Kollane

Kui abielus mees kutsutakse presidendi vastuvõtule, siis saadetakse talle üks kutse, millel seisab “härra N abikaasaga”. Kui abielus naine kutsutakse vastuvõtule, siis saavad proua N ja härra N kumbki eraldi kutsed. Kui kutsutakse vallaline isik, siis küsitakse temalt kõigepealt, kes on tema kaaslane, ja saadetakse samuti kummalegi eraldi kutsed. Aga keda ja kuidas kutsutakse siis, kui härra N on paberite järgi abielus proua N-ga, aga elab tegelikult juba pool aastat hoopis preili Q-ga? Kas presidendi kantseleil on eraldi salajane osakond seltskonnakroonika jälgimiseks?

Tegelikult sai see küsimus alguse sellest, et ma lappasin maal ajaviiteks Eesti Naise vanu aastakäike. Selle ajakirja teemavaliku ja hääletooni muutumine aastatel 1988-1993 vääriks küll omaette bakalaureusetööd. Täitsa härdaks tegi, kuidas kunagi üheksakümnendal hiilisid häbelikult sisse esimesed lood rikaste ja kuulsate eraelust, vist suuremalt jaolt Soome naisteajakirjadest maha kirjutatud, igaks juhuks selgitus juures, et “meie lugejale on see küll võõras, aga näete, mujal maailmas on nii kombeks”.

Headus on ilmas, kurjus on ilmas

Tanel Toomi lühifilm “Pihtimus” oli ikka täitsa hea. Ma ei oska filmikunstilise poole pealt hinnata, aga sisuliselt oli mõjus, kuidas väikesed valeotsused ja asjaolude õnnetud kokkulangevused osutuvad lõpuks fataalseks ja moodustavad nii suure süükoorma, et seda on võimatu omaks võtta. Kumb loeb, kas tahtlus või tulemus?

Moraal on ikka keeruline värk. Seda süü ja vastutuse teemat ma mõtlen iga kord, kui jälle jaanipäeva paiku on mõni napsune uljaspea inimohvritega liiklusõnnetuse põhjustanud ja siis tema sõbrad Õhtulehes kommenteerivad et “see oli ju õnnetus, see võib igaühega juhtuda”.

*

Tänases Delfi noorterubriigis tundis aga üks kirjutaja muret, et tervelt seitsmendik inimesi peab teiste vajadusi enda omadest tähtsamaks, kuigi “on ju täiesti loomulik, et sellise käitumisega ei jõua elus kuskile”. Mhh, ma ei tea. Seitsmendik on minu meelest küll suur liialdus. See-eest on päris mitu seitsmendikku selliseid tegelasi, kes, kuuldes, et öörahu on õhtul üheteistkümnest hommikul seitsmeni, tunnevad, et nad lihtsalt peavad hommikul seitsmest õhtul üheteistkümneni kuulama oma träänssi 130 detsibelli valjusega, vastasel korral oleks nad nagu oma õigusi ära andnud, millestki ilma jäänud, kuidagi pügada saanud. Või siis võta need mobiilse netiühendusega filmide alla laadijjad. Muistsete viikingite lagom (“kui mõdukapp ringiga sinuni jõuab, siis ära kulista seda võidurõõmsalt tühjaks, vaid võta paras mõõdukas sõõm ja anna kapp edasi”) on Läänemere idakaldal ilmselt tundmatu mõiste.

Altruism iseenesest on muidugi olemas oma keerulistes ja värvikates vormides. On poolläbipaistvaks nälginud memmekesed, kes kasinast pensionist poolt suguvõsa ülal peavad. On tarmukad aktivistid, kes terroriseerivad miniaid taaskasutuskeskustest soetatud jubeda vanakraami saadetistega ning nõuavad tasuks alandlikku tänumeelt. Ja on noored, kes üritavad poppide soosingut või ka lihtsalt rahule jätmist ära osta, jagades välja nänni või öeldes ette rehkenduse vastuseid. Oh jah.

Ma siiski ei kiirustaks kvasi- ja pseudoaltruismi maha tegema. Kui ma libedaga kukun ja jalaluu murran, siis parem tõtaku mulle appi keegi iseka intentsiooniga demonstreerida oma tugevust ja koguda abivalmi inimese renomeed, kui et mind üldse maha lamama jäetaks.

Keelte keetmine

Kuumimaks otsingufraasiks on kerkinud “sink sale proo”, ilmselt selle valimismälumängu tõttu. Mina mäletan küll justkui juba keskkoolist, et see on moonutus sõnadest singt’s alle froh. Ja veidi hiljem sain teada, et Lõuna-Eesti unelaulu refrääni “villakombali” tähendab vive la compagnie.

Mitu korda olen mõelnud, et arusaamatu “Klopandi” sõnad võivad olla samamoodi tulnud rootsi keelest. Kloppande võiks ju tähendada umbes midagi nagu klobinal, kontsaklõbinal või kabjaplaginal. “Soojääru jännadi” — esimene sõna kõlab natuke nagu så gärna. Aga nüüd lugesin, et Muhu legendi järgi on tegu ikka puhta väljamõeldisega. Nimelt olevat sealseid naisi kadedaks teinud saare mehed, kes merereisidelt tulles võõrast keelt omavahelise salakeelena pruukisid. Naised olid siis omale ka nii-öelda võõrkeelse laulu välja mõelnud. Kolivink, kolivink.

Omaloomingulised võõrkeeled tuletavad meelde, et kui ma käisin esimeses klassis, siis oli ühel tüdrukul umbes niisugune veider liisusalm:

“Enni penni riki faki
urba turba sitsi bläki
djaa djaa krasna djaa
pats!”

Ütle veel, et pea pole prügikast.

“Surnuaiavahi tütar” ehk tagasipöördumine vaeste-patuste alevisse

Kakskümmend aastat tagasi olid kolhoosid, karjalaudad ja töökojad. Viina visati iga nurga taga ja puhtaid riideid polnud selga vaja panna. Siis kadusid kolhoosid ära, aga inimesed jäid.

Kaido on surnuaiavaht ja juhutööde mees, kes vabal hetkel putitab autot, millega romurallile minna. Tal on naine tähendusrikka nimega Maria Rist, neiuna Ivanova. Maria on linnast pärit ja kogunisti keskkooli läbi käinud. Maal on temast saanud kõva piduinimene, otse üteldes — joodik. Neil on tütar Lucia, omapäi kasvav metslapsuke, kelle lahutamatu kaaslane on Downi sündroomiga Jacinta ehk Jats.

Kahetsusväärses usutavuses rullub lahti tänapäeva Eesti külaelu tumedam pool — joomine, töötus, lootusetus, SMS-laenud ja tuleõnnetused. Sotsiaaltöötajad ja kooliõpetajad on otsekui teisest dimensioonist pärit tulnukad või võõrvõimu esindajad, keda võimalusel välditakse ja umbusklikult altkulmu kõõritatakse. Dialoog kahe Eesti vahel tundub mõttetu: “Te teete ju nagunii seda, mida teie otsustate.” Aga mida on teha ühel lastekaitseametnikul, kui kogu küla joob?

Üsna kõvasti koputab see film isade südametunnistusele. Pealkiri nimetab ju ka isa ja tütart. Isad on muidu tublid töö- ja tehnikamehed, aga koolitükkide tegemisel neist abi ei ole. Kool on “rohkem naiste asi”. Isa läheb hoopis ära Soome tööle ja saadab raha, et lapsele saaks jalgratta osta. Raha ja jalgratas (nagu ka auto all nokitsemine või haudade kaevamine) — need on meeste asjad, selged ja sirged, ei vaja asjaajamist, õiendamist ega sõnadetegemist. Aga lapsel on vaja isa, mitte raha. Täitsa tavaline vajadus, mitte mingi erivajadus.

Jah, on inimesi, kes oskavad elada õiget ja viisipärast elu kuitahes rasketes ja ebaõiglastes oludes. Ja on neid, kes lähevad hukka kõige armu ja hoole kiuste. Ja vist enamus on neid, kes lähevad oma ümbruse nägu — ainult et ümbrus koosneb ju niisamasugustest jäljendajatest. Siis on vaja ingleid, kes aeg-ajalt mängu sekkuksid ja helgemat eeskuju näitaksid. Aga kas neist piisab?

Küsimusi tõstatav ja vastuste suhtes otsad lahti jättev mõtlik film, mille vorm jääb sisu suhtes diskreetselt tagaplaanile. Ainus detail, mis minu meelest helistikust välja läks, oli ingli silmad. Näitlejad tegid tubli töö, lapsnäitlejad eriti tubli töö. Väike Jats oli lihtsalt… omaette klass. Lucia osatäitja tuletas mulle väga meelde Tehilla Bladi filmis “Svinalängorna”. Tegelikult moodustavadki need kaks filmi omapärase diloogia või dialoogi. Soomlased ja Rootsi ning eestlased ja Soome. Soovitan väga mõlemat filmi vaadata. Ja võtke suurem pakk taskurätte kaasa.

Lihtsalt üks päev

Tallinna kontsert-vastuvõtuga võrreldes on Tartu kontsert-aktus mõnusalt kodune, glamuuri ja disainertualette on vähe (ennemini näeb kampsuneid), aga see-eest enamik inimesi tunneb üksteist nägupidi. Kontserdiosa oli taas reipalt nooruslik, Elleri kooli muusikutelt. Tubin oli vägagi kuulatav, finaaliks oli Eugen Kapi “Seppade tants”, mis kõlas  sihukese kergelt popiliku mündiga.

Peaministri kõne oli seekord pigem erakonnajuhi kui valitsusjuhi oma, tulemusele orienteeritud, nagu öeldakse. Sõna “tööpuudus” ei mainitud mitte kordagi. Valimiste eel on see muidugi arusaadav, võitu ihkav liider peab näitama, et ei ole “kartust, nõrkust tema südames”.

Jah, valimiste lähenemine annab endast tunda, eriti postkasti juures. Iga päev leian sealt ilusaks retušeeritud inimeste pilte. Jõudsin just äärmiselt nukra logistilise otsuseni, et posti peab hakkama võtma mitte koju tulles, vaid kodust välja minnes. Reklaamid on ju mõistlikum otse vanapaberi kasti viia, mitte neid vahepeal toas soojendada. Kirju pole aga nagunii.

Madiselaupäev

Indigoaalane küsis, kus kulgeb piir mõistlikkuse ja tuimuse vahel. Ega ilmselt ei olegi selget piiri. Nagu ei ole ka selge, kus lõpeb printsipiaalne ja särtsakas kriitikameel ning algab küüniline ilkumine ja mugavate märklaudade materdamine. Mõneti kummaline on see, et ülim tuimus (“kõik on ükspuha”) ja ülim aktiivsus (“maha kõik!”) näivad mingil nihilismihorisondil ühte sulavat.

Nüüd siis on (jälle) ette võetud vabariigi aastapäeva vastuvõtt. Tõesti, ma ei ole vaimustuses katsetest tekitada meie parlamentaarses vabariigis presidendist ja tema abikaasast mingi pseudomonarhia kuninglik paar. Ma arvan, et riigipea võiks olla palju rohkem arvamusliider, riiklikult olulistes küsimustes sagedamini sõna võtta ja teha seda vähem blaseerunud kehakeeles. Ma arvan ka, et riigipea abikaasal ei peaks üldse olema mingit erilist avalikku ja ühiskondlikku rolli. Aga ma arvan ka, et vabariigi aastapäev on riigi püha, mitte riigipea oma. Ma isegi usun, et pingviinideks tituleeritute seas on igati väärikad vabariigi kodanikud valdavas enamuses.

Jah, mingist punktist vaadates on kõik need käesurumistseremooniad naeruväärsed. Mingist punktist vaadates on ka aastavahetuseks okaspuu tuppa tarimine või noa ja kahvliga söömine äärmiselt totrad kombed. Ning sõnakõlksud “pingviinide paraad” ja “pidu katku ajal” on kommentaarikutsarite poolt juba tõesti katkemiseni ära hõõrutatud.

Otsisõnade kummaline maailm

kui seapraadi jääb üle
nälg, laku perset
kõu äio peko
rahva kaitsetahe
head ellujäämisšansid
kartul odenwald
külm koloriit
kool tapab loovuse
töölised omavahel
ambitsioonikad eestlased
lampkast külmunud
lampkast jääs
chakrate vabastamine
aastad mööduvad tuuled pöörduvad
juhan viiding jääb liikumatult suvisesse sooja
parkimistrahvi vaidlustamine
stardipüstolite ümberehitamine
tungalteramürgitus

Kas on linnukesel muret

Pildile keeldusid jäämast puukoristaja, pasknäär ja sinitihane.

Valija kiri II

Lugupeetud Reformierakond,

Laine Jänese kiri, mille te lahkelt minu postkasti olite pistnud, oli nii  raskestiloetavas kirjatüübis (Segoe Script?) ja nii väikse tähesuurusega, et ma tõesti lihtsalt ei hakanud selle kallal oma silmi nikastama. Loodetavasti ei olnud asi väga tähtis ega kiireloomuline.

tavainimene

Valija kiri I

Lugupeetud IRL!

Sain 17. skp kätte teie saadetud lepingu oferdi. Kahjuks ei pea ma selle vastu võtmist võimalikuks. Järgnevalt selgitan, miks.

1. Te soovite kohustuda uue majanduskasvu saavutamiseks alandama maksukoormust, kuid samas hoidma riigieelarve tasakaalus ja isegi  toetama jõuliselt ettevõtlust. Mulle tundub see liiga ilus, et olla tõsi. Igal juhul sooviksin teada, missuguseid riigieelarve kulutusi kavatsete sel juhul jõuliselt vähendada.

2. Emapensioni suhtes olen jõudnud arusaamisele, et see on taktikaline käik, tõmbamaks Keskerakonnalt ära pensionäride hääli — lubadus, millest poleks koalitsioonikõnelustel kahju loobuda. Leian ka, et rahvastikupoliitiliselt oleks tulemuslikum praegu vaesuses või vaesusriskis kasvavate laste tõhusam toetamine.

3. Tasuta kõrgharidust mistahes valitud erialal kõigile, kes on saanud riigieksamitel vähemalt 20 punkti, ei pea ma mõistlikuks. Leian, et olulisem on tagada, et kõik õppurid läbiksid vähemalt rahuldavate tulemustega põhikooli ning sellele järgneva haridustaseme (kutsekeskkool või gümnaasium). Siin peab hariduspoliitika olema hästi lõimitud sotsiaalpoliitikaga.

4. Kodukulude vähendamine on kiiduväärt algatus, kuigi maamaksuvabastus tõotab kujuneda “kingituseks kõige tugevamale”. Mis puutub korterelamute soojustamisse küttekulude vähendamiseks, siis sooviksin näha detailsemat plaani, kuidas kavatsetakse motiveerida inimesi võtma oma korteri tagatisel pangalaenu, millega tehtava investeeringu tasuvusaeg on vähemalt 15 aastat. St alles selle aja möödudes hakkavad igakuised kulutused vähenema. Arvestades majade amortisatsiooni, inimeste eluea ja eluplaanide pikkust, kütuse- ja kinnisvaraturu ettenägematust jms ei tundu selline ettevõtmine kuigi atraktiivne.

5. Astmelise tulumaksu osas olen kõhkleval seisukohal, kuid leian, et selle vastandamine “rahvuslikele huvidele” on ülemäära dramaatiline. Palgaarmee küsimuses olen teiega tõepoolest nõus, kuid kardetavasti ei ole see piisav argument.

Sooviksin veel lisada, et loomult pigem konservatiivse inimesena, kes põhimõtteliselt pooldab rahvusriigi ideed, olen ma mõnedel varasematel valimistel Isamaaliidu poolt hääletanud. Samas meeldib mulle üha vähem riiklikult juhitud patriotism ning agressiivne poliittehnoloogia.

Eelöeldut silmas pidades lükkan teie pakutud valimislepingu seekord tagasi.

Lugupidamisega,

tavainimene