tavainimene

Ma töötan majas, kus ei tunta argust

Posted in * by tavainimene on 14/06/2019

“Kuule, boss helistas. Ta ei saa autot käima. Tule pea tema asemel Asutuse poolt lühike tervituskõne. Konverents. Sada viiskümmend osalejat. Jah, kohe viie minuti pärast hakkab peale.”

Advertisements

Aed ja kodu

Posted in * by tavainimene on 10/06/2019

Käisin tööreisil imelisel ja võrratul Gotlandi saarel. Nüüd on mul kinnisidee — saada enda aeda visteeria. Aiablogid kinnitavad küll, et Eestis ta õitsema ei lähe, aga liigub ringi legend, mille kohaselt üks õitsev isend siiski kasvab Tallinna loomaaia krokodillimaja seina ääres. Minu visteeria-jauramist kuuldes hakkasid kolleegid konstrueerima uudisepealkirju stiilis “Pretsedenditu krokodillirünnak Tallinna loomaaias; krokodill pääses rünnakust kerge ehmatusega”. 

Kodus kasvas vahepeal muru heinaks. Elurikkust tohutu palju. Ma saan aru, et keskkonnakaitsjate uusimad suunised soovitavadki muru niita ainult igapäevastelt liikumisradadelt ning mujalt krundilt teha kord suve jooksul heina. Hmh. Ma hindan oma füüsilist vormi realistlikult. Muruniiduki taga jalutada ma jõuan: heina niita oma kuuekümnelt sajandikult ilmselgelt mitte. Las see rõõm jääda neile noortele, edukatele, tervetele ja tugevatele, kellel on palju sõpru ja kuuri all kümme luisatud vikatit. Pealegi kipub mulle peale väike jonn, kui mulle öeldakse, et mina pean oma kuuekümnel sajandikul nüüd kuidagi korda tegema ja ära päästma selle, mille agrokorporatsioonid on oma miljonil hektaril kihva keeranud. (You Can’t Save the Climate By Going Vegan. Individual actions to slow climate change are worth taking. But they distract from the systemic changes that are needed to avert this crisis.)

 

Logistiline aps

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Kassasabas seisis minu ees väga kõhn ja täiesti kiilas peanupuga ebamäärases vanuses meesterahvas. Tal oli seljas kulunud aga korralik ülikond ja käes portfell. Kassalindile oli ta poetanud üksiku õllepudeli. Nüüd kummutas ta rahakotist sente letile. “Puudu jääb,” teatas müüja. Pead vangutades õngitses kunde rahakotist pangakaardi. “Siin ei ole raha peal,” teatas viisakuse ja kärsituse piiril balansseeriv kassiir. “Pidi ju olema üheksakümmend kuus senti,” pomises ostja häbelikult ning lahkus, endiselt pead vangutades.

Bussis istus minu ette pitoresksetesse pulstidesse rõivastatud habetunud papi, kes levitas kõigi kehaeritiste ja veel mingi hapuka läpatise vänget lehka. Tema pagas koosnes mitmest räpasevõitu kilekotist ning innukus, millega ta oma pesemata pead kratsis, sundis mind igaks juhuks ühe istmerea võrra tahapoole kolima. Peagi õngitses vanamees kuskilt põuetaskust välja telefoni ja hakkas pidama — nagu aru võis saada — läbirääkimisi mingi ürituse ja ettekande teemal. “Minu jaoks on see ausalt öeldes mõõduka tähtsusega,” teatas ta enesekindlalt. 

Kolleeg, kellele ma neid episoode kirjeldasin, kuulas mind üha suurenevate silmadega, kuni pahvatas äreval sosinal: “Nende … nende kehad olid omvahel vahetusse läinud.”

Homo Deus

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Ei kahetse, et lugesin, aga kahetsen, et ostsin. Seda raha oleks saanud targemini kulutada. Aga kuna mul pole, nagu loetust selgus, vaba tahet, siis on kahetsemine nagunii mõttetu. Ja samas muidugi — ilmselt — paratamatu.

See on sedasorti populaarteaduslik kirjandus, kus teadust on kasinalt ja populaari see-eest hästi palju. Aga eks ma saan ka aru, et kui sinu üks raamat on saanud menukiks, siis on arukas kirjutada kähku, kuni su nimi rahval meeles on, veel kaks või kolm passiivset tulu teenima. Nagu vanasti öeldi, et riidesoe on ikka parem kui töösoe.

Minu maitse jaoks murrab autor päris mitmes kohas suure jõuga lahtisest uksest läbi, seletades, et religioonid on tähendusi loovad lood ning jumalaid ja surematut hinge ei pruugi üldsegi olemas olla. Teises kohas jookseb ta jälle piidad maha, deklareerides, et kommunism, natsism ja humanism on samuti religioonid. (Aga jalgpall?) Või siis teatab julgelt, et vaba tahet ei saa olemas olla, kuna determinismi ja juhuse vahel pole selle jaoks kuskil ruumi. (Vast see asi ikka ei ole päris nii lihtne?) Või et organismid on algoritmid. (Ärge üritage menüüd süüa.)

See on muidugi kena, et meid manitsetakse hoolima loomade kannatustest. Jah, loodame, et laboriliha ja -piim jõuavad võimalikult kiiresti lettidele. Ma siiski ei usu hästi, et ka kõige järjekindlam loomaõiguslane päästaks põlevast majast pigem seapõrsa kui lapse — spetsiesistid-nepotistid, nagu me evolutsiooni produktidena oleme. Ja mind väga ei veena argument “kui meie ei kohtle sigu nagu inimesi, siis mis takistaks tekkivat supermõistust kohtlema inimesi nagu sigu”, ses mõttes, et see sigade hästi kohtlemine oleks siis ju lihtsalt nagu kunagiste jumalatele toodud põletusohvrite tagurpidi variant.

Kogeva ja jutustava mina eristus — see ulatuks nagu otsapidi keha ja vaimu dualismi, ainult et vaimu põhitöö on mitte primitiivsemat koalitsioonipartnerit ohjeldada, vaid pigem tema totakaid trikke õigustada ja välja vabandada — on iseenesest huvitav, aga see on nüüd see koht, kus ma tahaks vähem populaari ja rohkem teadust. Liberaalne, sotsialistlik ja evolutsiooniline humanism on ka minu jaoks uus liigitus. Siin annaks uurida, kas natsid ikka olid evolutsioonilised humanistid ja kas nende tänapäevased epigoonid on seda endiselt või püüdlevad nad pigem tagasi Kõrgema Korraldava Jõu järgijateks.

Noh, igatahes, ma lugesin üle tüki aja raamatut ja tänapäeval on see juba saavutus omaette. 

Pärast pausi

Posted in * by tavainimene on 12/05/2019

Ja sai õhtu ja sai hommik, kuues päev. Ja tavainimene vaatas, mis ta oli teinud, ja tavainimene nägi, et see hea oli.

Minu puhkuse kuues päev lõppes sellega, et saatsin kaks töömeili ja nikerdasin äsjalõppenud Photoshopi kiirkursusel omandatud pädevusi rakendades valmis ühe ürituse kutse. Puhkuse viies päev lõppes sellega, et mu aju lõi tuld, üritades Photoshopi kiirkursusel õpitut kuidagi ära mahutada. Puhkuse neljas päev sai sisustatud muruniitmise, kartulite, porgandite, sibulate ja ubade mahapaneku ning remondijärgse koristusega. Puhkuse kolmanda päeva täitis seinte ja lae värvimine. Puhkuse teise päeva täitis ahju, korstna, seinte ja lae värvimine ning kirumine ahjuplekis avastatud augu pärast. Puhkuse esimese päeva täitis toa mööblist tühjaks kandmine, seinapragude ja hiireaukude kinni vahutamine, teipimine, pahteldamine jm ehitusporno ning lae värvimine. Esimesel puhkuse-eelsel päeval kantseldasin kaht kohalikku tüümiist, kes võtsid lahti ja vedasid minema tumeda polüestersektsioonkapi aastast 1973. Mõlemad tüümehed olid juba saabudes napsised ning ühel oli pealekauba kubemesong. Mis annab, nagu mu kolleegid nentisid, üpris ilmeka pildi tööjõuturu hetkeolukorrast lõunaosariikides.

Igatahes on mul nüüd üks halvasti remonditud tuba (“vähemalt sai puhtam”), kus seisab 20 banaanikastitäit raamatuid ja mitu suurt kotti muu träniga. Vaja oleks raamaturiiuleid ja riidekappi; uurin netist Ikea mööbli soetamise võimalusi. Kainemalt mõtlevad tuttavad on selle plaani maha teinud, soovitades pigem vaadata kuulutusteportaalidest eelmise sajandi kasutatud mööblit (ehk siis polüestersektsioon jälle). Mina kaldun kahtlema, kas mitu korda lahti võetud ja kokku pandud sotsialistlik saepuruplaatmööbel omaks arvestatavaid kvaliteedieeliseid uuena soetatud kapitalistliku saepuruplaatmööbli ees. Täispuitu ei jaksaks ma nagunii osta ega transportida ega mahuks ta mul ustest läbi.

Ilmselgelt pole ma ainus brändilummaohver, sest Ikea mööbli vahendajaid on päris palju — Soomest, Poolast, Leedust ja Lätist. Arkaansete hinnastamissüsteemidega. Näiteks kui veebileht ütleb, et “transport kõikjale Eestis 35 eurot”, siis hinnapakkumine ütleb, et “transport Tallinna 35 eurot, teie regiooni 80 eurot”. Protestile, et minu regioon on Riiale üle kahe korra lähemal kui Tallinn, enam vastust ei tulnud. Ilmselt on kliente niigi piisavalt. Ostjaid näib ülearu olevat ka sellel vahendajafirmal, kes oma veebilehel tituleerib heledat raamaturiiulit “raekabiiniks kassidele” ning tumeda kohta kirjutab “raamatud on mustad pruunid”. Kuitahes hägusa otsinguga ei leiaks üles.

Aga kaks päeva enne puhkust käisin ma — taram-tararam — teatris. Tallinnas, Draamateatris. Vaatamas Kõivu ja Lõhmuse tükki “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” Priit Pedaja lavastatuna. Sama näidendi 1993. aasta Ingo Normeti lavastus, mida nägin 1994. aasta suvel Kiuma rahvamajas, on ja ilmselt jääb minu elu kõige maagilisemaks teatrielamuseks. Sama sündmust meenutab tänavuse tüki kavalehel Kauksi Ülle. Ajaloolist järjepidevust kannab kummalisel viisil veel see, et kui veerandsajand tagasi mängis Mait Malmsten papat, siis seekord on ta Verdi rollis.

Mis ma mõista ütelde. Tekst on minu arvates absoluutselt geniaalne, lavastus minu maitse jaoks mitte nii väga. Tempo on liiga ühtlane — ma tahaks, et mingitele tähendusrikastele kohtadele oleks tempo ja detailide mõttes sisse zuumitud. See ei ole ju üheplaaniline etnograafiline rahvajant põrsalõikaja ja kaklevate külanaistega. See on (minu jaoks vähemasti) suure kultuurilise murrangu lugu, maarahva linnarahvaks muutumise algus, inimeste eludes ja suures ajaloos üksteiselt peegelduv ummikusse jooksmise umbsus ja ainsa lahendusena vältimatu vägivald, äike pärast põuda. Hea küll, nende paralleelidega ei pea ka üle võlli panema; ei ole vaja Peetso Saamost teha mingit kastratsioonihirmu personifikatsiooni vms. Aga no midagigi. (Ja miks mitte anda mõista, et me oleme ju globaliseeruvas maailmas järjekordse suure kultuurilise murrangu lävel ja kõik need pained ja pinged ja.) Teiseks näitlejate mäng. Ma ütleks, et 1914. aasta Põlva kihelkonna maainimeste kohta on tegelased laval liiga intensiivsed. Ma oleks tahtnud näha rohkem sordiini, pehmust, mokaotsast torisemist kärkimise asemel, üksteise poolelt sõnalt mõistmist, aastaringide rutiiniga sisseharjunud nappe liigutusi. Aga noh, elamus tervikuna oli täiega pikka Tallinna-sõitu, öises bussis tagasiloksumist ning töö juures kitsukesel diivanil peaagu-magamist väärt. 

Igatahes on puhkus nüüd läbi. Ja see oli vajalik puhkus, sest tööpäevad kiskusid viimasel ajal neljateistkümnetunnisteks. Hoopis teine tunne, kui ole neljateistkümne tunni koosolekutel istumise asemel neliteist tundi lage värvinud. Nüüd tuleb veel tomatid maha istutada, peedid ja pastinaagid, salatid ja tillid külvata. Koorem kiviprahti ootab ära vedamist, vihmaveerennid tahavad puhastada, akende ja uste piirdelaudade pärast on juba ammu piinlik. Ja umbrohtuvad lillepeenrad. Ja katkine veetünn. Ja ikka see ahjuplekk. Ja talvepuude soetamise peale tuleks mõelda. Tasapisi. Küll saab. Kuidagi ikka saab. Linnainimesest maainimene, hmh. 

AB

Posted in * by tavainimene on 27/03/2019

Nüüd on siis aborditeema USAst meilegi imporditud liberaalide ja konservatiivide kontrolljoont tähistama. Viimastel nädalatel oleme lugeda saanud täiesti imelisi arvamusavaldusi. Üks konservatiivne poliitik leidis, et noored naised polegi alati küpsed oma ihuvilja üle otsustama. Kahjuks ei taibanud keegi küsida, kuidas nii ebaküpsed olendid emarolliga peaks hakkama saama. Üks konservatiivne tohter jällegi leidis, et abielus naistel peaks olema kohustus abordi tegemiseks ette näidata mehe luba; tema interpretatsioonis pidanuks see naisi võimestama. Suur hulk konservatiive näib uskuvat, et naisi tuleb ikka rohkem nõustada, et nad aru saaksid, mis neile hea on. Samuti suur hulk konservatiive näib uskuvat, et mõrvadega võib leppida, kui neid ei finantseerita maksumaksjate poolt solidaarselt. 

(Ma ise kaldun selles asjas liberaalide leeri. Mulle lihtsalt tundub, et kui me ütleme, et inimõigused tekivad idulasele alates viljastumisest [või pesastumisest või alates mitmikute moodustumise aja-akna sulgumisest], siis tekib ebamugav küsimus, miks abort peaks olema lubatud kas või raseda elu ja tervise säästmiseks. Ilma igasuguste ratsionaalsete argumentideta, puhtemotsionaalselt tundub mulle, et õigem oleks ohverdada veel mitte teadvust omav olend kui riskida ema surma ja võib-olla juba olemasolevate laste orvuks jäämisega. Pluss muidugi puhtjuriidilised probleemid — kas ja kuidas oleks võimalik tagada kõigi embrüote inimõiguste kaitse, nt kas kõiki varases staadiumis iseeneslikult katkevaid rasedusi peaks hakkama prokuratuur uurima kui inimese surma selgitamata asjaoludel?)

Nojah. Suurte sotsiaalsete ja globaalsete probleemide — vaesus, ebavõrdsus, kliimamuutused, neljas tööstusrevolutsioon jms — kõrval tundub see kõik siiski nii kümnendajärguline, et sunnib küsima: miks? Kui huupi pakkuda, siis ma oletaks, et abort on, ühendades seksi, sündi ja surma, nii tugeva emotsionaalse laengupotentsiaaliga teema, et võimaldab väga väikse pingutusega mobiliseerida valijad võitlusse, jättes mugavalt kõrvale vaesuse, ebavõrdsuse, kliima jms. Aga ma hea meelega loeks sel teemal mingit pädevamat analüüsi. 

Teoreetilise eetika viletsus

Posted in * by tavainimene on 22/03/2019

Kui sul on lahti pääsenud vagun, mis sõidab viie inimese suunas, ja sul on võimalus pöörata pöörangut nii, et viie inimese asemel saaks surma üks, siis sa ei küsi, kas viis inimelu on ühest väärtuslikumad, vaid “kelle vastu esitatakse hiljem süüdistus”. Tegevus on alati raskem süü kui tegevusetus. 

Igaühe tõde ja õigus

Posted in * by tavainimene on 21/03/2019

Keegi küsis, mis selle “Tõe ja õiguse” mõte siis ikkagi oli. On arvatud, et Tammsaare vihkas eestlasi. Või et ta kujutas maailma kohutavalt masendavana. Või et tal on kõik meestegelased lollid või lurjused ja naised seevastu head ja õilsad.

Hmh. Ma ei ole mõistagi mingi Tammsaare-ekspert, aga mul on teistsugused muljed. Minu meelest on Tammsaare oma tegelaste, nende püüdluste ja piiratuste suhtes vägagi empaatiline. Ka minu suu ja sulg tõrguvad Andrest või Pearut koletisteks nimetamast — nende ajastu tõekspidamiste ja tavade kontekstis. (Ma saan nüüd küll aru, et see on libe ja õhuke jää, sest vägivallale mõistagi pole õigustust; ma ise krimpsutan ka nägu, kui kultuurikriitik kirjutab, et “peksjal on rohkem valus kui sellel, keda pekstakse”. Nii et jah, ma ei tea, mis internaliseeritud misogüüniat see Vargamäe meeste väljavabandamine minus peegeldab.) Minu silmis on Andres ikka rohkem selline vanatestamentlikult traagiline kuju, kes püüab täita oma kohust — nii nagu tema seda mõistab — muuta maa oma järeltulijate jaoks viljakandvamaks, ehkki materjal osutab visa vastupanu, järeltulijad on tänamatud ja kaela sajavad hiioblikud kannatused. Trikster ja kiusaja Pearu on Andresest selles mõttes sammu ees, et tema on juba hakanud aduma, et “tühisuste tühisus, kõik on tühine; mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all.” Või siis on just Andres sammu ees ses mõttes, et ta trotsib seda tühisuste tühisust ja teeb ikkagi seda, mida peab oma kohuseks — siin sõltub nüüd vaatleja väärtusvaatepunktist ja see teeb just asja huvitavaks.

Meie ajastu vaatleja võib lisada veel neid nüansse, et “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, kus siis meie praegu oleksime?” ja “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, võib-olla siis me ei oleks praegu silmitsi naftatipu ja plastprügiookeaniga.” Või seda, et Eestimaa hinnalisim maastik on raba ja soode taastamise eest makstakse preemiat. Mäherdune iroonia. 

Pearu oli muidugi õiguseväänaja, valevanduja ja altkäemaksuandja. (Mida te triksterist muud ootasite?) Aga siin mul tuleb meelde see Kivirähu Rehepapi-tsitaat, et “kogu meie elu on tükkhaaval kokku/tagasi varastatud”.

Kas see elu oli masendav? Jälle mulle tundub, et meil oma meelelahutusküllastunud maailmas on seda raske adekvaatselt hinnata. Pigem sunnib sellele meelelahutusküllastusele korraks natuke teise pilguga vaatama. Siis ei mõeldud niimoodi

Jutud sellest, et Krõõda kulmujoon oli liiga korrigeeritud või sääred ebaautentselt raseeritud, on minu meelest pentsikud. Võib-olla see just näitabki, et Krõõt ei kuulunud oma ajastusse ja maailma — ta oli selles võõrkeha, liblikas kärbeste keskel — ning seetõttu pidigi vältimatult hukkuma. Põhjatule soole vereohvriks saama, kui soovite. Ellu jäid keskkonnaga kohastunud — tüüakamad, karmimad, paksunahalisemad; sellepärast me olemegi niisugused, nagu oleme. Ja ometi püsib see liblikate-liin haprana elus, taassündides ootamatutes kohtades, nagu Marile ja Andresele sünnib Indrek. Filmis on seda Krõõda erandlikkust ehk rohkemgi rõhutatud kui romaanis, kus küll meenutatakse teda veel aastaid pärast surma kui “kuldset”, kuid kus ta esineb rohkem siiski nutva talunaisena kui olendina väljastpoolt seda maailma.

Mis Mari õilsusesse puutub, siis jällegi tuleb meenutada, et romaanis vähemasti ta tegelikult ta natuke ikka ihales seda perenaise-aujärge ja sellest kogu see süütunne. Ma ei ole kahjuks kursis nõukaaegse Tammsaare-retseptsiooniga, aga ma täitsa näen võimalust keerata kogu see Mari-Jussi liin vägevaks klassiühiskonna kriitikaks, kus süsteemne ebaõiglus ei saagi luua midagi muud kui uut individuaalset ebaõiglust. Ja noh, miks peaks selline kriitika ainult nõukaaega jääma?

Nii et mõtisklemiseks jätkub minu meelest materjali küll ja küll, nii kultuurikriitikutele kui tavainimesele. 

Elukooli õpiabi

Posted in * by tavainimene on 18/03/2019

Suur hilinenud õppetund: kui sa oled 25, siis tööta väsimatult selle nimel, et siis, kui sa oled 45+, ei peaks sa enam kuhugi kandideerima ega konkureerima, vaid sind käidaks kutsumas ja palumas.

Väike hilinenud õppetund: kui öeldakse “keegi võiks teha sellise veebilehe, kus …”, siis siruta jalad välja, pööra pilk lakke ja nõustu vaga häälega: “Tõesti, keegi võiks teha sellise lehe.”

T ja Õ

Posted in * by tavainimene on 05/03/2019

Käisin ja vaatasin “Tõe ja õiguse” ära, esimest korda. Nüüd võtsin romaani uuesti ette ja kui see läbi saab, siis tahaks uuesti kinno minna.

Mulle meeldis, et sellest oli tehtnud lihtne hea tavainimese-film, mitte mingi mustvalge arthouse-ponnistus. Kunst kuulub rahvale! Kordagi ei hakanud igav ja kordagi ei hakanud piinlik; igati kvaliteetmeelelahutus, kui nii võib öelda. Päris tammsaarelikku kõikeläbivat nukrust ja resignatsiooni seal ju polnud. Isegi Krõõdast oli tehtud rohkem ingellik või haldjalik olend — pekslev liblikas undavate kärbeste kõrval! –, mitte nuttev ja hädaldav talunaine. Ja elu edenes — kui filmi algul kasvasid pujud ja ohakad põrandast läbi, siis lõpus olid söögilaual juba fajansstaldrikud. Lakkamatu pimedast pimedani töörühmamine ning selle lootusetus loodusjõudude vastu ei jäänud ka tooni andma, pigem oli finaal selline, et kuigi poeg lahkub armastuseta Vargamäelt, jätkab isa jõe süvendamist, sest teisiti ta elada ei oska. Võib-olla oli see sõnum Tammsaarele, et “me pole Eestis kunagi nii hästi elanud” — et me ei läinudki oma grammofonide ja tšarlestonidega lõplikult hukka, nagu ta ette nägi.