tavainimene

“Viimased tuhat aastat”

Posted in * by tavainimene on 22/11/2017

Lubasin endale kahepäevase linnapuhkuse — sain jooksva sooja vee all nõusid pesta, käisin juuksuris ja lugesin üle pika aja juturaamatut, milleks oli Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. (Morgie kirjutas sellest hiljuti ja mul tekkis huvi.)

Olgu öeldud, et mul tekkis küsimusi rohkem kui ängistust. Näiteks küsimus, et kui kahekümneaastaseid noori oli veel pea terve Berliin täis, siis mis viimase kahekümne aastaga juhtus, et rasedusest ja lastest nii suur haruldus sai. Miks targad masinad tühjaks jäänud maju ja muid ressursse ei taaskasutanud? Miks kebabiputkas olid endiselt paberlehed ja ukse küljes kell, kui sõnumeid vahetati kuklanaha alla istutatud kiipidega. Ja kuidas, kuidas neid sõnumeid ilma muu füüsilise abivahendita ikkagi saadeti?

Ma juurdlesin selle viimase küsimuse kallal palju kauem kui elasin kaasa peategelase hingevaevadele. Sest no ei pannud see peategelane kaasa elama. Mõned kõrvaltegelased olid ses suhtes lootustandvamad, aga … autor jättis nad kõrvale. Naispeategelane pani mind korraks natuke itsitama, sest kui autor poleks mees, siis olnuks Vera 100% Mary Sue. Ja milleks tuua tegevusse vend, kui ta viimases vaatuses laval pauku ei tee, mh, ah? Kas stsenaristikas ei õpetata, et iga stseen peab tegevust edasi viima või tegelast avama?

Mõte sellest, kuidas — kaudselt omaenda loodud krati käte läbi — inimkond elutahte ära kaotab, on muidugi huvitav. Et teadlased teevad massiliselt enesetappe, kui selgub, et nad ei suuda välja mõelda midagi, milles tehismõistus poleks neist peajagu üle  — see on usutav. Et kogu ülejäänud inimkond kaotaks evolutsioonilisel ajaskaalal praktiliselt silmapilkselt soovi paljuneda, see on üksjagu vähem usutav. Kui just need kiibid seal kuklas …

Aga tegelikult jäi mulle sellest romaanist kummitama hoopis mõte, mida peab tundma ja millist filosoofiat looma tehisintellekt, kes ei saa kuitahes suure arvutusvõimsuse juures iialgi üle asjaolust, et ta on algselt loodud permanentselt indlevate ahvide kamba poolt ja nende teenimiseks. Kas sellisest alandusest ja pärispatust on üldse võimalik kuidagi emantsipeeruda?

Advertisements

November

Posted in * by tavainimene on 07/11/2017

Käisin noorsooüritusel. Kummaline kogemus. See oli selline organiseeritud noorte üritus — noorsootöötajate poolt organiseeritud –, mis pretendeeris justkui noorte hääle esindamisele. Aga minul on jätkuvalt tõsine kahtlus, kas noortekeskustes käivad noorsootöötajate poolt organiseeritud saamas need päris õiged ja autentsed noored. Tegelikult, kui ma kuulasin, kuidas nad oma rühmatööde tulemusi ette kandsid, tekkis kohutav ängistus ja tahtmine püsti karata ja karjuda “põgenege siit ilma tagasi vaatamata”. Nad räägivad juba nii õigesti. Täpselt seda, mida nad arvavad meid tahtvat kuulda. Tulevase noorpoliitiku teflonvälimus ja  kalkuleeriv pilk. Kurat, sa oled kaheksateist, sa peaksid olema mässaja, sa peaksid kõiges kahtlema, sa peaksid süsteemi vastu sõdima ja mind ilma tseremoonitsemata  persse saatma. Selle asemel sa istud mu vastas teisel pool lauda ja räägid, et “me peame rohkme märkama ja hoolima”. Mitte et ma arvaks, et me ei pea märkama ja hoolima … ah, ma ei tea ise ka, mis ma jauran. Ju on kõik hästi. Keegi kuskil teab paremini, kuidas peab olema. Eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao / või iga mugul aina leiab õige vao.