Ühest kohast teise

Tallinnaskäik osutus küllaltki meeleolukaks. Sattusin ühte vagunisse ülevoolavalt heatujulise kirikunoorte ekskursioonisalgaga. Nad sättisid ennast istuma, nahistasid natuke aega ning üks pöördus siis minu poole: “Kas tohib teid korraks tülitada?” No nii, hakkab peale, mõtlesin mina. Aga järgnes hoopis üllatav ettepanek: “Alates kuuest inimesest on grupisoodustus, aga meid on viis — kas te ei tahaks meile kuuendaks tulla? Saaks kuus piletit viie hinnaga?” “Mis see siis teeks, kuus piletit neljakümne euro eest…” hakkasin mina rehkendama. “Ühe pileti hinnaks tuleb kuus kuuskümmend kuus,” tõttas pakkuja abivalmilt täpsustama. Vaimusilmas väävliving ja põrguleegid, surusin endas maha hullumeelse itsituse ja küsisin rangelt: “Kas see mitte valetamisena ei kvalifitseeru?” Noh, ilmselt on keelatud ainult vale tunnistamine ligimese vastu, mitte tema kasuks; aktivist pöördus igatahes heidutamatult eemale ja teatas kaaslastele kergel toonil midagi selles vaimus, et ega raha polegi elus kõige olulisem.

Ülejäänud reisi noored laulsid — telefonist lastava taustamuusika saatel, võrdlemisi kõvasti ja üldse mitte nauditavalt. Umbes Jõgevani olid repertuaaris Justamendi lood, Tapani kõlasid 2 Quick Start ja Code One ning sealt edasi Kehra ja Raasikuni juba laulud luu-naas-taa-jaast. Vaikne laupäev, tõepoolest. Ühe laulu refrään kõlas täpselt nagu “В лесу родилась елочка”, mida ma üritasin naljaviluks poolihääli kaasa joriseda. Vastas istuv proua vaatas mind hukkamõistval pilgul. Ma ei tea, kui see pole diskrimineerimine usutunnistuse alusel, siis mis üldse on.

Tallinnas oli lund vähem. Trollijuhi käest ostsin pileti. Jälgisin huviga valideerimisakrobaate. Kõnniteel lebas poolteist surnud varest. Balti jaama turu kommiletil ilutses suur silt “ei ole aegunud kaup”. Reklaamtulbad seevastu hoiatasid, et “nad võivad su hääle kustutada”.

Tagasi — kergelt svipsis — otsustasin sõita esimeses klassis, osalt kartusest, et laulev ekskursioon võib naasta Taaralinna sama rongiga. Vagunis oli tasuta lugemiseks Sirp ja 70 sendi eest sai topsi täiesti talutavat kohvi.

Kaks pashat

I

820 g kohupiima, 2 sl suhkrut, 1 muna, 130 g hapukoort, 130 g võid, pisut soola.

Kohupiim pressitakse kuivaks ja hõõrutakse läbi sõela. Lisatakse suhkur ja lahti klopitud muna, koor ja sulavõi. Maitsestatakse soolaga. Soovi korral võib lisada riivitud mandleid, sidruni- või apelsinikoort või vanilli. Segu kallatakse vormi, surutakse hästi kokku, kaetakse, lastakse ööpäev  tundi külmas seista. Kummutatakse taldrikule, kaunistatakse. (1927)

II

1600 g kohupiima, 1,25 kl rõõska või haput koort, 5 muna, 200 g võid, 300 g suhkrut, 200 g korinte, 2 peotäit mandleid, 2 noaotsatäit vanilli.

Kohupiim hõõrutakse läbi sõela ja pannakse marlisse keeratuna vajutise alla nõrguma. Segatakse juurde koor, lahti klopitud munad ja sulavõi. Kuumutatakse segades, kuni segu hakkab aurama. Võetakse tulelt, lisatakse suhkur, vanill, mandlid ja korindid. Siis kallatakse siledalt marliga vooderdatud sõelale ning lastakse vajutise all ööpäeva külmas seista. Kummutatakse taldrikule, kaunistatakse. (1937)

“Kui tuvid kadusid”

Sofi Oksase “Kui tuvid kadusid” mulle tõtt-öelda ei meeldinud. Kuidagi liiga kliiniline ja konstrueeritud.

Kahe õe pojad oma naistega — Edgar ja Juudit, Roland ja Rosalie. Mõlemad mehed võitlevad 41. aastal nõukogude võimu vastu. Edgar läheb sakslaste teenistusse, saadetakse Siberisse ning naastes saab temast KGBlane. Tädipoeg Roland põgeneb Klooga laagrist, on metsavend ning jõuab lõpuks kodutallu. Edgari naine Juudit on sõja ajal armukeseks saksa ohvitserile ning hiljem Rolandile. Edgari naasmise järel saab temast allakäinud alkohoolik, kes toimetatakse lõpuks vaimuhaiglasse. Rolandi naine Rosalie saab saksa ajal ebaselgetel asjaoludel surma. Rolandi salapäeviku kaudu antakse mõista, et tema suur armastus oli hoopis Juudit, ja lugejale vihjatakse, et Rosalie tapjaks oli Edgar, kes abikaasana oli impotent ja võib-olla homoseksualist. Lõpuks jõuab tegevus 60ndatesse aastatesse, kus Edgar nuhib agendina Rolandi tütre kavaleri järel ning kirjutab raamatut “fašistlike röövvallutajate natsionalistidest käsilaste jõledatest hirmutegudest”.

Juba Rolandi silmade läbi antud proloog ei olnud usutav. Lahingus ju ei mõelda nii kaunisõnaliselt. See andis kuidagi helistiku valesti kätte ja ega asi enam ei paranenudki. Hämarust ja segadust oli üksjagu, aga tekstina see ei peegeldanud minu jaoks nonde aegade hämarust ja segadust. Tegelased tundusid lamedate ja üheplaanilistena. Nende tausta ei avata, nende motiivid jäävad arusaamatuks, nad ei pane endale kaasa elama. Miks Rolandi ema Edgarit poputas? Millest nõbudevaheline vinduv vaen? Miks Edgar üldse naise võtab, kui ta teda tegelikult ei taha? Mis roll on sellel veidral spiritistil? Üht-teist võis mulle selgusetuks jääda ka sellepärast, et raamatu teise poole lugesin, mis seal pattu salata, juba pooldiagonaalis.

Nojah, motiivid. Eks elu ongi tegelikult ju lihtne. Reedetakse sellepärast, et tahetakse ellu jääda, valu vältida, oma seljatagust kindlustada. Et tunda ennast tähtsana. Et kätte maksta. Sellepärast, et “kuidagi lihtsalt läks nii ja nüüd ei oska enam olukorrast välja keerutada”. Mitte sellepärast, et ollakse sadistlik mundrisaapa-fetišist, kuna lapsena sai sauna taga peale satutud in flagranti tuletõrjeorkestri trummilööjale talu teenijatüdrukut kabistamas vms.

Siiski, veebileht ajaloolisest taustast ja tegelaste prototüüpidest oli minu meelest romaanist endast tükk maad paeluvam lugemine.

Trivia

Käisin läbi mitu raamatupoodi plaaniga osta tuttavale lapsevanemale põngerja jaoks midagi arendavat. No mõni lapsekindel raamatuke piltide ja sõnadega.

Vanusegrupile “1+” mõeldud teos algas selliste lihtsate sõnadega “hambahari”, “jalgratas” ja”sukkpüksid”. Kaheaastastele ette nähtud teoses  “Köögiviljad” oli esimesel leheküljel “suvikõrvits” ja järgmisel “baklažaan”. Kolmeaastaste raamat oli juba kakskeelne  — vasakul leheküljel pildi all eestikeelne sõna ja parempoolsel inglise. Esimesena tervitas väikest lugejat koaala (koala) ja teisena jõehobu (hipopotamus).

On ilmne, et kui üldse keegi arenema peaks, siis olen see mina.

Märtsikuu temperatuurid, 2000-2013

Tulemuse parandamiseks on aega üks nädal.

Vanad ja veel vanemad

Memokraat kirjutab väärt vanuritest.

Sellega seoses tuli jälle meelde mõte, mis mul juba mõni aeg tagasi peast läbi käis: Yoko Ono sai hiljuti 80. Kaheksakümmend. Ja tema on ju, noh, pop-ikoon. Minu vanatädi on ainult mõne aasta vanem, aga tema on pärit täielikult traditsionaalsest kultuurist: pastlaid kandnud, karjas käinud, vokiga kedranud ja nõnda edasi. Oli küll aeg, kui ta kandis krimpleeni ja lasi linnas püsilokid teha, aga kõik see oli kaduv ja üürike. Nüüd on jälle — kalossid, kartulipanek, kapsategu, kindakirjad. Ning kui ta peaks raadiost soovilugu tellima, siis oleks see küll “Mets mühiseb” ja mitte “Imagine”.

Wag the Dog

Priit Hõbemägi on välja käinud versiooni, et Harta > Jääkelder > Rahvakogu oli üks hoolikalt kavandatud massiivne spinn ja PR-trikk rahvast pahameelevimma välja laskmiseks. Nüüd võib siis “Alpimajale” järje filmida — “Jääkelder”…

Kust ta saab, mis ta sööb?

Täna hommikul — Arnol olid koolimajas juba tunnid alanud — peatas mind toidupoes kõhnuke tütarlaps, aastat kümme-üksteist vana: “Kas teil on mulle viiskümmend senti anda?”
“Kas sa kerjad raha minu käest?” küsisin ma mõtteist ootamatult äratatuna mõnevõrra juhmilt.
“Ma tahaksin endale natuke süüa osta,” selgitas tema silmi maha lüües.
“Ja mida sa siis süüa ostaksid?” kergitasin mina kulme (ja seda võib juba väiklusena tõlgendada).
“Mõne krõpsupaki,” arvas rahaküsija vaikselt.
“Krõpsud ei ole ju söök; ma saan aru, et leib või kohupiim …,” alustasin mina nõmedat täiskasvanu-juttu, ja tema kadus vaikselt riiulite vahele.

Nüüd on mul süda vaevas. Ma oleks võinud ju anda talle need viiskümmend senti. Eks krõpsudeski on mingid kalorid ja mis pagana toitumisnõustaja mina siin olen. Ju on need krõpsud lastel mingi staatusevärk ka. Või siis oleks läinud ja ostnud midagi söögilisemat (mida?) ja talle ilma tseremoonitsemata pihku pistnud. Või oleks hakanud pinnima nime ja kooli ja teatanud lastekaitsetöötajatele abivajavast näljasest lapsest. Aga vaat ei reageeri nii kiiresti ootamatus olukorras.

Üks kolleeg arvas, et selline kerjamine on lastel lihtsalt üks moes olev mäng. Kusjuures edukas. Kõik täiskasvanud ju teavad, et Eestis on kümneid tuhandeid nälgivaid lapsi, kellel praegu, talvel, pole söögiks isegi puulehti, ja enamikul on südametunnistusel mõni süü, mille lunastuseks tahaks viiekümnesendist indulgentsi soetada.

Ei tea. Sant tunne on.

Valmistume lähenevaks emakeelepäevaks

Pane oma emakeelepädevus proovile eesti keele c1-taseme eksami lugemisülesandega — vali välja sobiv lause ja kirjuta tekstisse vastava lünganumbri järele valitud vastust märkiv täht (A, B või C).

Kopra kodu on looduses hästi märgatav eelkõige pesakuhilate, paisutatud vee ja näritud puude järgi. Kopraurgude suudmed asuvad paarkümmend sentimeetrit allpool veepinda. (4) … Kodupaiga kaitseks kaevavad usinad koprad veel teisedki urud, mille suue jääb samuti veepiiri alla. Nii tekib kahekorruseline urgude süsteem. Kuivale jäänud suudmed müüritakse kinni, et urgu ei pääseks kiskjad ja urud ei jahtuks maha ega külmuks kinni.

4. Kolmas lünk

A Madala veeseisu ajal võivad urusuudmed kergesti kuivale jääda, mistõttu kodu jääks kaitseta.
B Madala veeseisu ajal tuleb kobrastel tegevusetult oodata tulvavett, mis taas urusuud kaitseks.
C Madala veeseisu ajal rajavad koprad ajutisi urgusid, mis jäävad kasutusele veetaseme tõusuni.

(Ka Rein Sikk on mures. Eriti šikk on muidugi see, et kolmas lünk on tähistatud numbriga neli.)

“Elavad pildid”

“Elavad pildid” oli tegelikult päris tore kodumaine film. Jõudsin esimese veerandi järel juba mõttes diagnoosi panna, et “üks igavesti pikk ringvaade, mis sügavamalt ei puuduta”, aga sai ikka enne lõppu silma niiskeks küll.

Eesti 20. sajandi ajalugu läbi ühe Tallinna vanalinna maja elanike elude ja lugude. (Laulda viisil: “Meid röövel päästis röövli käest”.) Eesti naine Helmi (sündinud Wilhelmine) ja tema maja. Tõesti, tõesti, Eesti naine on üks kindel maja ja varjupaik, kui ka mehi tema ümbert vasemale ja paremale pillutatakse. Eesti mees Julius lamabki ajaloo saatuslikel ja pöördelistel hetkedel oimetuks lööduna maas — force majeure, mis sa teed ära.

Siis on muidugi veel eesti mees Erik — parunessi ja tallipoisi armuvili. (Mh-mh-mh-pup-pup-pup, hirmus kiusatus on hakata targutama, et eks seda ole ju teatud mõttes kogu meie tänapäeva eesti kultuur.) Mulle jäi siiski arusaamatuks, kui Saksa mereväeohvitser Erich von Strandmann oma sõttaminekut õigustas: “See on minu maa.” Kas jutt oli tõesti Eestist? Pisut arusaamatuks jäi ka Helmi ja Erichi abielu, kuivõrd nad mõlemad kandsid ju siiski paruni perekonnanime ja olid seega formaalselt tema lapsed. Kuid mis ma ikka tühja kallal norin, kui kogu asi seisneb hoopis muus.

Kahju, et Jüril lasti surma saada. Oleks ju võinud vaadata, kuidas korpuse mehe ja leegioni mehe teed paralleelselt kulgevad — kaugel viibiva ja elusuurusest suurema kapteni varju all. Või siis oleks tõesti võinud olla nii-öelda “sakslane, venelane ja eestlane”, aga siis oleks vist juba liiga klišeeks, et mitte öelda anekdoodiks, kätte ära kiskunud. (Venelased olidki, muide, filmis kuidagi liiga karikatuursed.)

Ja eks seebiooperit viskas ka sisse. Kuigi, kui ma mõtlen omaenda suguvõsa (ilma igasuguste paruniteta) lugudele, siis on neis draamat ja melodraamat nõnda palju, et kui sellest film teha, saaks tegijad kindlasti süüdistuse “elus nii ei ole”. Noh, looduses on teadagi päikeseloojangud nii maitsetult roosad, nagu ükski kunstnik neid iial maalida ei tihkaks.

Kunstnikutöö eest filmile muidugi siiras aplaus. Ja kokkuvõttes üldse — täitsa tubli töö. Kompleksivaba. Jumala eest, ei ole vaja iga hinna eest üritada  diipi panna. Isegi see sissejuhatus, et “meie elu ongi film, mida monteeritakse” oli ehk liiast. See-eest olid vahvad need filmisse peidetud filmitsitaadid. Filmi-multiversumi erinevate universumide kokkupuutepunktid.  

Mis veel silma hakkas — laulvast revolutsioonist ja taasiseseisvumisest libisesid elavad pildid üsna muuseas üle. Ei olnud konflikti, ei olnud dramaatilist pinget. Kas ongi nii, et ajalugu ja inimesed on järjest pisemaks muutunud? Ainult raha kütab veel kirgi?

Lõppu võib igaüks vastavalt oma soovile tõlgendada. Kas “Helmil” oli tõesti oidu õigel hetkel surnut mängida ning isa pärandust mitte klaashelmeste vastu vahetada? Või on see ainult meie soovunelm ja illusioon ning kõik on läinud? Või müüs Paul parunite pehkinud päranduse maha ja asutas saadud raha eest kusagil Kõrvemaal muusikatalu? Oh jah.

Küllap keegi terasem filmisõber on juba läbi hammustanud, mis sümbolid olid need kardina vahelt piiluv pikksilm ja gloobus, kus segunesid kangelaslinn Leningradi muld ja mahapõletatud Dresdeni tuhk. Eks tuleb guugeldada.