tavainimene

Igal vennal vaateviis

Posted in * by tavainimene on 23/08/2018

Kaubamaja ees hoidis ülikonda kandev noormees, lai punane särp risti üle rinna, üüratu pika toki otsas lehvivat suurt punast vimplit. Sellel oli kujutatud mingi kuldset värvi kiskja ning vanamoelises kirjatüübis sõnad “traditsioon, perekond, omand”. Tuul oli tugev ja noormehel oli laperdava kangaga omajagu pingutamist. Viimsepäevaprohvetid, ordumehed, Opus Dei. 

Ordumehe kaks samamoodi punasärbistatud mõttekaaslast jagasid möödujatele lendlehti.  “Traditsioonilise perekonna kaitseks,” seletas mulle ligi astunud noorsand. Tänasin tõrjuval ilmel ega võtnud talt lehte vastu. Kuigi tahtmine oli kange öelda, et ma oleks nõus andma kuhugi allkirja õnneliku perekonna kaitseks, kui see kedagi kuidagi aitaks. Ja veel oli kange tahtmine selle pentsiku omandi-sõna peale nähvata, et “ärge koguge endale varandust, mida koi närib ja rooste rikub”.

Aga noh, mis ma ikka. Arvamusfestivalil alles oli juhtum: malbe vanem proua jagas rahvale mingi kristliku telejaama reklaame. Mina olin ülemeelikus tujus, manasin näole surmtõsise ilme ja teatasin talle: “Mul on teile halb uuudis. Jumalat ei ole olemas.” Proua naeratas mulle häirimatu malbusega vastu. “Jah, miks oleks jumal pidanud looma herilased,” sekkus kõrvalt keegi tundmatu, kes just tüütu putukaga kimpus oli. “Karistuseks inimestele nende pattude pärast,” pakkus kolmas külafilosoof. “Aga miks pidanuks jumal tahtma luua inimest, kellest ta täpselt teadis, et see läheb ja patustab?” ajasin mina jälle oma  omnistsientsuse-versus-vaba-tahte joru. Proua naeratas endiselt oma tüünet emalikku naeratust ja kostis mulle: “Teie ei ole jumalast mitte kaugel.”

Selle peale ehmatasin ma päris ära. On ju alati see oht, et kõige ägedamatest eitajatest saavad kõige ägedamad jaatajad. Seda nüüd küll vaja pole; ma katsun olla edaspidi leigem.

Ega need meie traditsioonilise perekonna kaitsjad on ju ka üsna leigekesed. Kui võrrelda näiteks konservatiivide rahvusvahelise klassi superstaari Jordan Petersoniga, kelle puhul kerkib küll silme ette Gilead, isegi kui ajakirjaniku vahendust võtta ettevaatuskoefitsiendiga. 

Advertisements

Nüüd on teised ajad

Posted in * by tavainimene on 17/08/2018

Jjaa. Meie kutsekoolid on juba lõpetanud masinõmblejate ettevalmistamise, sest õmblustööstus on Euroopast lahkunud. Samu arenguid järgides – Audentese spordikoolis tuleks avada e-spordi osakond. Kuskil välisriigis olla juba avatud internetimeemide magistriõppekava; näitame ka lõpuks, et me pole sabassörkijad.

Arvatud

Posted in * by tavainimene on 13/08/2018

Arvamusfestivalil käidud jälle. Teist aastat mitte niisama uitajana, vaid ametikohustusi täites — modereerisin üht keskmise suurusega ja üht väikest arutelu ja polnudki enam hirmus. Kolleegidelt sain kiita; no selleks kolleegid ongi. Teistele aladele kuulama ei jõudnud nii palju kui oleks tahtnud. Just nimelt kuulama, sest Arvamusfestival on muutumas Kuulamisfestivaliks. Alasid mehitavad suured institutsioonid, kes teavad, et rahva toovad kohale suured staarid. Ja kui juba staarid räägivad — Benedict Andersonist ja kujuteldavatest kogukondadest näiteks –, siis mida mina, lihtne tavainimene, ikka suudan sinna kuulamisväärset vahele öelda.

Kahekümneses grupis ma veel küsin sõna, aga kahesajases küll enam mitte. Kuigi mul oleks küll olnud tahtmine öelda, et üks põhjus, miks inimene “usaldab kõrvalistujat trammis rohkem kui oma riigi demokraatlikult valitud valitsust”, võib olla see, et valitsus suhtleb rahvaga üha rohkem läbi professionaalsete suuvoodrite ning poliittehnoloogiliselt täpseks timmitud sõnumite. Ma saan väga hästi aru, kui mind taandatakse jutupunktide sihtmärgiks ja kui ma tunnen, et mind ei usaldata tõega toime tulevat, siis ma ei usalda vastu ka. (Ses mõttes oli väga inimlikult liigutav ja siiras peaministri mõtteavaldus “jumal tänatud, et see eksinud rakett rabasse kukkus, sest kui ta oleks inimesi tabanud, oleks ju võinud keegi surma saada” — mille peale kommunikatsiooniinimesed ilmselt juukseid katkusid, oigasid ja validooli neelasid.)

Jah, kuidagi on mul tunne, et Arvamusfestival on ka muutumas jutupunktide edastamise kohaks. Turundusürituseks. Sellest on kurb ja kahju. 

Teine koht, kus ma oleks tahtnud midagi öelda, aga neelasin sõnad alla, oli seal, kus suurettevõtja kurjustas valitsusega, kes ei suuda sundida noori inimesi tema vabrikusse tootvale tööle rikkust looma minema, vaid laseb neil õppida hulgakaupa sotsioloogideks ehk põhimõtteliselt parasiitideks. Ja et kui noortel on vabadus õppida sotsioloogiat, siis tema, ettevõtja, nõuab endale vabadust mitte maksta makse, mille eest seda rahastatakse. Aga ma oleks tahtnud öelda, et ettevõtjal on täielik vabadus mitte olla ettevõtja. Kui ta ei suuda toota ja müüa nii atraktiivseid tooteid, et maksta töötajatele atraktiivseid palku, siis võib-olla tulekski anda võimalus kellelegi teisele. 

Üks teema jäi mind veel närima. See sai alguse hetkest, kui üks erakonnapoliitik arvas, et tuleb hoida elus väikseid maakoole, sest siis saavad noored pered kolida maale ja saada palju lapsi. Oijah. Ma ei oska seda teemat isegi õieti sõnadesse panna, ilma iseendalegi vastikuna kõlamata. Seda enam, et ma tean, et PISA testide statistika näitab, et Eesti koolid annavad ühtlaselt head haridust. Aga elupraktika näitab mulle, et haridust hindavad vanemad kalduvad üha enam panema oma lapsi võimalikult varakult linnakooli, kus on rohkem valikuid, kõrgemad nõudmised ja lihtsalt üleüldiselt intelligentsem seltskond. Mis omakorda tähendab seda, et väiksesse maakooli kalduvad üha enam jääma haridust mitte nii kõrgelt hindavate vanemate lapsed. Vähegi teravam pliiats saab sealt ilma vaevata oma viied kätte ja alles siis, kui ta gümnaasiumisse jõuab, koidab karm reaalsus — maakooli oivik ei oska tegelikult keemiat ega ole ka harjunud õppimiseks pingutama. 

Ja see teema on tegelikult laiem. Otsuseid langetavad (ja Arvamusfestivalil osalevad) enamasti kõrgema haridusega jõukamapoolsed keskklassi valgekraed, kes suhtlevad peamiselt omataoliste inimestega ning eeldavad (seda isegi teadvustamata), et kõik on samasugused. Aga ei ole, teab nüüd Tavainimene, kellel täitub sügisel neli aastat ääremaaelu.