Pikad kuumad päevad

Kolm maasikat olen juba oma peenrast söönud. Krundiserval, kuhu ma külvasin obstsöönse summa eest soetatud aasalillede seemneid, õitsevad ainult karikakrad, nagu igal aastal ennegi.

Kool on praktiliselt läbi, kõik tööd on esitatud ja hinne on välja panemata veel ainult ühes aines. Midagi head sealt ei tule, suurepärasest rääkimata. Natuke on asi selles, et ma võtsin edevusest või jonnist endale üle jõu käiva ülesande, aga peamiselt on asi ikka selles, et ma lihtsalt ei oska kvantitatiivset andmeanalüüsi. Tahaks nüüd öelda, et “õnneks mul vaevalt seda elus rohkem vaja läheb”, aga ma parem ei ütle midagi. Liiga palju on elus sõnu söödud. Mõnes mõttes oleks mul kehvema hinde üle parem meel, sest see võtaks kuidagi soorituspinget vähemaks; no nagu loos autost, milles on juba seitse mõlki. Jah, mis siis, et mul pole kellelegi tunnistust ette näidata, ikka tekib see lol-la-kas numbrihasart. “We are wired that way”, nagu ütles poole noorem kursusekaaslane. 

Saatsin ära esimese töölekandideerimisavalduse. Olin hakanud just veebis vormi täitma, kui monitor mu ees kustus — elektrikatkestus. Muigasin mõttes, et ilmselt tahab Universum mulle ikka kätt ette panna, ja siis ehmatasin ära, et kui iroonilise ebausuga liiga kaua mängida, siis iroonia kulub ära, aga lollus jääb. Helistasin Elektrilevi riketesse ja salvestus luges mulle ette pool Lõuna-Eestit, kes kõik ilma vooluta on. Noh, nii suurelt Universum minu tagasihoidliku isiku pärast kindlasti ei pingutaks. Tegin telefoniaku viimaste protsentide pealt hotspoti ja esitasin läpakaaku viimaste protsentide pealt avalduse ikkagi ära. Ma ei usu eriti sellesse asjasse ja ilmselgelt on see vale suhtumine. Või siis mitte. Kas tööotsija peab olema meeleheitest kistud entusiasmi täis või hoopis läheb-nagu-läheb tüüne voo seisundis?

Üle pika aja olen ette võtnud ilukirjanduse. Saab lugeda küll — õues lamamistoolis, vilus, märjaks kastetud kleit seljas. Meelis Friedenthali “Kõik äratatakse ellu” on selline mõnus assortii, buketis on natuke LeGuini, natuke Gaimanit ja natuke “Ussisõnu”. Jaa, jaa, ma tean, see on tobe ja ebaõiglane. Miks öeldakse, et veinis on vaniljet ja mustsõstart, sama hästi võiks ju öelda, et vaniljes ja mustsõstras on veidike punaveini? Aga jah, väga tore lugemine. Transfiguratsioon, talle veri ja Püha Jüri kutsikad — kh-kh-kh. Kuskilt blogist on mulle ähmaselt meelde jäänud kurtmine, et on eluliselt ebausutav, et kaunitar läheb ja seksib peletisliku vanamehega tänutäheks ühe raamatu eest. Noh, minu meelest asja mõte ongi selles, et see on ebausutav, ebaloomulik, üleloomulik. Mustmaagiline realism. Kui üldse miski küsimusi tekitas, siis müütiliste ja deemonlike olendite sisekõne tundus kohati liiga … argikeelne. Tekkis jabur kujutluspilt “kõleda tähitu kõrbetaeva all hääletult kriuksuval nõgimustal kruusal” lonkavast kentaurist, kes komistab loheküüne otsa ja kirub: “No mida pekki!”. Aga võib-olla oli selles mingi taotlus? Või lugesin mina mingi vale ootusega?

Järgmiseks võtsin ette Martin Alguse “Tagamaa”. Vaat ei istu. Kuidagi maneerlik. Ja veel kord maneerlik. Ja samas mul on kahtlus, et autor tegelikult ei kujuta ette, mismoodi kaheksateistkümnendal aastal ühe talusauna kütmine käis. Järgmises jutus tekkis mul juba kiuslik soov guugeldada, kui tõenäoline oli, et kolmekümnendate Eestis oli kellelgi vana labrador. Jaa, see on väiklane, see pole ju üldse oluline. Aga näed. Samuti need tulevikuvilksatused, kus antakse teada, et tallimehe poeg, kes lapsena linnupoja ära tappis ja peremehe tütart igatsevalt vaatas, sai hiljem NKVD äraandjaks. Mhh. Näita, ära seleta. Olgu, ma lasen sel raamatul natuke seista ja proovin kunagi hiljem uuesti.

Karjäärinõutus

Selline mitte-Venni diagramm …

Ma ei suuda lakata imestamast töökuulutuste üle. Otsitakse inimesi, kes “põleksid kustumatust sisemisest kirest protsesside optimeerimise järelevalve vastu” vms. Selline üheksakümnendate investeerimispanganduse hüperaktiivne stiil mõjub mulle ausalt öeldes pelutavalt.  Mulle meeldiks teha tööd, mida ma oskan ja millest on tolku, ettevõttes, kelle eesmärgid ja praktikad on minu väärtustega kooskõlas ja kes kohtleb mind väärikalt. Aga palun jätke mulle siiski ka muu elu.

Või peabki töö olema kirg? Kas töö ei võiks olla tehing? Vastastikku kasulik ja viisakas tehing, mis jätab mõlemale osapoolele tunde ja teadmise, et nad on sellest midagi võitnud? Lõppude lõpuks, kuidas see majandusklassik ütleski, — me sööme leiba mitte tänu pagari heatahtlikkusele, vaid tema omakasupüüdlikkusele.

Kolleeg vangutas pead ja arvas, et ma reageerin üle. “Otsitakse lihtsalt inimest, kes viitsib kaasa mõelda,” pakkus ta. Et siis inimest, kes küsimusele “mida sa teed?” vastaks “ehitan katedraali”, mitte “laon kive üksteise peale”? Vaat siin tahaks jälle norida, et kas see katedraalivisiooni loomise osavus ei peaks mitte tulema tööandja poolelt?

No vaatame. Lähiaja plaan A on siiski keskenduda ülikooliõpingutele. Kahes aines on veel viimased tööd hindamata; ütleme lihtsalt nii, et ma ei leidnudki viisi, kuidas mahutada Tableau’s ühele diagrammile kogus, pikkus, kiirus ja vanus. Ees ootab spurt projektipraktikaga; pingeline uurimine teemal “kuhu salvestatakse MS Formsi vastused” andis vastuse “kuskil Euroopas”. Nojah siis. Aga vaja oleks, et salvestuksid Accessis.