Ses klassis on vana harmoonium

Tiiu Kuurme usub, et “maakool saaks olla pedagoogilise innovatsiooni labor, siin saab avastada ja ­hoida andeid, ennetada kriise. Siin kujuneb üksteise pilgu all vastutustunne ja kohaidentiteet, siin koguneb kohalik kogukond kooli ümber ning tekivad ettevõtmised ja õpiringid /…/ Tuleb sõnastada väikeste koolide ja maagümnaasiumide plussid, nende võime olla kogukonna süda, eri põlvkondade siduja, ning tulude poolele arvata kokkuhoid näiteks vaimse tervise probleemidelt.”

Nii ilus, et hakka või nutma. Ilmselgelt Tiiu Kuurme pole iialgi maal elanud. 

“Mehistumise viisid”

Bluusimuusikal ansambliga Kaisa Ling Thing, vaatasin Tartus Genialistide Klubis.

Kuskil Eesti piiril teeb vandenõuteoreetik otseülekannet sellest, kuidas sõjahirmu õhutavad relvatöösturid ja üleüldse on kogu me elu rikka eliidi kontrolli all. Samal ajal kuskil sisemaal: Mamma peab baari nimega Must Auk. Võib aimata, et baaril ei lähe just hiilgavalt, paremad päevad on möödas ja Mamma kipub kibestuma. Abiks on talle Meemo (Meemu?), murtud tiivaga pigilind, kelle käes ebaõnnestub iga töö. Siis aga siseneb baari hipster Ahto, kes, nagu me teada saame, uurib maskuliinsust Antiik-Kreekas, käib teraapias ja joob rohelist teed. Ja lõpuks siseneb baari sooliselt ambivalentse olemisega trikster Franz, kes tõmbab elu ja peo käima. Kassa on raha täis, aga pidu läheb käest ära ja lõpeb baaris paraja mürgliga.  Franz ei ilmuta indu koristustöödes kaasa lüüa, vaid teatab hoopis, et võiks baari ära osta ja austusest traditsioonide vastu isegi selle vana nime alles jätta. Vahepeal on vandenõuteoreetik piiril kuuli saanud ning ajab verekaotuse-deliiriumis järjest segasemat juttu, aga aimata võib, et nii tema kui Ahto on tegelikult Mamma pojad. Mamma keeldub baari müümast ja viskab välja nii Franzi kui Meemo ja Ahto, andes viimastele tungiva soovituse mehistuda. Ahtole näiteks: minna sõjaväkke, kas või asendusteenistusse.

Näitlemine oli … noh, nagu muusikalis ikka. Laulmine oli ka nagu muusikalis ikka. Bluusikalis. Kokkuvõttes mitte halb, pigem kohati ikka täitsa hea ja pani kaasa elama — kas siis naerma või kahe käega peast kinni hoidma. Ainult dramaturgiliselt jäi minu jaoks kompositsioon balanksist välja: algus tekitas intriigi ja keskpaik oli hoogne, aga lõpp vajus ära Õnne 13ks. Üks jõuline muusikaline number jäi puudu, mis oleks loo keskse konflikti ja sellest sündiva moraali kokku võtnud. Hmh, moraali. Et hegemooniline mehelikkus on küsimärgi all ja traditsiooniline maskuliinsus kriisis, mammad traumeerivad poegi ja isad on pildilt üldse kadunud (nii et nende asemel peab tuba koristada käskima iga-ala-ekspert Jordan Peterson); aga et patriarhaadi lammutajatel ei ole ausalt öeldes ka õrna aimugi, mida selle varemetega peale hakata; sõtta peavad surema minema ikkagi mehed, keda lausa armastavad emad sinna saadavad, ja lõppkokkuvõttes on õigus hullukesel, kes sõnub, et nemad seal külvavad segadust eesmärgiga selle pealt teenida. Sain ma õigesti aru?

Lihtsate asjade juurde

Ah et miks on vaja IKT-sektorisse rohkem naisi tuua? No kui udujutud kõrvale jätta, siis selleks, et sektoris palgasurvet vähendada. Et saaks nooremarendajale maksta 2000 euro asemel 1600 eurot, piltlikult.

*

Ah et kust tulevad pentsikud avaldused nagu “abielu on heteroseksuaalse identiteedi alus”? No aga mis sa teed, kui kõik mõtted on otsas mis otsas, aga peremehe nuut tantsib turjal ja nõuab, et: “Kirjuta! Kirjuta, raisk!”

*

Klassitsistlikku kesklinna raha eest umbrohuväljade rajamine on ilmselt väga postmodern või isegi post-postmodern, aga mina ei ole selles asjas isegi mitte modern veel. Samas — ma olen juba vana, eks ma kannatan ära. Umbrohtuvad külad, mis see linn siis parem peab olema. 

“Kentaur”

Raamatuklubi jaoks lugesin ja väga raskesti andis see tekst kätte ennast. Kaaneümbrise tutvustus ütleb, et “see on lugu koliidi all kannatavast keskkooliõpetajast George Caldwellist ja tema pojast […] Peterist […] samal ajal on see kaasaega kantud müüt parandamatu haava käes vaevlevast Cheironist, kes ohverdab oma surematuse Prometheuse lunastuseks.” Noh jah. Caldwell on tõepoolest ühtaegu Cheiron; romaan algab sellega, et õpilase lastud terasnool läbistab tunni ajal Caldwelli/Cheironi kanna ja ta peab minema automehaanik Hummeli/Hephaistose garaaži, kus nool välja tõmmatakse.

Ükskõik kui hull see koolidistsipliin 1940ndate Ameerikas ka oli, no ilmselgelt ei kandnud õpilased koolis kaasas vibusid? Muus osas on kirjeldus justkui realistlik, kuigi ehk kirjanduslikult kenitlev. Ainult et keegi ei kutsu politseid, keegi ei algata juurdlust, kelleski ei tekita noolehaav isegi mingit imestust. See meenutab natuke juba budalikkust — ära uuri, kust see nool tuli, mis puust on tema vars ja mis kastist oli tema laskja, vaid tohterda oma haava? Üsnagi segadusttekitav hakatus. Ühes lõigus peategelase kabjad plagisevad, järgmises peab ta noole eemaldamiseks püksisääre üles tõmbama. Peategelane tunneb, et “tema ülemine pool hõljub tähisel taevalaotusel paleuste ja noorte laulvate häälte keskel, samal ajal kui alumine pool on vajunud laukasse, kuhu see lõpuks upub.” (lk 10).

Pükstes kentaur ja mütoloogiline realism. Tegevustikku on romaanis kasinalt, mõne talvise koolipäeva jagu, edasi- ja tagasivaadetega tegelaste varasemale elule ja suhetele. Minu jaoks tegi asja palju selgemaks, kui lugesin, et õigupoolest tuleks kogu romaani võtta kui täiskasvanud Peteri (kellel on autoriga midagi ühist) tagasivaadet oma teismelise-eale, iseendale ja oma isale nii teismelise- kui täiskasvanu-pilgu läbi. Noolest haavatud õpetaja kappab läbi koolimaja ka teatud mõttes Peteri ettekujutuses. Peteri silme läbi muutuvad Olingeri väikelinna asukad olümplasteks, kes “sundisid sulle mingi heateo peale ja tundsid end jumalatena” (lk 21).

Noh, mõnes mõttes on lapse jaoks kõik täiskasvanud jumalad — võimsad, sageli kauged, mõnikord heatahtlikud ja enamasti arusaamatud. Peter: “[…] ikka veel küündis ta pea poolde taevasse, nagu siis, kui ma väikese poisina teda alt üles vaatasin” (lk 64). Sedamööda, kuidas laps kasvab, muutuvad jumalad lihast ja luust surelikeks, kes pole enam väljaspool kriitikat: “Sest eks me hakka umbes selles vanuses esmakordselt mõistma, et kõik meie ümber, mis ei ole surnud, paratamatult muutub, liigub, kasvab, kahaneb ja vahetab niisama hõlpsasti oma kuju nagu läbi viinapuu lehtede telliskividele langevad päikesevalguse laigud tuulisel juunipäeval” (lk 62).

Täiskasvanud Peter Caldwellist me palju teada ei saa peale selle, et 14 aastat hiljem on temast saanud abstraktset ekspressionismi viljeleb teisejärguline kunstnik, kes elab New Yorgis ühes katusekambris oma [mustanahalise naissoost] armukesega (lk 99). Kellele ta aga oma lugu jutustab? Paaril korral näib ta oma jutustusega kellegi poole pöörduvat (“Mu armas, kuula “, lk 247), aga kes see on?

Kentaur on muidugi ka huvitav tegelane. Pooleldi inimene, pooleldi loom. Sealjuures pooleldi jumal? Kas jumalik loomus väljendub inimese või looma pooles? See on koht, kus võiks heietada loomakujulistest Esimestest Jumalatest ja sellest ühest hilisemast, kes väidetavalt lõi inimese oma näo järgi. Kentaurid olevat üldiselt põlvnenud inimkuningast ja pilvenümfist, samas Cheiron oli titaan Kronose ja tema vennatütre, okeaniid Philyra järeltulija. Tiirane mees, armukade naine, lihtsameelne tüdruk, abielurikkumine, verepilastus, lapsehülgamine — korralik pirakas Kreeka müüt.

Cheiron tunneb kibedust ema pärast, kes ta lapsepõlves hülgas. George tunneb kibedust nii oma isa vastu, kes õnneks taipas noorelt surra ning kinkida oma naisele mõned aastad täiel rinnal hingamist, kui ema vastu, kes tegi isa elu maapealseks põrguks. Peter kahtlustab, et isa tunneb kibedust ka eaka äiapapa vastu ning soovib teda sihilikult hauda ajada, kuid “liiga lihtne ja sünge oleks sel juhul kõik olnud” (lk 57).

Noor Peter unistab rikkast ja ilusast elust ning on kriitiline oma isa suhtes, kes on majapidamise asjus saamatu ja tassib koju igasugust koli, “nagu oleks parodeerinud oma perekonnatoitja rolli” (lk 58). Isa kannab kooli prügikastist leitud jubedat mütsiludu, kuid ei kanna poja kingitud kindaid — kalleid, vaevaga säästetud taskuraha eest ostetuid — ning laseb need kahetsuseta hulgusel autost ära varastada. Miks poja kindad George’ile ei kõlba või miks ta usub, et tema ei kõlba neile kinnastele? Miks ta alandab end võhivõõraste ees, nimetab ennast liikuvaks prügimäeks (lk 86)? Alandlikkus ja absurdsus, kergemeelsus ja kangekaelsus … (lk 240). Miks vanemad lastele ikka ja jälle piinlikkust valmistavad? Peter on peaaegu armukade ujuja Deifendorfi peale, kellega isa räägib normaalse, enesekindla treeneri-tooniga (lk 101). Vaid korraks tekib lootus, et isa langetab oma targutava maski ja saab pojaga ühenduse (lk 154) — aga ei midagi. Samas tahaks Peter olla isa ideaalidele lojaalne ning tunneb ennast reeturina, kui kuulutab oma uskmatust (lk 191). Ja ta astub isa kaitseks vastu peajumal/koolidirektor Zimmermannile (lk 225). Põlvkondade igavese lõhe armsat tragikoomikat illustreerib koht, kus Peter ei suuda uskuda, et koolinõukogusse kuuluv naine, kellel on seitsmendas klassis käiv poeg, võiks veel seksi vastu mingit huvi tunda (lk 195).

Peteri suhe emaga on ühtaegu lihtsam ja keerulisem. Õhkõrnad vihjed on Oidipuse kompleksile: “Mind jahmatas, et isa, see kurvakujurüütel, keda ma juba ammu pidasin meievahelistes suhetes ülearuseks, oli sel hommikul ema mõtetes kiskunud enda kätte peakoha” (lk 63).

Peter Caldwelli puhul vihjab autor mitmel puhul Prometheusele — punased kärnad tema kõhul, mida oleks nagu mingi hiigellind nokkimas käinud (lk 54), punane sviiter, millega ta viib külmal talvepäeval klassikaaslastele “tulesädeme” (lk 56), Sügavamale see tuletooja-triksteri analoog minu meelest ei ulatu. Kuidas isa-Cheiron ennast tema eest ohverdab, jääb samuti hämaraks. Annab talle tuisus peast oma mütsilodu? Ja üleüldse. Kas igavese piina vahetamine surma vastu on eneseohverdus? Kui surm on igavene mittemiski? Aga kui surm on lihtsalt teistmoodi elu kuskil allmaailmas?

Kas Peter-Prometheus on tegelikult üldse George-Cheironi poeg? Psoriaasi on ta küll pärinud ema Cassielt, aga sama tõbe põeb ka perearst Appleton-Apollon, kelle suhtes Cassiel näib olevat väike nõrkus. Kas George’i ja Cassie (kes kannab talus elades paksu kootud meestesviitrit ega ole enam nii sale kui varem) vahel on veel üldse midagi? Peter nendib vanemate kohta, et “nende abielu kahvatu salavõtmeke […] kadus igapäevase, naeruväärse nääklemise varju” (lk 50) ja lisab isa kohta, et “emaga ta just nagu ei rääkinudki, vaid esines tema ees, otsekui oleks ema kõrval nähtamatu publik” (samas). Jaa, noo, me kõik etendame päevast päeva seda inimest, kelle me arvame end olevat — kes seda nüüd ütleski, Jung või Žižek, mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Jutustaja-Peter tunnistab, et teismeline-Peteril oli ettekujutus, nagu olnuks kannatamine (psoriaas) kuidagi inimeseks olemise tarvilik osa. Ja samas oli see kannatus (kärnade nokkimine) talle mingil veidral viisil rahuldustpakkuv. Mnjah, milline metafoor inimese elu kohta. Ja ometi: “Ja ikkagi, mu armas, kuigi me üksteist piinasime, ära arva, et meie elu üheskoos oli halb. Me elasime hästi.” (lk 69)

George’i vaevava koliidi kohta on kriitikud arvanud, et see sümboliseerib tema inim-olemuse ja hobu-olemuse kokkusulamatust kõhu piirkonnas. Doktor Appletoni sõnul: “Teie peate oma keha mingiks hobuseks, kelle seljas te mõnda aega ratsutate ja siis ta maha jätate. Te annate oma kehale liiga palju piitsa. Teil puudub armastus tema vastu. See ei ole loomulik. Sellest tekib närvide ülepinge.” (lk 123) Vaat nii. Ülim hüve on terve vaim terves kehas. Mitte “sureta liha, et hing saaks õndsaks”. Aga närvid võivad tõesti üles öelda vaimuliku pojal, kes usub kristlikku jumalat (kuid ei mõista predestinatsiooni) ning õpetab koolis loodusteadust ja evolutsiooni. Ja kes, nagu meile vihjatakse, oma kroonilises rahapuuduses võtab “laenu” kooli spordiürituste kassast. Mis omakorda tekitab ärevust pojas, kes ei tea isa rahamurede kogu tõsidust, aga näeb sellegipoolest õudusunenägusid tema üle kohtu pidamisest (lk 197).

Kriitikud on veel arvanud, et George’i hädad autoga lumesajus ja libedal esindavad mingil viisil Sisyphose müüti. Lükkad ja lükkad, aga ei lähe. See tundub siiski natuke pingutatud; õpetajatöö iseenesest võib hoopis rohkem seostuda igavese kiviveeretamisega. Igal aastal uued näod, enamasti tuhmid tüübid, teismeliste trots ja kiim; aegkonnad, fossiilid, tard- ja moondkivimid ei lähe neile vähimatki korda, aga miskipärast on olümplased otsustanud, et just seda tuleb neile peadesse tuupida. (See tuletab meelde Bel Kaufmani suurepärast “Allakäigutrepist  üles”, kus ülerahvastatud ja alarahastatud linnakoolis jõnglased aastast aastasse Odysseuse nime õigesti kirjutama ei õpi.) 

Kriitikud on sümboleid ja kujundeid leidnud veel George Caldwelli leiba mugivas äiapapas ja tema vanaaegses kellas, mis näitab teistsugust aega. Ja milles kõiges veel. Tunnen kirjandusteadlaste suhtes üha suuremat aukartust; piip ei ole iialgi piip. Kui ikka hästi silmi kissitada, siis muutub tindiplekk hobuseks, inimeseks või kentauriks. Aga milleks see kõik? Mida autor sellega öelda tahtis? Mina ei ole kirjandusteadlane ega isegi mitte eriti kirjandusteadlik isik, aga minu meelest võib autor täiesti vabalt panna tekstisse mingeid “tindiplekke” avastamiseks lihtsalt mängu ilu pärast. Miks Kreeka müüdid, kui lugu on isa-poja suhtest ja elu mõttest? Aga miks ka mitte?

Ja nüüd spordist

Kolleeg saatis mulle mingiks kevadjooksuks valmistumise treeningkava algajatele. Algajatele. Esimene päev: jookse 2 km rahulikus tempos. Nojah, sportlased elavad mingis teises reaalsuses ilmselgelt. Ses mõttes mulle meeldib 0to5K (nullist viie kilomeetrini) rohkem — neil ongi päris algaja see, kes peab alustama iga päev 15 minutit kõndimisest. Natuke edasijõudnumatele on vaheldumisi minut jooksu ja 3 minutit kõndi. Ma oma piinatud põlvede ja kannakõõlustega minut järjest joosta ei julge, aga munitsipaalspordihooone siserajal (193 m) teen nii, et umbes kolmandiku sörgin ja ülejäänu kõnnin. Midagigi on parem kui mittemidagi, onju?

Sörkimisega on üldiselt halvasti. Ma ei oska seda. Kui ma sörgin tõesti pingutamata, siis mul on tunne, et ma lohistan jalgu ja olen pidevas ohus ninali kukkuda. Kui ma tõstan jalgu kõrgemale, siis läheb põlvetõstejooksuks kätte ära. Lisaks: mida teha kätega? Rusikas, lahtiselt, pinges, lõdvalt? Tsivilisatsiooni üks definitsioon on ilmselt see, et lihtsad asjad aetakse napakalt keeruliseks; jookse savannis lõvi eest ära ja tehnika tuleb iseenesest. Nagu üks Instagrami influkas targutas: Ameerikas võetakse normaalsed asjad su elust välja ja müüakse sulle ropu raha eest tagasi: su toit ei sisalda vitamiine ega mineraale, aga sa saad neid purgiga osta; su igapäevane elu ei võimalda liikumist, aga sa saad seda soetada spordiklubist.

No jooksjat minust ei saa nii või teisiti, aga mõtlesin, et lihtsalt proovin vahelduseks. Muidu ma teen nüüd jõuksis soojenduseks stepperi asemel sõudetrenažööri. Ja mul on juhtmevabad kõrvaklapid (mis ei püsi kahjuks hästi kõrvas) ja vöö, mille sisse mahub telefon. Tubli tarbija olen, ühesõnaga. Mõlgutan mõtteid võtta sportlikuks eesmärgiks teha sügisel vähemalt kaks kätekõverdust. Juba teen tasapisi jalgade tõsteid … ee … toengrippes. (Kas selline sõna on olemas? Üldse ma tunnen, et mul on eestikeelse terminoloogiaga halvasti; https://musclewiki.com/ on muidu päris hea inspiratsiooniallikas ja ChatGPT soovitab ka harjutusi, aga no mis pagana asjad on Bird Dog, Dead Bug ja Standing Cable Wood Chop?)

Ma ei julge endiselt proovida seda füüsilise vormi väljakutset, kus tuleb rätsepistest ilma käte abita püsti tõusta. Ekssportlasest vend kommenteeris kuivalt: kõigepealt vajun külili, siis keeran kõhuli, siis ajan ennast käpuli, rooman lähima seinani ja seina najal ajan ennast püsti. Kardan küll, et mul läheb umbes samamoodi. Parafraseerides vene vanasõna: tervis tuleb spordiga, aga mõnikord tuleb sport üksinda.

Kätekõverdusväljakutse eeldab muidugi, et suvel peale soolakurgi ja kodujuustu muud ei söö. Kodujuustuga võib isegi õnneks minna, ma teen sellest nüüd maasikate ja magusainega sauseguri abil mõnusat kreemjat ollust. Moeretseptis pannakse see tegelikult veel sügavkülma — et nagu jäätis –, aga mina ei viitsi passida. Läheb nii ka. 

Homme, kui ilma peab, ajan muruniiduki kuurist välja ja üritan käima saada — sihuke maarahva kevadriitus.

Robotid võtavad teilt töö ära. Tehke parem lapsi.

Mihkel Kunnus alustab oma iibemurejuttu täiesti asjakohase nendinguga, et noored on laste saamise suhtes kõhkleval seisukohal. Jutt läheb edasi ja siis — põmm! — “statistilise pildi teeb nii süngeks see, et üha rohkem leidub neid naisi, kes jäävad läbi elu lastetuks”. Lastetud naised teevad pildi süngeks, aga lastetud mehed mitte. Lapsed kuuluvad naise juurde. Mother’s baby, father’s maybe. Kui naise juures pole lapsi, siis on ta ilmselgelt lastetu kahjur. Kui mehe juures pole lapsi, siis on nad ilmselt oma ema juures ja kõik on korras, liikuge edasi, siin pole midagi vaadata. Kunnus siiski möönab, et perekõlblike meeste nappus võib olla üks põhjus, miks mõned naised lastetuks jäävad. Aga kui räägitakse sündimusest, siis vaadatakse esimese asjana ikka potentsiaalsete sünnitajate otsa. Soolist palgalõhet pidavat Kunnuse järgi ka põhjustama lastetus/emadus, mitte sugu. Lastetus seega vastandub emadusele, kuid mitte isadusele. Lapsed sünnivad naisel, mitte isale ja emale või paarile või peresse. Minu meelest selline paradigma, diskursus ja narratiiv (kh-kh-kh) on osa probleemist, aga noh, eks ikka see koer karjata, kelle pihta kaigas käib. 

“Vaadates ööd”

Lugesin kaks korda: esimene kord, et “mis seal juhtub”, teine kord, et “kuidas sellest räägitakse”. Enne olin just lõpetanud Lilli Luugi “Kolhoosi missi” ja Kasemaa “Ema tuba” kajas ka taustal. Ja see suurepärane naisfiloloogide ebamugavuse jutt ja natuke Ene Mihkelsoni (“Kuju keset väljakut”).

Carolina Pihelgase romaan “Vaadates ööd” koosneb kolmest osast. Esimese osa nimetu minajutustaja on 1990 paiku sündinud naine — vallaline, lasteta, tõenäoliselt mingit sorti kunsti- või kultuuriinimene. Saame teada, et tal on varjupaigast võetud kass, juhuseks ja vastuolulised mälestused lapsepõlvest — osalt idüllilised, osalt tumedad. Eeskätt on tal aga pingestatud suhe emaga, keda ta “just nagu” armastab aga kellega tal tõeline ühendus puudub ja kellele ta on püüdnud igati vastanduda. Lahti hakkavad rulluma kaks lugu. Esiteks selgub, et ema on lapsendatud laps. Kuidagi ja kunagi on ta seda teada saanud, aga seda mõtet endas tõrjunud, ligi seitsmekümnesena aga tahaks ta lõpuks teada, kes on tema pärisvanemad ja mis on nende lugu. Teiseks selgub, et jutustaja lapsepõlves on olnud palju ebaõiglust, vägivalda (sh seksuaalset) ja traumasid — ema pole suutnud oma last kaitsta. Ajaloos on toimunud suur katkestus, mingeid sotsiaalseid ja bioloogilisi ahelaid pidi liigub see edasi; võimalik, et see on põhjus, miks minategelane ei ole kindel, kas ta sooviks üldse lapsi saada. (Kui lapse saamine ei ole naise tähtsaim funktsioon, siis kas juba saadud laste turvalisuse tagamine on ema tähtsaim funktsioon? Kas emad tohivad läbi kukkuda? Olla vastutustundetud ja -võimetud? Aga võib-olla on see nurjumine neil geenides? Või kirjas taevatähtedes?)

Arhiivides jälgi ajades selgub, et minategelase ema sünninimi on Tatjana, tema ema oli Maria ja ta on sündinud Harku vanglas. Algab teine osa — Maria lugu. Maria/Maša on niisiis esimese osa minajutustaja bioloogiline vanaema. Sündinud 1927 aasta paiku kuskil Pihkvamaal, elanud üle vanemate represseerimise Stalini ajal, evakueeritud sõja ajal Uuralite taha, töötanud lapseohtu neiuna sõjatehases, kannatanud nälga, külma ja omaste surma. Sõja järel kodukanti naastes on ta traktoristide kursuselt koos peigmees Andreiga Leningradi putkanud ja seal sissekirjutuseta elanud, rasedaks jäänud, poja sünnitanud ja kodukanti emale kasvatada saatnud. Andrei on purjutades vangimajja sattunud, Maša elukohata jäänud ja Ida-Virumaa põlevkivirajooni õnne otsima rännanud, sekeldustesse sattunud, passirežiimi rikkumisega vahele jäänud ja Harku vanglasse saadetud. Maailma kõige õnnelikumas ja õiglasemas töörahva riigis on Mašat vägistanud praktiliselt kõik võimuesindajad ja vanglas ta enam vastu ei panegi. Jääb rasedaks ja sünnitab 1952. aastal tütre, kes paigutatakse väikelastekodusse, et ta hiljem tublisse nõukogude perre kasvatada anda. Vale mehega magamise eest peksavad kaasvangid Maša koledal kombel läbi, aga tema edasine saatus jääb meile teadmata.

Romaani kolmas osa näitab esimese osa minategelase ema (Tatjanast on saanud Leida) noorusaega 1970 aasta paiku — elu lapsendatud vanematega, tehnikum, esimene töökoht, esimene (luhtunud) peaaegu-suhe, unistus tõelisest armastusest, oma naiselikkuse avastamine. (Kasu)ema Elli on eestiaegse kasvatusega heakodanlik koduõmbleja, kes pole ise lapsi saanud ning on otsustanud lapsendada — “et oleks keegi, kelle eest hoolitseda ja kes omakorda meie eest vanas eas hoolitseks”. Natuke nagu varjupaigast kassi võtmine siis. Elli siiski näib tütart armastavat, kuigi näeb temas võõra vere välja löömise ohtu ning üritab seda kontrolli all hoida. Ja päris ühendust emal ja tütrel omavahel ei ole. Aga kui paljud vanemad tollal (või ka praegu) üldse lastega suurtest ja tõsistest asjadest rääkisid? Ja kes ütleb, missugune see õige vanemlik armastus siis olema peaks? Harkus mingis aretusjaamas laborandina töötades satub Leida kunagise vanglahoone varemetesse ja leiab sealt punase riideräbala, mis tekitab temas arusaamatult tugeva ängistustunde. (No mis pagana maagilist realismi siin nüüd sisse viskab?! Kui juba, siis mingem lõpuni välja, las Leida leiab lagunenud kontorikapi sahtlist Maša vanaema prossi ja las see jõuab kuidagimoodi esimese loo jutustajani, kes mingil arhiivifotol selle järgi oma esiema ära tunneb. Jaa, see on õudselt maitsetu lääge melodraama. Aga ma usun, et stiiliga saaks läägust teravamaks timmida.) Kas neiu oma luhtunud peigmehele uue võimaluse annab, seda me teada ei saa, sest romaan lõpeb ära.

Ühes arvustuses leiti, et Pihelgase romaani tõeline peategelane on tolm. Ma ise arvustusi nimme veel ei ole lugenud, alles hakkan. See tolmu-mõte oli väga tore mõte. Tolm on erakordselt võluv substants. Mäletan üht lasteraamatut, kus tolmuterad laulsid, et üks neist on sigar Havannast ja teine liiv Klooga rannast. Tolm sisaldab kõike — meie meie ihu ja selle eritisi, meie riideid, pinnast, millel me kõnnime ja nõnda edasi. Tolmu kaudu võivad vägagi läbi aja kanduda mingid maagilist laadi mälukontaktid, lõhnad, allergiad, lähi- ja lühiühendused. Identiteedi, juurte, pärilikkuse ja mälu tegelikkuse ja konstrueerimise teema on iseenesest ka väga võluv. Naise saatus ja omailm ja põlvest põlve kanduvad traumad. Mõned leheküljed on väga ilusasti ja poeetiliselt kirjutatud. (Muide, kas need kursiivis vinjetid on n-ö rääkimata jäänud lood? Unenäod? Sonimised? Kelle häälega jutustatud? Kellelt kellele? Või võiks nad olla kellelt iganes igaühele? Iga suguvõsa naiste lood?)

Romaan tervikuna minult siiski ülivõrdes hinnangut ei saa. Peamine suur etteheide on see, et otsad jäävad lahti ja ripakile. Mis sai Mašast edasi? Mis toimus Leida elus aastatel 1970-1990, esimesest armumisest kuni laste sünnini? Kuidas saab 15aastane laps 2000ndate Eestis lihtsalt ära kaduda? Kuidas ikkagi Maša traumeeritud lapsepõlvest sai minajutustaja traumeeritud lapsepõlv? Vanaema elujanu ja protest oma kolhoosiorja piiride-raamide vastu maksab kätte kolmanda põlveni? Või on asi patriarhaadis? Olgu, ju on see mingi kunstiline võte — et elu koosnebki seosetutest detailidest ja tähenduslikke mustreid võime me kõik ise oma peas erinevalt ja valesti kokku panna. Kes süüdistab geneetilisi, kes epigeneetilisi mehhanisme, kes karmat, kes jumala tahet, kes ühiskondlikku ebaõiglust. Kõik oleme ühed parajad amatöörkonstellöörid. Aga mina olen ju lihtne lugeja. Tahan, et autor minu eest rohkem tööd ära teeks! Tahan teha “ahhaa” ja “ohhoo”, kui narratiivi pusletükid metafooride kaudu kokku asetuvad, seifi koodlukk klõpsatab ja hammasrattad pöörlema hakkavad.

Minu teine kriitika puudutab jutustaja/autori kõne ja tegelaste sisekõne segunemist. Jutustaja näib olevat rohkem läbi põimunud (empatiseerunud?) Mašaga ja vähem Leidaga, paiguti tekitab see mingeid veidraid stilistilisi jõnkse. Ega ma muidugi ei tea, mis tunne on olla Maša või Leida. (Mis tunne on olla nahkhiir?) Aga kui ma eespool mainisin, et mõned lõigud ja leheküljed on ilusti ja poeetiliselt kirjutatud, siis paiguti saab seda poeesiat liiga palju, läheb literatuurseks kätte ära, kontakt tekstiga katkeb. Möönan, et see on siiski täiesti maitse asi.

Mõtisklesin natuke oma pretensioonide üle ja avastasin mõninga jahmatusega, et ma loen millegipärast viimasel ajal iga romaani nagu filmistsenaariumi: kompositsioon, osade mahuline tasakaal, tempo, stiil, iga stseeni põhjendatus või ülearusus tegelase avamise või sündmustiku edasi viimise seisukohast. Jeerum. Ma pean nüüd mõtlema, mis selle teadmisega peale hakata. 

Teine mõte, mida ma pean edasi mõtlema: naiste ja tüdrukute vastane vägivald ENSVs. Lilli Luugi kolhoosijutte lugedes hakkas see juba vaevama ja Pihelgasega ei läinud asi paremaks. Mina kasvasin 1970-80ndatel üles väikelinna keskklassi peres ja minu umbes 40 klassikaaslasest praktiliselt kõik kasvasid oma kahe bioloogilise vanemaga, kes olid mõistagi omavahel abielus. Jah, linnapargis oli üks kõigile tuntud liputaja ja kinos olid mingid käperdavad vanamehed, kes oma karvamütsi all raskelt hingasid. Ja ükskord vägistas mingi parteibossi poeg mingil peol ühe tüdruku ära ja see oli väga kole lugu ja see tüdruk suri ja räägiti, et see poiss pesti kuidagi puhtaks. Ja sellest väga ei räägitud, see oli tõesti nii kole lugu, et lapsed ei tohtinud kõike kuulda, kuigi noored neiud hoiatuseks justkui oleks pidanud. Aga et kuskil kolhoosis olid vägistavad kasuisad — see paneb mõtlema. Mis seal linnaski nende libedate polüesterkardinate ja narmendava dermatiinkattega uste taga tegelikult toimuda võis?

Soo-loogia

Samasooliste abielu vastane turmtuli Postivanamehes mõjus päris koomiliselt: “Looja on määranud imetajad paljunema, sellepärast ei saa kahe naise kooselu riiklikku registrisse kanda.” Keda see nüüd siis ümber pidi veenma? Võiks arvata, et Eesti on maailmas esimene riik, kus samast soost paarid abielluma hakkavad?

Jordan Petersoni transsooliste teemaline vahutus mõjus ka pigem koomiliselt, nagu see rahvanaljand, kus algul oli “metsas jälitas mind sada hunti” ja lõpuks tuli “aga mis seal põõsas siis krabistas?!” Kuigi ma tunnistan, et teoreetiliselt on murekoht olemas: pahauskne mees trügib naiste duširuumi vahtima, väites silmakirjalikult, et ta tunneb ennast parasjagu naisena, ja duširuumi valdaja ei julge teda sealt välja kupatada, kartes, et ärklejad tühistavad ta ära.  Kui ma kuulen mõnest meie lähipiirkonnas  tegelikult juhtunud juhtumist (mitte “üks mu tuttav ütles, et üks tema tuttav rääkis, et üks tema tuttav teadis kedagi, kes”), eks siis vast tõstan oma mõttelise ohutunde kollasesse. Aga ma kardan, et olen muutunud liiga küüniliseks. Minu vaimusilmas areneks stseen duširuumis edasi nii, et vastukaebuse esitaks mõni kohal viibinud menstruaator (mh-mh-mh-pup-pup-pup), kes väidaks, et tal on (näiteks traumajärgne) foobia viibida paljalt samas ruumis peenist omava isikuga — sõltumata tolle isiku sooidentiteedist, seega täiesti mittediskrimineerivalt — ja kui temalt nõutakse sellest neuroeripärast üle saamist, siis on tegu suutmissurvega ja survestajad vaadaku ette. 

Üldiselt, ärge investeerige asutustesse, kus on duširuume. 

Teine murekoht on  lapsed. Oh jah, lastega on ju alati mure. Kui tahaks küünilisel lainel jätkata, siis ütleks, et konservatiivide endi narratiiv pureb neid kannikast. Kui sa piisavalt kaua kordad, et “naine peab ikka naiselik olema, muidu ta pole mingi naine”, siis barbidest ja printsessidest mittehuvituval tüdrukul tekibki lõpuks  segadus, et kes ja mis ta on. Sama lugu poistega, keda ei huvita autod, relvad ja võistlussport. Mõnes USA osariigis nõutavat, et igas klassiruumis peab nähtaval kohal rippuma kümme käsku. No ma ei tea, lisage sinna üheteistkümnes: sa võid mängida autodega ja kanda poisipead ja olla sellegipoolest täiesti ehtne tüdruk. Ja poiss võib tantsida balletti, selleks ei pea olema trans ega isegi mitte gei. Siinkohal tuleb meelde, et kui me käisime nii umbes kolmandas või neljandas klassis ja telekast tuli venelaste kolme musketäri film, siis pooled mu klassiõed “kappasid” hoovis ja vehkisid toigastega. Keegi ei liigutanud kulmugi. Poisid vist küll naistegelasi ei mänginud; ega neid huvitavate naistegelastega filme eriti ei olnud ka — aga see on juba teine teema.

“Kõik, kõikjal ja korraga”

Mõte, et läbi põlvkondade ulatuv ebaõiglaste ootuste trauma tekitab musta augu, mis hakkab endasse imema õnneliku ja tervikliku/tervisliku/eluterve elu potentsiaali, on ju täitsa tore. Ja see mõte ka, et armastuse, andestuse ja kannatlikkusega, teadliku otsusega olla üksteise vastu hea on võimalik see auk sulgeda. Aga kas selle ütlemise jaoks on vaja kaht ja poolt tundi hõredat ulmemärulit? Kogu absurd, grotesk ja psühhedeelne visuaal ei suutnud seda sisulist hõredust ära täita. Natuke nagu sedasorti nali, mis purjus  või pilves peaga tehes tundub ülinaljakas, aga järgmisel päeval paneb õlgu kehitama ja silmi pööritama. Ei kahetse, et ära vaatasin, aga sügavale mällu sellest küll midagi ei jää. 

Suits ja peeglid

Mina oma pühas lihtsameelsuses arvasin, et Lääne väärtused on esmajoones inimõigused, õigusriik ja demokraatia. Teises järjekorras ehk ka korruptsioonitus, tõhusus ja ilmalikkus jne. Aga Tiit Kärner leiab, et viimaste aastate Euroopa väärtuste domineerivaks kaubaartikliks on kujunenud “homoseksuaalse suhte riiklik tunnustamine”, mida Lääs väidetavalt Venemaale peale pressib. Ee … ma ei tea, äkki on hoopis nii, et autoritaarsed diktatuurid hirmutavad homoteerulli kolliga inimesi õigusriigi vastu? Nii edukalt, et isegi Läänes endas on mõned uskuma jäänud?