Hoia alt, Telegram

… siit tuleb Sirp!

“Manipulatsioon teatud energeetiliste mustrite kaudu võib pikaajalisel „annustamisel” inimese vaimu tasalülitada. Akustiline pealesurutud helitapeedi terror, mis ründab inimest tänases avalikus ruumis, tekitab kumuleeruvat disharmooniat nii antud keskkonnas kui ka seal viibivates inimestes ning kurnab ja ärritab inimese immuunsüsteemi. Kelle huvides on inimesi nõrgestada? Raske uskuda, et seda tehakse ainult teadmatusest. /…/ Majanduskasvu retoorika lühinägelikkus ja ohtlikkus paljastub ka lihtinimesele üha enam, käsikäes intressipõhise pangandussüsteemi röövelliku ja jätkusuutmatu olemusega. Nüüd siis lõpuks on hakanud teadlased ka nentima, et maailmalõpp ei pruugigi enam olla kaugel, kuigi „unustatakse” mainida tõika, et esimese elutähtsa ressursina hakkab otsa saama hapnik – fossiilkütuste põletamise sama arutul jätkamisel (alternatiivsed energiatootmise meetodid on ju ammu olemas, aga praegune maailma võimueliit eirab seda endiselt).”

Väga lihtne elu

Ostsin rongis lugemiseks Vikerkaare, mille esikaas lubas, et number on pühendatud kurjuse teemale. Tundus paljutõotav. Mormoonid ja jehoovatunnistajad kipuvad alati ummikusse jääma küsimuse juures, miks kõikvõimas ja lõpmatult hea looja pidi konstrueerima maailma, kus ühed valu ja hirmu tundvad olendid peavad ellu jäämiseks tapma ja sööma teisi samasuguseid.

Vikerkaar tegi mulle elegantselt selgeks, et püsigu ma ikka lektüüriga omas liigas. Sealsetest kurjuse-lugudest (ilukirjanduslike eranditega) ei saanud ma lihtsalt aru. Tõtt-öelda ei tekkinud ka mingit huvi rohkem pingutada. Kui üldse mingi tunne tekkis, siis oli see kaastunne postmodernistlike filosoofide ja kultuuriteoreetikute ning nende lugejate suhtes.

Maal võtsin käsile kevadkoristuse. Ühest vähem käidavast aiasopist avastasin lume alt välja sulanud roti surnukeha. Ilma vägivalla tundemärkideta, seega ilmselt langenud keldrisse sokutatud mürgi ohvriks. (Huvitav, mida ütleb kurjuseteooria hiirtele lõksu ja rottidele mürgi panemise kohta? Kas kassi pidamine ehk kaudne tahtlus on kuidagi vähem kuri? Või on see tõlgendatav kaasosalise värbamise ja seeläbi kurjuse paljundamisena?)

Kavatsusega rotilaip jalust ära toimetada ja maha matta võtsin tal sabast kinni ja tõstsin üles. See osutus veaks: elukas oli oma värskele välimusele vaatamata ilmselt juba üsna ammu hinge heitnud, tema sabanahk katkes ja jäi mulle näpu vahele ning rott koos võikalt paljastunud luise rootsuga prantsatas maha. Minu juhm tardunud hämmeldus tegi emale nii palju nalja, et ta pidi naerust kuuriseinalt tuge otsima. Kui itsitushoog järele andis, tsiteeris ta meie põhjatut ja hämarat perekondlikku pajatusevaramut: “Kass oli mehe käes kui näru — saba tuli tagant ära nagu lambitaht.”

 

Reipus ja tervis

Naised vanuses 35-44

• 60 m jooks  12,8
• 300 m jooks 1.25 või sörkjooks 10 min
• hoota kaugushüpe 150 cm
• granaadivise (500 g) 19 m või kuulitõuge (4 kg) 5.50
• 2 km suusatamine 18 min või 3 km vahelduvat sörkjooksu ja kõndi 25 min või 5 km jalgrattasõitu 20 min
• 100 m ujumine ilma ajavõtuta
• kätekõverdused võimlemispingil 6 tk
• matk 20 km 

Suur reheahi

On  inimesi, kelle suust sõna “narratiiv” kõlab loomulikult ja veenvalt. Ja on neid, kelle puhul sa võpatad, nagu oleks nad ootamatult öelnud midagi sündmatut. Kui Umberto Eco või, noh, Valdur Mikita oleks deklareerinud, et Eesti ei vaja suurt narratiivi, siis oleks ma huviga oodanud vaimukaid põhjendusi, miks see nõnda on. Kui seda aga ütleb verinoor liberaalist peaministrikandidaat, siis paneb ohkama, et “ah sa armas jumal, sellegi tahavad nad nüüd ära kärpida ja koondada”.

Aga ei

Tahaks vahelduseks liidreid, kes räägivad, mis raamatuid nad hiljuti lugenud on, mitte seda, kui palju suusatanud. 

Lapsed, kes kui vangis eland

Mina olin lapsena kindlasti keskmisest tubasem ja nohiklikum, ometi mäletan, et sai mängitud “Mädamuna”, “Keerukuju”, “Pimesikku”, “Kahtteist pulka”, “Tagumist paari”, “Kartulit”, rahvastepalli, peitust, luurekat, kukepoksi, kummikeksu, pallikooli ja mida kõike veel. Neid mänge õpiti hoovis või kambas suurematelt lastelt, täiendusi ja uuendusi repertuaarile saadi suvel laagrist või maalt.

Kui ma vaatan  autosid täis pargitud hoove kortermajade vahel ning mikrokruntidega uuselamurajoone (kus küll igas tagahoovis seisab batuut), tekib küsimus: kas sellised õuemängud üldse veel folkloorsel teel levivad? Kas neid vähemasti koolis (või mingi liikumisaasta-kampaania korras) õpetatakse? 

Sotsialistlik sarkasmiakadeemia

Ee-ee-ei! Sa ei saa aru, noh. See on briljantselt peen poliitökonoomiline mõte. Kui tulumaksu ühe protsendi võrra alandada, siis jääb ülirikkale rohkem raha kätte ja ta saab palgata veel mõned astroloogilised nõustajad. Kes saadava palga eest omakorda palkavad mobiilihelinadisainereid ja koeramassööre. See ongi postindustriaalühiskond. […] Mis politseinike palgad? Rikkad palkavad endale turvamehed ja vaestelt pole nagunii midagi varastada.

Välispoliitika

Kui vana kuningas võtab noore naise, siis naabrid ärgu lootku head.

Pealtnägija märkmed

“Selle mõttega lõpetan oma tänase jutu ja nüüd ootan teie küsimusi.”

Kirjanik oli pidanud loengu. Oli rääkinud oma viimasest, menukast raamatust ning maininud möödaminnes ka paari eelmist, mitte nii edukat. Jutustanud paar seika lapsepõlvest, teinud väikse filosoofilise ekskursi ning põiminud jutu sisse paar naljagi. Auditoorium — raamatukogutöötajad — oli õige koha peal muhelenud. Muidu olid nad istunud viksilt, käed süles. Enamasti keskealised naised, omakootud kampsunites, veidi tüsedusele kalduvad.

Küsimusi ei tulnud. Saali sugenes vaikus. Tolmukübemed tantsisid kardinasiilude vahel viltu langevates päikesekiirtes.

“Kas te olete kunagi metsa ära eksinud?”

Küsijaks oli kuulaja tagumisest reast, teistest noorem, oma suurte silmadega pisut karihiireliku välimusega. Kirjanik mainis, et on küll paar korda eksinud ja metsas isegi karu näinud. Nüüd vallandus saalis väike sumin. “Mina olen näinud ilvest,” kuulutas üks proua õhinal, mis tõi silme ette lasteaialapse, kes räägib oma kassi äsja sündinud poegadest. Metsast ja metsloomadest oli ühtäkki kõigil midagi rääkida.

Ei ole veel metsarahvast raamaturahvast saanud.

Kuidas läks sul see mäng

Mis maag, mis armastaja. Mehelikke arhetüüpe on kolm. Kuningas, soldat ja jokker.