tavainimene

Loodusvaatlused

Posted in * by tavainimene on 21/02/2019

Kui kaks naist vaidlevad, siis õigus on sellel, kumb on ilusam. 

Advertisements

Elu on unenägu

Posted in * by tavainimene on 11/02/2019

Eile öösel nägin unes, et sõitsin rongiga Tallinnast Tartusse ja jäin vagunis tukkuma. Üles ärgates istusin mingis lahtises vagonetis, mis sõitis aeglaselt hiigelsuures laohoones mäekõrguste kaltsuhunnikute vahelt läbi, ja kuidagi ma teadsin, et see on Humana sorteerimiskeskus Pärnus. Olin kohutavalt ärritatud, et rong mind Tartu asemel Pärnusse tõi, ja otsustasin kõrgemale poole kaebuse esitada. Järgmisel hetkel olin juba Tartus ja otsisin mingi kaubanduskeskuse keldrikorrusel raudteefirma kontorit. Seal ootas järjekorras hulk inimesi, kellele ma hakkasin kohe oma nörritavast seiklusest pajatama. Jutustades ja kuulajate kahtlustavaid pilke tabades koitis mulle endale ka, et miski selles loos ei klapi — reisirongi vagunist pidin ma ju kuidagi rööbaskärusse ümber istuma? Just, tõenäoliselt nägin ma kogu seda Pärnusse sattumise lugu unes! Piinlik! Aga millal ma siis üles ärkasin? Kas ma magan ikka veel? Kas ma hakkan hulluks minema ega suuda enam unenägu päriselust eristada? Need küsimused erutasid mind nii väga, et tulin aegamööda ärkvele.

Täna nägin unes, et olin mingis Kagu-Aasia riigis valitsuse pressikonverentsil, kus raporteeriti maal valitsevast närilisteprobleemist: evolutsiooni käigus olid ellu jäänud ja järglasi andnud ainult need, kes suutsid kõige vähem ressursse tarbides kõige kiiremini paljuneda, nii et hiired oli põhimõtteliselt muteerunud sültjaks podisedes punguvaks massiks, mis toitus kõiges orgaanilisest ja levis piisknakkuse teel. Tahtsin küsida midagi väga tarka, tõstsin käe ja pärisin: “Aga preeriakoerad?” Aa, te mõtlete merilõvisid, lõi ettekandja nägu särama. Korraga seisime mingit sorti sadamakail, mis trepina merre ulatus. Mudasevõitu vees lõid lupsu pirakad piklikud hülgesarnased olendid. “Kas nad inimesi ründavad?” küsisin ma kahtlustavalt, kuid mu saatja seletas, et ei, need olevused omavad teatud määral intelligentsi. Laskusin külma merevette ja lähenesin ühele loomale, kes osutus olevat täiesti inimnäoga, ümarate pruunide silmadega ja hästi suurte tedretähtedega. “Me talvitume põhjamudas. Saame hüpnoosiga oma elutegevust nii aeglustada, et me ei pea hingama. Inimesed saavad seda õppida, aga meil on see kaasasündinud võime,” seletas mulle teatud määral intelligentne inim-merilõvi-preeriakoer.

Õõäääöööh. Eks puhka niimoodi välja. Täna tõstis tuju ainult see, et kui ma taksoga tööle sõitsin (libedus, lörts ja halvad unenäod), soovis juht mulle hüvastijätuks “kordaminekuid õpingutes”. Kui see nüüd ikka oli ilmsi.

Veebruar

Posted in * by tavainimene on 05/02/2019

Uhke oleks kirjutada, et “töö juures läks vaja üht vidinat ja ma lihtsalt progesin selle valmis”. Tegelikult oli umbes nii, et while(VaartuslikUneAeg == true): ma kirjutasin, salvestasin, käivitasin, ropendasin, kustutasin. Ja lõpuks tuli kogu kupatus ikkagi spetsialistidel nullist peale ümber teha. Metsloomade kasutamine tsirkuses peaks olema keelatud.

Veel tehnoloogiamõistatusi: miks YouTube mängib mulle ukrainakeelseid reklaame? Miks telefoni sammulugeja vahetab kuupäeva mingi antipoodide ajavööndi järgi? Jah, tavainimese õnn on see, et maailm tundub talle vahel nii põnev ja salapärane, õnnetus aga see, et enamasti ikka heidutav ja nörritav.

*

Kui lund veel juurde sajab, siis muutub mure sauna ja kuuri katuse pärast tõsiseks.

Humanitas

Posted in * by tavainimene on 29/01/2019

Rahvuskonservatiivsuse lipulaevaks manööverdanud päevalehes kirjutab üks väga vaimne ja kõrgelt pärjatud poetess ja prosaist, et lapsed, kes koolis halvasti käituvad, on “olendid, kellele pole võimalik inimese nimegi anda” ning neid tuleks karistada ja pista erikooli. Mõned päevad varem leidsid rahvuskonservatiivsed netikommentaatorid, et ülekäte läinud inimesekutsikatele tuleks rakendada “aastamiljonite vältel ära proovitud meetodeid”. Minul käis peast läbi kujutluspilt sellest, kuidas karja juht koolidirektori näol pahareti lõhki rebib ja ära sööb.

Kunagi olevat olnud üks õpetaja, kes leidis, et arsti ei vaja terved, vaid haiged. Aga no me teame kõik, kuidas tema lõpetas.

Küsimused ja vastused

Posted in * by tavainimene on 27/01/2019

Postimees tellis seekordse valimiskompassi (tõsi, vahendajate kaudu) konservatiivse maailmavaate edendamisele pühendunud MTÜlt Ühiskonnauuringute Instituut. See eelmine lause võib olla tõde, aga võib olla ka väänatud tõde või koguni vale, sõltuvalt sellest, missuguseid detaile ja nüansse te oluliseks peate. 

Aga valimisabiline küsib teilt, kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele. Nii, kohe tekib kujutluspilt naisest, kellel on kasvatamist vajavad lapsed ja hoolitsemist vajav perekond — ilmselt siis sügava puudega abikaasa ja võib-olla ka eakas vanem või erivajadustega õde-vend. Aga see naine eelistab karjääri tegemist ning jätab lapsed koju kaklema ja tikkudega mängima ning abikaasa lamatistesse mädanema. Võiks lausa öelda, et läheb raha ja võimu nimel üle laipade. Oi, ei, see küll ei saa õige olla!

Ma võin üksnes aimata, et tegelikult on silmas peetud seda, kas naine võiks lihtsalt mitte soovida lapsi saada. Aga küsida, kas see on õige, tundub mulle täiesti arulage. Mis mõttes õige? Kas see on õige, kui naine, tajudes ühiskondliku hukkamõistu survet, loobub armastatud tööst ning pühendub laste kasvatamisele, milleks tal pole sisemist valmisolekut ega kutsumust? Kas see on õige, kui naine, kes ei leia pere loomiseks ja laste saamiseks sobivat partnerit, “laseb latti allapoole” ning täidab armastuseta oma väidetavat bioloogilist imperatiivi? (Aga kas see on õige, kui mees eelistab karjääri tegemisele vähenõudlikku tööd, väikest palka ja vaba aega? Kui mees eelistab lapsi karjäärile? Aga karjääri lastele?)

Veel küsitakse valijalt, kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede. Esiteks — mis tähendab pereplaneerimise meede? Taas võib oletada, et mõeldud on aborti naise soovil, ilma meditsiiniliste näidustusteta. Aga sõnastus implitseerib, nagu oleks see ainus või peamine meede, millega naine oma laste arvukust planeerib ja reguleerib, mis ilmselt tähendab, et ta on rumal, vastutustundetu ja moraalselt lodev. Teiseks — mis tähendab vastuvõetav? Kas seda, et see on moraalselt heakskiidetav, või seda, et see ei peaks olema keelatud? Sest näiteks abielurikkumine ei ole minu arvates kiiduväärne tegu, aga ma ei arva ka, et selle kohta peaks karistusseadustikus olema paragrahv. Küsimus “kas Eestis praegu kehtivat abordiõigust oleks vaja kitsendada?” annaks tõenäoliselt teistsugused vastused.

Samamoodi annaksid tõenäoliselt mõnevõrra erinevaid vastuseid küsimused:
“Kas homoseksuaalseid paare tuleks seaduse silmis käsitleda perekonnana?” vs “Kas erisoolisi ja samasoolisi püsivas kooselus paare tuleks seaduse silmis käsitleda samamoodi?”
“Kas riik peaks ühiskonnas edendama euroopalikke liberaalseid väärtusi?” vs “Kas igal inimesel peaks olema õigus elada ja ennast teostada nii, nagu ta seda soovib, kuni ta ei see sellega kellelegi kahju?”
“Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?” vs “Kas avalikus ruumis peaks olema lubatud vähemusgruppide vastase vaenu õhutamine?”

Ma kirjutasin veel mõned sapised laused, aga kustutasin need ära. Mis seal ikka. On nagu on. Ega minu reaalsus ei ole õigem kui kellegi teise oma. Samamoodi väänatud, lihtsalt teise suunda. 

 

Mees, naine ja kool

Posted in * by tavainimene on 22/01/2019

Postimehe arvamusrubriigis kogus hulga laike kasina kirjaoskusega mehe kommentaar, kus halvustati “naiste loogikat” — artikli all, kus noor haritud naine väitis, et naisi ei kohelda ju Eestis meestest erinevalt, sest neil on nüüd ka õigus kaevurina töötada. Ma ei viitsi isegi kokku lugeda, mitmekordne iroonia see on.

Postimees näib üldse olevat tegemas mingit kursimuutust. Juhtkirjas väidetakse, et “meie koolisüsteemis ei kohelda poisse ja tüdrukuid ühtemoodi”, ning ülejärgmises lauses, et “meie koolisüsteem ei arvesta poiste ja tüdrukute arenguerisustega”. Kui see nüüd veel jäi kellelegi arusaamatuks, siis lõpus tehakse asi selgeks: distsipliini tagamiseks on kooli vaja meesõpetajaid ja nende kooli saamiseks on vaja maksta neile naistest rohkem palka.

Mulle jääb küll natuke segaseks, kuidas meesõpetaja ainuüksi oma sooga distsipliini tagab. Kas suurem mass ja jämedam hääl tekitab mürsikus alateadliku alandlikkuse isegi kui ta teab, et häälega asi piirdubki ja jõu kasutamise ohtu pole?

Häid jõulusid soovin ja uut aastat hääd

Posted in * by tavainimene on 25/12/2018

Jõulukinke ma ei saanud, sest ma olen valesti elanud. Aga mul oli toomalaupäeval sünnipäev ning sõpradelt-naabritelt-kolleegidelt sain kokku tohutu hulga kulinaarset, kosmeetilist ja dekoratiivset kraami ja häid sõnu pealekauba. Võib-olla olen ma siiski midagi ka õigesti teinud.

Sünnipäev langes juhtumisi kokku asutuse jõulupeoga, mis kujunes üllatavalt meeleolukaks. Kõned olid seekord lühikesed, meie osakonna pop-up koor esitas kaks laulu, mis võeti vastu tormilise aplausiga, maitsvat toitu ja veini oli külluses, kõik vannitoatenorid ja autoroolisopranid said karaokesaalis oma sisemise staari valla päästa, disko pleilist ulatus 70ndatest Nubluni ja viimased tantsupaarid lahkusid põrandalt hommikul kella nelja paiku. Samas ei olnud keegi ebameeldivalt purjus ega käitunud muidu vääritult.

Jõuludeks valmistusin ma nii, et ostsin kahe meetri pikkuse HDMI juhtme, […] ja küsisin tuttavatelt filmisoovitusi. Mingit tohutut kinematograafiamaratoni siiski ei tulnud, sest tehniline lahendus jätab soovida. Ilmselt tuleb leida tee tagasi raamatute juurde. Aga “The Darjeeling Limited” sai ikka ära vaadatud. Minu esmakohtumine Wes Andersoni loominguga. No mis ma oskan öelda. Visuaalselt imeilus, aga ikka kuidagi … ma ei tea … tühi? Ma saan aru, et kunstiteos tuleb endal lõpuni konstrueerida, aga — narratiivi, andke mulle narratiivi! (Muide, kuidas nimetada seda, mis tuleb pärast postmodernismi? Postmodernism ei olnud ometi ajaloo lõpp?!)

Vana-aasta õhtuks on mul ka meelelahutus välja mõeldud — eks ikka uuel aastal juhtuva ennustamine. Mina aga ei kavatse kasutada mingeid anakronistlikke õlekõrsi, tinajunne ega veekappasid. Eh-eh-ei, arbumise raske töö teeb minu eest nüüd ära masin, täpsemalt minu enda kirjutatud süžeegeneraator. (Stiilinäide: “Bipolaarne vana naissoost rantjee langetab saatusliku valeotsuse ning kistakse poliitikasse, kusjuures teda takistab puhkev sõda ning olulist rolli mängib sündmuste arengus raamat.”) Ho-ho-hoo kõigile.

Lõplik ravi

Posted in * by tavainimene on 12/12/2018

– “Ainult kümnendik 15-19aastastest noortest kasvab kultuuriliselt ja vaimselt rikkas keskkonnas. Üle poolte seevastu omavad küll nobedaid nutinäppe, kuid nad ei loe iial raamatuid ega käi teatris. Oma esimese armumise traumaga lähevad nad psühhiaatri juurde, selle asemel, et lugeda luuletusi ja romaane. Romaanide asemel on neil meemid, sõnade asemel on pildid. Sisekõne vaesub, mõtted lamenevad, süvenemisvõime kestab kolm minutit! Toimub kultuuriline katkestus! Diakroonsust asendab sünkroonsus — pole oluline, mis juhtus siin varem, oluline on see, mis juhtub mujal praegu.”
– “Aga oled sa kindel, et see vana rikas kultuur, millest sa räägid, väärib midagi muud kui katkestamist? Vaata enda ümber — kas see, mida sa näed, meeldib sulle? Kuhu te oma pikkade tekstidega olete meie planeedi toonud? Võib-olla see kõik peabki kaduma?”

Digitüdimus

Posted in * by tavainimene on 06/12/2018

Kui ma loen seda juttu, et me vajame veel rohkem e-teenuseid ja otsuseid peaksid tegema ametnike asemel masinad, siis minu aju tõlgib nii: “Minu ja minu sõprade firmad tahaks saada teie käest veel siljon miljon eurot, mille eest osta pinksilaudu, massaažitoole, näksiautomaate ja mänguriarvuteid kontoritesse, kuhu me võtame tööle suurtes kogus võõrtöölisi arendama infosüsteeme, mis mitte kunagi kasutuskõlblikul kujul valmis ei saa, sest alati on võimalik öelda, et tellija ei olnud lähteülesannet küllalt täpselt sõnastanud vms.”

Ma käisin ka konvekal

Posted in * by tavainimene on 05/12/2018

Kui me räägime heaolust koolis, siis me räägime ju heast füüsilisest, vaimsest ja emotsionaalsest seisundist. Aga sõna “heaolu” toob kaasa mingid imelikud konnotatsioonid. Heaolu oleks nagu selline seisund, kus pole vaja millegi poole püüelda ega millegi nimel pingutada (vrd heaoluriik). Selline diivanil lesimine, kauss küpsistega kõhu peal.