Märka märki

Eesti otsib jälle oma märki. Selle tegevuse mõttekuse ja tulukuse üle võib muidugi vaielda, aga no miks siis ka mitte. Globaalsete konkurentide saavutusi on ju päris lõbus vaadata ja võrrelda, eriti kujutledes, kuidas kergelt higistavad murelike nägudega fuktsionäärid on neid uurinud, puurinud ja vaielnud (“aga süda? kas see süda ei peaks olema punane?”), samal ajal kui Päeva Peamise Powerpointi ette kandnud turundusguru püüab keskenduda mõttele oma honorarist ning hoiduda kogu selle diletantismi peale silmi pööritamast. 

	Esimene mõte oli kahjuks Karrimor ja teine UK. Tekstiga variandis „northeast“ on ka ühemõtteliselt ingliskeelne, „Eesti“ samas rahvusvaheliselt seni tundmatu. Ühevärvitrükis ei tööta.
	Vajab liiga pikka lahti seletamist, ilma tekstita ei ütle midagi, ühevärvitrükis ilmselt ei tööta.
	Ei ole ühevärvitrükis teostatav ega minu meelest ka  rahvusvaheliselt arusaadav. Kalevi juubelišokolaadi ümbrispaberil ma kujutaksin seda täitsa ette, aga turismireklaamil mitte.
	Vaimukas, aga vist ei vasta tingimustele “üks märk” ja “peab sobima ristkülikukujulisse raami”.
	Meeldib mulle vist kõige rohkem. Siin on Eesti kontuur, kudumissilmus, raamat, lind — ja liikumissuund on paremalt vasakule, st “vastuvoolu”. Ja see töötab ka ühevärvilisena. Aga „nutikas, innovaatiline, paindlik, mahe, puhas, loodusekeskne, pärimus ja traditsioonid“ tuleb ikka sõnadega üle seletada.

Veel huvitavat (ehkki mitte väga lootustandvat) lugemist

Võrdlev ettevõtluspoliitika

US süsteem: kui su toode või teenus pole kellegi meelest tasemel, kaevatakse sind kohtusse ja sinu raha saavad advokaadid.
EU süsteem: kui su toode või teenus pole kellegi meelest tasemel, tehakse sulle ettekirjutus ja sinu raha saavad bürokraadid.
RF süsteem: kui su toode või teenus pole kellegi meelest tasemel, saadetakse sulle vihje ja sinu raha saavad korruptandid.
Mõte on  selles, et 0ma rahast oled sa ilma nii või teisiti. 

Kõike kaunist liiga hilja näeme

“Täiusliku lause surm”

Rein Raua “Täiusliku lause surm” tekitas minus sama tunde nagu sama autori “Rekonstruktsioon”. Nagu oleks kuskil mõni emakeeleõpetaja kurtnud, et ei ole gümnasiste kõnetavat romaani, mida kirjandustunnis käsitleda. Ja nagu oleks Rein Raud seepeale sõnasabast haaranud. Noored peategelased, põnevus, mäss, reetmine, romantika, näpuotsaga seksi, pealekauba lähiajalugu ja moraalsed dilemmad — nii palju võimalusi õpiülesanneteks ja rühmatöödeks:
– kuidas on tehnoloogia muutnud inimsuhteid võrreldes 1980ndatega?
– millest tekib inimese identiteet ja maailmavaade?
– kas ajalugu teevad isiksused või massid?
– millal saab kompromissist reetmine?
– kas reeturid väärivad andestust?
– kas ühiskond vajab puhastust või rahu?
– kas me sellist Eestit tahtsime?

Sellest raamatust võiks isegi filmi teha. Mis muuhulgas aitaks kaasa lõimumisprotsessile, näidates, et eestlaste seas oli KGB käsilasi ja venelaste seas oli dissidente. Kui see enam kedagi üldse huvitab.

Minul on ikka kahju, et Raud rohkem ei pingutanud. Sellest ajastust ja nendest tüüpidest oleks ju saanud ka Suure Romaani, kuhu pole vaja vahele pista vabandavalt (“ärge tulistage klaverimängijat, ta teeb, mis ta suudab”) mõjuvaid võõrituspalasid stiilis “jah, hea lugeja, nii see kõik kord oli”.

 

Lihtsalt uudishimust

Ahjukütjad, kuidas te oma küttevaru soetate? Kas ostate märjad puud ja panete kuivama? Riita või kuuri? Või kuivad? Võtate pikad puud ja saete-lõhute ise? Käsisae ja kirvega? Või kreissae ja halumasinaga? Või ostate valmis halud? Lahtiselt, aluse peal või kotis? Või pinnud-klotsid? Kask, lepp või muu? Aastate vältel kindlalt müüjalt või vajaduse tekkides kuulutuse kaudu? Või olete üldse üle läinud saepurubriketile? (Ja kuidas hinnad on, kui see pole saladus?)

Mõõtkavaprobleem

Et üks inimelu on Kõiksuse ääretuses tühine — isegi, kui see on 100% tõene, on see 99,99% kasutu informatsioon. Nagu ütleks kellelegi, kes küsib teed Elvast Põlvasse, et tead, Siiriuselt vaadates asuvad need samas punktis.

Jõud ärkab

Star Wars: Not Again (Nagu Mis Mõttes). Sajanditevanuse saaga järjekordses osas avastavad Vabariik ja Vastupanuliikumine nördimusega, et Pimeduse Jõud tõstab Impeeriumis juhmi järjekindlusega — kui mitmes kord juba?! — jälle pead. Kes on seekord kelle poeg? Oscari-väärilised 5D eriefektid.

Pean häbelikult tunnistama, et mulle meeldib tegelikult space opera, sealhulgas Star Wars, kogu oma tiinerlikus bravuurikuses. Tõsise ulmefänni jaoks on see muidugi odav palagan, kuivõrd tõsine ulmefänn ootab ulmelt (science fiction) eeskätt julgete teaduslike (science) spekulatsioonide (ajaränd, tehisintellekt, kloonimine jms) osavat rakendamist faabula vankri ette, kusjuures vankris võiks soovitavalt istuda Eksistentsiaalne Inimene.

Eile kinos nutitelefonist ruutkood-piletit näidates ja 3D prille ette sättides (ulme!) mõtlesin, et umbes sel ajal, kui vaba maailm elas pehmetes punastes tugitoolides plaksumaisi närides kaasa Luke’i ja Leia esimestele seiklustele, nihelesime meie pinnulise puupõranda külge kruvitud kriuksuvatel klapptoolidel ja vaatasime “Akvanaute”. Oh-oh-oo, jaa-jaa.

Tähesõdade kaheksanda osa võtted peaksid tänaseks juba käima. Tundub tõenäoline, et Ülemjuhataja Snoke päästis Beni/Kylo ja üritab temast uut Vaderit putitada. Aga kas Rey on Luke’i tütar? Paari aasta pärast saame teada.

Vandeselts

Pesumajatädi (tõtakalt): “Ärge! Ärge pange musta pusa koos valgete froteerättidega kuivatisse!”
Mina (taibates): “Aa — pudsud tulevad külge?”
Pesumajatädi (rahulolevalt): “Just, pudsud.”
Mina (muheledes): “Tartu inimene, näed, ikka teab, mis asjad need pudsud on.”
Pesumajatädi (muheledes): “Jah, Tallinna inimene mõtleks, et mis sarvikud need veel on.”

Polaarseiklus

Kui temperatuur tõusis miinus kaheteistkümnele, tundus, nagu oleks saabunud suur sula. Õhk on nõnda mahe, et puukuuri võib lipata toariietega, ja toariieteks on ainult üks paar kassikarvaseid fliisdresse. Eksterjööri täiendavad alailma tahmased korbatanud käed murdunud küüntega. Sõrmeotstelt hakkab ilmselt varsti nahk maha kooruma — selgus, et ei ole hea mõte käsitseda paljaste kätega raudkangi kolmekümne miinuskraadi juures.

Oleksin siinkohal peaaegu hakanud vaimutsema teemal “mis on “glamuuri” vastandsõna?” ja pakkunud välja midagi absoluutselt musta kehaga seonduvat, aga sisetunne käskis guugeldada ja vaat mis välja tuli: glamour ei tähenda üldsegi sära ja hiilgust, vaid hoopis nõiduslikku kütkestavust. Noh, esialgset mõtet see ei muuda.

Tunnen, kuidas tsivilisatsioon väljub minust vaikse visinaga. Eile penoplastist välja saetud ajutist pööninguluuki paika pusides vandusin omaette päris ehtsa maainimese moodi. Blogisissekanded muutuvad järjest harvemaks, lühemaks ja sisutumaks, lõpuks jääb järgi ainult külma öhe tarduv artikuleerimata urin ja mõmin.

Trollikontroll

Anonüümsele netikommentaatorile:

Kas oled valmis seda kommentaari samas sõnastuses kordama kohtus?
Kas oled valmis seda kommentaari samas sõnastuses kordama oma emale ja alaealisele lapsele?
Kas oled valmis seda kommentaari samas sõnastuses kordama kommentaaris nimetatud isiku(te)le näost näkku?