tavainimene

Kanna oma hinge eest hoolt

Posted in * by tavainimene on 31/10/2012

Tänases Postimehes on lugu sellest, kuidas ühe pere kolm last kipuvad põhikoolist välja langema, sest nad lihtsalt ei jõua kooli. Sest nad ei saa hommikuti üles. Sest vanemad (kes pole muidu asotsiaalsed ega midagi) magavad ka ise sisse ja kirjutavad kergekäeliselt puudumistõendeid ega luba lapsi internaadiga kooli panna. Sotsiaaltöötajatel jääb ainult käsi laiutada — sundida ei tohi, veenda ei anna.

See, ja ka eilne kära genotsiidikuritegude “ähvardaval viisil eitamise” kriminaliseerimise ümber, pani mõtlema, et  õigussüsteemis puudub üks vajalik mõjutusvahend: pikk ja tõsine kasvatuslik vestlus (ning sellele vajadusel järgnev range noomitus).

Ainult et kellel saaks demokraatlikus vabariigis olla voli ja meelevald seda isalikku õpetust jagada? Jumalat me ju ei usu ja kuningat meil pole …

Advertisements

Talv on tulekul

Posted in * by tavainimene on 30/10/2012

KarS § 151

Posted in * by tavainimene on 30/10/2012

Vana:

Tegevuse eest,
millega avalikult on kutsutud üles
vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses
rahvuse,
rassi,
nahavärvi,
soo,
keele,
päritolu,
usutunnistuse,
seksuaalse sättumuse,
poliitiliste veendumuste või
varalise või sotsiaalse seisundiga,
kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, –

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

Uus:

Tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest,
millega avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt
kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele
isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse
kodakondsuse,
rahvuse,
rassi,
kehalise tunnuse,
terviseseisundi,
soo,
keele,
päritolu,
usutunnistuse,
seksuaalse sättumuse,
poliitiliste veendumuste või
varalise või sotsiaalse seisundi alusel, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Ma siin vaatan, et süstemaatiliste ülekutsete eest kehtestada progresseeruv tulumaks (=kihutamine diskrimineerimisele varalise seisundi alusel) annaks ka väänata. Tegelikult siiski andnuks juba ennegi (oht varale!), aga ju siis oht ei tundunud reaalne. 

Tore on aga see, et enam ei tohi diskrimineerimisele kihutada ka kehalise tunnuse ja terviseseisundi alusel, mis annab põhjust loota, et paksumaksu siiski ei tule.

Kommunaalpoliitika

Posted in * by tavainimene on 26/10/2012

Tänases Tartu Postimehes ilmunud linnapea mõistujutu läbi lugenuna võib Tartu avaturule üpris kindlalt ennustada kaht võimalikku tulevikustsenaariumi:

1) Turg kolitakse “ilusa suure kõrghoone esimesele korrusele” ehk siis Tasku-Plaskusse. Kartulikastidega talunikud ja tomatitaimekastidega aednikud sinna ei koli, sest kartulid ja tomatitaimed ei kannata ööpäevaringset toatemperatuuri. Tekib Lõunakeskuse Taluturg nr 2. Hindade kalliduse ja ostjate vähesuse tõttu pannakse see peagi kinni ja asemele tekib kiirsöögikoht.

2) Turg kolitakse linna maadele kuhugi katlamaja ja Siili tänava vahele. Kõrvalise asukohta tõttu on ostjaid vähe, esmalt kaovad hilbukaupmehed, kes annavad suurema osa sissetulekust, tõusva müügikohamaksu tõttu lahkuvad ka ülejäänud müüjad. Turg pannakse kinni, krunt pannakse müüki ja sinna tekib kiirsöögikoht.

“Piir”

Posted in * by tavainimene on 25/10/2012

Allahinnatud raamatute letist leiab häid asju. Riikka Pulkkineni “Piir” meeldis mulle väga. Intensiivne, rikkaliku buketiga, mõrkjate tanniinidega. See oleks isegi küpse kirjaniku jaoks tubli sooritus, aga 26aastase autori kohta — lausa aukartustäratavalt hea. Tõsi, ma vist ikka ei saanud sellest tragöödia teooriast lõpuni aru ja kardetavasti mõjutas see ka lugemiselamust. Tegelikult oleks tulnud tagasi lehitseda ja otsida “seda punkti, millest alates vältimatu muutus vältimatuks” jms.

Mari liin on minu meelest kõige ehedam — kuueteistaastase tüdruku ja tema kirjandusõpetaja suhe, mis on mõlemalt poolt küll natuke ka ilus (või ilusaks mõeldud), aga siiski vale. Ag ka Anja lugu armastuses antud lubadusest ja selle täitmisest. Pluss siis see üldine tragöödia ja surma (Antigone!) teema. Kohustus, süü ja lunastus.

 

Keskpõrandale kokku

Posted in * by tavainimene on 25/10/2012

Mis pagana linnastumine? Mis pagana külade tühjenemine? Need kolhoosiauulide kolmekordsed kortermajad peavadki tühjenema, ja mida rutem, seda parem! Mis kuradi maaelu väärtusi seal on? Mis privaatsus ja kaunis loodus? Terve auul teab iga su köhatust ja peeretust. Looduse asemel on maja taga kümne meetri pikkune puuriit. Kellegagi suhelda ei ole, kuhugi minna ei ole, midagi teha ei ole, mingeid teenuseid ei ole. Ja pool palka kulub linnas tööl käimise peale. Nende õnnetute jaoks tuleb kiiremas korras maakonnakeskustesse sotsiaalkorterid ehitada. Maaelu on hajaasustus. See las jääda. Nendele, kes suudavad seal toime tulla.

“Torm”

Posted in * by tavainimene on 24/10/2012

Ei, mitte Shakespeare’i oma, vaid Lauri Vahtre. Tahtsin ajaviitelugemist ja sain kah, märuli-õudusunenäod tulid pealekauba.

Lugu siis sellest, kuidas keskealisel Eesti ministeeriumiametnikul peaaegu õnnestub (aga kokkuvõttes rohkem siiski ebaõnnestub) päästa hävingust meile tuntud maailm ja tsivilisatsioon. Peategelane on muidugi igati positiivne sell, ei poolda pedeabielusid, armastab lapsi ning on oma maailmas isegi tohmanist ja vingatsist abikaasale truu. Kuni ta paisatakse uskumatute sündmuste keerisesse. Esialgu Ameerika luure palgalisena jutlustama Kuuba dissidentidele maherevolutsioonist (hmm, hmm, miks meenuvad igasugused demokraatia levitamise sihtasutused?), hiljem siis juba maailmapäästjana.

Mida öelda? Ei veena väga. Kuidagi paljuvõitu on õnnelikke juhuseid stiilis “sel hetkel kaotas ta teadvuse ja kui ta uuesti toibus, oli kõik juba möödas”. Tegelased suhtlevad tundmatutes keeltes kahtlaselt ladusalt. Mõned (nais)kõrvaltegelased ilmuvad lavale aplombiga, mida ei toeta nende sisuline roll. Ning peategelaste tegutsemismotiivid ei tundu päriselt usutavad. Muidu intelligentse sellina mõjuv Pekka üritab anarhistide armeed “seespoolt õõnestada”? Lapsi armastav Adam jätab oma liha ja vere kodumaale kokkuvariseva tsivilisatsiooni rusude lömastada ning putkab boreaal-Arkaadiasse koos kasulapsega naiselt, keda ta tundis umbes poolteist päeva? 

See, kui habras on Meile Tuntud Maailma õrn kellavärk, on küll kahetsusväärselt usutav. Nagu ka see, kui vähe lootust jätab tema lõpp. Võid ju konserve koguda ning labidaid teritada, aga kui kaua sa jõuad oma sahvrit ja peenramaad näljaste rüüstajate eest kaitsta?

Lugu on siiski ladusalt kirja pandud. Kahjuks hakkas selles pessimismis meelisklemine raamatu teist poolt venitama. Toimetajana oleksin soovitanud tõmmata lõpp napi Ameerikast pääsemise juurde ning jätta otsad lahtiseks selles suhtes, mis edasi saab. See oleks soovi korral andnud võimaluse kasvõi Adam Saksa uuteks seiklusteks — näiteks Gruusias või Iraanis.

Jutu jätkuks

Posted in * by tavainimene on 23/10/2012

Et viinakuu ja kooljakuu ja nii edasi. See tuletas meelde, et ma kunagi huvi pärast vaatasin “Uma Lehe” arhiivist, kuidas seal kuude nimetused evolutsioneerunud on:

jaanuar: 2001 näärikuu, 2002 jaanuarikuu, 2003 vahtsõaastakuu, 2004 näärikuu, alates 2005 vahtsõsaastakuu
veebruar: 2001-2002 küündlekuu, alates 2003 radokuu
märts: 2001-2009 paastukuu, alates 2010 urbõkuu
aprill: 2001-2008 jürikuu, alates 2009 mahlakuu
mai: 2001 maikuu, alates 2002 lehekuu
juuni: 2001 piimakuu, 2003-2007 piimäkuu, alates 2008 piimakuu
juuli: alates 2001 hainakuu
august: alates 2000 põimukuu
september: 2000-2002 mihklikuu, alates 2003 süküskuu
oktoober: 2001-2008 viinakuu, alates 2009 rehekuu
november: 2000 hingikuu, alates 2001 märdikuu
detsember: 2000 detsembrikuu, alates 2001 joulukuu

Kõik muu on loogiline: Jüri ja Mihkel välja, paast välja, küünal ka igaks juhuks välja. Aga miks sel juhul hingede asemel Märdid?

Viinakuu ilmatarkust

Posted in * by tavainimene on 23/10/2012

Kui päevasel a’al nindasamagi palju päikest näitab, et ratsamees saab hobuse selga hüpata, siis võib õhtul näha paljaste säärtega tervisejooksjaid. (Tartu)

“Eestlanna Pariisis”

Posted in * by tavainimene on 17/10/2012

… ehk siis inetu pardipoeg kohtub kurja võõrasemaga.

Ega ei oskagi pärast esimest vaatamist midagi kirjutada. Selline väikeste äratundmiste film, kus kvantiteet kasvab üle kvaliteediks — aga kõiki neid ahhaa-detaile oskaks vist kirja panna ainult videot vaadates pausinupu abiga. Päris hea õppematerjal algajale filmitegijale, kuidas väikeste nüansside kaudu tegelase sisemist arengut edasi anda (“jätab sussid esikusse ja kõnnib kingadega tuppa”).

(Siinkohal tuleb meelde, et mul on ikka ära nägemata “La ragazza con la pistola”, mis on ka üks provintsitari võõral maal kohanemise lugu.

Ja mingil täiesti arusaamatul ja jabural põhjusel meenus selle sõnadeta kommunikatsiooni peale veel iiri muinasjutt, kus ühesilmaline kerjus pannakse teoloogilist dispuuti pidama suurimatest suurima õpetlasega. Ofxordi mees näitab iirlasele sõnagi lausumata ühte sõrme, too talle kahte, esimene omakorda kolme, siis iirlane rusikat jne. Kui iirlane on (loomulikult!) võitjaks tulnud, seletab kumbki, kuidas tema asjast aru sai.
Õpetatud mehe versioon: -“Jumal on üks.” – “Aga Poeg ja Püha Vaim?” – “Kas meil pole siis kokku kolm jumalat?” – “Jumal on ühtne kolmes isikus!” jne.
Iiri võllaroa versioon: – “Hähää, ükssilm!” – “Mina näen oma ühe silmaga paremini kui sina kahega.” – “Meil on kahe peale kokku kolm silma.” – “Kui sa norimist ei jäta, saad tappa mu käest.”)

Või et kuidas luua huvitavaid ambivalentsusi (“tema astub temakesele sammu lähemale ja siis on cut ja vaataja las mõistatab, kas juhtus midagi või ei”). Või üldisemalt (“pealkiri võiks olla kahetähenduslik, et arvustajad saaksid targutada, kuidas Anne ja Frida on mõlemad eestlannad Pariisis, aga kumbki omal kombel”).

Ja muidugi on see karakterite, tegelaste, näitlejate film. See, kuidas Anne vaateaknaid imetleb või Frida esikus külalisi tervitama valmistub — väga võluv. Väliseestlaste punt on kah nagu elust maha kirjutatud. Stephane jääb vaatajale kõige arusaamatumaks. Mulle miskipärast tundub, et tema ja Anne vahel ikka ei ole tegelikult midagi ja Frida teeb väikse valearvestuse, kui loodab teise kaudu esimest enda juures hoida. Ja seda ma ka ei suuda uskuda, et Frida oleks kunagi eestlaste laulukooris laulnud — tema on ikka selgelt solisti tüüp.

Kui märkad mulje taga kujundeid, siis pole asi õige? Aga samas, kui hakkad tegelastest mõtlema nagu päris inimestest, siis on vist film ikka nii-öelda kohale jõudnud? Nii et jah, mulle meeldis, öelgu kriitikud, mis tahes.