleks suurem — et oleks rohkem inimesi, kes koolis üldse füüsikast aru saavad ja innustuvad. Minu meelest annaksid võimaluse füüsikat arusaadavamaks muuta digiõpikud, kui need oleks kihilise ülesehitusega. Iga peatüki avalehel võiks olla ainult see info, mis on inimesele ellujäämiseks vajalik. Näiteks: “mida suurema kiirusega sa vastu puud põrutad, seda suuremaid purustusi sa saad” (koos illustreeriva videoga). Järgmine kiht võiks olla korrektselt sõnastatud füüsikaseadus koos valemiga ja lisanäidetega elulistest olukordadest/ülesannetest, kus seda kasutada. Veel sügavamad kihid võiks olla huvitav teaduslooline taustainfo, nipiga küsimused, olümpiaaditaseme ülesanded, lingid Vikipeedia-artiklitele, füüsikafoorumitele jms — et igaüks kaevaks täpselt nii sügavale, kui tema võimed ja huvid lubavad. Aga kõigi mõistete, definitsioonide, ülesannete jms juures peaks olema küsimärgi ikoon “ei saanud aru”, mis avab kasutatud mõisted, toob näiteid, tuletab meelde varem õpitut, lisab teise nurga alt antud seletused, animatsioonid jms. Mille juures omakorda oleks küsimus “kas sellest oli sulle abi? jah/ei” Eelmiste kasutajate poolt kasulikuks hinnatud abimaterjalid peaksid saama kuvatud uutele õppijatele eelisjärjekorras. Kasututeks hinnatud abimaterjalidega peaksid didaktikud edasi töötama, nagu ka nende teemadega, mis õppijates kõige rohkem küsimärke tekitavad.

Olin väga elevil, kui kuulsin, et haridusministeerium on tellinud riigihankega terve põhikooli õppekava ulatuses digiõpikuid. Minu entusiasm asendus suure pettumusega, kui ma paari tasuta reklaampeatükki  sirvisin. See on peaaegu ainult tekst. Isegi mitte hüpertekst. “Paigutame U-magneti pooluste vahele peenikeste juhtmete otsas rippuva metallvarda” — vabandust, aga kas see magnet asub püsti või risti? Harud ülespoole või allapoole? Kui pikad on need juhtmed? Mille külge kinnituvad? Miks ei ole selgitavat videot? Õpetust, kuidas valmistada ise lihtsat elektrimootorit ja näiteid, kuidas seda mingil praktiliselt otstarbel kasutada?

Tjah, elektromotoorjõud oli täpselt see punkt, kus minu kontakt koolifüüsikaga katkes. Liiga palju oli seal koosinusi; mul pole koosinuste vastu midagi, kui nad teavad oma kohta ja püsivad täisnurkse kolmnurga piires. Pluss muidugi see, et ma ei saanud aru magnetvälja jõujoontest — et miks need jooned tekivad ja mis on nende vahel. Liiga palju hybrist, et leppida vastusega “nii lihtsalt on”; liiga vähe mõistust, et sisulisest vastusest aru saada — keskpärasuse tavaline tragöödia. 

Kätte jõudnud sügise

Posted in * by tavainimene on 24/09/2018

“Pööripäev” kõlab igatahes paremini kui “järgmised kuus kuud on pimedamad kui täna”. 

Ühest kohast teise

Posted in * by tavainimene on 20/09/2018

Kui Eesti reisirongides on istmetel kummalise kujuga seljatugi, siis Läti omades on istme põhi veidralt kühmjas. Ennast mugavalt selle otsa sättida — ei, sündsuse huvides vaikigem. 

Ja kui te arvasite, et Eestis on kõik kallis ja Lätis odav, siis tulge ja külastage Jurmalas seda kohvikut, kus seitsmeeurone quiche on kasinalt seitsmesentimeetrise läbimõõduga ning joogipalve “lihtsalt vett” peale tuuakse teile 0,3 liitrine pudel Itaalia aquaminerale’t, mis, nagu hiljem arvelt selgub, sisaldab ilmselt kullatolmu ning on Toscanast Vidzemesse toimetatud spetsiaalselt selle pudeli jaoks renditud eralennukiga. Ffõhh. Ma kiusu pärast ei ütle selle koha nime. Aga kui te leiate Tripadvisorist kommentaari “most unimpressive food, wildly overpriced, staff was busy minding their own business“, siis see võib olla see. 

Tore on aga, et ilm on täiesti suvine ja lätlaste aedades taasõitsevad maasikad. Randa jalutama ma kahjuks ei jõudnud. Sellegipoolest teatas telefonis omaalgatuslikult aktiveerunud terviseäpp entusiastlikul toonil, et ma olevat täna “oma eesmärgi saavutanud”. Kust teab äpp minu eesmärke — pole aimugi. Samuti pole aimu, kuidas need 10 000 sammu kokku tulid. Ilmselt jälitab mind mingi mobiilivargast ninja, kes käib mu telefoniga jooksuringe tegemas. Või on kuskil Haigekassa infosüsteemis virguv tehisintellekt leidnud, et ma ei võta treppe ja tõuse küllalt kebja sammuga, ning püüab nüüd mus süütunnet tekitada. 

Igal vennal vaateviis

Posted in * by tavainimene on 23/08/2018

Kaubamaja ees hoidis ülikonda kandev noormees, lai punane särp risti üle rinna, üüratu pika toki otsas lehvivat suurt punast vimplit. Sellel oli kujutatud mingi kuldset värvi kiskja ning vanamoelises kirjatüübis sõnad “traditsioon, perekond, omand”. Tuul oli tugev ja noormehel oli laperdava kangaga omajagu pingutamist. Viimsepäevaprohvetid, ordumehed, Opus Dei. 

Ordumehe kaks samamoodi punasärbistatud mõttekaaslast jagasid möödujatele lendlehti.  “Traditsioonilise perekonna kaitseks,” seletas mulle ligi astunud noorsand. Tänasin tõrjuval ilmel ega võtnud talt lehte vastu. Kuigi tahtmine oli kange öelda, et ma oleks nõus andma kuhugi allkirja õnneliku perekonna kaitseks, kui see kedagi kuidagi aitaks. Ja veel oli kange tahtmine selle pentsiku omandi-sõna peale nähvata, et “ärge koguge endale varandust, mida koi närib ja rooste rikub”.

Aga noh, mis ma ikka. Arvamusfestivalil alles oli juhtum: malbe vanem proua jagas rahvale mingi kristliku telejaama reklaame. Mina olin ülemeelikus tujus, manasin näole surmtõsise ilme ja teatasin talle: “Mul on teile halb uuudis. Jumalat ei ole olemas.” Proua naeratas mulle häirimatu malbusega vastu. “Jah, miks oleks jumal pidanud looma herilased,” sekkus kõrvalt keegi tundmatu, kes just tüütu putukaga kimpus oli. “Karistuseks inimestele nende pattude pärast,” pakkus kolmas külafilosoof. “Aga miks pidanuks jumal tahtma luua inimest, kellest ta täpselt teadis, et see läheb ja patustab?” ajasin mina jälle oma  omnistsientsuse-versus-vaba-tahte joru. Proua naeratas endiselt oma tüünet emalikku naeratust ja kostis mulle: “Teie ei ole jumalast mitte kaugel.”

Selle peale ehmatasin ma päris ära. On ju alati see oht, et kõige ägedamatest eitajatest saavad kõige ägedamad jaatajad. Seda nüüd küll vaja pole; ma katsun olla edaspidi leigem.

Ega need meie traditsioonilise perekonna kaitsjad on ju ka üsna leigekesed. Kui võrrelda näiteks konservatiivide rahvusvahelise klassi superstaari Jordan Petersoniga, kelle puhul kerkib küll silme ette Gilead, isegi kui ajakirjaniku vahendust võtta ettevaatuskoefitsiendiga. 

Nüüd on teised ajad

Posted in * by tavainimene on 17/08/2018

Jjaa. Meie kutsekoolid on juba lõpetanud masinõmblejate ettevalmistamise, sest õmblustööstus on Euroopast lahkunud. Samu arenguid järgides – Audentese spordikoolis tuleks avada e-spordi osakond. Kuskil välisriigis olla juba avatud internetimeemide magistriõppekava; näitame ka lõpuks, et me pole sabassörkijad.

Arvatud

Posted in * by tavainimene on 13/08/2018

Arvamusfestivalil käidud jälle. Teist aastat mitte niisama uitajana, vaid ametikohustusi täites — modereerisin üht keskmise suurusega ja üht väikest arutelu ja polnudki enam hirmus. Kolleegidelt sain kiita; no selleks kolleegid ongi. Teistele aladele kuulama ei jõudnud nii palju kui oleks tahtnud. Just nimelt kuulama, sest Arvamusfestival on muutumas Kuulamisfestivaliks. Alasid mehitavad suured institutsioonid, kes teavad, et rahva toovad kohale suured staarid. Ja kui juba staarid räägivad — Benedict Andersonist ja kujuteldavatest kogukondadest näiteks –, siis mida mina, lihtne tavainimene, ikka suudan sinna kuulamisväärset vahele öelda.

Kahekümneses grupis ma veel küsin sõna, aga kahesajases küll enam mitte. Kuigi mul oleks küll olnud tahtmine öelda, et üks põhjus, miks inimene “usaldab kõrvalistujat trammis rohkem kui oma riigi demokraatlikult valitud valitsust”, võib olla see, et valitsus suhtleb rahvaga üha rohkem läbi professionaalsete suuvoodrite ning poliittehnoloogiliselt täpseks timmitud sõnumite. Ma saan väga hästi aru, kui mind taandatakse jutupunktide sihtmärgiks ja kui ma tunnen, et mind ei usaldata tõega toime tulevat, siis ma ei usalda vastu ka. (Ses mõttes oli väga inimlikult liigutav ja siiras peaministri mõtteavaldus “jumal tänatud, et see eksinud rakett rabasse kukkus, sest kui ta oleks inimesi tabanud, oleks ju võinud keegi surma saada” — mille peale kommunikatsiooniinimesed ilmselt juukseid katkusid, oigasid ja validooli neelasid.)

Jah, kuidagi on mul tunne, et Arvamusfestival on ka muutumas jutupunktide edastamise kohaks. Turundusürituseks. Sellest on kurb ja kahju. 

Teine koht, kus ma oleks tahtnud midagi öelda, aga neelasin sõnad alla, oli seal, kus suurettevõtja kurjustas valitsusega, kes ei suuda sundida noori inimesi tema vabrikusse tootvale tööle rikkust looma minema, vaid laseb neil õppida hulgakaupa sotsioloogideks ehk põhimõtteliselt parasiitideks. Ja et kui noortel on vabadus õppida sotsioloogiat, siis tema, ettevõtja, nõuab endale vabadust mitte maksta makse, mille eest seda rahastatakse. Aga ma oleks tahtnud öelda, et ettevõtjal on täielik vabadus mitte olla ettevõtja. Kui ta ei suuda toota ja müüa nii atraktiivseid tooteid, et maksta töötajatele atraktiivseid palku, siis võib-olla tulekski anda võimalus kellelegi teisele. 

Üks teema jäi mind veel närima. See sai alguse hetkest, kui üks erakonnapoliitik arvas, et tuleb hoida elus väikseid maakoole, sest siis saavad noored pered kolida maale ja saada palju lapsi. Oijah. Ma ei oska seda teemat isegi õieti sõnadesse panna, ilma iseendalegi vastikuna kõlamata. Seda enam, et ma tean, et PISA testide statistika näitab, et Eesti koolid annavad ühtlaselt head haridust. Aga elupraktika näitab mulle, et haridust hindavad vanemad kalduvad üha enam panema oma lapsi võimalikult varakult linnakooli, kus on rohkem valikuid, kõrgemad nõudmised ja lihtsalt üleüldiselt intelligentsem seltskond. Mis omakorda tähendab seda, et väiksesse maakooli kalduvad üha enam jääma haridust mitte nii kõrgelt hindavate vanemate lapsed. Vähegi teravam pliiats saab sealt ilma vaevata oma viied kätte ja alles siis, kui ta gümnaasiumisse jõuab, koidab karm reaalsus — maakooli oivik ei oska tegelikult keemiat ega ole ka harjunud õppimiseks pingutama. 

Ja see teema on tegelikult laiem. Otsuseid langetavad (ja Arvamusfestivalil osalevad) enamasti kõrgema haridusega jõukamapoolsed keskklassi valgekraed, kes suhtlevad peamiselt omataoliste inimestega ning eeldavad (seda isegi teadvustamata), et kõik on samasugused. Aga ei ole, teab nüüd Tavainimene, kellel täitub sügisel neli aastat ääremaaelu. 

Libiseb käest

Posted in * by tavainimene on 09/07/2018

Kõigi teaduste teener ja kuninganna

Posted in * by tavainimene on 04/07/2018

Matemaatikatestis on ülesanne: “Jooksja jookseb 100 meetrit 10 sekundiga. Kui kaua kulub jooksjal 1 kilomeetri läbimiseks?”
Mis oleks õige vastus?

Klassikokkutulek

Posted in * by tavainimene on 17/06/2018

Oi, jaa, mõtle, me polegi vist kooli lõpust saadik näinud. Nojah, sa siia meie kanti vist ei käi väga? Ah Tartus töötad? Mingi hea töökoht siis või? Ah lihtsalt kontoritöötaja; no meie just arutasime, et sina oled küll kindlasti uhket karjääri teinud, et ei tea, kas teedki meid tundma veel. Tartu … mul üks tuttav just kolis Tartust Tallinna, ütles, et ikka täiesti mõttetuks on see Tartu elu muutunud. Et Tallinnas on üürid sama kallid, aga palgad poole suuremad. Aga jah, eks ta on nii, et kuidas keegi, eks mõnele sobib selline lihtsam elu. Perekonnanimi on ikka sama sul, ma vaatasin … ametlikult abielus ei ole siis? Aga millega su mees muidu tegeleb? Ah soo. Et lahus olete siis, ja kas ammu juba või? Ah nii. Nojah, ega moodsad naised saavad ju ise kõigega hakkama, värvivad maja ja remondivad autot, kh-kh-kh. Mulle endale küll meeldib ikka ennast naisena tunda, nii hea on, kui ei pea muretsema mingi — ma ei tea — garaažiukse pärast. Sul ei ole autot? Ausalt? Issand, kuidas sa liigud siis? Sa vist kodust siis üldse eriti väljas ei käi? Ma ei kujuta küll ette, et ma ei saa suvel peale tööd hüpata autosse ja sõita randa. Või sügisel seenele. Mul on kogu aeg autos ujumiseasjad ja seeneämber, hihii. Või kuidas ma oleks lapsi kooli ja trenni vedanud ilma autota — ebareaalne ju. Kuidas sina …? Ei ole lapsi? Ühtegi? Issand, kuidas sa niimoodi siis. Kas juhtus midagi või? Issand, see on ikka … ma tean, üks mu tuttav näiteks ei saanud lapsi, aga tema lapsendas lastekodust kaks tükki, mitu aastat olid nad mehega järjekorras. Sa ei ole lapsendamisele mõelnud? Mõtle, kuidas sa vanaduses ikka niimoodi üksinda … keegi ei tule vaatama. Appi, ma ei kujuta ette, kui mul minu musirulle ei oleks — elu oleks täiesti mõttetu ju minu jaoks. Ma ei kujuta ette, milleks ma üldse elaksin siis … ei, noh, ma ei ütle, et sina ei tohiks elada, eks inimesi on igasuguseid, aga ma lihtsalt ütlen, et minu jaoks isiklikult on see täiesti ettekujutamatu. Aga jah, noh, kuule, ma liigun edasi nüüd, eks me hiljem vast näeme veel.