tavainimene

Kust tuleb tolm jne

Posted in * by tavainimene on 25/01/2023

Miks on nii, et kui mõni naine ütleb midagi lolli, siis mina kui naine tunnen ennast kaassüüdlasena, aga kui mõni mees ütleb midagi lolli, siis teistel meestel on sellest täiesti suva?

“Alistumine”

Posted in * by tavainimene on 18/01/2023

Lugesin läbi “Alistumise” ja “Serotoniini”, tuletasin diagonaalis meelde “Elementaarosakesed” ja sirvisin üle pöidla “Saare võimalikkust”. Houellebecqi lugemine eeldab paksu nahka, sest tal on palju mürgiseid mõtteid ja mõned neist kipuvad naha vahele pugema nagu teetanusebakter. Siis on kasulik vaadata endale peale ja küsida, kus see kriimustus mul asub. Nagu kätedesovahendit nimetati koroona alguses paper cut detector. Võib-olla sellise diagnostilise abivahendina ongi Houellebecqil kõige enam väärtust, sest kirjanduslikus mõttes, olgem ausad, ta päris suurtele prantslastele ikka kandadele ei astu, pigem nagu lõpetatud kõrgharidusega Kaur Kender või midagi sihukest. “Elementaarosakestes” on veel kunstilist ambitsiooni tunda, aga edasi — ports rebitud kilde, mille vahele on pitsitatud faabula. “Mehe jaoks on armastus ainult tänutunne saadud naudingu eest.” “Demokraatia on võimu jagamine kahe rivaalitseva gängi vahel.” “Meestevaheline vestlus näib pidevalt kõikuvat pederastia ja duelli vahel.” “Lits ei vali oma kliente ja just selles on tema suurus.” “On tõsi, et elu algab viiekümneselt, aga selle täpsustusega, et neljakümneselt on see juba läbi.” “Intelligentsusest on seksuaalsuhetes kasu ainult selleks, et naine teaks otsustada, millisel hetkel panna avalikus kohas käsi mehe riistale.” Eks ta ole.

Houellebecqi Romaanide Meespeategelane (HRM) on 40+ valgekrae, tal on mitmesugused lapsepõlvetraumad, suhted sünniperega katkenud, sõpru pole, naist ega lapsi pole, armuelu on olematu või juhuslik. Päevi sisustab perspektiivitu bullshit job (mis toob sellegipoolest sisse ebaõiglaselt palju), omaenda eksistentsi armetuse täielik tajumine, põletav kadedus nooremate ja seksuaalselt edukamate vastu ning küsitav lohutus sellest, et vananevad naised on veelgi haletsusväärsemad olevused. Jah, naised on kõige suuremad ohvrid, kuna üldiselt on nad meestest vähem verejanulised, samas on nende seksuaalne turuväärtus üürike. Meestele aga kõlbab ainult noor ja prink ihu, selline on kord loodus. Juba Houellebecqi esimene romaan “Võitlusvälja laienemine” rääkis sellest, et seksuaalses vabaturumajanduses on absoluutsed võitjad ja absoluutsed kaotajad ning mingi skandinaavialik sotsiaaldemokraatia pole siin võimalik — vanad, paksud ja inetud peavad igal juhul leppima masturbeerimisega; heal juhul lubatakse armulikult neil mõnes swingerite paradiisis edukamaid liigikaaslasi pealt vaadata.

Turujutt tuli kuskilt ähmaselt tuttav ette; tegin kahetsusväärse vea, et guugeldasin Houellebecqi seoseid incelite ideoloogiaga. Ütleme nii, et see pole enam küüliku-urg, see on ussiauk, mis viib teistesse universumitesse ja dimensioonidesse, kust  vaatavad vastu sellised mislikid, et veri tarretab soontes. Elu mõistagi jäljendab kunsti: Jordan Peterson on naisevalus meeste hädale lahenduseks pakkunud jõuga kehtestatud monogaamiat, mis justkui vanasti hoidis asju kontrolli all, nii et isegi kehvad said kellegi. Nojaa, selles asjas kehtis ENSVs vanasõna, et pole koledaid naisi, on ainult vähe viina. Koledad naised joodi kultuurimaja taga ilusaks, siis toimus kolhoosipulm, tehti purjus peaga kaks või kolm last ja kuus või seitse aborti … aga ühiskond püsis tõepoolest näilises tasakaalus. Kas need purjus peaga kositud koledad kolhoosinaised olid õnnelikumad kui vabaturuseksiühiskonna väetantsulaagrites oma sisemist lootoseõit otsivad ja öösiti telgis nutta ulguvad üleneljakümnesed üksikud naised, masuudised linnud, kellel on närtsinud vulva ja keda keegi enam iialgi ei ihalda? Ei tea, ei tea …

Ega nende närtsinud neljakümneste kohta ei ole tore lugeda, internaliseeritud misogüünia liigutab kuskil päikesepõimikus oma haarmeid. Kipuvad ju tõesti paistma koomilised ja/või haledad need vananevad naised, kes üritavad endiselt hästi püssid ja pandavad näida. Selle kohta ütles üks tuttav, et “kellegi jaoks oled alati pandav”. Ja teine: “Pimedas ja purjus peaga võib teda panna, aga inimeste hulka temaga ju ei läheks.” Eks ta ole.

HRM ei ole tegelikult siiski incel, kes üldse naiste juures löögile ei saa. Sellegipoolest on kahtlus, et ta on viletsavõitu armastaja — miks muidu tema naised pärast aastat pildilt kaovad. Ta kirjeldab peaaegu pornograafilise mõnuga, kuidas naised teda rahuldavad — aga vastupidi? Mida tema neile pakub? Peab nii kaua vastu, et naine hakkab oigama? Dude, ta oigab sul tüdimusest. Pornograafilised on seksistseenid nii kirjelduse detailsuse kui ka elulise ebausutavuse mõttes. Ma olen üsna kindel, et Myriam on üksildase mehe fantaasiakujutelm. Ah et sõitis ära välismaale? Oookeeeei …. HRM etteheide naistele: neil on liiga palju pagasit, metafoorselt muidugi mõista. Olgu, tegelikult HRMil võib ollagi naine, kes teda armastab, aga see suhe jääb viljatuks. Või siis naine sureb. Või siis jääb haigeks või vanaks, mis on seesama asi. Mõte abielust ja lastest ning nende mõjust seksielule on liiga kole: “Olime liiga noored, et meie suhe sellise asja üle elaks”. Seda ütleb 44aastane mees, kes traditsioonilises ühiskonnas võiks juba vanaisa olla. Aga moodsa ühiskonna traditsioonilise pere aiapeo lõpetab vihm.

Kas HRM on nartsissist? Psühhopaat? Sotsiopaat? “Elementaarosakestes” kuuleme Bruno suu läbi, kui hirmus see on, et poeg saab viisteist ja hakkab isaga konkureerima samade neidude pärast. “Serotoniinis” fantaseeritakse juba lapsetapust. HRM targutab, et tänapäeval on mõtet hakata kokku elama alles vanuigi, kui seksi nagunii pole ja selle asemel on regionaalne toidukultuur: lutsufilee aed-harakputkega, veisekeel Madeira kastmes, aedoasalat võilillelehtede ja parmesanilaastudega … Et siis jah, söömine, sigimine ja tapmine. Eks ta ole. (Regionaalse toidukultuuriga on muide nii, et “Serotoniini” lugedes tekkis mul teatav uudishimu prantsuse veinide ja juustude suhtes, aga, nagu selgus, livarot’d Eestis ei müüda ja Meursault on nii absurdselt kallis, et vähemasti minu poolest võivad need ahned kollavestid kõige täiega pankrotti minna.)

“Alistumises” leiab HRM, et patriarhaadi eelis oli see, et ta oli olemas ja tagas põlisrahva taastootmise. Ilmalikustumine on kaasa toonud teadlikkuse surmast, individualismi, naudinguiha ja julmuse. Usk igavikulisse andis ja annab soojätkamisel eelise, traditsiooniliste uskude naised on vähem haritud ja kodukesksemad. Kes aga kontrollib lapsi, see kontrollib ka tulevikku. Siinkohal tekib mul juba küsimusi. Esiteks, kas võrreldes keskajaga on tegelikult julmust juurde tulnud? Kindel? Tänu televiisorile ja internetile näib küll vägivalda rohkem olevat, aga tegelikult-tegelikult? Teiseks — HRMi uurimis- ja peegeldusobjekt Huysman igatses kangesti kodanlikku pereidülli ja ausaid õhtusööke kaminatule paistel, aga käis sellegipoolest lõbumajades ja suri üksikuna. Kas siin oli põhjus süsteemis või üksikisiku moraalsetes puudujääkides? Mulle näib, et see on miskipärast koht, kus muidu personaalset vastutust jutlustavad konservatiivid üritavad süüd ühiskonnale lükata.

Houellebecq mängib mõttega, et sotsialistid-internatsionalistid teevad lõpuks islamiga diili. No umbes et traditsioonilist peremoraali kritiseerida oleks ju rassistlik ja edasi läheb mööda libedat kallakut allamäge. Natuke kahtlane, ma siiski ei usu, et prantsuse sotsialistid aumõrvasid heaks kiidaksid. Kui jutt käiks Euraasiast, mitte Euraabiast, siis esimesed kahtlusalused oleks pigem paremkonservid. Tjah, siin ma tunnen, et ei jõua (geo)poliitikas näpuga järge ajada. Euraabia või Euraasia — kelle kätte läheb läänevastasuse jäme ots? Kuidas need Pärsia lahe ja Venemaa naftahuvid omavahel põimuvad? Kes edastab Putini jutupunkte? Et valimisi ei otsustata mitte majandusväljal, vaid väärtuste väljal, selles võib muidugi tõetera olla, lihtsalt põhjusel, et valijad ei suuda kujutleda, et mis tahes valitsus suudaks majanduses kuigi palju korda saata.

See on kõhedusttekitavalt usutav, kuidas president räägib, et lapsevanemad ootavad koolilt vaimset juhatust ja järgmisel hetkel leiavad tüdrukud ennast paljajalu pliidi äärest. Poliittehnoloogiline sõnamaagia on võimas värk. Seda ma siiski ei usu, et alistumine tervikuna nii vaikselt läheks. Olgu, mehed saavad 10 000 eurot palka ja abikaasaks 15aastase Aicha, aga mis saab Sandrine’ist ja Aureliest? Kuidas saavad peretoetused naised tööturult minema viia, kui prantsuse naised olla ju kõik lahutatud ja lastetud? Ja millest nad hakkavad elama siis, kui järgmises voorus sotsiaaltoetusi kärbitakse, sest lähimusprintsiip ja perekond? (See lähimusevärk pani mind küll hambaid kiristama, tuletas meelde meilgi kuuldud juttu, kuidas vanureid peaks hooldama kogukond.) Kuidas loodetakse tööpuuduse ja kuritegevuse kadumisega valijaid veenda, kui otsustavad on väärtused, mitte majandus? Majandusest veel nii palju, et see distributivism ja käsitöö-perefirmandus on minu meelest tänapäeva maailmas puhas anakronism. Kuidas see perefirma teil mikrokiipe ja TGVsid toodab? Või ongi pikk plaan kirjatuvidele ja kaamelitele tagasi minna? Islami-rohepööre? Noh, ma arvan, et vähemalt keskpikas perspektiivis hingaksid isegi paljud liberaalsed sotsialistid kergendatult, kui islamistid tõesti 7. sajandi tehnoloogiaga piirduksid. Samuti tekkis mul küsimus, miks ei teki sekulaarset erakoolide võrku. Olgu, laheriigid annavad erastatud islamiülikoolile naftaraha, aga mis saab eurorahast? Kas Brüssel suudetakse “ära võtta”?

Huvitav idee oli see, et kristlusest võib leida rohkem inimlikku müra; see, et Jeesuse inimohverdus inimkonna eest oli pehmelt öeldes maitsevääratus, oli jälle üks tore one-liner. Samas Redigeri intelligentsel disainil põhinev islamiapoloogia oli pettumusttekitavalt lihtsakoeline. Miks ei võiks olla keeruline universum lihtsalt niisama, kui tema looja võib olla lihtsalt niisama? Ehk siis igiammune liikumatu algliigutaja küsimus. Ma küll ei tea ega viitsi uurida, aga kahtlustan, et ega islamistlik filosoofia väga rafineeritud ei ole ka, kuna isegi filosoofidele üldiselt meeldib, kui nende pea on torsoga kaelapidi ühendatud. Umbes sama napakalt demagoogiline on jutt sellest, kuidas polügaamia teostab looduslikku valikut kui jumala plaani. Looduslik valik tähendab seda, et naine valib endale meelepäraseima partneri, mitte seda, et kosjasobitaja leiab 60aastasele pesemata juuste ja plekilise lipsuga professorile tudengineiu. Kuigi kindlasti on võimalik argumenteerida, et sobitatud abielusid lahutatakse harvemini kui armastusabielud. (Oh issand, palun, ärme anna Isamaa suurrahastajatele ideid; ühel nende ministril on vist juba sobiv platvormgi ootel, kus rikkaid vanapoisse ja vaeseid vanatüdrukuid kokku viiakse.) Demagoogiaga on aga nii, et esialgu mõned kahtlevad, neile kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi, järgmised nõustuvad juba täitsa varmalt — nagu me poleks seda kõike näinud. Alistunud. Allalastud.

Ikka jah, vererõhk tõuseb, kuigi saad ju aru, et enfant terrible lihtsalt naudib liberastide trollimist. Aga, nagu eespool öeldud, on vähemasti igal liberastil võimalus uurida, kus on tema kriimustatud koht. Ainus, mis mulle “Alistumises” meeldis, oli algus, kus peategelane räägib kirjandusest kui tõelisest kohtumisest teise inimese vaimuga. Vaene Huysmans, kellest tänapäeval keegi midagi ei tea, on üpris kohane kaduva ja alistuva kunstivormi metafoor. Houellebecq üritab oma munnide ja vittudega veel vapralt vastu panna, aga TikToki ja ChatGPT vastu on ta masuudine lind, selge see.

P.S. Lugesin nüüd ka “Võitlusvälja laienemise” läbi. Mm, jah, tõesti, kirjanduslikult on see ehk kõige naksakam. Buketis on natuke Dovlatovit ja natuke varast Salingeri? Aga jälle: need ideed (seksiturg ja turuväärtus, “see oli läbi enne kui sai alatagi”, olematu tiineka-armastuse taga nutmine, lörtsitud suhtekõlbmatud naised jne) — ma võiks vanduda, et need tsirkuleerivad sotsiaalteaduslike tõdede pähe siiani mingites subredditites, mida järjest suletakse ja mis kuskil mujal jälle välja vupsavad. Mis oli enne, kunst või elu? Tjah, halvad ideed ja halvad kemikaalid. Nagu ütles Vonnegut, teda me loeme järgmiseks. 

Eriarvamus

Posted in * by tavainimene on 14/01/2023

“Houellebecqi romaanide meespeategelase hädade juurpõhjus — kusjuures tema enda taustsüsteemis! — pole mitte Lääne ühiskonna moraalne allakäik või midagi muud nii grandioosset, vaid banaalne tõsiasi, et ta pole viitsinud kliitorit üles leida.”

Pereväärtused

Posted in * by tavainimene on 29/12/2022

Kirjutasin, kustutasin, kirjutasin, kustutasin. Möönan, et ma olen erapoolik neljal või viiel eri põhjusel. Kindlasti on asjaolusid, mida ma ei oska näha. Ei taha näpuga näidata kellegi peale isiklikult, vaid rääkida nähtusest. Aga. Ma saan üldjoontes aru, miks keskealine poolprominent jätab maha laste ema ja leiab uue eluarmastuse oma joogatreeneriga. Aga minu meelest oleks taktitundeline mitte eksponeerida neid teise ja kolmanda ringi paare jõuluhommiku-jutusaadetes särasilmil seletamas, kuidas NÜÜD on kõik NII ÕIGE. (Jah, ma loen nüüd raamatuklubi jaoks Houellebecqi ja eks see teeb mingite asjade suhtes tundlikuks.)

Käkitegu

Posted in * by tavainimene on 17/12/2022

Kallake suurele lauale kuhjake kollakat ja sõmerat durum-nisujahu. Lööge kuhjakese sisse lahti iga saja grammi jahu kohta üks muna. Näppige kõik segamini. Suruge, voltige, lappige ja suruge tainapalli oma tubli veerand tundi, kuni see on kenasti elastne. Pange tainapall kilekotiga külmkappi mõtisklema, kuniks ise salatit ja magustoitu teete vms. Võtke tainas külmast välja, aga hoidke kilekotis. Lõigake üks keskmise kartuli suurune tükk, näppige lapikuks nelinurgaks, rullige tainarulliga nurkade suunas õhukeseks, püüdes säilitada ristküliku kuju. Kui ristkülik on saavutanud pastapressi laiuse, laske see pressi rullide vahelt läbi. Õhuke tainalatakas kastke mõlemalt poolt tavalise nisujahu sisse ja laotage kandletaolisele lõikurile. Rullige paar korda, et latakas kandlekeelte külge kinni jääks, ja libistage siis sellest rulliga kõvasti surudes üle — nii, et traadid lõikavad taina ribadeks. Koputage kandle pihta, koguge selle põhja kukkunud pastaribad kokku, tehke korralikult jahuseks ja keerakse “kurepesaks”. Korrake alates tainaruudu näppimisest, kuni tainas on otsas. Nüüd pange suur keedupott veega tulele. Kui vesi keeb, soputage pastapuntrad lahti ja tõstke ühekorraga keeduvette. Värsket pastat kaua keeta pole vaja, tõstke see esmalt sakilise kulbiga sõelale ja sealt kallake suurde panni kastme sisse (kus on juba ees oliiviõli, tuunikala, tomatipüree, kirsstomatikonserv ja suured kappariviljad). Võtke tangidega pastaports, keerutage kulbi sees ja libistage sealt taldrikule. Kallake peale veel oliiviõli ja raputage oreganot. 

Ausõna, tegemist ei ole sisuturundusega, lihtsalt me käisime MyItalys kokkamas ja söömas ja väga tore oli. Soolakooriku all küpsetatud riivsaia-peterselli-sidrunitäidisega lõhe oli maitsev (kuigi tekkis ketserlik kahtlus, et foolium ajaks ka selle soolakooriku asja ära), baklažaanitornikesed (muhvinipannis portsjonitena küpsetatud, parmigiana di melanzane modifikatsioon ilmselt) olid ülimaitsvad ja crema catalana oli absoluutselt imeline. Tegin oma süsivesikumoratooriumis atsurr, sest kuidas sa jätad söömata iseenda rullitud ja ribastatud värske pasta, mis ujub hõrgus oliiviõlis?

Tulin koju ja olin nii kokkamishoos, et otsustasin teha oma viimase veiniavastuse (Käferi no-name Pinotage ja Shiraz Maximas alla 5 euro pudel, Vivino hinne üle 3,5 palli; jaa, talvel ma tahan punast veini ja et oleks rohkem tummisust, tammisust, tanniine, suitsuploomi, pipart, vaniljet ja šokolaadi buketis) juurde soolaseid küpsiseid. Kahjuks ei viitsinud retsepti guugeldada, meeles olid ainult “mingi pähkel” ja sinihallitusjuust. Viskasin kaks pakki kreeka pähkleid ja tüki sinihallitusjuustu blenderisse, mätsisin latakad ja viskasin praeahju. Tulemus on ülimalt ebaapetiitse välimusega, kuid siiski täiesti talutava maitsega. Ja üks küpsis annab umbes 60 kcal. (See tuletas meelde hiljuti Redditis maha peetud ketorahva ja cicorahva tulist ja tagajärjetut vaidlust, kas all calories were created equal või siis mitte.) Nojah siis. Hiljem selgus, et kreeka pähklite asemel oleks pidanud kasutama pekanpähkleid ja tainasse oleks pidanud käima ka või ja jahu. Nojah siis. 

Küpsiste ja veiniga tuleb siiski hoogu pidada. Trennides tuleb logistilistel põhjustel paarinädalane paus, tõotasin treenerile, et üritan kolm korda nädalas kas või pool tundi midagi liigutada ja ostan pühadeks külmkapi kodujuustu täis. Vaat nii. Aga järgmine postitus tuleb kindlalt poliitikast. 

 

Juhus, kahtlemata juhus

Posted in * by tavainimene on 28/11/2022
“Ma armastasin sakslast” “Swanni armastus”
Rabulistikat pilgeni täis romaani tegevus toimub ajastul, mil vana seisuslik ühiskonnakorraldus on murdumas ja andmas maad uuele. Peategelased kohtuvad jutuka tõusikust majaproua salongis. Kummaski pole midagi esmapilgul armumisväärset, neiu põski inetavad punased täpid. Ka on tal lapsepõlvest emaga seotud hingeline trauma. Mees on pärit hoopis teisest sotsiaalsest klassist —  nendevahelisel suhtel ei ole perspektiivi. Sellegipoolest algab heitlik palavikuline armusuhe, tulvil fantaasiat, mõistujutte ja kiivust. Kuna see kuhugi ei vii, valib neiu viimaks siiski teise austaja.

Alistumine

Posted in * by tavainimene on 28/11/2022

Paljud meie probleemid laheneksid iseenesest, kui riigikeeleks kehtestada inglise keel. Vähesed ülejäänud probleemid laheneksid iseenesest, kui riigiusuks kehtestada islam. 

“Menüü”

Posted in * by tavainimene on 24/11/2022

Täna jalutasin lihtsalt jalutamise mõttes Lidlisse, kus ma muidu ei käi, sest kaubavalik on seal veider, hinnad pole eriti odavad ja eelkõige ma ei viitsi nende tobedate mündikärudega jännata. Veiniriiulis seisid pudelid: Lõuna-Aafrika Cabernet, Austraalia Merlot. Kõik, kogu lugu. Terav kontrast eilse filmiga, kus serveeriti šampanjat, mille viinamarjad polnud pärit mitte üksnes samalt viinamäelt, vaid ka samast põõsareast. Ma ootasin midagi “Kurbuse kolmnurga” sarnast, aga see … ütleme nii, et mingil määral tõukus (jäle sõna, peaaegu sama mõõtu, mis “tõusetus”) samadest sotsiaalsetest teemadest, aga oli ikka pigem pinevik kui komöödia. Visuaalselt efektne ja stiilne, vaimukas, jäle, õudne. Ma noriks jälle natuke stsenaariumi kallal, sest kuigi filmi lõpuks saame me aru, miks Tyler nii käitub, ei saa me ikkagi päriselt teada, mis jõud teda algselt käivitas. Võib-olla see pole oluline, aga minu meelest jäi Tyleri liin kuidagi lõpuni kasutamata. 

Tjah, tunnistan, et minu puhul oleks ka fine dining täielik raiskamine, jänesekapsaželee tilgaga kammkarbiparfeele eelistan ma iga kell korralikku mahlakat juustuburgerit. Aga kas ma — kui kõik aktivad ja passivad kokku lüüa — kuulun kööki või saali? Hmm. Lidlist jätsin igatahes nimetu veini ostmata, Prismast saab pea sama raha eest kena William Robertsoni shiraz, mis, ma loodan, sobib talvise nädalalõpu veisekotleti, pastinaagipüree ja vahukoore-mustaploomikreemi juurde. Võib-olla isegi tilgake veini kreemi sisse? Hmm. 

“Pardid. Linnalegend”

Posted in * by tavainimene on 22/11/2022

Eilne PÖFFi-film “Pardid. Linnalegend” tundus esimese veerandtunni jooksul kuidagi lahja ja segadusseajav, aga tasapisi haaras oma veidrasse lummusse. Selline hästi eestilik film, nagu oleks kokku pandud “Päevad, mis ajasid segadusse”, “Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja võib-olla ivake “Püha Tõnu kiusamist”. Tegevus toimub Tel Avivi vähemglamuursel poolel ja peategelasteks on “nõrgema sotsiaalmajanduslik taustaga” klienditeeninduse vallas töötavad neljakümnesed, kes ajuti või isegi suurema osa ajast käituvad nagu kuueteistkümnesed. Aga nagu selgub, on neil selleks omad kaalukad traumaatilised põhjused. Kõigi nende ellu on sekkunud mingi ootamatu õnnetus ja kõik nad üritavad rahuldada oma elu põhivajadust — nii seletas sümpaatne režissöör filmile järgnenud vestluses. Enne filmi jagati külastajatele uksel kollase kummipardi pildiga plekist rinnamärke ja pardike oli ka filmis üks kujund, õigemini küll terve merekonteineri täis parte, mis ühe laevaõnnetuse järel mööda maailmamerd laiali triivis. Jah, just nagu me kõik oleme siia elu ookeani heidetud, mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Filmi kohta ütleks siiski veel, et minu maitse jaoks jäid süžeeliinid liiga harali ega moodustanud selget mustrit. Auhinnafilmil peaks ikka olema selgelt äratuntav peategelane ja tema lugu. Pardifilmist oleks mina valinud Asafi liini: vanemad kaotanud töötu noormees elab vanaisa juures ja tema kulul ning peab küünilisevõitu seksisõbra-suhet Annaga, kelle elu ainus rõõm on cosplay. Siis aga vanaisa sureb. Asaf on kaotanud ainsa emotsionaalselt lähedase inimese ja ka ülalpidaja. Me ei tea täpselt, mis tema sees toimub, igatahes ei luba ta Annal kiirabisse helistada. Vaid hangib suure sügavkülmiku ja topib vanaisa sinna sisse. Aga elada on ju endiselt vaja … seega läheb noormees panka ja üritab seal selgitada, et vanaisa pension tuleks maksta tema kätte. Teller puikleb vastu ja kinnitab, et vanaisa peab ikka ise tulema lapselapse nimele volitust tegema. Koju jõudes avastab Asaf, et maksmata elektriarvete tõttu on korteris vool välja lülitatud ja vanaisa hakkab sulama … Meeleheitlikud olukorrad nõuavad äärmuslikke lahendusi. Anna teatab, et ta on valmis vanaisast topise tegema. Ratastool, mustad prillid, mõned strateegilised juhtmed ja kangid tagavad selle, et vanaisa näeb välja suhteliselt usutav ja suudab veidi kätt liigutada. Tema vaikimist seletab usuline tõotus, seega suhtleb ta ainult “Asafile kõrva sosistades”, kes siis tema sõnu teistele vahendab. Nii jabur kui see ka pole — trikk pangas õnnestub. Kuuldused vaikivast rabist levivad ümbruskonnas ja tema juurde hakkavad voorima igasugu hingehädalised, keda “vanaisa” nõustab, mille eest Asaf kenakesi summasid kasseerib. Ta kasvatab endale väärika habeme ja loeb eneseabi-kirjandust … ning tema nõuanded muutuvad järjest tuumakamaks … ning arusaadavalt ei saa ta ka ise muutumata jääda. [Siin peaks nüüd toimuma midagi Anna ja Asafi vahel, mis viib suure pöördeni.] Anna ja Asaf matavad vanaisa maha. Anna tuleb välja oma cosplay-kostüümist, Asaf ajab habeme maha ja nad kõnnivad piltlikult öeldes käsikäes päikseloojangule vastu. 

Madleenküpsised ja pärnaõietee

Posted in * by tavainimene on 20/11/2022

Ma käin jõusaalis ja loen Prousti. Kui see lause mu peas esimest korda kuju võttis, sain sellise itsitushoo, et pidin maha istuma. Sest mõelge, kui see oleks romaani avalause — “ma käin jõusaalis ja loen Prousti” –, millisena te jutustajat ette kujutaksite? No vott, kindlasti poleks see ligilähedaseltki mina. Aga nii on. Võhma tuleb tasapisi juurde, kaalu läheb tasapisi vähemaks, aeg-ajalt annavad enda olemasolust märku lihased ja paraku ka mõned liigesed. (Mina: “Doktor, põlv valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaalu on paljuvõitu.” Mina: “Doktor, õlg ka valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaa … oeh, olgu. Näidake oma õlg siia.”) Vähemalt kolm inimest, neist kaks täiesti võõrast, on püüdnud mulle selgitada, kui mõttetu on raisata raha personaaltreenerile, aga no mulle kuidagi meeldib. Ma ei oskaks ise nii vaheldusrikkaid harjutusi välja mõelda ja meeles pidada. Las mul olla see väike rumal luksus.

Proustiga on aga nii, et Tammsaare sakslasearmastusromaani üle arutlemine möödus ootamatult meeleolukalt (viis inimest oleks nagu viit erinevat raamatut lugenud!) ja kõigil oli tahtmine lugemisväljakutsega jätkata. Ja no et kui juba, siis juba … Mina teen soojendust ja juurdeviivaid harjutusi, st vaatan hakatuseks populaarteaduslikke YouTube’i videosid. Nende põhjal jääb mulje, et Proust oli ikka täiega hull tüüp. “Multiprobleemne” oleks vist kõige viisakam sõna — hüpohondrik, grafomaan, homoseksuaal, keeruline suhe isaga, keeruline suhe emaga jne jne. Ega kõike seda endast vähema kui 1,2 miljoni sõnaga välja ei kirjuta ka. Rabulistika alal on Tammsaare Proustiga võrreldes puhta poisike. (Huvitav, kas Tammsaare oli Prousti lugenud? Võimatu see ju pole? Kas ta oma publitsistikas äkki mainib midagi?) Minul tekkis paralleel hoopis Eesti suure mälu-uurija Madis Kõivuga, kes oli küll mitmes suhtes muidu vist Prousti täielik vastand .. tasane, kullane, kivine, mullane jne. Aga noh, meie ajastul on nagunii juba uued Tähenduse Teejuhid — Rupert Sheldrake, Jordan Peterson, Paulo Coelho, Ants Rootslane jpt. Eks ta ole.

Täna jõudsin jälle kinno ka — “Linoleum” algas nagu tavaline noortefilm (lahutavad vanemad, mässav teismeline jne), ainult  tegevus oli miskipärast paigutatud 1980ndatesse. Aga siis hakkas filmisse poetuma veidraid kohatuna näivaid detaile ja vihjeid. Ja mida edasi, seda kummalisema pöörde sündmused võtsid. Natuke viskas lausa Shyamalani sisse — et Müstika ja Kujundid, ja juhuks, kui te veel aru ei saanud, siis KUJUNDID, et te ei märkaks faabulas lipendavaid auke. PÖFFi veebilehe tutvustus tõmbas paralleeli “Donnie Darkoga”, mida ma kahjuks halvasti mäletan, aga see oli ilmselt asjakohane. Unistused ja mälestused ja põlvkonnad … kokkuvõttes mulle ikkagi meeldis, spoilerdama rohkem ei hakka, äkki keegi tahab vaadata.